Algab saade on lindistatud suurt laskuri Enn Merivälja kudus meriväljal kirjutamata memuaare. Kas te mäletate, millal te tegite oma esimese lasu püssist või mõnest teisest? Tulirelvast võib-olla päris esimest ma ei mäleta, aga üks esimestest laskudes tuli kell omapärane sellepärast, et oleks võinud lõppeda päris kurvalt. Kunagi suvel olime alati ikka vennaga koos, olime vanaisa juures maal talu talupidaja ja siis oli, ma mäletan, pühapäevane päev oli ja vanaema vanaisa läksid kirikusse, Me jääme kahekesi koju. Vend oli minust kuus aastat vanem, luges midagi seal, aga ma teadsin, kus vana seal jahibisson. Hoidsin see isu siis tõkis ka, väljas oli seal Arace varased ja peal ja siis ma teadsin, kus talvisson teil seal tegelikult seal korstna najal seal talumaja korstna najal kaheraudse jahipüssi alla ja vaatasin tongi peale ei ole. Aga püssirohu nad otsast laadi püssiga häravat püssi oli näha, et püssirohi on need relvad, läheb. Aga vanaisa, jah, tal oli ka teada sealt siis võtsin tangid, panid mõlemile peale, viisin vaikselt ilusti sellesse operatsiooni, tegin ära, nii et vend ei näeks. Mõlemad kuked vinnastasin ülesse mõlemile päästikule, panime siis oma sarved ja sealt, aga ma panen värava pealt vajutasin ja muidugi ma ei olnud teadlik mõlemi raua päästikule korraga. Aga ma siis hakkasin nägema, esialgu veel kuulnud, siis ma olin naginaid nutab ja ma olin toas seal diivani peal. Aga ma ei kuula, mis ta räägib, midagi. Ja tagajärg oli siis selline muidugi vares. Ta hakkas kõlama, seal sihtisin seda, ma ei tea, kus ta kadus. Aga püssi mõlemad rauad olid purust. Laest oli jäänud ainult see osa, mis mul õla seal. No väikesed kriimustused käe peal, hiljem hakkasin Gazas kuulma. Tuli välja, et see relv oli seisnud juba ammu aega seal pööningul korstna najal. Vanaisa oli ta ära unustanud, eks seal siis selle üle katuse ja korstna vahelt tuli siis seal vihmavett jooksis alla, torudest läks sisse, Rostitas ära muidugi üks põhjus ja nagu hiljem juba taipama hakkasin, et aga Kahekordse pressist korraga mõlemat laengut lahti päästa ei tohigi. Vaata, seal oli üks esimesi laskusime, siis tegin. Kas karistust tuli ka sellest? Ei Karealis selle karistuse, mis nagunii Tegantsin ennetusena vanaisa ja vanaemaga. Isa märg vanaisa märkas kohe ära, ütleme noh, poisid, mis juhtunud on, seal mõni tund hiljem oli? No muidugi, mäletan, hakkasime töinama seal. Ja seega taipas tega ometi püsse ei puudutanud, et ma unustasin seal pööningul kogu pilt ilma rihmata küll jäin, aga siis mul oli veel korraldada nii, et vanaisa aga pidas lugu meest ja tasime omavoliliselt nendes akti toimides. Kuidas te sattusite? Teadlikult tegelema laskespordiga oli see kindel siht ja soov või mängis mingit rolli siin ka juhus? Jah, see on teatud mõttes ka juhus, mängis rolli. Ma tegelesin paljude spordialadega kergejõustikuga suusatamisega vaatlusega enne sõjaväeteenistusaega, kui läksin aega teenima, siis olin põhiliselt maadlejate kildas. Õnnestuski võita ka Tallinna garnisoni tšempioni tiitel 36. aastal sügisel ja kui läksin tiitel siis järgmisel aastal kaitsma, siis juhtus nagu maadlus ikka võib juhtuda. Kaks roid murdus. Ja pärast sõda oli Silvel teine niisugune tõuge. Noh kui eeskuju võtta, aluseks Rottena viidi tondi lasketiiru, kus toimus selleaegse Eesti rahvusmeeskonna väike liber, kontrollvõistlus ja meid oli see poiss ja pandi siis märgid Vahtedeks märkide joonele. Olen seal siis nagu see ikka käib, võistlesime, kes siis võidab. Ja tuli nii välja, minu laskurkellal ma märgi vaatasin, tuli esimeseks, ma korjasin need märgilised kõik, mis ta läbila sirvisin ülesse, tahtsin näha, kes sellest korralik. Ja selleks laskur Jorduses juba maailmameister ja hiljem veel mitmekordne maailmarekordiomanik ja maailmameister Elmar Kivistik. Ja siis noh, seoses selle vigastusega maadlusmatil ja niisuguse eeskuju nägemisega tekkis isu, et tahaks ise käes saada laskuriks mete, ainult märgi vahendajaks. Aasta hiljem me kohtusime samal võistlustel ja siis ma olen kutsutud koondvõistkonna kontrollvõistlustele. Ja seal mul õnnestus suurmeistri normi ületada, kuigi see ei lugenud, kuna see oli kontrollvõistlus. Räägib, et vot meil siin üks noorlaskur, kes ületas suurmeistri normijaan relvaga viletsas olukorras. No tol ajal oli, meil on näiteks viie liikme peal, oli üks väike liberembris, need oli raske muidugi planeerida treeninguid võistlusi ja lubas anda uued uued issi valida välja arsenali. Selle kuulsat püssid olid. Kuu aega hiljem kuus kontrollvõistlus oli, siis on analoogiline olukord. Jällegi lõpetasin selle surmis normi ületamisega, siis tema vist unustas ärata, eelmine kord lubas, rääkis uuesti sellesama loo jälle pärast selle kokkuvõtte tegemist seal siis. Pliiats ja siis bloknad kaasate kirjutaks siis revolutsiooni, et või noh, et saab laost kätte ja see toimus. Ja esmaspäeval läksin kohe siis arsenali ja valisin omale uue püssi välja. No raske oli muidugi seal väga. Püramiid oli, kõik olid sajaprotsendilised püssid, milles tähendab sajaprotsendiliselt ussid, see tähendab kaheksa seeriat oli lastud 10-le sorteerida, kõik olid sajalised, need 800-st võimalikust 800 silma. Need olid siis meie oma koonduse jaoks välja valitud relvad. Tean siis muud midagi valida, valisin sealt suurmeeste number ületava relva number oli 576. Ja järgmisel aastal see oli siis 39. aastal, kevadel kohtusime soomlastega, Eesti-Soome mõlemilt poolt oli välja pandud 22 laskurit. 20 parem tagajärg läks arvesse sealsesse õnnestuski. Tolleaegse suurmeistri normi ületamine ja õhtul banketil pandi ka siis kuldmärk rinde mis kahjuks küll ei ole mul seal korter hävimisel läks ta siis tuhka. Kui tihe oli tookordne laskuri treening, tipplaskuri treening? No ta oli, põhiliselt oli individuaalne. Ja põhiline töö toimus treeningpadrunite toimus kodudes või siis töö juures, nagu oli alev seal koos, et üle, kes elasid kasarmute, sest paljud nendele oli siis see oli niisugune. Kui keegi nende ülemustest käis vaatamas ja nägi, et tal elutoas ei olnud pandud üles märklehte või seal valge paberpalveks musti täpikesi, kus pihtima siis tehti märkus sellest, et kuidas varsti tuleb kevadel aeg ja ei ole näha. Oma rühmavanem oli nii fanaatik, kes isegi mäletan, olin ka vist üks sirgemaid poissi, kes jaanilaupäeval õhtul lubati 30 600-ga koju sõita, aga soovitas, kuna pärast sõda, laskevõistlused, et mitte minna ja harjutada ja siis muidugi proovisingi sellest loast ära sõiduk sealt võtad. Poolteist päeva toksisin seal nõelseadeldise peal ja, ja nagu pärast seda siis eduga. Niimoodi see asi lehmi kasvata tahtmised ja, ja ohverdused selle ala jaoks. Tolleaegne klassifikatsioon oli selline, et kõikidel relvaliikidel olid oma spordijärgud näiteks kuidas saada suurmeistriks liber laskmistes, siis oli seal armee püssist eraldi surmelistel norm. Ja, ja siis vabapüssist samuti eraldi. Ja taotlus oli muidugi ka vabapüssi surmisteks saada, aga. Teise maailmasõja alguse tõmbasid selle asjale kriipsu peale. Ja 40. aastal läksin vabatahtlikult punaarmeesse septembris. Ja no mis edasi, kõik on juba meie inimestel teada. Raske suur isamaasõda algas 41. aastal. Juba sõja esimesest päevadest olin rindel esimesel sõjapäeval, isegi. Ma ütleks, kui sõda algas. Ma olin komandeeritud Kaheradistiga ühte motoriseeritud raadiojaama vastu võtma tolleaegse territoriaalkorpuse 182.-st diviisist. Ja hommikul kella viie ajal jõudsime Läti Leedu piirile. Kus sellest ešeloni, millega me sõitsime Riiast välja, kutsuti naised-lapsed maha ja siis sain radisti kaudu, kes vene keelt hästi valdas. Saatsin, vaatame, oleks küsimus on välja, selgus, et on täna hommikul alanud sõda ja meid saadeti tagasi. Jõudsime, olime Petseri Lõuna-laagris, sel ajal jõudsime sinna siis laager oli tühi. Jaamast saime teada, et on ära sõidetud Tallinna suunas Tapa suunas. Ja nii ma kohtasin oma Tapa lähistel, kus olid siis olid ajutiselt laagrisse. Paguneid tookord ei kantud, mis auastjatel oli, sel ajal olin vanemseersant, selle, Järel jõudmine võttis palju aega. Ma sain sellel samal hommikul, see oli 30. juuni hommikul 1941, sain väeosa komandörile käsu evakueerida kahte autot, mis olid jäänud Tallinna-Narva maantee äärde Tallinnast 52. kilomeetril. Julgestuseks anti mulle kaasa 10 10 tulid püssidega, kaks veoautot ja siis läksin nende seda ülesannet täitma. Kuhu te pidite Veoautot viima? Veoautot tuli viia Tapalla sinna, kus me motoriseeritud pataljon sel ajal oli ajutiselt. Ühel päeval oli ära, sõid Trildele, äsja olen minagi siis meil tagasi rõdul, enne kui tapale jõudsime oli kallaletung kohalike bandiitide poolt, et mul veel selgesti meeles, kui me seda praegu meelde tuletan selle mehe nägu, kes tõusis Kadrina endise Kadrina mõisa lähedalt maantee paralleelselt minema kiviaia tagant püsti ja viskas midagi, ma seda nägin, aga te istusite ise, ma istusin autojuhi kõrval ja see oli esimene auto, siis esimene auto. Ja siis ta oli pärast jooksnud ära, nagu ma hiljem teada sain, metsa tagumise auto pealt tulistati, kätte ei saanud, tuli ära, et viimane, mis te nägite, oligi selle mehe nägu nagu jah, nagu nagu foto vaatamine tuleb meil teel niisugune tänapäevane ja siis järgnes teadvuse kaotus teadvusekaotuse ja selle tagajärjel ma leidsin ennast hoopis Rakvere haiglas. Olen laua peal arstide noal, kes opereerisid kilde välja. Nii et siis see granaat, arvatasti, kraatiast, naat, granaadikimp või midagi. Aastal viskas autol auto läbi auto põhja, ta sai siis endale päris korralikult. Arvasin, et minu nahk ei maksa küll midagi, seal labidad. Kaudi Rakvere haiglas olite Marek vanglas, olin nädal aega, aga ma läksin avatult, ära sinna olid noh, võib-olla ka kohapeal sellega seal üks sanitar, räägib, ta oli variant, on väga hea, et keegi ju ei tea, te sõjaväel nad vere haiglasse, need sakslased on juba Eestis ja jääte siia rajamise peale, siis ma lasin enda kiiresti välja kirjutatud haiglast, vaatamata sellele, et arst ei olnud nõus selle asjaga ja ma ütlesin, et ma olen sõjaväelane. Vastutan oma tervisest siis edasi juba ise. Ja nii pool pool saavad, aga sõitsin siis Leningradi kaudu, jõudsin lõppude lõpuks. Rindele sel ajal korpostaapolid, no jaama juures tuleb veel meelde selline asi, et noh, mina sõitsin sealt ära ütleme peale lõunat oma diviisi staapi 180 diviisi staapi, järgmine hommikul oli seal saksa parašütistide kooli lahikus, siis Arnold Meri sai liidu kangelaseks, nii et te jõudsite tagasi kõige ägedamasse lahingute ajal. Jah, sel ajal olid väga raskelt kaitselahingud staare ruse laiusel. Ja meil oli isegi selline moment, kus võeti üksiku sidepataljoni üks liini root telefoni root ja pandi eesrindel. Tolleaegne vann oli meil väga kuri ja sel ajal oli ta õhus, oli ikkagi valitseja ja mul oli seal niisugune Juusmann määratud ohvitseriks diviisi staapi ja lahing käsuviimisel sattus üle põllu minema kaks Messerschmitti. Juhtusid nägid mind ja siis hakkasid kulbilist tulistama üksikud inimesed madallennu pealt. Ja võib-olla ainult juhus, ma igatsesin metsajooks, on üle 100 meetriali, seal kukkusin sinna kartulivagude vahel, noh, väikselt oli, seal juba oli kartuli kartulivarred olid ja kukkusin maha, siis üks lennuk veel lendasele tulistas ja arvate, et sai pihta, nii et siis läksid ära, sain pärast metsale venna vaat mis niivõrd kuri oli päeval liikuda absoluutselt ei saanud teedelega. Lahtisel kohal kuskil. Tuleb veel üks episood, mööbel, sisepõletan, staabiauto juht sai vigastada, tähendab killuga selga ja siis ei olnud kedagi peale panna maise. Viisin ta sedasama, kujutage viisin haiglasse korpus haiglasse, kus operatsioon teostati. Ja pataljon oli vahepeal taandunud. Ja mul oli staabi autoga, oli kaasas finantsosakonna juhatajaks Zirnaski nimeline Cesisest tahtsime noh, autoga ka üle sõita, ka see ülekäik oli pommitatud puruks. Ja parajasti tehti uut balloon ülekäiku. Seal need jõudsime ülekäigu juurde, kus oli tohutu mass, oli kogunenud küll hobuvooriautosid ja kes ootasid, et millal süle saab minna, väitis tema valdas vene keelt, rääkis selle kommendatel ära, et staabiauto ja saime nii-öelda esimesena sealt sellest sillast üle sõita. Jõe orust nii-öelda kõrgemale tõustes on pikk tõus, oli umbes tsirka seal 100 150 meetrit, siis uus lennurünnak teostus sellele sillale. Kui me sealt jõesängist üles sõitsime, siis oli näha ainult lennukeid, muud midagi, kes alustasid kuulipildujast tulistamist pommitanud, teevad hambad ristis sellele, et meie ei olnud objektise õnnelikult, jõudsime terve nahaga sealt välja ja saime oma staabi luure tagasi koos staabidokumentidega ja, ja muude väärtuslikuga, mis seal staabiautosse soli aegljele raske sõit oli vist, et näed, et nagu siin tulistatakse mõnisada meetrit selle tahes tulistati seda silla, kus oli siis kolonn kogunenud, pommitati uuesti teda ülekäiku, seal väga rasked taandumiskaitselahingud olid saanud. No rindel me olime kuni oktoobrikuu alguseni siis käskkirjaga saadeti kõik okupeeritud territooriumil pärinevad sõjaväelased tagalasse. Ma sattusin Tatari autonoomse Vabariiki, olin seal sots Laadoga linnas mõni kuu ja sealt siis juba edasi, kui moodustati uus väekoondis rahvuslik diviis, seitsmes diviis mobiliseeriti uuesti sõjaväkke ja ja kuu lõpus jõudsin siis Sverdlovski sõjaväeringkonda, alustasin siis uuesti. Aktiivset sõjategevust. No vot ja siis Veliki Luki lahingutest võib-olla üks episood. See et oskasin natukene võib-olla paremini laste kul, tavalen, võitleja olgu tolleaegne juhtunud, kasutas ära ja siis määras mind Nalberite kursuste peale, et õpetada täpsud, laskurid, vällja snaiper, tugevus kõrgetel kaitsepositsioonidele oli väga tähtis vaenlane kasutas sama relva. Ja siis ma ütlesin oma kogemuse edasi, nii palju kui võimalik oma otsese teenistuse kõrval. Jutt jääb jutuks, tuleb praktikas näidata, kuidas rindel tegelikult snaiper peab täitma. Ja siis tahtmine veel kuigi ei tea sellele pandiilile okes minul kallaletungis Ta maksta, aga vot see tahtmine siis oligi niisugune olukord, et teise pataljoni lõigus, kus major anud röövel, pater, kõverused linna vahetul läheduses, õieti juba linna serval sees Snalbirit olid väga suurt töötasid. Ohvitserkonna ja mul tolleaegne luurerühma komandör Enn Liimets tõi snaiperpüssi saksa oma. Ja siis lasin selle tagalas peale ja läks nii-öelda omavoliliselt lassi siis seda kuulsat snaiperi seal käristama. Missugusel maastikul ta oli või ei olnud? Ei õnnestunud leida tema kohta meie kahurväelastel ja ta oli hästi varjatud, olime siis koos oma käskelaga, läksime hommikul vara, pimedas läksime sinna ja siis selgus tee peal juba meile, maskeerimisülikonnad olid selle maastad, lööks noh polgu staap on natukene küll, aga olid liiga heledad ja valged, siis pöördusime selles senise pinna peal täiesti mustaks ja määrde mitte mitte end avastada. Ja ta tulistas. Tunnistas väga täpselt, meil käskivalt tegi niisuguse, nagu öeldakse inimese kuju, mida ta siis teistes kaevikust üles natuke näol, need avastas selle õige kiiresti ja tulistas ikka teine, kolmas lask pihtas. Taktikaliselt töötas küll halvasti, selles mõttes, et ühest samast punktist tulistas kahekorruselise maja. Aknast sinna oli tal siis laud tehtud, et nagu hiljem selgus seal laua pealt toe pealt lasi. Ja ülevaade oli kogu. Ja see oli tegelikult saksa kaevikutes, mis oli nagu tema mõttes oli tagurpidi. Eks ole nendel oma käiv täpselt teada. Kõik need ühenduskäigud ja need olid pidevalt, olid. On veel see moment, millal te avastasite seal istub näiteks. Mis on küll, jah? See oli, oli tarvis kindlaks teha, sellega sai siis kindlaks teha, et meelitada, mida ta sealt veel tulistama jättis, tema on seal. Kes hävitustööd teeb, ise töölite lakka. Ei teinud ma ühtegi aukudele akus, teie olite, kuhu teie valisite? Mina olin varjatud ka mitmes kohas. Pidasin vaatlust, binokliga oli umbes viitsada meetrit ei olnud, majade vahel oli raske õnnetusega kuskil, neljas, aga üle 490 meetri kauguselt. Tuuline ilm oli siis kõige enam oli tarvis teha kindlaks, kui palju ta kuuli kõrvale kaldab. Meie õpetas oma snaiper, need põhipesast lased ainult ühe, kaks lasku või sa pead kohe. Kui sa tahad säilitada oma elu oma elu, jah, siis peavad olema juba mujal. No ja siis kui nad taktikaliselt nii halvasti, kuidas laskur, küll siis tal seal saidil komistuskiviks mul õhtul veel, kui see linnaosa võeti ära sama Liimets seal tõi ka sellel snaiperpüssi, töödage tähendas laugelt. Aga see jäigi minu viimaseks tegevuseks polgukomandör saada sellest teada. Alampolkovnik Kund, olime others, kutsus järgmisel päeval oma juure vaatluspunkti ja ja nii-öelda isalikult noomis mind. Ühest küljest muidugi ütles, et väga tubli, et sa kurja käe avaldasid, siit aga teisest küljest, et omavoliliselt lassid ja ise oled siidiülem, seal ei ole sõnu taga. Jäigi viimaseks tegevuseks. Kas te saite esimese lasuga ta kätte? Jah, esimesel aastal rohkem ei olnud tarvis lasta, saanetkendas. Esimene lasemalasin kõrvale hoopis kõrvale, et määrata kindlaks tuule suunda, kui palju ta kuuli kõrval kaldub, aga laskma temal otsustada saatuslikuks. Või see oli siis Velikije Luki ja? Millele Eesti paistma hakkas, uuesti? Noh, me tulime Mehikoormast, tulime siis Eesti territooriumile 44. aasta. Suvel ja Emajõe lahingutest Emajõe forsseerimisest võtsime osa kogu see Eesti territooriumi vabastamine sai kaasa tehtud, mäletan veel, et meie väeosa, seitsmes polk lõikas ära Tallinna lõunasse väljuvad teed. Me jõudis Kohilasse. Noh, kuna Tallinna oli vabastatud, ma siis võtsin omal kohvrist võtmed, sul veel kaasas olid? Ja küsisin polgukomandör käest luba, et kas ma võiks sõita koju, kord vaadata, kuidas olukord on. Pika kauplemise peale sain seda nõusolekuna, alles hommikul jätkasime lahingrännakud koos käskelaga, sõitsime õhtul Tallinna. Mõlemad olime Mootorratastel kõige enam tulime või väljaspool Tallinna-Harju tänaval, jah, mul oli tarvis minna. Platsi pooltel pääsenud. Praeguse sõpruse kino juures on, sa oled sellal kino veel muidugi olnud. Jätsime siis käskele masinatega sinna ja läksin, sealt üle ronisin ma maja, kus ma elasin otse Vana-Posti tänava vastas. Aga see oli galather, midagi ka selle nii-öelda poolhämaras nägin, et olid ainult ukse ukse kivipostid olid mõlemil pool. Võtsin võtmed ja viskasin sinna hunnikusse ja võtmed, mida te kogu sõja olite? Mul Petserilaagris tädi kolitsemadenised, sumadon, säilitati kuma vahepeal siin pärast haavamist Rakverel. Mehed olid hoolega hoidnud alles ja kui niimoodi olid, kogu aeg olid võtme, tegeles äge korter ja oli hävinenud ja muidugi kahju. Esialgu nagu ei saanud arugi, pärast mälestusesemed siiski võrdlemisi suur auhindade kogu oli juba sel ajal ja kõik nad on hävinenud, koosseis, mis ma juba varem nimetasin, suurmeister märgi käia. Aga midagi ei ole parata. Ma ei teadnud küll, aga ma kardan, et sõja ajal vaevalt oli mahti märklauda kusagil üles seada või siiski. No ta läheb tegelikult sisse, aga eks ta ikka oli juba pärast sõda. 45. aasta alul me sõitsime siis Läti territooriumi vabastamiseks abiks ja olime, võtsime osa Kuurama lahingutest. Ja siis 19. märtsi hommikul sain siis veel kord haavata, nagu pärast ise oleme rääkinud, et alguses ja lõpus. Ja ka see õnnelik Kunivate haavamine jättis siiski tervise korda. Kuidas see juhtus? Aga me vaatasime välja otse vahetult rindel olevat polku omava diviisi polku. Ja see on kõige nõrgem moment, tavaliselt, kui väeosade vahetamine on vaenlane, tajus selle momendi ära, tegi vasturünnakut sel ajal tugeva miinipilduja tule all. Metsas kuu polgu komandopunkt tuli paigutada. Otsisin kohta, kuhu siis missugusesse blindaalses mahajäetud blin taas oli palju vett isegi kuni põlvini tulinesblidaažist välja parajasti miin lõhkes puu otsas. Killuga SAISis. Olla tule all vahetult, et saaks otsa, aga niisugune väikene vahejuhtum jälle seal kuskil poole 11 ajal sain kirja humoristi tütrelt. Vaike kirjutab oma juba siit. Vennatütrelt. Et mul on väiksed. Ma lahingud olid siis lõppenud, siis me olime seal veel enam tagasitulekut Wabariigi territooriumile. Ja siis seal metsas saigi ära tehtud esimesed proovilasud oma käskjalal, see valmistas mulle, sest ma mäletan, ajalehed leppis kokku ja sihi peale, panime siis laudades märklaua sinna peale panin märgile Jewel must ring tehtud. Mõõtsime siis 300 sammu välja, nagu öeldakse, ja tema oli siis seal puude all varjus ja mina lasin siis tehtud esimesed lasud seal püstiasendist, ma mäletan seal proovidega. Kuidas siis istusid? Suur sel ajal silmanägemine ja kõik mu mujalt ole terve ja siis tekkis, et kuidas ikkagi on, minul nagu jäi pooleli see asi sõjaga, suurmeister jõudsin kaugemale, ei jõudnud eeskuju, see oli nii palju ja eks nagu ta oli hind, et seda kuulsat argentiina karikast pärast sõda võib-olla õnnestub võita, mida Eesti tolleaegne koondus oli kahel korral 30 739. aasta rootslastel võitnud. Vot niisugune, mõtlen tohutu tahtmine oli ennast väljendada. Sest tulejoonel. Ei läinudki kaua aega, kui tulime Wabariigi territooriumil tagasi, jälle Tondi kasarmute salasin. 45. aasta. Sügis oli juba, võitsime osa esimesest pääle sealsest Leningradi sõjaväeringkonnameistrivõistlustest kus meie tolleaegse Eesti diviisi võistkond Mul on ta ka, õnnestus neli esikohta võita seal. Ja. Kui palju oli siis sõda alles jätnud täpsuspüssi, kuidas olid lood laskemoonaga? Jah, see probleem oli ka omaette keeruline küllaltki, täpsuspüsside suhtes oli ikka ühta täiesti olemas, ma otsis nõnda 570 kuuendat arsenali jah. Kuskilt teda ei leidnud. Ja ka pärast hiljem üleliidulistel võistlustel, kus Tallinna arsonale oli tule jaanalikel jälgisime aga oma seda relva ma ei leidnud, kuna nad olid tagalasse saadetud ja mõned võib-olla hävinadki, aga mõned ei ole tänaseni näinud ei ole ja aga meil, meie fanaatikuid siin nagu siin Artur limperk ja teised tolleaegsed rest rull ja kuulsused, laskekursused siin osav arhiiviliinis löiti meile vabapüssid ja väike Oliver võltsida. Artur ümbert oli need väga Poolas korrastamaga, möll oli sel ajal ütleme nii, väga kvaliteetsed relvadel säilinud laskemoonaga oli muidugi raskuse, mul tuleb meelde, kus 47 selle aasta oktoobrikuus oli vist suvel oli septembri alguses lõppedes liidu meistrivõistlused. Mul õnnestus 47. aastal see tiitel võita. Nüüd minnes rikkana võistlustel, oktoobris ei olnud täpsusmoona, millega siis laste 300 meetri pealt. Aga nagu oli piinlik startida keskpärase moonaga juba, et oled sportlane teatud tiitlit võitnud siis. Ma valmistasin ise endale. Kasarmus olles laadisin tolleaegsed soomemoona ringi kohapealsetel seal metssportlastele ja seal oleks TMS sportlane Ivanov. Tema ütles, et tema ei usu omatehtud moonaga võistlema. Hakkan ma kutsusin teda siis õhtul oma eluruumi sealsamas kasarmu laia akna peal, laotasin, avad oleks Väikse laboratooriumi lahti ja laadisin padrunit seal ringi, mis mul siis 100 padrunit järgmiseks päevaks vaja oli. Jättis umbusaldust peletada, ma kleepisin need karbid kinni, kus olid ümber laetud padrunit. Et siis järgmine päev elasime erinevates vaadetes ta võiks kerge oleks kontrollitud, ma just selle moonaga lasen, ta ei uskunud seda. Ta nägi seda esimest korda. Ja ta pärast muidugi oli väga imestunud ja kasutas oma autorit. Kahuriga Eduard Vahuriga laadisime üle 20000 padruni ümber, et minna armees võistlustel jämedalt suurepäraselt. Võitsime Leningradi sõjaväeringkonna koondusegi need võistlused ära. Kus on teie elu kõige põnevamad võistlused olnud? Nii eriti meeldejääv olnud oli sõjaväeringkonnavõistlus otsama võistlust, millest ma rääkisingi siin kus hommikul võistluspaika minnes tuli meil vastu, me läksime köisi, Linberg Arturiga tuli vastavaks. Seljas suur augu puu võiks olla okste kimp kuivaks, oli tal selle nagu jahimeeste lahnice kombeks öelda, et kes, kuidas hommikunaine vastu tuleb, et siis mille paneb tagasi. Ma räägin Tartul, kuule, lähme kasarmus tagasi, tuleb uuesti, naisterahvastel ei vasta. Ja Lemberg ütleb, et ta, vaata, mis tal seljas on. No ja edasi, kui siis õnnestus. Selle omatehtud moonaga, millest ma siin varem rääkisin, püstiasendist ületada tolleaegne maailmarekord, mis oli ühtlasi uueks nõukogude liidu rekordiks viis Artur ütleb, et vaata et kui tal ikka midagi kaasas on, siis see tähendab head meelde. Mitmel korral ta üldse olete lasknud liidu rekordid. Nüüd on natukene rohkem lastud, kui need kirja läks, siin 46. aastal ma sattusin asendajaks üks seltsimees osav režiimi liigitaks, väljakutsutu oli haige ja siis õnnestus minul sõita Moskvasse võistlustele. No seal on veel meeles niisugune asi, et kuna ma ei olnud kutsutute nimekirjas, siis pakuti. Meil on siin abitööjõudu vaja, et ajad ja pakuti, esialgu ei tundnud keegi mind. Aga kohapealset oma tolleaegsed suurused, siin roll ja, ja limperkened ikka rääkisid ära, need lubati võistlema nendel võistlustel. Mul õnnestus mitu nõukogude liidu rekordit püstitada, aga nendel võistlustel millegipärast ühtegi Liidu rekord kinnitatud. Nonii, kinnitatud liidu rekordeid on mul õnnestunud 33-l korral. Ületada kinnitamist, leidsid siis koos meeskondliku kokku ja 21-l korral on õnnestunud tulla liidu meistriks viiel korral individuaalselt. Eemalt vaadates on õige raske mõista, kuidas võib laskur säilitada rahu tulejoonel. Nende pikkade seeriate vältel. Kas see on samuti kaasasündinud omadus või on see harjutatav või, või kas see on üldse probleem või küsimus laskurile ja kuidas rahulikuks jääda? Probleemide probleem võiks öelda, niimoodi, me tihti näeme ja elame üle nüüd juba treenerina seda, et me teame, et õpilane või hoolealune oskab lasta oskab väga hästi lasta agavat õpetada teda käituma võistluste käigus, tulejoonel see on täiesti probleem. Paljude juurdes ei õnnestugi. Ta peab inimesel algallikas olema. Sa oskad ennast valitseda ja seda kirjeldada, missugune koormus on Laskesportlasel eriti pikkadel laskeharjutustel, psühholoogiline koormus, seda on nagu raske väljendadagi. Ja tihtipeale ma olen enda praktikas ei ole öelnud, et kõik on juba nagu käes jääb veel seal noh ütleme sellest kuuest kuuest poolest tunnist, mis võistluste käigus olid vedavad harjutused jääb salvel lühikene osa ja vähe viimased minutid, viimased minutid, viimased seeriad, viimased lasud. Ja ometi ei oska ennast lõpuni hoida vaoskasse. Kuidagi see pinge all olek nagu ilma enda võimuta kuidagi tahtmata katkeb ja seal viimase servaga kui nii-öelda rikud, on ta tulemus ära, millega oleks võinud. Kes närvipinge on suurem enne võistlusi või ütleme, viimaste laskude ajal? Jah, ta on erinev, inimestel on inimesi, kes ennem starti ei puhka hästi. Vot mul meenestub meie maadluskuulsuse Johannes Kotkas väljendus sellest, et magasin hästi, võistlust hommikul, ütleb ja tähendab närv korras. Laskuritel samuti, sellepärast on paljud võistlejad on, kes olete eelsel perioodil ei puhkenormaalselt või selle tõttu, et juba närvimäng juba käib. Ja võib tihti olla niimoodi, et on nagu öeldakse, ennem juba küps, kui ta tulejoonele läheb. Kahjuks on see niimoodi, ta nõuab ka füüsilist, tugevat ettevalmistust, vastupidavust, nii et see on käsikäes, meie ei oska seda kuidagi hinnata. Ega noh, ütleme seal tõstja tõstab treeningutel võistlustel nii, nii mitu tonni, tõstab ülesharjutustel lask spordis nagu ei olekski see püstol, mis kaalub seal võib-olla kilo 200, ainult nagu kaaluliselt ei saa midagi, aga avad säilitada see, et meil kirp seisab seal kusla suial sujuv pääste juures. Ja 500 laskmite 10. sajand vaid 10 keskele patseeaa seda. Pingutust ja tahtejõudu ja ja valitsemise oskust ei oska kuidagi hinnata.