Tere tänast eikellegimaad täidab neljanda maailma muusika mängib seda meile, mees Memphisest, trompetist ja komponist ja helikunstiline muhe futurist John Hässel. Mina olen Tiit, kus need meie järgmine vahepeatus on Venezuelas? Öises Caracases. Caracases 11. september 1975 nõndaviisi pealkirjastatud teema viitaks just nagu üsna konkreetsele loome kohale ajale. Aga võib-olla ei viita ka mitte, sest võib-olla etnodritsikad ei siristanudki garaakase öise taeva all ja võib ka kahelda, kas Jon Hässel mahedasti pasunat puhus ikka Londariitsikates helistamise seltsis. Jonärsseli helimaailmas, mida 1980.-te aastate algusest peale meelsasti neljanda maailma muusikaks hakati kutsuma satuvad kohakuti tihti sellised asjad, inimesed, kõlad, rütmid, hoiakud, mis ennem pole 11, kas siis riivanudki võib-olla need koos eksisteerinud küll niisugustes kombine katsioonides, millistesse neid seatakse Hässeli tahtel? Taoline heli kombinatoorika on üsna väga iseenesest mõistetav uuemal ajal kindlasti kõlasse üllatus jõulisemalt 1980.-te alguses, kui Hesseni neljas maailm end ilmutama hakkas. Ent ometi ei ole tema hiri arhitektuur praegusele kõrvale pelgalt ajaloolist huvipakkuv. Sest Hässelli fiktiiv folkloor, elektrooniline helimaailm ei ole teps mitte veel lõpetatud. See ei ole veel kaugeltki valmis, vaid muteerub edasi ning on suutnud vaimustada mitme noorema põlvkonna muusikuid nii hästi džässis kui väga erinevates elektrooniliste žanrites. Nüüd aga korraks pöördume tagasi veidi kaugemasse aega, konkreetselt 1979.-sse aastasse ja jõulukuusse tol aastal Ameerika mandril kui ühendriikides, kus jazzi, ajakirja Downbiit, kriitik liitšeske kuulab muusikat ning imestab, lugedes sinna kõrvale järgmisi ridu. Tsiteerigem, võtke lõks, osadepressiid, üks osa meede polüfoonia, et üks osa paali kaamelaani üks osake eksootilist filmimuusikat, mitu osa afro-brasiilia, Percussiooni vürtse, ning lisades sinna loogiline trompeti meloodia, mis algab ehk india klassikalise muusika kõladest ning ulatub elektroonilisse kosmilistesse tämbri maailma tsitaadi lõpp. Seesugune, siis on vähemalt osaliselt oma koostiselt Jollesseli neljanda maailma muusika. 1937. aastal Memphises Ameerikamaal sündinud John Hässel on otseselt isiklikult suuremal või vähemal määral kokku puutunud praeguseks sääraste modernse muusika võtmefiguuridega nagu Karl InStock House terri Raili Lamont ei all või india klassikalise vokaalkunsti esindaja bandiit, brannat, stock, hausenit ja pandid granaat. Iseäranis on Hässal alati respektiga nimetanud oma olulisemateks õpetajateks eriti just India vokalisti. Samuti kuuluvate auto koostööpartnerite hulka ka läbi aastakümnete nii hästi Maroko loova muusikud kui Burkina Faso ansambel Farafiina, kõnelemata Alžeeria prantsuse heri fantasystist Hector sa suust või juba enam-vähem popstaaridest nagu Pieter Keib Relbrojenyinovaid David pöön. Järgmine pala leiab Jon Hässeli musitseerimas koos Hector suu ja kaaskonnaga. Hääled on ansambli naiste Soled olla õekeste päralt. See on siin 1990.-te aastate algus, kui ilmusid ka mitmed olulised plaadid, kus Jol Hässel ja preenino kahekesi neljandat maailma disainisin. Kuuldav lugu kuskil Brie niinot kaaskonna hulgas ei ole ometigi üsna iseloomulik näide tollest 1980.-te lõpu 90.-te alguse Jon Hässelist. Kuuldud lugu, klapp zombi Jon Hässeli ja grupi pluss kliin esituses võinuks kõla poolest nii väga vägagi hästi sobida näituseks projenyinoja David vööni kaunikesti Crystemaatilisele 1980.-te aastate albumile mail Lifnenda busse ugevus. Jon Hässelli on alati eriti huvitavad peale maailma rahvaste muusika ka paralleelselt elektrooniline heliilm. Ning 1980.-te 90.-te vahetusel võlusid teda vaata et kõige enam stuudio keenused, geeniused räppmuusikaprodutsendid, tiimist, pomsgood, kes kujundasid mitmed Pablikenemi plaanid näituseks. Juba kümmekond aastat enne seda oli folkloorielektroonika heitumata ühendamine olnud palavaimaks teemaks kolmemehelise seltskonnas, kus lisaks Hässelile õhinal diskuteerisid Gabrieli nõiad. Tollest teoreetilisest ajurünnakust sündiski teadagi heliplaat my life Vušev Goss, mille avastuslikkuse ja uuenduslik kui see-eest vähemasti 1980.-te muusika kontekstis kõrgendati tihendati tublisti David pööni mainet, sest nende kahe mehe nimed plaadi kaanelt vastu vaatasidki küll ei jaga projektist kõrvale. Tundub ka, et täiesti teenimatult või vähemasti segastel asjaoludel esialgne asjaosaline troll Hässel kes kibestus kõvasti päris pikaks ajaks, ent jätkas aiva omaenda neljanda maailma muusikaehitamist tolle väljamõeldud helikosmosekonstrueerimist kõikvõimalikest käepärastest materjalidest küll olemasolevatest ja vahel täiesti tundmatuseni muundatutest. Nii primitiivsete, sest kui kõrgtehnoloogilistest kõladest hiljem loomise juures on hüsseli, tundub, et väga kaua saatnud üxtrotslik mõte ja ühtlasi tegevuse ajend tsiteerigem. Euroopa on kaua aega kinnistunud veendumus, et tõsiseltvõetav helikunst peab olema askeetlik, kasin ja väga korrapärane. Mina sellega päriselt ei nõustu. Tsitaadi lõpp. Meid ootab järgnevalt pühendus pala kunstnikule Jon Hässeli kauaaegsele sõbralegi kelle pisut reaalsused ja kummalised looduspildid inimfiguurid kaunistasid kunagi muuhulgas mailis Davise pidžis pruu nimelist albumit näiteks mitmeid Santalagi plaate. Pidžis pruu aga Jon Hässil jaoks olnud pikka aega tema arvates tõelise klassikalise muusika näide. Sest tolles heliplaadis tema arvates kehastub muusika, milles on suurepärases tasakaalus tänane ja eilne. Nii hästi struktuur kui improvisatsioon omavahel ning seal Hässili arvates muusika, mis pakub võrdselt nii südamele kui peale. Kuulame, Palamine nimeks on lihtsalt mati ja mille taga seisab kunstnik Matti Klaar, vain Jon Hassan ja ansambel pluss grill. Kortisooli ja Tiucellinguttoni teema karavan oli aimamisi äratuntav, seal eespool mängisid seda lisaks Dickinson Hässellile veel tšeki terrasson klaveril. Kitarrist Raikuuder ning idamaiseid burdoone lisasid rikk Moostersonia rosokaada. Pala liberilt Jon Hässelli plaadilt passinoma mille puhul aastal 99 tehti tublisti välja tõigast, et üle hulga aja esitab ja interpreteerib seal Hässel ka kellegi teise loomingut enda oma kõrval. Samuti märgati ja sellele juhtis tähelepanuäss oma plaadi ilmumisele. Kaasnevad kommentaarides on kõrvale jätnud tolle repertuaari esitlemisel oma tavalise üsna arvuka efektide pargi kõikvõimalike elektrooniliste muundurit arsenali, mida ta tavaliselt oma trompetitooni töötlemisel kasutab. Kogu tulemus oli nõnda verd vaoshoitud ja väljapeetud, et briti kriitikel holling isegi arvas end õigustatud olema. Iseloomustava seesugust muusikat kui muusikat, mis ehk polegi mõeldud nii väga süvenenud kuulamiseks, vaid hoopistükis juhuslikuks pealtkuulamiseks järgmisele hoolal puhumas hinge sisse juba lisaks seal Hässelile tõepoolest ka palsuuri flööti mängiv instrumentalist Rolu madjumdaar sealsama albumi pala vaid Sky ehk ääretu taevas. Kaats lõin mas kreisijumalad, nemad vist küll läinud hulluks. Seesugune teema seesugune sõnum isenesest polegi justkui kõige rõõmsam sõnum, ei kellelegi, ma saate lõpetuseks. Ja ega see sõnum selle saate viimaseks sõnaliseks sõnumiks jäägi. Anname veel kord sõnad Jon Hässeline, selle kellelegi ma peategelasele, kes Ühes oma huvitavamatest pikematest intervjuudest on muuhulgas öelnud järgmist. Kui ma küsin eneselt, mis mulle õieti meeldib, mida ma tahan kuulda, siis ükskõik, mis eluvaldkonda need pärimised parasjagu ei puudutaks. Lõppkokkuvõttes taandub kõik jahmatavalt lihtsatele asjadele. On märkinud seal lehes seal. Ma armastan lopsakat sensuaalset atmosfääri. Armastan ilusaid akorde ja kaunist harmooniat. Kummalisel kombel küll olen ma tegelenud pikalt päris põhjalikult selliste kiit, distsipliinide, mis eelnimetatud teetidele otseselt ei pühendugi. Ütlebki Hässal. Minul jääb üle teile öelda aitäh kuulamast kellelegi oma muusikat ja sisse juhatada selle saate viimane teema milleks on muusikapala 21. sajandi hakult Jon Hässelilt pala pärit Winwendersi kinofilmist, Million dollar Hotel. Ja me jällenägemiseni.