Kell on saanud üheksa, vikerraadio jätkab saatekava omaja ehtsaga, stuudios on Maie Viilup. Selle saate pealkirja kandis ka folkloorifestivalil Baltica, millest meie mitmes saates on juttu olnud ja kus oleme kuulanud ka Eesti folkloorirühmade esinemisi sellel festivalil. Baltikale osales aga ka mitmeid huvitavaid välisrühmi nii lähedalt kui kaugemalt. Ja miks mitte Nende esinemisest helilindi vahendusel osa saada. Vikerraadio salvestas kõik Baltica festivali Sakala keskuses toimunud kontserdid milledest nüüd järgneva saatetunni jooksul püüamegi anda ülevaate. Kontserte kommenteerivad folkloristid Ingrid Rüütel ja Igor Tõnurist, nii et head kuulamist. Baltika käib külakorda nagu vanasti küla karjane, kolme riigi vahet ja järgmine Baltika on Leedumaal. Ja nüüd siis ongi esinemas tulevase Baltika. Pererahvas möödulased. See on. Lounge linna kultuurikeskuse folklooriansambel. Hinga. See on, nimetus on ühe vana linnusenime järgi võetud ja kondinga esindab lääne, leedu ehk maitia rahvamuusikat seal hoopis mõnevõrra teistsugune kui ida või lõuna Leedumaal oma murre ja ja ei salli teineteist ka. Nii see junn, nii, neil on seal jah, ja nii, et vaatame ja kuulame siis semaid Tiia või Lääne-Leedu muusikat. Kui meil midagi juhtub, laulupeo ajal vihma sajab, siis öeldakse, et vanajumal on lätlane. Aga teate, et niiskuse kohtlase inimese kohta öeldakse Ida-Lätis, et noh, imelik nagu eestlane või mõni natuke räpane inimene või mitte, väga puhas, öeldakse must eestlane. Arvatakse muidugi ütlus on tulnud meie nende mustade kuupeta järgi, aga noh et naabrid alati teineteist natukene Tegavad ja nöökavad. Ja nüüd on teie ees meie külalised Lätimaalt, et Läti ansambel son Kroodi, Rühm Riiast ja see on omapärane nähtus meie folklooriliikumisest liikumisest ja nagu ei osatagi veel õiget terminit nende kohta leida. Sest nemad kasutavad autentseid rahvaviise koid kaunistavad neid moodi ja see on nende nägemus muinasläti, rahvamuusika esitusviisidest või võimalustes. Mitte praegu väga. Vana mitoloogilist laulu päikesetütre pulmadest, Kuuga kuu kutsub ühe mehe endale pulmavanemaks aga mees ütleb, et mul on ja ma ei saa ju sõita saduldamata hobusega ja kuu annab talle kuldsed valjad ja päike annab talle kuldse sadula ja siis mees sinna pulma pulmavanemaks sõita ja järgmine laul on heinalaul. Selles lauldakse sellest, et lõpetage töö, noored neiud, päev juba loojub ja loojub hõbedasse loojangusse. Šveitslased on olnud aegadest aega karjakasvataja rahvas. Ja varakevadel, kui rohi hakkas haljendama läksid inimesed koos kõigega, mis neil oli ja karjaga kõrgetele mägedesse, kus rohi oli värske ja roheline ja jäid sinna terveks suveks. Ja sidepidamiseks nendega, kes alla orgu koju jäid, kasutati erilisi joodeldusi ja suuri alpipasunaid. Nendest lihtsatest joodeldustest arenesid juba vähemalt möödunud sajandis sellised mitmehäälsed laulud, mida lauldakse tänapäevalgi mitmesugustel koosviibimistel mitmehäälselt ja lisaks karjase kultuurile, kust, nagu te hiljem näete isegi pitsa plaksutamisest on kujunenud kunst on nende traditsioonis ja ka teistele selle piirkonna rahvastel veel elemente vanast vara, keskaegsest rüütlikul tuurist, nimelt erilised lipumängud koos nende suurte padunatega pärinevad kuskilt 13.-st 14.-st sajandist ja see on midagi sellist haruldast, mida Eesti talupojakultuur ei tunne. Ja nüüd tuleb lavale soomerootslaste rühm kes esitab teile ühe sellise põimiku vanades polskadest. Holska oli nimelt niisugune tants, mis levis Skandinaavias alates seitsmeteistkümnendast sajandist ja on siiamaani paljudes kohtades populaarne. Neile see tants kahjuks ei ole jõudnud. Ja selle kava raamiks on selline laul või ballaad või laulumäng, mis kannab nime meremehe mõrsja. Nad laulavad sellest laulust ühe salmi tegelikult tegevusega ja siis iga salmi vahele tantsivad ühe tantsu. See rühm on Helsingis, nii nagu meilgi, elasid vanasti rannarootslased. Mitmel pool hajusid nad laiali linnadesse. Põlisrootsi asustus on Lääne-Soomes säilinud tänaseni. Te teate, et Rootsis on kaks riigikeeltki kuid need soomerootslased, kes täna meil esinevad, on Helsingist ja nad kuuluvad 90 aasta vanusesse. Praage Heltsi. Joala. Laulukirjutajana. Nii ja. Naa. N-ö pessa? Korra mehhiko. Talu. Näär Sammemms, koori Veeaa aare, randmega. Saagu. Arverrüüd rotangvoor, reaari Aare. Ma pean sööma, et oo-oo soo truu. Võib-olla panite tähele, et polnud pidulikud riided seljas? Ei olnudki tavaliselt möödunud sajandi igapäeva riided seljas. Võib-olla niimoodi justantsitigi mõne talgupäeva lõpus, et kui meiega talgupidu teeme laval, siis paneme ka sellised riided selga. Ja nüüd me kuuleme väga huvitavat laulmist. See on Ida-Ukrainas ennast. Ja meile laulab Harkovist külla tulnud rahvalauluansambel Muravski kes töötab Harkovi rahvaloomingukeskuse juures ja nende esituses te kuulete väga huvitavat Ida-Ukraina mitmehäälset laulmist. Ja kõigepealt kõlavad Visnjankad või kevadekutsumise laulud ja rahvamuusikauurijad peavad neid kuuluvateks just kõige vanemasse slaavi muusika kihistusse, mitte Vene-Ukraina või seal Valgevene või teiste, vaid just slaavi, sest samas maneeris lauldakse näiteks Bulgaarias, lõunavenes seal ukrainas. Ja lõpetuseks jaanipäeva laulud Ivannaku pala. Ukraina keeles. See viimane logo oli Pilli imiteerimine ei olnud muusikariista, siis tantsiti niimodi, tehti muusikana tantsumuusikat. Ja nüüd esineb norra rahvapillimängija hiilib kündersen ja tema näitab meile kolme pilli, mille kohta ma võin öelda, et need on ka meie omad eesti rahvapillid sest see on ühine kultuur, mis ulatub Norrast siin Põhja-Euroopas, Norrast kuni Baltikumini isegi Äänis järveni välja. Ja selle maa-ala karjused on kõik ühesuguseid muusikariistu kasutanud, õigemini tööriistu. Ja esimene on tal nüüd karjapasun ja see on tööriist, mitte Meelelahutus. Esimene otstarve oli tal kõik metsloomad eemale peletada, see tähendab, pill pidi hirmsamat hirmsat häält tegema ka Eestit. Karjused tegid täpselt samuti, kui hundid või karud tulid. Kui kevadel aeti kari mägikarjamaadele, siis seda pasunat kasutati. Kui noh, tolleaegset telegraafi anti sõnumeid edasi ja inimesed said aru, mida nüüd karja karjus, mängis kas oli oht või tahtis ta midagi edasi anda? Metsloomi eemale. Järgmine pill on vilepill. Nathan meenutab küll flööti, võib vilepilli on, meil on Lääne-Eestis olnud üks saladuslik pikk vile ja võib-olla on just see niisugune olnud, kes teab? Muusikariist oli ka niisugune meelelahutus. Natuke räägin ja meelelahutus on improviseeritud, väga palju selleni. Järgmine pill on taas eesti rahvapill sikusarv ja see oli ka karjuste tööriist. Ja huvitav on see asjaolu, et viskuda sed mänguaukudega, sikusarved on omased ainult norralastele, rootslastele, soomlastele ja kolmele balti rahvale ja mujal. Neid ei ole, kasutatakse küll neid sarvi, aga mängu Aukile pead. Nii et ühisjoon Norraga ja sellel sarvel mängiti taas mitmesuguseid signaale ja anti teatud infot edasi siis ja mõnikord tantsiti, mängiti tants, aga seda oli raske koguda ja harva tehti. Ja nüüd me lähme siis Euroopast Aasiasse. Ja meie ees esinevad külalised Hiina Taipei vabariigist. Kui kaardi peale vaadake, vaatate siis otsige taiwani saar ülesse, see riik asub seal. Nii et kuuleme nüüd hiina muusikat ja külla on meile tulnud hiina muusika orkester. Nad nimetavad ennast inglise keeles. Grass Mountain ookestra. See ei ole see ansambel, see ei ole ka rahvamuusikaorkester, see on rahvusliku muusika. Orkestri võiksime meie nii nimetada, aga meie jaoks ta pakub ikka huvitavat ja midagi põnevat, sest kasvatatakse hiina rahvuslik rahva- ja rahvuslike muusikariistu. Repertuaaris on rahvamuusika, rahvamuusika, töötlusi on ka heliloojate loomingut ja põhiliselt ongi heliloojate hiina heliloojate looming. Te kuulete jätkuvalt helisalvestist Baltica folkloorifestivali lõppkontserdilt ja laval on Peruu ansambel Puka sonko. Lõuna-Ameerikas andide ja nende repertuaari kuulub nii vanade inkade muusikast kui kauemat uuemaid Ladina-Ameerika rütme. Nende Kodulinn on Cuzco ja see on mõtte inkade impeeriumi pealinn. Sealt nad pärinevad, kuid mõned viimased aastad on nad elanud Jaapanis, kus nad on tutvustanud oma muusikakultuuri Jaapani publikule ja saavutanud seal suure menu. Nad mängivad meile mõne loo ja esimese loo nimi on siinse asju ja mis tähendab üht puud, mis kasvab ainult Peruus ja selle latv ei lähe otse sirgelt taeva poole nagu tavaliselt, vaid ta kakleb. Ja nagu vanadel indiaanlastel on kõigel väga sügav filosoofiline tagapõhi. Nii ka sellel lool, nagu mulle seletati, võib seda mõista, nii et ka elu ei lähe sirgjooneliselt üles vaid ka elu teeb mitmesuguseid käänakuid, kuid lõpuks võib ikka leida selle tee, mis viib kõrgemale. Järgmine lugu kannab nime Läti Ameerika ja see tähendab Ameerika südamelööke.