Tere ja rahulikke jõulueelseid päevi teile 1883. aastal Tartus välja antud Raamat kannab nime ristirahva pühade kannel, jõuluuue, aasta ja nõnda edasi. Laund. Veidi hiljem avaldatud raamatuke kannab nimetust ärataja kannel ehk issanda armutilgad patuste vastu. Need pole siiski kandlemuusikakogumikud, vaid vaimulikud väljaanded. Milledes kandle on omistatud jumala kiitust väljendav sümboolne tähendus. Täna räägin teile veidi kandlast kui jumalapillist rahva meeles ja keeles. Vast kuuldud lugu mängis vana setu kandlemees Ivan Jüri Saar, kes jutustas mulle kunagi, kuidas ta poisikesena sattus niivõrd mänguhoogu, et ei märganud, kuidas Darrastus, preester, kes suure kirikupüha ajal käis külapidi peresid õnnistamas ehk pühi andmas. Ivan arvanud, et teeb oma kandlemänguga patu ja pugenud voodi alla peitu. Preester aga kiitnud poissi, öeldes, et kannel on jumalast. Meie kohtumisel kinnitas Ivan Jüri Saar tookord mulle sedagi, et jumal ise on mäe peal kannelt mänginud ja seetõttu pole kandlemäng mingi patt. 1910. aastal rääkis teine setu kandlemees Ivan Fjodorov Meremäelt preester Gustavi vahendusel kandle kohta järgmist vaagida Pill Jeesu pill. Kannel on kõige vanem mänguriist maa peal ning David ammutina jumala käest saanu jumal esioptima löömist, kätt. Ja seesugune mäng see pilli peal ja naudi ristiinimesele Dima löömist selle mängitigi vana laul kannelt ennegi pühi ajal kõigeine taliste pühil, see tähendab jõuluajal oma päevast Vastse-aastani. Äsjakuuldud rahvapärased seletused kandle kui jumala pilli kohta põhinevad pühakirja ainetel. Lööme lahti näiteks Taaveti 150. laulu, kust loeme kiitke jumalat tema pühas paigas, kiitke teda tema aulises laotuses, kiitke teda pasuna puhumisega, kiitke teda naabli mängu, jagan nendega. Vaevalt nüüd Taavet Eesti kannelt mängis, kuid iga rahvas on omakeelses piiblitõlkes andnud talle kätte mõne just sellele rahvale omase keelpilli, olgu see siis harf kannel või vene Kusly. Loeme sama Taaveti 150. psalmi järgmisi kiidusalme jumalale. Kiitke teda trummidega ridastiku, kiitke teda keelpillidega ja viledega, kiitke teda helisevate Simmlitega, kiitke teda kumisemate simlitega. Need. Vana juudi Simmlid olid tegelikult kaks vasktaldrikut, kuid Põhja-Eesti traditsioonis said nad möödunud sajandil uuema kandle, Simmli või Simply nimetuseks. Mitmed tundemärgid kinnitavad, et kõik kannelt mängivad rahvad ummistasid talled teatud maagilist tähendust juba enne ristiusku pöördumist. Meenutagem kas või Kalevalat või rahvauskumusi või neid omapäraseid maagilisi märke, silmusnelinurki viiskandasid, kaldristi ja muidki, mis lõigati kanneldele. Ristiusku. Pöördunud inimestel aga segunesid vanad paganlikud uskumused kandlast uue kristliku õpetusega, kandlast ja ka muudest keelpillidest kui kuningas Taaveti ehk siis jumalapärasest pildist. Kristlus townis kandletaoliste pillide kasutamist patustena eesmärkidel, kuid mitte pilli ennast. Eesti Hernhuutlased võitlesid näiteks vastamatult torupilliga kui kõige kurja kehastusega kuid samas tegid endale Urvastest 18. sajandi lõpus väikeseid kandleid. Et jumalat kiita. Kandled ja tsitrid on, tähendab Päevalgi mitmetes baptisti palvemajades kasutusel. Baltimaades vanim teade kandlast kui jumalapillist pärineb 1613.-st aastast. See on fikseeritud Riia jesuiidid kolleegiumi dokumendis, milles katoliiklaste jesuiidid kirjeldavad 1612. aasta jõuluõhtul ühes Riia protestantliku kirikus mänginud nõiaorkestrit. Nad rõhutavad oma kirjelduses, et selles patusest seltskonnas puudus siiski viiekeelne Lätikuvacle, mida lihtrahvas nimetab oma keeles Diewakookle ehk siis läti keeli jumalapill. Kannel ehk kookle kajastub vist kõige salapärasemalt läti rahvaluules. Rahvalauludes tuntakse mitut erinevat ja kummalist kookle mängijat, jumala poega, Jaani, kelles nähakse risti Johannest ingleid, päikest, vanakurja ennast või tema ema ja lõpuks varest. Samuti on tuntud nimetused jumala ehk diaKukookle ja kuldne ehk sealt kookle. Kuna läti sõna viies jumal tähendab nii kristlikku kui paganliku jumalat, siis kannelt mängiva jumala päritolu jääbki segaseks. Ida-Lätis on jutustatud, et korra läinud rändav vaene laps appi vanale mehele, kes sohu uhkus ja päästis ta. Vanamees aga muutus uhkelt lüliku moodi riietatud jumalaks, kes kinkis vaesele noormehele kandle, lubades edaspidi tooksid talle alati hingerahu. Mittekristliku pühaduse staatuses on kannel meie hõimurahvastel maridel Jakud murtidel kes kasutasid kannelt pühas niites korraldatavatel riituste üks või enam kanneldajaid seisid preestri kõrval ja mängisid põhilisi rituaalsed lugusid. Selleks ei tohtinud tarvitada tavalisi lõbustuseks kasutatavaid kandleid vaid põhilisi nõndanimetatud suuri kandleid, milliseid tehti ja hoiti vaid valimiste jaoks. Üks mari müüt jutustab, et mari alusjuma võitjuma mänginud kannelt istudes pilveserval maridel on säilinud üks legend kandle sünnist, milles tunneme juba selgelt kristluse mõju. Korra läinud jumal vaatan vaidlema, keda marid rohkem armastavad. Otsustasid siinselt, teevad kumbki ühe pilli ja vaatavad, milline pill marile rohkem meeldib. Saatan tegi torupilli ja jumal kandle maridele meeldinud rohkem kannel ning saatan tahtes jumalale kätte maksta puurist pilli sisse augu. Millest aga kannel veel hoopis paremini helisema hakanud. Analoogseid uskumusi tunnevad paljud teisedki rahvad ja sama juttu räägiti näiteks Tarvastuse, Puhjas. Väga keeruline on kandle ajalugu olnud Venemaal. Nagu Lääne-Euroopaski, nii kujutati ka vene käsikirjaliste raamatute Win kettidesse kirikute fresko del kuningas, taavetit Saltriga võitmene Kusliga. Lääne-Euroopas tähendasid Taaveti psalter 10 keelt. Muide jumala kümmet käsku. Õigeusu kirik ei luba pillide kasutamist jumalateenistusel siis vaimulik instrumentaalne musitseerimine vene talupoegade keskel ei levinud. Kuid 18. sajandil tekkis Venemaal uus Kusly mänguvorm, mille aktiivseteks kandjateks olid muuseas õigeusu vaimulikud ise. Nimelt arenes lääneeuroopalikku harfi neti eeskujul Venemaal suur lauda meenutav Kusly mida hakati nimetama laua kujulisteks või siis pappi kusliks. Sest uus pill osutus väga populaarseks just õigeusupappide ja draakonite koduses musitseerimises. See oli nende jaoks Taaveti harfi kehastus. Lauakujulised suured harfi. Neti tulid mõnevõrra tuntud ka Eestis ühel sellisel pildil kujutatud Taaveti inglid, kes hoiavad linti saksakeelse kirjaga. See Hars kõlab armsalt, kristlane laulab rõõmsalt au, olgu jumalale kõrges. Edasiarendatud vene lauakujulised pappi, Kuslid leiavad tänini kasutamist mõnedes nõndanimetatud suur vene rahvapilliorkestrites. Kuulame nüüd niisuguste Kustide Õigeusu kirikukellade mitmekesine rütmiline löömine on andnud inspiratsiooni mitme rahva kanneldajatele kuigi kirik seda üldiselt ei soosinud. Setu kandlemeestelt on näiteks fikseeritud Petseri, Pankjevitsa ja Irboska kirikukellade imitatsiooni. Karjalased imiteerisid meeleldi valamu ja Kone vitsa, kloostri kellasid. Kuulame esiteks Petseri kloostri ehtsat kellamängu, millele järgneb minu enda poolt sisse mängitud Irboska kellade imiteerimine. Kuuekeelsel Setukandlel. Taas kõlavat heliplaadilt Petserikellad ning neile järgneb Karjala kandlemehe Andero Vornase mängitud Alamo kloostrikellade imitatsioon. Helisalvestus 61 aastat tagasi. Karjalastega seoses meenub üks seik, mis hästi peegeldab kõikide kandlemeeste dualistliku maailmaga vaadet ja nende suhtumist oma kandle vastu. Nimelt uskusid Karjala kandlemeistrid, et soolane merevesi parandab kandle kõlaomadusi. Nõnda võetigi siis meretagusesse Solawetzi kloostrisse palverännakule minnes oma uued kandled vargsi kaasa, et neid siis salaja merevees leotada.