Kuldse sügise hele vihm kirgastab eredaks Ruske. Hingeke hell tasapsi ligineb hingedeaeg täis igivalusaid tusk. Kella lööb lell. Küllap õhkõrn see viimane säng helinaist kuhjunud kalmus kellele küll jällegi kellegi külm kangest käest maa sülle antakse, almus. Lille Bild üll. Hingedepäev on küll läbi, kuid hingedeaeg kestab pime ja külm üsna rusuv ning raske aeg nii loodusele kui inimesele seal sees. Rusuvalt aega aitab üle mediteerimine, mõtisklemine elust ja surmast, sellest, mis oli enne meid ja mis võib tulla peale meid. Sinna vahepeale peaks jääma aega mõtiskleda ka antud ajast, kus elan mina, kus elad sina. Hingedeaeg on aeg aja maha võtmiseks. Kui elu ja ajalugu on mõnedki olulised ajalised ja ruumilised seosed möödunuga purustanud, paljustki ilma jätnud, ei tähenda see, et see peaks nii jäämagi. Täna on siin saates noored neiud ja üks noormeeski Eestimaa eri paikkonnast õppimas Viljandi kultuurikolledžis laste noorte huvi eriala. Ja nüüd nad siis siin kõnelevadki sellest, mis neid puudutab, selles ajas ja ruumis. Ja kõigepealt siis mis seondub teil nüüd mõistega hingedeaeg tegelikult selle ajaga, kus me hetkel oleme? Mina arvan, et hingedeaeg on selline vaikne ja ja mõtlemise aeg, aeg. Millal lihtsalt tuleb aeg maha võtta ja mõelda kõigele järele. Ja hingedeaeg on rohkem nagu enda sisse vaatamise aeg. Ja tegelikult ka loodustingib seda ka, looduses on kõik vaikne. Midagi on lõppemas, midagi on algamas. Ja, ja see hingedeaeg on justkui justkui vahepeal, On aeg, vaheaeg. Minu jaoks on hing see, mis elab inimesest edasi peale tema surma. Hingedeaeg on hea võimalus hingede abil ühendust võtta oma minemik minevikuga. Minu jaoks hingedeaeg ei olegi võib-olla nii tugevalt järelemõtlemise ja hinge vaatamise aeg sest minu meelest siis just tuleb see hingeilm meile endale niivõrd palju lähemale, et on kogu aeg. Vääril. Nii kaevude. No need toones Ka siikuudia saare. Üürikese. Ruulise. Tõstpäeva. Pakane. Nukrad. Me oleme palju unustanud ja teatud uurijate definitsiooni järgi elame unustamise ajas. Võib-olla me oleme unustanud liiga palju, kuid õnneks on olemas teadjaid inimesi, eelkõige on need meie enda lähemad sugulased või head tuttavad vanemad inimesed kes kannavad endas terveid entsüklopeedilisi hulka, teadmisi sellest, kuidas on elatud, milliseid kombeid ja tavasid on peetud. Ja samas samas on ka olemas raamatut muuseumid ja teiegi käisite hiljaaegu ühes Eesti suuremas kindlasti kõige tähtsamas muuseumis kirjandusmuuseumis, mille kõrval asub Eesti rahvaluule arhiiv. Ja te olete tutvunud ka selle kogutud materjali põhjal välja antud eesti rahvakalendriga, kus on ka eraldi peatükk hingedeajast. Mida nüüd sellest varasemast kokku kogutud materjalist erinevatest Eesti kantidest inimeste mälu järgi kirjapanduna lugedes seda nüüd praegu just sellel ajal, selles ajas ja ruumis, kus me oleme. Mida te tahaksite tuua tänasesse päeva, mis tegelikult hästi sobiks? Kõigepealt ma tahaks öelda, et kindlasti on oluline üldse hingedepäeva tähistada ja hingedeajal teatuid, kombeid ja traditsioone järgida. Sest eelkõige on hingedeaeg inimese jaoks väga isiklik aeg. Ja vana rahvas nimetas hingedeajaks aega, mängi kostitati toiduga. Meile anti samu toite, mida pererahvas ise sõi. Ja kui tol ajal pandi toit sauna või rehepeale, siis praegusel ajal võiks jätta selle lihtsalt ööseks laua peale ja niimoodi siis hingedele meele järgi olla. Toidujätmise kommet tänapäeval mõnel pool veel järgitakse, siis hinges andis käimist, mäletavad veel väga vähesed hingesandid hinged püüdsid jäljendada vaime, riided olid enamjaolt valged või siis tõmmati lihtsalt valge lina üle pea. Nende sandid ei laulnud ega tantsinud, nii nagu kadrid ja mardid seda tegid. Hinge tulusid ei teinud üldse häält, aga süüa nõudsid need küll, sest hinge pidi toitma. Ja hinges andis käima, naine oli meelelahutus ja sel puhul tulid inimesed kokku. Ja ma arvan, et praegugi võiks hingesandid ringi liikuda ja sest see oleks just lastele üks uus ja huvitav kokkusaamise viis, et veeta lõbusalt aega. Kas sa ise võiksid minna hinge senti? Võtsin küll, ma arvan, sellel aastal sa vist ei käinud? Ei käinud, komme on ka küllaltki, noh, niisugune kitsad paikkonna. Olnud just nimelt Viljandimaal, aga see muidugi ei tähenda, et, et ka mujal Eestis ei võiks seda teha, et sa pead seda täiesti tõenäoliseks. No ei, ma ise kuulsin seda ka alles nüüd see aasta, nii et ma arvan, et seda võiks traditsiooniks isegi muuta. Ja, ja ma arvan, et nii, et aeg on ka selline aeg, kus vanemad võiksid lastele rääkida, mis asi üldse hing on ja, ja mis asi on surm, et lapsed ei peaksid, ei peaks selle ees hirmu tundma. Ja et ka täiskasvanud inimesed ei peaks hirmu tundma on ju niivõrd palju hirme, mis meid painavad, olgu need siis seotud pimedusega või või, või sellega näiteks, mis toob meile tulevik. Tänases kiires päevas on tegelikult paljudel just hirm oma tuleviku ees. Aga praegune aeg hingedeaeg ongi just selleks aeg, et mõelda endale midagi selgeks, teha, enda jaoks lahti, mõtestada seda, mida sa tegelikult elust tahad ja ootad. Aga need hirmud, et mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud inimesed tunnevad nii-öelda surmahirmu surma ees ja, ja tihtipeale kulubki, suur osa aeg selle hirmu peale ja ei suudagi nagu elu elada eriti, kui mõni haigus on kallal või, või, või mõni muu põhjus selleks. No mis sellest siis üle sinu arvates saada? No mina arvan, et tuleks samamoodi mõelda, nagu mõtlesid vanad eestlased, et, et surnu ja üldse surm on tegelikult täiesti normaalne nähtus ja, ja surnusurnu on tegelikult pärismaine. Et see ei ole midagi sellist väga üle üleolevat või üleloomulik üleloomulikku, et, et võib-olla siis ka see, et kui on kindlad sidemed esivanemad, et aga et kui meie peame neid hästi meeles ja, ja mõtleme, et me ise oleme kord need, keda me hästi meeles peetakse, et see on niisugune niisugune aegade sidet ei ole üksik inimene kuskil mingi väikse lehekesena tuule käes, et tuleb ja läheb, vaid tal on nagu seosed ja tema peale tema äraminekut jääb ju terve põlvi sugu. Et, et see on kindlasti ehk üks asi, mis aitaks rahus elada. Täpselt nii. Ja neid hirme Saka leevendada sellega, et me mõtleme natuke rohkem selle peale, et kuus me tegelikult elame. Et me elame tegelikult looduse keskel ja sel aastal eriti on ilus taevas. Ja ta on väga tähendusrikas, ta ütleb väga palju. Nüüd just hingedehingedepäeval ja õhtul, kui ma vaatasin taevasse, siis ta oli väga muutlik. Ja ma sain reisida mitmes Eesti paigas ja, aga muutlik oligalt oli ta ka selle selle tõttu, et ta ei olnud terves Eestis ühesugune. See tähendab seda. Näiteks, kui on taevas tormine või või väga palju on tumedaid pilvi tähendab see seda, et sealkandis on hinged rahutud. Ja et järelikult on seal midagi viltu. Sellest kõigest saaks endale ka jõudu ammutada. Saaksime olla teiste inimeste suhtes natuke õiglasemad enese suhtes õiglasemad ja ausam, heatahtliku heatahtlikumad kindlasti seda ka. Tänapäeval on populaarne küünalde süütamine. Minu arvates ei ole see lihtsalt, et paned kodus õhtul küünla põlema ja et oleks igal aknal küünal, vaid selle juures on sügavam tähendus. Minu arvates loob üldse tulija küüka, küünalde süütamine teatud õhkkonna teatud aura, et inimene saaks olla omaette ja et ta saaks vabaks igasugustest pingetest. Küünlad Nende süütamise kaudu on täiesti võimalik võtta ühendust minevikuga ja meenutada oma lähedasi. Lindudega suhtlemine on ka üheks võimaluseks võtta suhtlemine etega vaimudega kingadega, teispoolsusega. Vanasti olid üldse kõige kõikide vaadete ja mõtete edasiviijad. Nii võiks olla ka tänapäeval. Kuidas praegu lindudega? Mis suhe on sinul isiklikult? Kõigepealt ma arvan, kui kevad tuleb, et, et see esimene linnulaul ära kuulata. Sügisel on väga koledat varesega kaaksumised. Ja tegelikult üldse varajasi mustad linnud ongi need, kes tahavadki halba ja halbu teateid haldada. Teateid. No kuidas siis möödus seekordne hingedepäev? Minuga juhtus selline lugu, et kui siin nüüd räägite järjest traditsioonidest siis ma jõudsin sel aastal hingedepäeval väga hilja õhtul töölt koju ja avastasin, et mul ei ole tikke majas, et ma ei saagi küünalt põlema panna. Siis tegime, päris tahaks esialgu. Aga siis ma istusin natuke oma selle suure kurvastusega köögis ja mõtlesin, et mida ma oleksin mõelnud seal küünla ääres ja ma arvan, et ma sain needsamad mõtted ikkagi mõeldud. Ja vahepeal vaatasin, ma elan suures tüüpilises paneelmajas, vaatasin aknast välja, et palju vastasmaja akendel küünlaid on. Kurvakstegevalt vähe oli tegelikult. Ja siis ma helistasin vanematele ja helistasin vennale, et tehnikaajastu, nagu meil on, siis on see üks võimalus sugulastega sidet pidada. Ja ja ma arvan, et ma sain sellest päevast selle põhitunde ja valguse kätte terveks selle sügise hingedeajaks. Ütle, millal sa hingedepäevale ajal hakkasid mõtlema, kas just sellel päeval või või enne või, või mis sind sellele mõtlema pani? Ei jõua ju kogu aeg vaadata kalendrite kuu päevadki vahel lendavad nii mööda, et ei pane tähele, ikkagi juba paar Nummert möödas. Ma arvan, see tunne hakkab tulema tegelikult kusagil siis, kui kui lehed tulevad enamuses puu otsast maha et siis öeldakse, on see surnud aeg, kus ei lähe midagi kassa ega midagi ja kõik elu jääb nagu mingis mõttes seisma. Aga kuidas üleüldse sa nüüd mäletad ka varasematel aegadel on hingedepäev sinu jaoks mingit tähtsust omanud? Kindlasti on muidugi sügavamat sellist. Eeldatakse just sellist kurba ja, ja lahkunutele mõtlemist sel aastal, kui mu vanaema suri just pigem kurbade sündmustega seoses, nagu lähevad mõtted rohkem sinna, muidu ta on just nimelt ikkagi see järgi mõtlemisaeg. Hingedepäev möödus niiviisi, et võtsin peale auto peale oma ema ja oma venna ja ma tädi ja pool suguvõsa veel ja sõitsime Viljandist kaugemale ühe väikese alevi surnuaeda, kus on maetud mu vanaisa. Ja me mõtlesime nii, et igaüks ja ka lapsed võtavad kaasa küünla. Et siis oleks vanaisa haud eriti kaunistatud ja säraks kaugele. Ja siis juhtus nii, et meil oli neid küünlaid päris päris palju üle, ma arvan, et üle 20 küünla, sest paljud hoidsid ka mitu küünalt kaasa. Ja see, kuidas, kui need linnad olid kõik põlema pandud. Ja kui me kõik vaikselt seal seisime See oli, see oli kõige ilusam tunne, mis ma olen. Mis ma olen kogenud üle üle pika aja. Mul oli selline tunne, et tõesti vanaisa hing oli meiega. Seal oli hea olla, oli, läksid ära, liiga hea olla, oli väga kurb, enam ei olnud, ei olnudki ainult ühtegi korda, muidu tavaliselt ikka selline asi tuleb. Vanaisa oli väga lähedane. Mina süütan küünalt tegelikult päris tihti õhtuti. Ja, ja sellepärast see hingedepäev justama küünla süütamisega teistest ei erine. Küll, aga just just hingedepäeva õhtul võib-olla rohkem, mõtlen nende inimeste peale, keda enam ei ole või kes on kaugel. Ja sel aastal oli väga tore, meil koolis olid ka igale poole küünlad süüdatud juba hommikust saadik ja see tekitas nagu erilise meeleolu. Et terve see see koolipäev möödus nagu rahulikumalt, rohkem mõtetes kõik. Nii õppejõud kui kui ka üliõpilased olid kuidagi kuidagi väga endas väga endas ja see oli, seda on tarvis aeg-ajalt. Ja see aeg on selleks ka äärmiselt soodus ja. Aga? Ja küünaldest ma veel ja, ja hingedepäevast ja surnuaiast rääkides on minul üks ideest siks. Ja ma loodan, et ma kunagi sellega ära teen. Nimelt mul on, mul on tõeline tahtmine kunagi osta hästi-hästi palju küünlaid ja minna sügisel surnuaeda ja siis kõik need küünlad seal haudade pealt põlema panna. Ja, ja siis oleks, oleks väga ilus. Seal lihtsalt arvad, et ilus või on seal mingi vajadus seal mujal vajadus, see on juba laiali ikka ja juba mitmeid aastaid painab mind mõte kinnisidee lausa jah. Miks mitte. Kindlasti on need inimesed tänulikud, kel, kes leiavad oma haudadel juba süüdatud küünlad, kui nad sinna lähevad, ükskõik mis ajal. Mina jäin ka sellel aastal iseendaga rahule, et mul oli aega ja võimalust tõesti seda päeva tähistada või pühitseda mitte ainult et küünal ja, ja, ja tõepoolest, et tahtsin ka lauale jätta leiba ja keetsin isegi munad ja sellest oli ka eelnevalt juttu sellest munadest ja ja, ja jõudsin ka nii kaugele, et et võtsin pildid ja ja meenutasin, kes on olnud kõigi nimesid meenutada ja ja, ja tegin ka oma emast laulu samuti nagu Liinagi ütles, et helistas vennale, ma emale helistada ei saa, sest tema elab maal ja mingit telefoniühendust ei ole ju, maainimesed. Oma vennale ma sain helistada, saime rääkida ja ja mul oli ka tõesti hea olla. Kui tugevad on teie arvates peresidemed inimeste vahel tänapäeval Eestis? Ma kardan, et küllaltki nõrgad, tegelikult jaa. Olulised, aga neid ei tähtsustata. Probleem on rohkem selles ilmselt. Suguvõsad väiksemaks jäänud võrreldes nende varasemate aegadega, millest me räägime, kust me püüame traditsiooni järjepidevust leida. Ja see on kindlasti üks oluline asi, teine asi, see, et linnastumine linn, linnaelu kahtlemata lõhub Suurus sidemeid mingis mõttes. Et inimesed kapselduvad sinna linna elusse ja, ja nad ei saa nii palju kokku, ei puutu kokku. Ja neil ei ole julgust, võib olla tulla kokku niimoodi. Seda peetakse tihtilugu, isegi, ma arvan, millekski aegunuks või mis tänapäeval pole moes lihtsalt. Samas. Aga kas võib ka nii olla, et ei tahagi tulla kokku? Ma kardan küll, et võib olla selliseid olukordi täiesti kus ei taheta tulla kokku muul juhul, kui tullakse sünnipäevadeks. Rääkimata pulmadest ja matustest. Siis kui on nagu mingi tundus või nii palju, on traditsioon siiski säilinud, et sellistel puhkudel ei hoita kõrvale. Aga niimoodi, et lihtsalt sugu hoiaks sidet. Seda on liiga väheks jäänud, ma arvan. Nagu me teame, et setus on väga palju pühi, kus inimesed tulevad kokku, kes sealtkandist pärit on üle Eesti tegelikult ja, ja tegelikult just nimelt need traditsioonid ja nagu sa ütlesid, need sundettevõtmised hoiavad koos suguvõsa, sest sellel päeval nad tulevad ja kõik on ka neid valmis kohalikud ka vastu võtma ja nii edasi. Et kui palju näiteks sinul või sinu peres või viiks, sa tead inimesi, kus kokku saadakse peale selle kolme juhu mis puhul ainult see on võimalik inimesel aega, võimalus tulla. Meie peres on ka tegelikult noh, mul on endal muidugi sama probleem see, et on väike suguvõsa. Sellepärast et mul on kolm onu ja üks tädi ja nende pered on ka kõik väiksed, sellised üks kaks last Nendega väljaspool siis neid traditsioonilisi kokkusaamisi käime läbi umbes niipalju, et kusagil kaks korda aastas võib-olla käime üksteisel külas, lihtsalt ei ole tihedaid sidemeid, sest. Seal on ka see, et et vanavanemad on surnud, kes kelle lapsed on kõik on tegelikult, kes oleks koos hoidnud seda, et ei ole neid vanemaid põlvees. Aga sa ise lähed meelsasti nendele kokkusaamistel. Mitte alati. Võib-olla ongi see just probleem, et ongi tekkinud juba selja võõrdumine, kus mul on piinlik minna mingis mõttes külla, et ma tunnen, et ma olen liiga võõras. Ma ei tohiks olla nii võõras, aga ma olen. Ega eemale jäänud, et elu ja olu see midagi nimetasid eespool, et kus keegi elab ja parasjagu õpib või töötab või mida tahes teeb tal ei ole nagu eriti palju midagi oma sugulastega rääkida v oi. Aga mis siis edasi saab, peab see siis nii jääma. Või siiski leiab midagi? Samas jälle meie perekonnas ja nüüd ka võib julgelt öelda, tegelikult suguvõsas, mis on viimasel ajal siiski täienenud, vähenemist märgata. Nimelt mu vend võttis naise selsamal aastal neid ja, ja sellega ma tunnen tegelikult, et kui need inimesed on minu jaoks ju hõimlased lihtsalt aga et meie suguvõsas on palju suuremaks läinud ja võib-olla see, et, et me oleme olles tuttavaks saanud siis just ei teki seda tunnet, et me oleme tuttavad, kellel ei ole midagi rääkida, vaid vastupidi, me avastan alles seda uut tutvusringkonda ja inimestel on väga hea näiteks kokku tulla kui ma neid näinud, ainult noh, ütleme kaks korda. Kogu oma elu jooksul. Aga samas ma olen jõudnud juba osadel nendest ka hiljem külas käia, lihtsalt võrreldes nüüd sellega, et võib-olla oma oma palju lähemalt sugulastel näiteks onudel tädidel ei käi niigi tihti külas. Aga kas sinu jaoks erineb külaliskülaskäik sugulase juurde sõbranna või tuttava juurde minekust? Sinu enda jaoks? Erineb ikka. Aga need siin enne sinu viimast juttu kõlas saami oma isa joig. Sina arvad nüüd sellest, et, et üks inimene, üks eestlane, miks naine või mees või näiteks sina? Kui palju sa peaksid teadma oma esivanematest, kas just laulu tegema? On see üldse tarvis ja, ja on see üldse võimalik? Ma arvan, et see on võimalik ja seda on tarvis juhul, kui inimene seda ise tähtsustab enda jaoks. No see on minu isiklik arvamus, olen seda peaks tähtsustama, sest noh, selle seega me siin oleme koos praegu ja selle ideega meist suurem osa elab, et traditsioonid, traditsioonid ikka. Et selle peale rõhuda. Ja ma arvan, et on võimalik täiesti näiteks ka mina enda sugupuud uurinud natukene mitte küll väga sügavuti arhiivides tuhninud mingi ettekujutus nendest inimestest, kes elasid enne India ja keda ma ei ole kunagi näinud oma ihusilmaga. Aga mõned, et mul on mingi niidike, mis hoiab mind nendega koos iga kilt muigvel näha kui kaugele 1700 keskpaigast kuskilt ma ei mäleta kahjuks täpset aastat, mis mul kõige vanemal Side on siis olemas või sa sellise lood? Kas võib niimoodi olla tihtipeale meie elus selles elus, kus me oleme et me rohkem pöörame tähelepanu võõrastele inimestele, eriti nendele, keda ma üldse ei tunne, aga kelle me oleme, kellega me oleme sunnitud suhtlema töökaaslased või või ka lihtsalt ühel ettevõtmisel või koosolemisel olevate inimestega ja, ja oma inimestele. Inimestega suhtlemine on ainult elu alustikuline, tahan seda või, või tahan toda või ma ei tee seda või tee seda või, ja, ja me ei räägi oma lähedastega. Ja Mei tihtipeale ka ei ütle neile midagi head selle eest, et nad on head või nad on olemas või nad on midagi hästi teinud, mis te arvate? Jah, eks ta ole niimoodi läinud küll, et et seda peetakse nagu loomulikuks, et sul on vanemat, sul on vanavanemad, isegi õed-vennad, et nad on muutunud millekski endastmõistetavaks. Ja kui sul äkki enam neid ei ole, kui keegi sureb. Alles siis mõistad, kui tähtis inimene sulle oli ja kui palju jäi ütlemata kui palju jäi kuulmata. Ja sellepärast. Kas tuleks vahepeal öelda näiteks, et loomulikult tuleb öelda, sa oled hea ema või sa oled maailma parim ema või, või, või isale, et sa oled tõesti aidanud mind või mingis asjas järje peale või osanud kogu aeg tähelepanu juhtida millelegi olulisele, millest hakkad aru saama tihtipeale noh, tükk maad hiljem, et seda ka välja ütelda, mõtelda, et oh kui tore või teistele rääkida, et mul on isa, kes kodus on kogu aeg mind juhtinud õige ajaloo jälgedel, et et vaat koolis õpid seda. Aga kui ta on nii, vaatasid raamatust, ma ei ole talle seda kunagi öelnud, et aitäh, see on väga hea, et sa tegid, et ma kogu aeg teadsin, mis toimub, mis on tegelikult olnud. Ja kui ma selle, seda ma ütlen teistele, et mul on niisugune isa, kas ma isale seda, et ma, mina olen seda öelnud siiski ühe korra küll kirja teel, aga vot selles laadis ja loomulikult tuleb ütelda ja muidugi ütelda seda, mis on tõsi, mitte hakata välja mõtlema mingeid komplimente, aga, aga samas ma mõtlen ka nii, et et kuna kindlasti on jäänud palju ütlemata, siis võib-olla võiks ka natukene rohkem ütelda head selle selle nagu selle võrra nagu kuidagi kuidagi püüde tasa teha, sest sest tõesti kunagi ei tea, kauaks on meid kauaks meie vanemaid. Et väärtustada iga hetke, mil nad meil olemas on. Kellele sina tahaksid midagi öelda? Mina ütlen oma emale ikka tihtipeale üht ja teist ja asi, mida ma kõige rohkem talle ütlen, on see, et ta on liiga hea. Minu meelest selle ütlemisega on veel see lugu ka eelmise teemaga haakudes, et samamoodi nagu sugulastega peaks suhtlema võib-olla just väljaspool neid tavalisi pühi sünnipäevi selliseid olukordi samamoodi just neid häid asju peaks oma lähedastele ütlema. Tavalistel päevadel siis kui seda tegelikult kõige rohkem on vaja või rasketel päevadel veel kindlamini, millal inimestel seda vaja läheb. Et pühade ajal nagunii soovitakse ja sünnipäevadel soovitakse. Kui on põhjust, siis siis neid soovika jätkub. Põhjuseid jätkub ka. Aga põhjuseid jätkub kindlasti ka just nendel päevadel, mis tunduvad muidu tavalised. Ja siis tulekski seda põhjust kasutada, naeran. Et see ongi äkki see tugiinimene juba edasi elada. Mina tunnen, et suhted muutuvad siis paremaks kui inimest nagunii tihti enam ei nähta temast nagu rohkem puudust tuntakse. Sest mina isiklikult saan praegu oma emaga palju paremini läbi kui, kui, siis, kui ma ise kodus elasin. Ma praegu tunnen, et ma tahaks temaga rohkem koos olla ja rohkem rääkida kõigest ja, ja. Suhelda rohkem iga päev igapäevastest asjadest, rääkida täiesti lihtsatest asjadest, mida varem võib-olla emale ei rääkinud. Kas sa räägid, kui sa lähed koju harvem kui varem ikka lihtsalt istute maha ja räägite vastastikku, kuidas on läinud elu ja jah isegi võtame noh, palju tihemini. Ja ema helistab igal võimalikul juhul, küsib, kuidas läheb ja ja mis te teete ja et see suhe on nagu palju tugevamaks muutunud. See ilmselt tekitab niisuguse hea rõõmu tunda ja usaldamine ja, ja seda on nagu palju rohkem. Vähemalt ei segaks siis nii olema, et kui siin Liina nüüd viitas sellele, et mitte ainult pühade ajal tähelepanu osutama üksteisele, vaid ka argipäeval, aga siiski me pühade aega tõesti pühitseme. Ja kõikides peredes ei ole sedagi. Kombeks on võetud, et pühade ajal me oleme veidikene teistsugused. Me oleme tähelepanelikumad, veidikene pühalikumad. Vähemasti me ei ütle üksteisele halvasti, ei ole üksteise suhtes hoolimatult. Me vähemasti püüame ennast kõrvalt vaadata, et sellel päeval me kõik anname endast siis nii-öelda parima, et püha või see pidu oleks tõesti antud perele. Ta ei väikest villa kamba. Kutse ta, see käib kamba. Kuues kuule, kott, soomista villa, kamba täige valle, mis ta kampa nii Ollel kuulu hall vill, kamba väike nad mõtsa naka Mil. Lamba oli. Saade on läbi saamas ja üks osa seltskonnast on siin laua ümber oma mõtet avaldamast, teine osa jälgib eemalt ja mõtleb meiega kaasa. Mis on meil südamel nendel, kes siin mikrofoni lähistel istuvad? No kui me siin juba hingedest räägime, siis ma tahaksin meenutada neid hingesid, kes olid Estonia laeva peal, sest ka see õnnetus jäi hingedeaega. Ja minul isiklikult olid ka seal laeva peal paar tuttavat. Ja tavaliselt minu jaoks hakkabki hingedeaeg ja hingedepäev on see päev millal see kõik toimus, siis me tavaliselt mõtlen nende peale ja meenub. Mina tahtsin kõigile eestimaalastele ütelda et ärgem unustagem, kust me tuleme. Kes olid enne meid, kes meie oleme. Ja tähtis on mõelda ka selle peale, et kuhu me tegelikult läheme. Ja miks me läheme? Minu mõte seoses looduse ja inimsuhetega. Me oleme kogu aeg harjunud, et et metrotsime tuuli ja torme. Me võiksime ka trotsida inimeste iseärasusi. Ja mõelda sellele, et sellised me oleme. Ja püüda sellelt eluga lihtsalt leppida, leppida. Mina jõudsin võib-olla selle tänase arutelu jooksul nüüd just veidi lähemale arusaamisele, et et minu suhted sugulastega ei ole siiski nii lootusetult katkenud. Ja see, et kui palju tegelikult minu nii lähemalt kui ka veidi kaugemad sugulased on kasvatanud, ehitanud minu mõttemaailma selliselt. Et see hingedeaeg on minu jaoks just täpselt nii oluline, nagu me siin täna oleme rääkinud. Ja, ja et traditsioonid on minu jaoks niivõrd tähtsad Nii et me võiksime mõelda mida enam on meie elus rikkusi, seda paremini me elame, seda paremini me ennast tunneme. Ehk turvalisem ana ja kindlamana. Meil selja taga on suguvõsa ajalugu ja traditsioonid ja Meiegi, jätkame neid ja meil on üks osa ja just nimelt peale meid tänu sellele, et meie midagi nendest või ka oluliselt oluliselt olulist osa nendest tähistame, pühitseme, et kas see kestab ka edasi. Ja me ei ole nii väsinud, nii närvilised. Nii lootusetud selles ajavoolus, mis kohutava kiirusega meid tahab jalust maha rabagagi. Muhus langeb laevu, keele, nii meid sinna ka keele lastalvi ja seen. Queeni on min. Lub faire Paal keele mustale ja ka keeleju köigi. Halvale ja. Lu laulakul õlgede, sir negi nii sul kui küll saadma. Härade silm, Ella. Luhtmoos viib meid leegi võtta kaasaveelegi, näita play ja eel. Kui Nuias sil. Villu mus nõi juubla täies olla Bell, mehaan keeles nii päägebri, otseede ekseem. Langeb laukele viib meid sinna kaugele lase temal v ja siin kui ega on meen. Siinkohal tahan ma öelda suured tänusõnad nendele inimestele, kes on leidnud aega ja tahtmist meid õpetada meid, kes me õpime nüüd tegelikult kooli kaudu oma vanu traditsioone, kombeid, laule, tantse ja tegelikult elamistki. Nii et suur, suur tänu teile, kõigepealt Virumaalt Elfriede Karuauk, Enn Kivinurm Läänemaalt hilja Aiaots, Linda Aru välja. Eevi Berglen, Kristi Heinloo, Malle Hokonen, Galina Koževnikov idakalda ritta Kullo viimati nimetatud kõik Vormsi saarelt. Erilispaa Marja Murman Johannese minnberg, Vormsist, Ivo Ivo Sarapuu elast Ringliides dring Vormsi saarelt Saaremaalt. Helvi Pulk, Sigrit Mägi, Erna Salumäe, Jaan Tammsalu kunagi Saaremaa elanikuna praegu Viljandimaainimesena Pärnumaalt Sameli Leida Veeber Tartumaalt Eda Vinski Hilda Viinalass Võrumaalt Mari Maarika Anier, Malle Henning, Riina Illak, Linda Ivo Kärkama Lauri Kurvits, Andres Mäe tere rasetelents minu ema Tiina Meltsav hinda Padari Maimu pate, Salme Parts, Ülle Bodegrat, Valdo Reimann. Ove Sander Õie serv Meeta Soome, Alma Tamm, Asta Teder, Anne Uibo, Liisu viin Setumaalt, Olga Alaver, Raul Hinrikus Anne linnupuu ja Erna vendal. Palju tänu, olgu teil tervist ja elujõudu. Täna mõtisklesin siin saates siis tüdrukud kes ja kustkohast, Kristel Ollina Pärnust, Kaisa Sein, Setumaa kandist võõraid Sangaste kihelkonnast, Liina Härm Harjumaalt ja mina Ene Lukka Rõuge kihelkonnast.