Esimesel juunil, 20. aastal. Vanemad tulid siia kuskil esimese maailmasõja ajal ja mina sündisin Tallinnas, siis lõpetasin gümnaasiumi 38. aastal. Siis teenisin aega kodanlikus sõjaväes. 40. aasta algul vabanesin sõjaväest, siis tuli hakata töökohta vahetama, siis seda hakata töökohta vaatama, valmistasin isegi ülikooli astumiseks. Meeskond oli raske, midagi oli tunda midagi. Torni tänavas pärast oli seal vist pioneeride palee, aga relvad anti meil kätte teise hävituspataljoni relvalaost. Siis asus Endla tänaval ja seal kamandas seda relvade väljaandmist seltsimees. Meie jaoks on ette valmistatud niisugune väike baraki kohe kehva Kätte ühe naise, kes vedas toitu oma mehele. Naine oli rase ja temaga ei saadud ja midagi ettevõtetele peale suruda ja ütlesime, et tulgu mees tagasi. Et siis teda ei võeta vastu. Meest tuligi välja metsas. Ma tean seda sama vabriku territooriumil. Aga minu saatus Regiel väikse pöörde. Ühel päeval tulid kaks häälest Väikse Willise tüüpi autoga. Siis Willisid küll ei olnud, aga auto oli nagu väike sõjaväe sõjaväe auto, maastiku maastikuauto. Jah, ja küsisid, kas seal inimesi, kes valdavad kolme keelt tähendab eesti, vene ja saksa keelt. Et selliseid mehi on, vajad komsomoli keskkomitee tahab niukseid mehi suunata. Teatavasti taganes Leedu piirid ja asus sel ajal juba Eestis. Küsimusi esitati rivi ees. Meid rivistati üles seal aastast paljud välja, aga pärast selgus, et no nende saksa keele kõlbab nagu või kuidagi nii. Oma püssi andsin ära. Eestlase. New York Tiitsu, keda ma mäletan vene koolist Te olite tsiviilis veel tsiviili seika tuna levinud punase Clintoni ümber käia ja meid siis viidi armeesse. Kokku kui palju mehi 100 mehe ümber, ma usun, jah, see jagunesid gruppideks sadamas kõik kokku, ütleme köögiga ja autodega ja nii edasi. Seal oli ka palju Lätti miilitsaid oli, kus tollel kaheksanda armee staap asus, siis tasus Porkuni Viitna järve ääres, meie tulime, siis te saite ka juba vormi selga ees, mees, saime juba vormi selga. Mina olin reame, Svatiitsad anti vanemseersant, kui nad tema lõpetas Eesti sõjakooli. Hiljem ta sai nooremleitnandiks ja 1001 gruppi. Ülemgrupp on kümnemeheline grupp, mida juhtis ohvitser. Erinevates grupis olime. Millega siis meie luure tegeles? Meid saadeti läbi rindejoone, kui niisugune oli vahepeal ongi mingi rindejoont vaenlase tagalasse, kus meie ohvitser, see meie komandör siis seda ohvitsere seda ei olnud, täitis vastavad ülesanded, märgiska. Vaenlased tulid punktid, täpsustas elanikkonnaga vesteldes, kus asuvad mingisugusel tarnis olid ja siis ta kohtus vastavate inimestega, see oli kindlasti meie poolt maha jäetud agentuur. Ja me olime nii-öelda ohvitseri julgestus julgestuseks ja ise me ei teadnud, kui me välja läksime, kuhu me läheme, mida mitte, mitte midagi. Sa oled selleks, et kui keegi vangi langeb piinata, kui teda niipalju kui tahetakse, tal ei ole midagi rääkida. Õpetati meid veidi, kuidas oma elu lõpetada, enesetapp, vajaduse korral. Ja kuidas öelda minul, ma olen seal lühikesena, praegu on, seitse korda tuli mul käia niiviisi. Aga sisamatiits, ta käis ainult paar-kolmkümmend kordama. Kas te mäletate oma esimest luureretke kuidagi luuresse meil ja, ja see ebaõnnestus, esimene panna siis nii? See oli Eesti NSV pinnal meelduli täpsustada, kas. Nad enne kaadrinud, kui me sõitsime, sõitsime lauluga, tead, noorte inimeste asi pole nad surmahirmu tundnud, kõike siis lauluga, lauluga, luurele. Ja auto hakkas ringi pöörama sel momendil, vot seda ma nägin. Väike suurt üks peaks olema tankitõrjesuurtükk, veeretati väljas või kuskilt põõsaste alt ja kohe käis pauk, esimene pauk, kabiinid siis Audu surnuks auto jäigi pööramata risti teele. Kõige mootorrattaga. Ja siis teine pauk lahti suurtükist masina pihta. Need süütepudelid läksid põlema, auto põles nagu, nagu. Rukkipõldu ja siis meni pool küürus jooksvaid rukkipõllu, ümberringi vingusid kuulid. See on väga ebameeldiv tunne, see on esimene kord elus, kas ma tundsin minu pihta, lastakse, mind, aetakse tapanud aga jalad olid väledad kõigile. Ja me saimegi joosta ilma ühegi ohvrita metsa varju, mis oli seal rukkipõllu taga ja enam ei jälitatud. Peaks ütlema ka seda, et tookord ju oli rukis kõrgema kasvu kui praegu praegu madal rukis. Tookord olid kõrrega rühm oli tõesti kõrge, need Noman lühike mees kuskil siis meeter 67, kuskil nüüd veidi lühem. Ma jooksin nii et peaaegu. Oma poiss. Ja me jäime metsa peatuma kuskil üks 200 meetrit maanteelt või isegi vähem. Tegime väiksest söömaaja ja siis oli meil kaks gruppi, isegi see gruppustiits oli, oli ka ja. Kuidas meid avastati, ma ei tea, äkki tuli metsast sätte nagu rahet tuli automaattuli peale. Vot mina, mina kandsin kuivikutest seljakoti, isegi seljakotis oli rebenenud. Kuivalt väljadega kõik lõppes hästi, enam ei jälitatud. Aga siis. Me jäime kõik ühelt pool teed et siis koos taganeda. Sapöörid, siis vajusid meist eemale. Lennanud aga seal tekkis hirmus Corp võiks autot teise otsani teate. Põles midagi. Et nad meid ei näinud, aga meil nagu augu sisse nad meid lihtsalt ei märganud. Paanika lõppes ära, lennuk lendas minema ja kõik. Ja nüüd lähme ka siis sellesse kohta, kurat võtku. Pole ühtegi inimest, teatse. Lahviscartisid, meid saadi kätte, et metsa kammima ja pani ajama, kuidas meie kuivikutega koos kõikidega. Ma proovisin, see ma lühike mees, karabiin oli ka lühike, nii et täpselt see otsmahtu suhu ja nii hästi võis ainult vajuda triikli peale Audet. Ilma vahemaandumiseta teise silmastajate. Aga ikka otseselt veab, ehk midagi tuleb, aga meie omad on nii kadunud, tead või? Me ei käinud, me jooksime metsa läbi, ei ole. Õhtu jõuab kätte teate, mingid on mingid söögiisu. Hargnevad langil politruk etappide otsingu ema kisuvad oma tärni maha, mis ta varuks ja politruk tunnus oligi viis nordvaluga pea. Aga nüüd näevad, tunnevad mehed vastu. Karjapoisid, nemad ei karti sakslasega meid ega üldse mitte midagi, seal metsas kuningas ühte lehma karjatas, kõhnaks jäänud lehmakarjapoiss ütles, et kostja, lähed, et seal meie külas Laklased. Mis seal külas siis seal. Vaat siin on üks külade laadimissenna. Niisugune närvide mäng, närvide mäng küll ja ja siis me läksime sealt minema ja hästi ruttu. Ja meie saimegi omade juurde, saime omade juurde väga lihtsalt. Jälle üks teine karjapoiss. Istu mäe otsas ja all on küla. Me küsime, kas. Köögis nii metsikud ja seal käisime, lärm, külmad olid purjus mees siis vaikselt läksime teise küllalt tee peal, mis viib Leningradi maanteele, sealt meid peeti kinni meie tankistid. Ja kontrolliti, kas mingi diversandid siis politseinik anti võimalus välitelefoniga helistada, et siis on kõik korras. Siis auto viis meid nende diviisi ja nende diviisis tuli meie auto järgi. Me olime toidult juba maha võetud kõik ja selleks õnnelikult ja me tulime. Niisugune nagu tead, metsloomakõnnak oli teda kuulda, vaikset käis täitsa varvaste peal. Aga ma lapsest saadik vean jalgu järgi, ma imestan, mina vedas. Juhtunud väga vihane meid saadetisi sena Tagedatud lovi matma. Serr pole midagi matta. Ma põhimõte oli kätte maksta fašistidel. Retkedel vaenlase tagalasse, oli juhus, aga sakslaste metsikusi? Jah, muidugi, ja me käisime ühes külas, kus sakslased olid läbi käinud ja teati vene külades kahelt poolt on majas ja seal, kus majad algavad, on tavaliselt niisugused nagu auväravad või niuksed puust tehtud väravad. Seal oli siis niisugune. See on esimene kord, kui ma nägin dimeetikudi. Tähendab, värav oli see tehtud, Tallinna Lenini pilt. Mõtlesime meiega käseme, siin praegu esindame punaarmeed, olgu need maetud mutid ja ütlesin, et me ei saa neid kätte ju. Meenutuseks tootmiseks punase peaga lühike poiss, sportlik poiss, saidki, oskaks käte peal käia, tahtis seda latti mööda, roni süles. Panin nuga hammaste vahel ja siis seal lõikas need nöörid. Ja ma muidugi õiglane karistus, selle kohta ei saa midagi öelda. Ja. Nad räägivad oma murrakut, nendega oli kaunis raske suhelda, eriti lihtrahvaga. Lihtne soldad. Kas mõni baltisakslane seltskonda sattus küll Tartusse? Sakslase teie kätte või nii. Ja hakkas mind härraks. Koe mobiliseeriti, tegi Prantsusmaale. Aga räägin sulle, perekond ka on küll ja ma ei mäleta, mitu last tal oli, et kus see õige koht siis peab olema oma laste juures või siin minu kohta sealgu füürer, mind saadab. Tahaks lendurit?