Tere, vikerraadioeeter on taas ka meil oli muusika päri. Tänane eikellegimaa saab olema taas sutsuke šoti maine. Muusikat teeb meile sellest, et selle jällegi maise tunni lõpuni pilveld. Klaverimängija bassist, kitarrist, arranžeerija, helilooja, ansambli juht ei mängita meile lusikat, nii üksi kaksi kolme kaheksakesi kui hoopiski suurema seltskonnaga, mil nimeks bigbänd. Minu nimi on Tiit, kus need eikellelegi maad on meie päralt viis ja 50 minutit. Head kuulamist. Viimati mänginud koosseis oli okti Pill Wellsi okt, et enne seda mängis pilvelsid Rio. Me oleme kuulnud kahte võrdlemisi pasteelsetes toonides palav, esimene neist riialt oli taeva poole või vähemasti kõrgustesse keerlev keerdtrepp. Teine viimati kuuldu-Aga viltzer just nimelt viltsamite valdser, sest selle loo pealkirjaks inglise keeltki on mitte hools, vaid Ults pilves jogurtit juhilt. Seesugune pastell helipilt ei jää kestma küll päris sunnisti, kellelegi ma lõpuni täna ootamas on mitmed mitmet masti üllatusi. Vähemasti tublisid käändeid, seesuguselt sunnilt, hõljumilt, kuhugi nurgelisematesse, helimaastikke maastikesse ja tunduvalt džässi taastavasse. Pilverson alustanud džässi mängijala võib-olla niivõrd tuntud, kui ta on tuntud Šotimaal. Eelkõige ongi Tähk džässis kõige kirglikumalt tegutsevat muusik. Kui muusikavaldkond jumatu võrrelda, kõrvutada neid, milles Bill Wells on usin ja tegus olnud. Praeguseks ajaks on 21. sajandi aastateks on pilvelsist saanud niux otsitavaid stuudiomuusikuid Aranžeeriaid multipillimehi Šotimaal ka popmuusikute jaoks, mitte üksnes džässiringkondades, sest pilvelsi džässihuvid tunduvad olevat olnud suuresti seesugused, mis šoti maist. Nõndanimetatud konservatiivsemat džässielu pole alati kaasa tõmmata suutnud. Aga mänginud on ta nii festivalidel nüüdseks kümnetel tosinate, erinevatel poppi džässplaatidel juhtinud oma bigbändi triot, okteti, mitmeid muid koosseise alustanud, kuulge, aga, ja seda täiesti omatahtsi 1970.-te aastate lõpus. Tavalise võib öelda, et pubi pillimehena esinenud pisemate sea pisut suuremates klubides mänginud kõikvõimalikku repertuaari ja seda ikka selleks, et iseõppijana muusikalises praktikas endale tugev põhi alla saada. Ta on oma mõningates järele vaadates mõis arvudes intervjuudes, mida ta seni võetud on märkinud, et kiirreageerimistuli õppida muusikalises mõttes Moil klubi esinemiste päevadel päris tihedasti igasugust sest vabalt võis tulla nendes niinimetatud Kapustnik kavades keegi kõrval esinevast tantsutrupist ja nõuda Teie, kes te olete, pillimehed, mängige meile kolmekesi näiteks Mcoffer paaki, aga mängige seda kolmekesi nõnda nagu tolla Sammeri diskoversiooni sellest loost kõlab. Kõigega saadi hakkama ja šoti džässi elussegi saadi hiljem märk maha. Jääd aga pilvelsi tänane kava, nii nagu meie teda välja valima, esitleda teda mitte üksnes seisuguse pastelselt populaarsesse esitajale vaid ka mitmetes katustes kenade naishäältega, nagu näituseks mitmest ansamblist ja eelkõige pele bastionist tuntud kämbel, kellega koos pilveli seades võetakse nüüd ettekandeks Billy Holiday repertuaari, võib-olla mitte kõige tuntumaid palasid, aga tehakse seda üsna väga omanäoliseks. Kõik see vastne vägi ja muud pillid, mis meil end niiviisi neli ja kolmveerand minutit vägevasti häälekasti liigutas. Ei kellelegi ma eetris oli pilvelsibiig bänd, salvestus mitte üksnes aastast 1992, vaid võib öelda ka täpsemalt 24.-st novembrist 1992. Selle viivuks kuuldud teema nimeks oli lõudsamriil kaks inglisekeelset sõna, mida võib meie moodi kui panna tähenduste järgi päris mitmel moel. Lõudsem on teadupärast meie moodi öeldes jäle või tülgas. Riil võib tähendada aga lihesti filmirulli kui ka magnet. Lindirulli. Seesugust nime kannab mitte üksnes kuuldud teema pilveliselt rema bigbändilt. Sellist nimega nakkab ilvelsi enese pisikene CD-R plaadifirma pilverskel üks neist muusikuist, kes kasutab tänapäevaseid kätte puutuvaid tehnilisi vahendeid kodus stuudiot selleks, et dokumenteerida jäädvustada seda muusikat, mida ehk vähegi suurem firma ei, ei maldaks täiks sooviks ega julgeksin välja anda pilvelsi bigbänd. Ja see ise tehtud hästi tehtud. CD heliplaat kontsertsalvestusega mis kallab numbrit alla 100 pärineb niisiis pilves enesefirmalt ja dokumenteeribki ainsa kontserdi, mille Bill Wells Pihkva endale sammud. Me enese sõnutsi sai ta bigbändi kokku selle ettekäändega, et võtta osa tollal 1990.-te alguses korraldatud BBC raadio kahe bigbändide konkursist. Võlvko tunnistab tagantjärele, et ta teadis juba toona ette, et neil võitmiseks tol konkursil pole kõige pisemat lootuse poegagi. Aga eelkõige tahtis ta tolle projektiga tõestada tolle niinimetatud aeg-ajalt konservatiivsust ilmutavale šoti jazzi establishmendile, et ta on ka millekski suuremaks võimeline ja mida ta üldse oskab. Šoti Tšassisters ment väidetavasti ei, ei võtnud vedu pilvel liiklusega omasoodu edasi ja nõnda on ta jäädvustanud nii oma okti kõikide erinevate koosseisude kontsertsalvestusi. Seesugust ise tehtud, hästi tehtud, tegelikult kaunisti kujundatud plaatidel veel ridamisi. Meie aga lähme edasi püsivama koosseisuga, milleks seal pilvelsi trio kaasa laulab, singa päästelise grupist kuuldud hääl, Katrina Mitchell. Tria ise olla lisaks pilvensile veel trumbetist Robert Henderson ja kitarrist suupillimängija Steve Jackson. Mõõdukas melanhoolia ja hästitempereeritud romantika on taas tagasi eikellegimaal. Ja veel kord seda koos pilvelsid Riioga kirjalbumossuin vait ja viivad eriti just mille väljavalitud teema nimega laast kitsa, olles viimane kitarrimängutund pilvell vastates ei kellelegi maalaste küsimustele selle kohta, millist instrumenti peab ta siis oma põhipilliks mängida, teisti, teisi tegelikult nii palju ja erinevaid kas siis näiteks klaverit, Vassi, elektrist, mida ta tihtipeale libik bändiga eriti koosseisus mängib või kogunisti kitarri vastaski minu jaoks vähemasti üllatavalt kitarr on tegelikult see, mis ta päris instrument tal. Teda peetakse küll tõesti pigem pianistiks või passistiks just tänu sellele, et salvestustel pigem lood, instrumendid tal käes on. Aga kitarri olevat õppinud küll, võrreldes kõigi teiste pillidega kõige tõsisemalt. Glaberi bass olla sinna juurde siginenud just nagu omasoodu. Aga eks lõppude lõpuks pille veel muidki. Semper oleks pilves instrumentaal-seid sõpru, nii nagu tema seltsilisteks paljude harrastuste puhul kaunid naishääled olnud, kellest ennem. Viimati kuulsime me taasaisa kämbelli laulmas pilli Holideid, enne teda aga vokaliisimas päästuse gruppi trummarit lauljat Adriana Mitchell. Järgnevalt Bill Wells meile mängida kõik need pillid, mida järgnevas palasele üldse kuulda. Oll kogu instrumentaalne pool laulus, mis Bob Dylan Bradele ilmsesti ehmatavalt tuttav ja samas veidi võõristust tekitav, võib tunduda seal lauljaks hääleks Velzi kaasMalle, Lagosti Stewart kell 96. aasta albumilt Frankenstein on pärit see kergelt latiinokarva Dylani kaver. Niisiis kõik pillid, kaasa arvatud kitarrisoolo pilvel. Need inimesed, kes te kuulate meeleni, muusikasaadet, eikellegi, IMO te kuulsite äsja, kuis virtuaalne Brasiiliale tehti Bob Dylanit tegi väikse, olid täiesti reaalsed inimesed taglastist Ivot, šoti main, laulja ja kogu kuuldud loo instrumentaariumi sisse mänginud ka selle vatiinuliku arranžeeringu teinud Šoti moes Bill Wells. Mees, kes mängib mitmeid pille, nagu ta on mänginud näidima mitmetes palades, midagi kellelegi oma saates täna kuuldud arranžeerinud Iseäralik lugusid nii kaugemast populaarmuusika klassikast, kuigi ka lähematest ise tehtud, hästi tehtud šoti maiste Popparite paladest. Me võtame järgmises koosseisus kuulda Bill Wellsi juhtimas kaheksaliikmelist ansamblit ehk okteti kontserte siis inimesele 96 basskitarri tagant. Aga enne tuletaks meelde kriitik muusikakriitiku Kiismolyney tsitaadi, mis jäi siin ette lugemata siis kui helilaamasid liigutas vahevägine pilvelsi bigbänd. Vihm oli nii. Nimelt on minu arvates võrrelnud väga vahvasti pilversi, bigbändi ja toda ainsat bigbändi salvestust 1992.-st aastast teda heliplaati apla, ent heasüdamliku karumüraka kant. No kui pilvese bigbänd, ablasent hea südamega karu, siis pill, versioon, titt on pigem kui väga heas vormis. Väga hea koordinatsiooni ka metsakiisu, kellele näppu suhu pista küll ei maksa. Pilversi aktit. Kontsert 1996 pala back käin from. Eikellelegi uusima muusika. Kolm meest, peodes pill vähemasti pooltosinat erinevat instrumenti, kelledest kolmekesi võttis pilvelsid Riia püstitada ei kellelegi ma eetrisse seesuguse seisuse muusikasamba, mis keerles tõesti suveräänse eksitamatusega ja ometi kõige selle kelmiküla juures. Ta oli tegemist ühe seesuguse valsi teemaga, millel seisuses vahvas kõlas ometi kaaslaseks salamisi skeptiline Pealkiri. Võtan endale vabaduse tõlkida pilversi trio lugu, väed Plambing siinkohal toru üüride Ušerdiseks ja samas juhtida tähelepanu sellele, et kummaliselt kummaliselt kahtlustavaid teemade nimesid pilvelisi albumitelt veelgi. Tema esimene Glasgow firma Geographic märgi all ilmunud Pisi album kandis nime intro't projektis ehk siis ebaõige toiming või väärpraktika. Ja järgnevalt vio plaanilt leiab samas loo prokurör ei ole niisiis kohatu käitumine. Miskid asjad, vaatamata filmilkuleja tihti une näolisele, kaunile kõlale. On pilvelsi populaarmuusikas kõrva pettes ometigi väga intrigeeriv, vaata siia lõpuni seletamatult reaalse ümbritseva ilmaga. Järgnevas loos võtab vil veel käsitleda seda imelist heliriista nimega sämpler ja tegemist kunsti Livsämplimisega, ehk siis toiming, mis heliplaadile jäädvustatud, on tegelikult toimetatud reaalajas. Ses mõttes, et Ameerika pump, Cool Chad veer laulab meile sõnadeta laule või kui neid lauludeks ei raatsi nimetada siis vokkariisi pimelisi viise ja samal ajal oma vokaalpartneri musitseerimisega Bill Wells töötleb, sätib ümber nii-öelda Laivaramiseerib neid vokaali juppe hoopiski ise ralikuks ja võrdlemisi Hollanduslikuks palaks. Deatheria pill võld oma ühiselt plaadilt teemaga siig meri. Olgu, tegemist mis tahes muusikaga olgu tegemist mis tahes stiiliga, võluv meloodia õigustab minu jaoks praktiliselt kõike muud, mis siis antud palas võib siis parasjagu sündida. On ainult pill võld tänal ära valitud, ei kellelegi maalane, šoti muusik, multipillimeesansambli juht, arranžeerija, helilooja, keda pisukese viisi natukesehaaval oleme suutnud selles komeeleni muusikaga ühele kuulajale tutvustada. Bill Wells on nõnda nagu tema kunagi ühe kontserdi mänginud Big bändki oma muusikalise isu poolest äärmiselt ablas. Helikunstnike. Võib öelda küll, et nõnda nagu ta mänginud, on praktiliselt kõike popist tšehhist kuni avangardi niigi. Nõnda on ta ka kuulajale huvi tundnud kõigi nende stiilide valdkondade vastu ja kõikvõimalike muudegi muusikute suhtes, nagu näiteks enne seda kellelegi oma saadet talle saadetud kaks plaaditäit eestimaist muusikat, kuhu mahtus ka mitudki masti helisid alates eriti kurva muusika komblist ja ulatudes kuni kuni näitusekspisaaria Metro Luminal ini. Ja veel hulk muusika niigi sinna juurde vaata mõnest klassikakillust, kaasa arvatud Heino Elleri kodumaisest viisist. Seegi tundus pilvesile piisavalt huvipakkuvat. Me lõpetame selle nüüd Väikse lõpu sissejuhatuse saanud kaunite helide järel. Hümniga tänase kellelegi maa hümni kirjutanud on sedapuhku mitte küll pilvel sisevaid, tema bigbändikaaslane John Long vahvam seade küll pärineb pilvelsilt ja see hümn jääb lõpetava Drozzart. Aitäh kuulamast, me kellelegi eetris taas siis, kui on tema aeg, mina olin Tiit, kus need jälle kohtumiseni.