109 algas saade Oma ja ehtne, stuudios on Maie Viilup. Tänaõhtuse saatetunni veedame eesti rahvapillimuusikaga ja külaliseks on eesti rahvapillide valmistajamängija ja koguja Toivo Luhats. Tegelikult tuleb täna juttu kolmest mehest, kes kõik on palju andnud eesti rahvapillimuusika heaks ja arenguks. Need on Elmar Luhats, Toivo Luhats ja Eik Toivi. Kõik kolm on pärit Lõuna-Eestist, Räpina lähedalt raadama külast ja sünnipäevadki kõigil novembrikuus. Tänase saateaeg, 20. november on sümboolne, sest täpselt nädal tagasi, 13. novembril tähistas Toivo Luhats oma kuuekümnendat sünnipäeva. Tänasest nädal edasi, 27. novembril on Elmar Luhats i 90. sünniaastapäev. Ja homne 21. november on EIK Toivi 95. sünniaastapäev. Toivo Luhats, siga hakkame temast endast kohe rääkima. Elmar Luhats oli aga tartlastele tuntud-teatud kui Vanemuise mees ja rahvamuusika hinges hoidja kes juba viiekümnendatel aastatel vanad pillid üles otsis ja uuesti helisema pani. Tänu temale kõlavad tänagi Lõuna-Eesti küla kandled, põispillid, lokku, pillid, rea viled ja muud muusikariistad, mida mõistavad ja järjepidevust silmas pidades. Ka mängivad tema poeg Toivo Luhats ja pojapoeg Toomas. Kuuldud polka kõlas helikassetilt, kus peal lohadsid pere poolt mängitud 15 eesti rahvapilli. Nimetatud helikassetil kõlab mitu kannelt, sealhulgas hiiu kannel. Kuulda saab ka põis muld ja savipillisiku sarvi ja veel mitmeidki teisi. Tegelikult ongi helikassett pühendatud suguvõsa tuntuima rahvamuusiku Elmar Luhats mälestusele. Ja olgu öeldud, et suurema osa pillidest on tema enda kätetöö. Nüüd aga on hea võimalus küsida Toivo Luhats käest, milline on lohadsite suhe rahvamuusikasse tänapäeval. Minule on see kujunenud elukutseks. Kuigi minu haridus On hoopis klassikalise muusika vallast. Nimelt ma lõpetasin 68. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi puhkpillidirigendina. Aga tuleb ütelda, et see, mida ma praegu teen, on meie suguvõsa traditsioon, kuna juba nii palju kui mina tean juba vaarisa luha, Paap oli tuntud külapillimees ja pillimeister samuti minu vanaisa Jaan Luhats kes. Pärast seda minu mäletamist järgi oli nagu raadama kandis muusikahingeks. Tema juures käisid iga laupäeval või pühapäeval kõik külapillimehed koos ja seal lubati minul kah trianglid lüüa. Ma olin siis nii kaheksa- või üheksa-aastane. Peale selle Toomas kes juba aastaselt hakkas osa võtma piibliansambli tööst, nimelt ma olen Bieberi eest vedanud juba 27 aastat. Ja Toomas rahvamuusikatee oli ka niisugune, alustas triangli teatrummist, siis õppis ära lõõtspilli, hiljem nuppakordioni. Ja nii see harrastus läks praegu ta võib mängida juba viiel-kuuel erineval rahvapillil kuid tema hobiks ja ka erialaks on praegu meedia. Kuna ta õpib Concordia ülikoolis teisel kursusel meediad. Nii et võib öelda, et muusika on siis nooremale põlvkonnale jäänud hobiks, aga sellega tegelevad nad ikka kindlasti edasi. Ikka edasi ja muidugi pisitütar Liina, kes on praegu kümneaastane. Tema võtab osa Bieberi sõprade klassi tegevusest aktiivselt, nimelt Bieberi sõprade klass on Tallinna üld raadiumi. Praegu. Viies klass kus on niisugune tore õpetaja, kes ise on ka muuseas Räpina kandist pärit. Ja siis selle klassi baasil on meil moodustatud piipari sõprade ansambel kellega me esitame folkloorikavasid. Ja meie folklooriga aeg läks ülevaatusel Baltika ülevaatusel läbi ja me esinesime Baltica festivalil kolmel korral. Küll raekoja platsis, küll Rocca al Mares, Sakala keskuses ja igal pool võeti meie kava väga hästi vastu. Eesti Raadio fonoteegis on hulgaliselt mängitud sisse diivanite kolme erineva vanuserühma poolt eesti rahvapillilugusid. Ja nüüd kuuleme Piivarite noorema rühma esinemist. Ja tõesti, diivanid on vist üks tänapäeval tuntumaid eesti rahvamuusikaansambleid. Aga kuidas üldse tekkis selline huvitav laste kooskäimise vorm, nagu seda piilarid on? Piipari moodustamine algas sellest. Õieti peab alustama sellest, et Ma elasin ja töötasin Tartus. Juhendades Tartu pioneeride majas mitmesuguseid muusikakollektiive. Hiljem olin Tartu muusikakooli dirigent keerimise õpetaja kuid Tartus ei olnud mul võimalus realiseerida oma elu unistust luua laste folklooriansamblid. Kuid elu. Läks nii, et kuna Tartu muusikakooli kunagi lõpetasin kontrabassierialal ja ka konservatooriumis paar kursust õppisin contra bastioni dirigeerimise osakonda üleminekut siis 70. aastal kohtusime ükskord laeval Neeme Järviga. Ta võttis mul nööbist kinni ja ütles, et kuule, et mul on kontropasse hädasti vaja. Tule Tallinnasse tolleaegsesse, raadio ja televisiooni sümfooniaorkestrisse mängima. Ja nii juhtuski, et ma jõudsin Tallinnasse. Aasta hiljem kuigi orkestris oli väga tore mängida ja sellest on mul. Sellest aastast, on mul väga toredad mälestused. Aasta hiljem, 71. aastal tegi tolleaegne Tallinna pioneeride koolinoorte palee direktor torn mulle ettepaneku organiseerida. Lastefolklooriansambel. Ega vist varem sellist folklooriansamblit ka Eestis. Ei olnud, see oli praktiliselt esimene lastefolklooriansambel. Kuulame nüüd ka piibarit keskmise rühma esinemist Toivo Luhats juhatusel. Kõlaveic toili kingapolka. Eeskujuks muidugi sellise ansambli loomiseks olid leigareid, kel oli selle aja peale juba päris mitmeaastane praktika ja ka see, et ma kõrvuti sümfooniaorkestrist mängimisega kaasa ansamblis leegahjus. Kuna isa oli valmistanud väga palju ja väga huvitavaid rahvapille siis ta paljud neist kinkis mulle ja neid pille ma sain kasutada oma folklooriansamblis ja neid lastele õpetada. Ja see oligi vist ka aeg, kus uuesti nagu hakkas au sisse tõusma Eesti rahvamuusika, hakati sellest jälle lugu pidama. Ja kas oli võtta siis lapsi, selle huvilisi, või tuli neid hakata päris aast peest peale õpetama ja kasvatama? Eks õpetama ja kasvatama tuli neid iga aasta eest hakata, kuid piipari organiseerimisel oli mulle abiks. Olid lõigarid. Ma kirjutasin ajalehte artikli, et niisugune ansambel on loomisel. Ja kutsusin asjast huvitatud lapsed Rocca al Mares. Ühel laupäev, kui leigaritel oli kontsert ja pärast teda leigarite esinemist palusin neil lastel, kes on huvitatud ansamblist. Koguneda aitäh. Ja kokku tuli üle 30 lapse. Nii et alustasime kohe kõva hooga pihta. Eesti rahvapillid on vist üks põnev teema. Siin kassetil on nüüd kuulda viitteist, teist rahvapilli, aga kui palju üldse Eestis rahvapill on, kas te oskate öelda? Palju rohkem ei olegi, sellepärast et. Elmar Luhats, see võttis väga tõsiselt seda, et rahvapillide loomist Õigemini rahvapillide taaselustamist, kuna peale kandleja lõõtspilli palju niisugusi, folkloor, seid, pille enam kõlama see ei olnud. Üks tema põhilistest nii-öelda pillidest, mille ta nii-öelda Ello ratas oli põispill. Kunagi oli ta näinud Räpina laadal, naljamees. Püüne peal, võttis taskust tubakakoti, mis oli tehtud seapõiest, kallas tubaka välja, puhus täis pani selle tubakakoti vibu vahele pistis ja siis oli niisugune primitiivne pulgast poogen ka tehtud ja siis mängis köisa rahvallat naeru, kui palju. Aga tema hakkas uurima, kuidas seda pilli panna kõlama selliselt, et temaga saaks ka nauditavat muusikat mängida. Mitmete katsetuste tulemusena leiutas ta sellise roobi või niisuguse aluse mis andis pilli keelevõnkumise põiele hästi edasi. Ja praegu on see pill täitsa. Võib ütelda soolopillide paremikku võib kuuluda seda tõesti väga huvitava ja omapärase kõlaga lähmegi ühe loo, põispilli ja kandlega. Aga kui nüüd vaadata tagasi veel neile aegadele, kui Elmar Luhats tegutses seal Tartu linnas mis võiks olla nagu kõige-kõige suuremaks ettevõtmiseks kõige tähtsamaks? Muidugi erioodist kõige tähtsamaks oli Tartu riikliku ülikooli rahvakunstiansambli loonud loomine. Mis aastal see oli, see oli kunagi 54., see asi algas. Kuna Helju Mikkel, tol ajal noor ja aktiivne tantsujuht võttis ülikoolis käsile tantsurühmade moodustamise siis panustada isal hakata komplekteerima rahvapilliorkestrid. Ja tänu sellele orkestrile ongi Lohazzil loodud väga mitmed huvitavad pillid. Näiteks lokku pill. Kassetil on ka selline vahva lugu, mida mängib härja sarv, mis pill on härja sarv. Härja sarv on puhkpill otsast puhutav puhkpill, mis on valmistatud härjasarvest ja seost seal, selle härjasarvega on huvitav mainida et selle Ma sain ühelt vanalt kunstnikult, kes teadis, et sarv on juba rippunud seina peal, tema vanaisal, järelikult pidi see olema väga vana sarv. Ta ei olnud, pind, oli ainult sarv. Ja siis ma konsulteerisin loomaaiatööd datega tegid mõned katsed ja ja avaldasid arvamust, et sarv kuulus kunagi künnihärjale, millega hunti vanasti eesti põldusid ja tema vanus võib olla üle 200 aasta. Muidugi nõudis suurt vaeva, et see sarv ära puhastada ja et temast valmistada pill, mis tõesti ilusti kõlaks. See võttis mul peaaegu pool aastat nokitsemist ja katsetamist. Kuid nüüd on see niisugune pill, millega tõesti on mõnus mängida. Ja kohe seda lugu ka kuulama. Aga siin on veel pillid reas, viled, mis pillid on? Reas vile on õieti antiikse Paaniflöödi järelduleja vanasti, et Lõuna-Eesti karjapoisid valmistasid seda putke torudest kuid see pill, mis mul praegu siin on on valmistatud. Bambuse Jaagudest, kuna putka on niisugune materjal, et see kaua ei püsi, temast võib küll ühe suve temaga mängida, kuid kuivamisel ta laguneb ära. Aga kuna mul kogu aeg on niisugust pilli vaja, siis ma tegin selle pilli natuke kõvemast materjalist, kuid pillipõhimõte on täpselt seesama nagu pani flöödi samuti mängimistehnika. Aga kas on ka selline võimalus olemas, et tekib juurde uusi eesti rahvaville? Juurde ei teki, kuid on palju pille, mida on lihtsalt ära unustatud. Näiteks lastepillid, mis on nii, on pillid ja ei ole ka meie oma folkloorikavades oleme kasutanud. Seal on näiteks niisugune. Kerilaud võiks nimetada niisugune voolujooneliseks lõigatud laua jupikenemisse, jaotaks nööri otsa, mida keerutades teeta niiskust tundavad heli. Muuseas, see pill on ka maailmas väga paljudes maades tuntud. Kuid ka meie karjased kasutasid neid eriti metsloomade hirmutamiseks, olles öösel õitsil. Samuti on Kilk, see on niisugune puust lõigatud. Nisugune pulgake, mis on seest ära õõnestatud ja sinna on asetatud keelekene ja tõmmatud nööriga asepingule. Nii et kui puust keelekest sõrmedega puudutada, siis vastu seda karbi põhja õõnestatud karbi põhja annab see heli ja annab nisurütmi Laklaga lakat, Laclarlakat. Niisugune igasuguseid rütme saab sellega mängida. See on jälle niisugune pill, mis on ära nagu unustatud, aga aga mida meie lapsed saaks väga kasutada oma mudilasorkestrites? Aga mida võiks kokkuvõtteks öelda, kas Eestis on palju rahvaville, ütleme võrreldes teiste rahvastega? Ja ega ma ei teagi, teistel rahvastel kellel oleks nii rikkalik instrumentaariumi nagu eestlastel muidugi, lätlastel on ka midagi sellist ja väga palju on nendega ka ühist. Sellepärast me oleme siiski naabrid ja läbikäimine soodustab unisust pillide levikut. Kuid paljud pillid on ka nagu parmupill on niisugused, mida tuntakse üle maailma ja mängitakse kuid ja neid valmistus ikka meie sepad vanasti siis võib ka parmupilli pidada ka eesti rahvapilliks. Jaanus paljude pillidega on ongi näiteks torupilli ei saa ka eesti rahvapilliks otseselt nimetada ainult eesti rahvapilliks, kuna see on ka kindlasti omal ajal meresõitjate poolt kuskilt sealt Šotimaa kandist sisse toodud. Saate alguses sai juba mainitud, et Toivo Luhats 60, Elmar Luhats 90, et juubelisünnipäev sünniaastapäev on nii lähestikku, aga samas ka homme, 21. novembril on EIK toidu 95. sünniaastapäev. Millised mälestused on teil Toigist? No eks toimi, nagu juba juttu oli, oli samuti räpiga kandi mees. Isast oli ta viis aastat vanem. Mälestuste põhjal Eik tolli oli andnud talle kunagi, kui tema oli nooremates klassides. Eiko oli juba gümnaasiumis alise Eik andnud temale ühe hästi vana puhkpillitenori mis oli hästi ära lagunenud. Ma siis remontis seal ära ja õppis ära ja hiljem sõjaväeteenistuses ratsarügemendis mängis ta. Puhkpillitenorit ja veel natukene peaks peatuma Ekdovil. Tema elutöö on olnud väga suur ja tema põhimine. Armastus on kogu elu olnud kannel. Ta Räpinast ära tulles hiljem Tallinnasse oli ta esimene kandleõpetaja professionaalsetes koolides. See on muusikakoolis ja konservatooriumis, kus tol ajal Bill oli kõigil koorijuhtidel ja akordionimängijatel kohustuslikuks lisapilliks. Koos sellega ta kogu aeg tegeles ka kandla ühendamisega. Ja tänu tema initsiatiivile jaga mõttetööle. On loodud selline eesti grammatiline kannel milliste ei ole ühelgi teisel rahval ja mille võimalused on praktiliselt ammendamatud. Temaga võib mängida rahvamuusikat, võib mängida rahvalikku muusikat, aga võid mängida ka barokkmuusikat. Näiteks on katsetusi, kus eesti grammatilise kandle ja flöödikant tehtud barokkmuusikat ja väga edukalt kasutades spineti või mõne muu keskaegse keelpilli asemel eesti grammatilist kannelt. Muidugi peab ütlema ka meie kandle ema, nagu teda võib nimetada Els Roode on EIK tolliõpilane. Olnud järgneva loo eesti rahvaviisi marupolka lindistus pärineb aastast 83. Ja siin on Eesti orkestrijuhtide rahvamuusikaorkestri solistidena. Kandled mängimas ei toimi ja Elmar Luhats Ka järgmine lugu pärineb samalt lingistuselt aastast 83 ehk tolli seatud saaja marssi esitab Eesti orkestrijuhtide rahvamuusikaorkester Eigdoli juhatusel. Nii et võib öelda, et Eesti rahvamuusika pakub väga palju võimalusi ja on rikas muusika. Ja muidugi, kui muusikasse tõsiselt suhtuda ja teda professionaalselt esitada. Aga kuidas teile tundub, millist rolli täidab tänapäevases muusikaelus üldse eesti rahvamuusika? Eesti rahvamuusika kui niisugune on kogu aeg rahva seas, eriti maarahva seas olnud au sees. Ja ka kõige raskematel aegadel ikka Maal, pulmad ja kõik muud üritused käisid mitte tümpsu, vaid siiski rahvapillide saatel. Ja sellepärast on rahvamuusika olnud alati au sees ja on ka praegu au sees. Kuigi praegu on suuremaid raskusi juba finantsiliselt. Pillid on kallid, kuid on ka meistreid, kes Pille selliselt valmistavad, et neid ka lihtinimene jõuab endale muretseda ja nende peal mängida. Aga rahvamuusikaga tegelejaid on Eestis ka praegu piisavalt ja. Näiteks lõõtspilli mängijaid on Eestis väga palju ja tuleb järjest juurde. Sellepärast et sel aastal toimuvad lõõtspillipäevad ja akordionipäevad mis innustab pillimehi töötama. Meistreid, kes valmistavad Teppa tuntud lõõtspillidel eeskujul uusi pille. Selle kahjuks pillid ei ole igavesed, kuna mängimisega pillid kuluvad ja langevad rivist välja, on vaja uusi pille, kuid on ka meistritest, on teinud uusi pille, nii et rahvamuusika elab samuti. Selleks aitavad kaasa iga kahe aasta tagant toimuvad rahvamuusikapidustused. Eesti erinevates paikades. Mille initsiaatoriks on Ahto Nurk olnud? Nii et neil üritustel pillimeestest puudus igatahes sõidule. See oli juba juttu ka, et teie, Toivo Laatsi vist kõige tähtsamaks tegevuseks praegu on piibarite juhendamine, aga milliseid töid ja tegemisi teil veel praegu käsil on? Oi, neid on nii palju. Kas nad on kõik rahvamuusikaga seotud? Noh isegi mitte kõik. Näiteks praegu tuleb mul tegeleda noorte liiklusalase kasvatusega mõningal määral kuna Kullos paluti mul enda peale võtta jalgratta ja mopeedieksamite vastuvõtmine. Kuna ma ise olen ka kirglik jalg, rattasõitja ja liiklusküsimustega varemgi tegelenud Nii et tegevust jätkub Ja kindlasti jätkavad oma tegevust ka piilarid Hanseni. Kuidas siis muidu? Meil piibaris on praegu päris palju lapsi põneliselt poisse selle pärast, et praegu on piipari koosseisus ainult üks segarühm, kellest meil juba jutt oli Bieberi sõprade klass. Võita leianud piipari poisid õpivad mitmesuguseid pille. Ja mul on praegu juhendada viis erinevad laste pilligrupi. Kõige vanemad on kümnendas klassis järgmised kuuendas klassis. Ja nooremad on kolmandas klassis ja need on põhiliselt kahe Kristiine kooli üldgümnaasiumi ja lilleküla keskkooliõpilaste baasil. Aga oskate ehk ka seda öelda, kui palju lapsi üldse piibarites nüüd aastate jooksul mänginud ja kui palju noori te olete rahvamuusika juurde niimoodi meelitanud? No kahjuks ei ole arvet pidanud, aga no keskeltläbi paarsada. Ja nendest on ka päris mitmed jäänud muusika juurde. Nii et ma loodan, et mu töö seni on siiski vilja kandnud. Ja nüüd kuulame piibarite vanema rühma esinemist. Kas võib ka nii öelda, et teil on eesti rahvapillide hulgast oma lemmikpill on selline olemas. No eks ikka kannel sellepärast, et isa meisterdas oma elu jooksul paarkümmend kannelt ja neist on praegu üks neli või viis pilli. Täiesti mängitavad, veel, tuleb ütelda tega, kannel ei ole igavene, tema iga on keskeltläbi paarkümmend aastat. Selle puu väsib kannel, kandlekeelde tohutu surve. Tagajärjel ja lihtsalt kandled. Enam ei ole kõlbulikud hiljem mängida. Aga kannel on vist ka küllaltki sobiv pill lapsele mängida noorele mängi. Ja ja näiteks kõige sobivam pill täiesti algajale on Tallinna klaverivabriku toodetud kolme duuriga rahvakannel mida võib hakata õpetama juba täitsa koolieelsest east peale. Aga millistel pillidel mängivad piilarid? Piipparid olenevalt koosseisudest, kuna. Orkestri koosseisus on põhiliselt kahest koolist, siis tuleb arvestada kooli vajadusi. Ja näiteks Meie Bieberi esindusorkester 10. klassi orkestris on selline koosseis. Kolm nuppakordionit, kontrabass, puhkpilli, Kornet, puhkpillitenor, loku, Pill akordkannel ja löökriistad ja selle orkestriga Me oleme võimelised mängima nii rahvamuusikat kui ka riigihümni kooli hümni. Traditsioonilisest pidulikku muusikat kooli pidulikeks sündmusteks neist võiks nimetada Sibeliuse antate festival või siis Okinski Polaneezi. Et seda kõike annab esitada eesti rahvapilliorkestriga No seda ei saa küll päris rahvapilliorkestriga nimetada, see, seda võiks juba rohkem eelolu muusikaks nimetada. Kogu seda orkestri repertuaari, kuid ikka pool sellest repertuaarist on kõvasti pärit rahvamuusikast. Ja kui tihti tuleb piibaritel üles astuda, esineda? No ikka päris tihti, ega kuus vaarkord vähemalt. Ja eriti pingeliseks kujuneb meil jõulud, nüüd on aeg, kui paljud kaubanduskeskused all soovinud piipari orkestrid kuulda oma jõuluüritustel. Võime mängida kõikvõimalikku muusikat. Nii et repertuaarivalikus ei ole mingit probleemi. Ja tuleb veel juurde ka uusi mängijaid igal aastal või kuidas teil on? Ja uusi mängijaid tuleb. Kuid põhiliselt on minu töös kujunenud süsteem et ma võtan üldgümnaasiumis iga nelja aasta tagant ühe esimese klassi poisid ja hakkan nendega aas peale tööle. Rändannad alguses muusika algtõdedesse, hiljem saab igaüks endale mingisuguse pilli kas väikse akordionivõi, kandle või mõne muu pilli. Ja nii läheb see pillimäng edasi. Ja need 10. klassi poisid, kes praegu on tõesti väga tublid ja kes neli aastat tagasi vabariiklikul kooli orkestrit ülevaatusel saavutasid esikoha. Need on kõik need 10 aastat mänginud pilli ja praegu on ikka täitsa tõsised muusikamehed. Ja võib öelda, et rahvamuusika pakub neile palju ja nad ei kujutagi nagu ette, et äkki seda orkestrid ei oleks enam. Kas sa piibaritel ka mingeid tulevikuplaane peetud, mis saab edasi? Et konkureerida praeguses konkurentsirikas ühiskonnas teiste kollektiividega ja püsida nende esirinnas? Ja seda enam, et piilarid on ainulaadne muusikakollektiiv. Seda küll. Just sellepärast, et me oleme suutnud niisuguse järjepidevuse luua. Et meil on alati noorematest orkestrites pillimehi võtta kui vanemate orkestrites neis puudu tuleb, mingil põhjusel. Aga kindlasti saaks rahvapille kasutada ka Eesti tänapäeva muusikas ja arvatavasti seda ka tehakse. Ja noored heliloojad on väga palju kasutanud näiteks folkloor, seid, pille ja süntesaatorid. Selliseid katsetusi on väga mitmed heliloojad teinud ja päris edukalt. Nii et võib loota, et kõik eesti rahvapillide võimalused ei ole veel kaugeltki mitte kasutatud. Ei ole, on ainult vaja niisugusi, aktiivseid noori inimesi, kes võtavad selle asja kätte ja ühendavat, selle vana folkloor see kaasajaga. Sellepärast et vaja on siiski et muusikakultuuris oleks areng, kuid ei tohiks ka sealjuures seda vana ära unustada. Nii et ma arvan, et tegelemine piibaritega annab kindlasti sellele palju palju jõudu ja palju võimalusi ja kust mujalt peaksidki siis sellised noored inimesed tulema, kes kes teaksid ja tunneksid rahvamuusikat. Kahtlemata, ja eks nii palju, kui jõudu veel on, püüan kõik selleks teha, et neid rahvapilliaustajaid ja rahvapilli mängijaid ikka võimalikult rohkem oleks. Aitäh Toivo Luhats saatesse tulemast juttu rääkimast ja Pille mängimast ja tänast saadet jääb lõpetama. Luhatusi perekapell.