Võimuküla asus Krasnojarski lähedal šarlinski vallas majad selle mõlemal küljel hajali nagu kaugel kodu Eestis. Baltikumist tulnud talumeestele meeldisid need kaks urgu ning kelleltki luba küsimata mõõdeti iga pere peale ruutverst kroonumaad. Kui siis mõne aasta pärast võimud avastasid küla panid esiteks kõigile maksud kaela ja seejärel paigale nimeks sama hooliney. Meie talu seisis Väike-sooja vasakul kaldal ja oli urus eelviimane. Nii kirjutab Endel Puusepp läinud aastal ilmunud mälestustele raamatus rahutu taevas, mille Nõukogude Liidu kangelane pühendab oma õpetajatele teiste hulgas Voldemar kojale. Käesolevas saates kuulete vana pedagoogi, Eesti NSV teenelise õpetaja Voldemar Oja kirjutamata memuaare. Kus ja millal te saite oma koolmeistripaberid? Mina sain oma õpetajakutse, sain peale selle, kui lõpetasin Tartu Õpetajate seminari 1000 912. aastal. Ja siis edasi, asusin tööle siin Eestis, Vihterpalu valla koolis, see on praeguses Harju rajoonis. Siis oli ta Tallinna maakond, Risti kihelkond oli seal, oli üksainukene õpetaja, see oli umbes lapsi, õpilasi oli keskmiselt nii 35 40 vahel aastaselt nelja klassiga tuli töötada seal. Selles koolis ma töötasin edasi kuni 1915. aastani. Siis käis juba maailmasõda. Jah, siis oli juba maailmasõda. Kas teid kui noort meest sõjaväkke ei võetud? Mind narrastas sõjaväeteenistusest see olukord, et ma olin üksik poeg oma isal ja sel ajal üksik poeg rehkesid ei võetud. Algul pärast see muudeti no ja siis, 1000 915. aasta suvel. Minu vahekord mõisa paruni härraga läks väga teravaks. Nii et ma otsustasin, et parem on siiski minul sealt ära kolida, mis pinnal vahekorrad teravaks läksid. Vahekord läks teravaks, vot milles seal oli üks. Meie lähedal oli Rootsi kool oli. Ja selle kooliõpetaja, ta oli juba vanem mees, oli. Ma ei tea, kas ta oli partei liige või ei olnud sel ajal, aga igatahes vaated olid tal niisuguse parteitöötaja vaated. Ja vot mina hakkasin selle õpetajaga läbi käima ja paljudes asjades seal temaga sai aru peetud. Sellest sai teada mõisas ja siis hakati mind jälgima. Ja selle tagajärjel siis igasuguseid asju leiti, igasuguseid puudusid, leiti siis seal küll majanduse alal ja kõikaga Smetifymete õppealase vist õppetöö alal. Mõisnik kontrollida ei suutnud, ta ei valdanud isegi eesti keelt. Aga siis igasugused majandusküsimustes ja nii, et mulle paistis, et parem on lahkuda sellest koolist, kui seal edasi töötada. Ja siis kuna Eestis oli sel ajal tööta õpetajaid rohkem, kui harilikult pakutud alustasid siis oli kohtade saamine kaunis raske. Ja sellepärast ma otsustasingi, et sõidan õige ära Siberisse. Teisest küljest disandis käävilisuse Siberi sõiduks. Võib-olla teatud Ta suunda oli, et ma lugesin, ühest, ei mäleta enam, mis raamat või lehekene see oli kus kirjutati, et Siberis on õpetajate järele suur puudus. Ja selle tagajärjel ma sõitsingi sõitsin otsekohe kuni Krasnojarskisse. Krasnojarskisse koolide inspektori juurde jõudes oli kohe väga õnnelik, sellepärast et ütles, et tema käest taotletakse juba ammu taotlevad asunikud ühtse Eesti kooli avamist. Aga tema ei ole saanud seda teha sellepärast et ei ole olnud siiaajani võimalus leida eesti keelt valdavad õpetajad. Seal korraga vormistati siis uue koha peal ära ja ta väga kiiresti, kuidas hakkas hoolitsema isegi juba selle kolist ta vees minuga koostasime õpikute nimekirja, mida ta saatis Tallinnasse tellimisega. Õpikut sinna tuleksid ja siis soovitas mul kohe kiires korras sõita koha peale, et alustada ettevalmistus tööd kooli avamiseks. Muidugi seal ei olnud, ei kolima ja ega mingisugust mööblit ega midagi. Kõigiga tuli otsast alustada. Oli lihtsalt üks Siberi eesti küla. Jah, Siberi üks võimuffgaa küla umbes paarikümne taluga ja seal ümbruses oli veel teisi eesti külasid ka lähedal veel nii. Kilomeetrit viie-kuue-seitsme ümber kolm neli küla olid veel seal võimeke külas oli umbes 20 taluvuse. Kas need majatasusid kobaras koos või oli see hajaküla nagu Eestiski? Kas väikest orgu olid ja siis Peedaneid orgusid, asusid üksikud talumajad seal? No vahe oli umbes nii keskmiselt poole kilomeetri ümber sellepärast et sel ajal ju seal maad õieti keegi ei jaganud, mitte väidid, asunikud, kui nad sinna asusid, nad võtsid igaüks nii palju, kui ta arvas, et tema jõuab tööd ära töötada ja tarristele läheb. Ja sellepärast oli, suurus oli ka ühel oli suur koht, teisel oli väike koht. Isegi sageli oli niiviisi, et selle suure koha peremehel oli natukene maad ainult põldu tehtud kõrada, kõike ei jõudnud ära teha. Aga ta omal ajal ikkagi võttis selles külas siis hakkasimegi arutama. Seal taas üks talupoeg soo, Aleksander oli temaga ühes, elas puussepp. Kaarel, tema. No neil oli päris ilus suur maja oli ja siis külas otsustatigi, et sellesse majasse tuleb siis koolimaja. Selle najal õieti kahe suure toal võeti vahesein ära. Sai päris ilus korralik klassituba. Peale selle üks väike tuba anti minule veel elutoaks. Noh, möödelt sõda tuli siis korjata selles vallas asuvatest vene koolidest, kellel seal oli järele jäänud koolipinki siit koolitahvleid. Sellepärast, et kõike uut teha, seal korraga oli võimatu. Nii et peaaegu sügiseks juba enam-vähem sai koolimaja siiski korda. Õpikut Tallinnast kah saime osalt kätte, kuid kahjuks koolitööd sel aastal alustada ei saanud. Sellepärast et 1915. aasta septembrikuus muudeti see määrus ära, millega olid vabastatud üksikpojad sõjateenistusest. Ja mul tuli septembri lõpul just enne koolitöö algust. Koolitöö algas sel ajal esimese oktoobriga tuli minna sõjaväkke ja kus ma olin kuli 1900 seitsmeteistkümnenda aastani. Juunikuuni kuupäeva ei mäleta mitega juunikuus peale selle veebruarirevolutsiooni siis vabastati, õpetajad vabastati kroonuteenistusest, kus te olite veebruarirevolutsiooni ajal veebruarirevolutsiooni ajal, mina olin praeguses Ulan Uudee linnas endine Virginia uudinscali, Chitta ja Irkutski vahepeal. Seal oli üks sõjaväebaas, kus. Ette valmistati ratsaväe hobuseid sõjaväljale saatmiseks, kirjutatud heade tsaari kukutamisest jõudis nii kaugele, umbes seal üks kahe-kolme päeva jooksul oli esimene teade, mis meil oli, oli niisugune, et ühel hommikul ei ilmunud sinna meile tööle ühtegi ohvitseri. Terve päeva kolasime üksipäini ringi ilma ohvitseri deta ilma ülemusteta. Olime imestanud, mis juhtunud on. Aga siis järgmisel päeval teatati, et need ohvitserid on põgenik. Ja on veidi ebarevolutsiooniline komitee. No ja siis kõik olid õnnelikud, et neid sellega on ikkagi lahti saadud tsaarivõimu, sellepärast et tsaarivalitsuse vastaniiose sõjaväes juba väga ammu juba pahameeleolu kõigil. Ja teiseks loodet, nii on, mõne päeva pärast on siis täielik rahu. See oli kõige suurem ootus, et siis see oli soldati, ootus ja lootus ja lootes, et saab kodu tagasi. Ja lootsin, et nyyd siis saab jällegi tagasi oma võimuka kooli jätkama. Sellepärast et see sel ajal Siberis oli siiski omasugune kordoli õpetajad, kes sõjaväkke võeti, neid ei vabastatud töölt, vaid nad jäid oma kooli alles ja isegi neile maksti palka edasi. Inspektor saatis raha posti teel sõjaväeosakonda veel edasi. Nii et ma olin ikkagi oma võimuka kooli juhataja veel? Jah, jah, ma sõitsin siis ta otsekohe tagasi, võimukas jällegi ja Läksin nende samma sooja puussepa poole jällegi korterisse tagasi sinna ja ütlesin, et nüüd siis hakkame jälle koolimaja uuesti asutama. Koolimaja oli ju valmis? Jah, ta oli juba põhimõtteliselt ikkagi enam-vähem valmis. Suur suur palkhoone oli seal ehitatud, neil seal oli ehituskerge, sellepärast isegi vot need puussepp ja siis soo, nad rääkisid seda, et nemad ehitasid selle, neil oli päris suur võrdlemisi maja, ehitasid ilma, et ühtegi palka, ehkki oleks hobustega ligi veetud palgid raiuti koha pealt ja tehti majaks. Ja need olid muidugi väga suured, toredad ilusad palgid, esimesed maa peal olid pantimite kivivundament, kivi seal ei olnud üleüldse. Vaid lehised nyyd ei mädane. Ja siis juba teine kolmas korrus, see läks Männa pall kedest. Seest oli ta vooderdatud laudadega ilusast, aga katus, katus oli laudkatus. Sellepärast nad seal puumaterjali oli väga palju. Ja sellesamase sool peremehel tall oli omatehtud veega käima pantud saag ja sellega ta saagis omale isegi laudasid, seal oligi väikene oja, ehk siis sealt suvel ei olnud seal suurt vett mitte, aga siis kevade siis võis seal saagid, ta oli, üleüldse oli niisugune. Väga noh, kuidas ütelda, tehnikamees tema tegi igasuguseid pillisi kandleid ja siis harmooniku ja Fiskars ronijaid valmistas ta omale seal ja ja siis tal oli oma saeveski ja ta tegi isegi võimasin töötas tal kah veega. Nii et perenaistele kõige sellega noh, ja siis seal asusin uuesti selle kooli ka peale ja kaks aastat õid seal muidugi kooli ei olnud, mitte poisid-tüdrukud olid suureks kasvanud siis või oli seal lähikonnas teisi koole, kus nad said õppida neil aastail, kui teid ei olnud Käia õppinud kusagil, nad ei õppinud kusagil, vanus oli väga mitmesugune. Kõige nooremad olid vot see puusse Endel, kes praegune Nõukogude kangelane siia, selle puussepa poeg, kellel see, kes seal majas elas ja siis tema päras vend, need olid üks, seitsme, teine kaheksa aastane aga olid ka neid, kes olid 15 jagu 11 aastat vanad. Mõned neist asusid esimesse klassi õppima mõned teise klassi, need, kes olid kodusiva seal kirjutamist ja lugemist juba õppinud ja vanemad olid seal natukene. Neid ühes teistega ei saanud panna. Neil teadmisi muidugi teise klassi jaoks võib-olla ei olnudki, kuid ühes neid õpetada oli võimatu ja siis sai kaks klassi esimene aasta tööle juba. No sedasi töötas see pool nühid päris rahulikult selle seitsmeteistkümnenda aasta kuid juba 18. aastal tulid seal terve rida raskusi. Sellepärast et Siber okupeeriti koltšaki vägede poolt. Ja 18.-le aastal. Kevade pool suve organiseeris suur grupp partisani Sid Meie kooli maja läheduses umbes üks kolme-neljakümne kilomeetri kaugusele taigasse, nõnda nimetati Siberi, neid põlismetsasid täiga. Punased partisanid, jah, punased partisanid ja seal oli üks ohvitser bot, polkovnik ŠeTynkkyn oli ja teine ohvitser Leiten anud Gractšenko kes olid tsaari sõjaväest ja kaltsake sõjaväest kõrvale hoidnud ja organiseerisid seal kohapeal partisanisalga. Nii et see salk oli pärast lõpupoole juba siis midagi umbes seitsme 800 meheni. Aga meie koolimaja ja siis ümbrus, Need, eesti külad, mis seal olid koolimaja ümbruses. Nemad olid nõndanimetatud, mitte kellelegi territooriumil, eikellegimaal ei kellelegi maalija. Ühest küljest olid partisanid tai käes umbes üks kolm-nelikümmend kilomeetrit, kus nende keskus asus. Teisest küljest oli üks 60 kilomeetri kaugusel suur vene küla, kus lasus koltšaki. Üks sõjaväe polgu staap asus. Ja nüüd nende kaheüksuste vahel tihtilugu käisid lahingud mitmesugustes kohtades, seal põhiliselt muidugi partisanid tungisid peale nende valgete vägedele öö ajal kusagil üksikute väikeste salkade viisi valged katsusid neid taga ajada, kuid taikaaslasena kartsid sisse tungida. See oli väga neile kardetav, sellepärast et ta ei kao, oli niisugune koht, kus iga künka iga puuderand võis jällegi varitseda oht juba neid valgeid. Ja niiviisi meie elasimegi 18. aasta niisuguses noh, võib-olla küll öelda ärevat olukorras, kuid siiski rahulikult selle 18. aasta üle. Sel ajal siis muidugi sain ma nende partisanidega lähemalt tuttavaks isiklikult Kraftšenkaga ja siis selle Tšetynkkynaga ja ka paljusid partisani, Sid, ma teadsin, kes sealt eesti küladest läks, sellepärast seal oli ka eestlase partisanid üsna hulk neid tundsin seal. Ja nendega oli päris tihe side oli ja seepärast mulle saigi saatuslikuks side. No ja siis 19. aasta kevadel partisanide salk enam-vähem purustati ja nad olid sunnitud taganema läbida iga minut sinski alla umbes üks, seitse 800 kilomeetrit läbi taiga. Ja vot siis peale selle läkski see asi palju raskemaks, sellepärast et siis valgete kautšaki väed ilmusid ka meie selle kooli ümbrusesse juba siiani nende valdusesse. Nüüd, kui ennem kui partisanid olid veel seal taigas olid, siis nemad said meie relatiivkaupluse kaudu mitmel korral varustust. Seal asutati kooperatiivkauplus eesti asunduste initsiatiivil mitme küla peale üks kooperatiivkauplus sellega peratiiv kaupluse juhataja juhatuse liikmeteks. Olime nina soov, puussepp ja üks talupoeg sealt naabrusest veel Luibav. Ja vot neid parti saanidel oli suuri raskusi püssirohu tablette tinaga. Sellega peratiivik Audru, meie muretsesime kaunis suule kogudes kina püssirohtu ja haavleid muidugi ametlikult kohalikudele jahimeestele. Kuid järgmisel ööl kauba saabumise ikka juhtus niiviisi kahel korral partisani röövisid selle kaupluse puhtaks. Teie teadmisel, no ja meie ju teatasime neile, et kaup on tulnud, olge head, nüüd tulge röövima. Aga röövimine oli tarvis selleks, et oleks põhjused maha kirjutada, see kaup. Ja vot see maha kirjutus säigi omajagu üheks põhjuseks seal minu tagakiusamisele, sest revisjonikomisjoni esimees selles Kaperatiivis tuli pärast välja, et ta oli kaldShaki salaluureagent. Aga revisjonikomisjon teadis väga hästi, et see kaup kirjutati maha partisanidega. Ja sellega tuligi siis 1919. aastal. Ühel juunikuu õhtupoolikul kuupäeva ma ei mäleta, kuid tean, et sel ajal oli parajasti nõndanimetatud Suviste esimene püha. Tuli naabre külast üks tütarlaps ja teatas, et nende külas on Kaltšaki karistussalga ülem tulnud oma vanemate poole, tema vanemad elasid selles külas ja seal olid neil joomapidu. Ja ta isiklikult kuulis, kui see ohvitser kiitles seal, et peale pühade kohe läheme ja laseme maha võimuffka punased. Pühade ajal oma käsi reostama ei hakka. Kas sõnumitooja oli eesti tüdruk eesti tüdruk ja oli naaberkülalisi samuti eesti küla, see oli eesti küla üks sitika küla, seal seal olid pooled olid eestlased ja pooled olid lätlased. Ja see selle tütarlapse vend oli kah partise. Nii et ja peale selle see tütarlaps, ta võttis aktiivselt osa Meie näiteringi tegevusest. Praegu see tütarlaps elab minuga lüües, ta on minu abikaasa. No ja siis, aga niisugune noh, ütleme kindlast allikatest oli teada, et mahalaskjad tulevad siis sellesama öö jooksul lahkus soo puussepa, Luibovite perekond ja mina sealt. Ei saanud edasi anda ühe lätlasele eiranile, keda sel ajal pühade ajal ei juhtunud kodus olema ja see lasti peale pühade maha. Aga meie pääsesime sellega ära. Puusepp ja soo kolisid pasaiga jõeääre sügavasse taigasse. Kuhu nad viisid ka niipalju kui suutsid oma hobustega sealt kraami ja siis lehmad, lambad, sead metsa, sinna enam järele valgete väed iialgi ei tulnud, mitte linna, nad ei julgenud minna. No ja mina läksin ära vana jõeääre metsatööliste juure, kes seal töötasid üles metsa. Need, kes jäid sinna koha peale, vot sellesse valda, kus need partisanide peakorter oli, seal ei jäänud ühtegi inimeste elusse, kes koha peale jäid, need lasti maha. Kes saidil läksid metsadesse ära millest metsas elati metsas alati sellega, et käidi salaja ööseti ratsahobustega, kohapealsete elanikud, pool seal naabrikülades, sellepärast et sel ajal iga talupoega abistas neid metsas elajaid ja partisani, Sid. See oli juba nii kui säädus. Mina isiklikult elasin metsatöölistega ühes ja töötasin metsas ja sain selle eest metsa tühist palka. Mind ei teadnud keegi seal, et kistavan sellepärast, et seal sel ajal mingisugust passide kontrolli õnneks ei olnud. Passid olid Siberis, ei olnud, ei olnud, neid passisid, ei olnud, aga õietõendid olid isikutõendid olid olemas. Metsana kestis juunikuust kuni järgmise aasta jaanuarini. Aga jaanuarist kuni märtsini ma olin haige ja siis peale märtsi saabusin tagasi võimukasse, kus alustasin jällegi organiseerima Uueste õppetööd, üks aasta oli jälle lastel vahele jäänud. Jah, üks aasta oli vahepealt jällegi kadunud, töö läks jällegi edasi. Ja nüüd peab ütlema, et seepeale selle, vot need 19. 20. ja edasi kuni 23. aastani. Siis sai töötada selles väikeses siberi asunduses päris aktiivselt ja peab ütlema, et töökoormus oli võrdlemisi päris suur. Sellepärast et kohapeal teisi kultuuritöötajaid ei olnud. Kooliõpetaja oli näitejuht, kooliõpetaja oli laulukoorijuht, kooliõpetaja oli taator. Ta oli külanõukogus, töötas, mis need uued asutati ja peale selle kõige huvitavamat tööd olid harilikult pühapäeva õhtupoolikul, kus koolimajasse tulid terve ridakülamehi juttu ajama. Nagu nad ise ütlesid. Aga see jutuajamine, see oli üks kõige parimatest, võib olla vormidest just rahvaga töötamiseks. Nad tõstsid üles igasuguseid oma neid elu, küsimusi ja ka poliitilisi küsimusi, seal tõusid suured vaidlused ja ilma mingi protokollita, ilma mingi eesistujate oli tihtilugu terved õhtapoolikut koosolekud. Peale selle ma katsusin võimalikult ikkagi selgitada paljusid küsimusi, mis teinekord lehti lugedes külameestele omadele segaseks jäid. Veel sel ajal me saime eestikeelset lehte, külastajaid edasid Leningradist, kuid leht tulid muidugi pika aja tagant selle pärast, nagu ta postiga sel ajal poiss käis ju väga pikkamis tuli suure hilinemisega ja ikkagi nii nädal-poolteist igatahes oli. Värske leht oli ikka nii nädala-poolteise pärast. Huvitav, kas edasi kirjutas ka nii kauge koha nagu võimuga elust? Paaril oral oli sellega, mis ma ise sinna saatsem, seal ainult, aga muidu sellest ei olnud, sellepärast seal teisi kirjasaatjaid seal ei olnud. Miks see Siberi eesti küla kandist niisugust nimevõimuga, esiteks need asunikud, kui nad asusid sinna, neile anti teatud kohas asumise koht. Nad uurisid seda kohta ja leidsid, et seal on võimata midagi teha selle mäekünkad ja siis igavene paks Bibedaiga. Ja nad läksid ise otsima ja leidsid ühe teise parema koha ja asusid sinna elama. Paari aasta pärast avastas valitsus, et need mehed on ise omavoliliselt uue koha peal ümber kolinud. No ja siis lähvardati neid sealt välja, saad ajada sealt vana, sinna ka see, kuhu neil ennem oli määratud kuid sellest ei tulnud midagi välja mitte. Ja siis nad nimetati küla sama Romney isehakanud Roy ise omastanud. No aga mehed ei sallinud seda nime, et mikspärast nemad siis on neid sama voline ise võtnud ja nad tegid ettepaneku seal kohalikele võimudele, et kuule, et muudame selle nime ilusamaks, et vot eesti keeles on see küla niiviisi võimu küla. No et see on palju ilusam. Muidugi venelased sellest jagu ei saanud, mida tähendas sõna võimuküla ja panidki talle nimeks võimowskoie. Ja sedasi jäigi võimoskajaks koolaya põimowski, Tšaastak. Ja võimuküla jäigi edasi sinna elama. Millal see umbes asutatud oli, see küla, see küla oli asutatud 1907. aastal ahtrast viiendast revolutsioon ja sinna kogunesid põhimiselt nisukesed isikud, kellel siin ka peale revolutsiooni mitte väga heast elada ei olnud. Ja niiviisi saigi see võimuka kool ja siis seal Nende kolme-nelja aasta jooksul sai palju ära tehtud ikkagi ja õppisid, paljud õpilased õppisid, mitmed õpetasid juba seal siis selle algkooli neljaklassilise seitsme klassilise koolisid eesti koolisid, sel ajal veel ei olnud olemas. Mõni mõni üksik läksid edasi ka Vene kihelkonna kooli endine kihelkonnakool oli seal läksid sinna õppima, aga suurem jagu jäid koha peale tööle seal selles koolis õppis, nagu ta varem ütlesite, ka Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp. Jah, et Endel Puusepp õppis seal ja lõpetas seal algkooli minu ajal seal. Nii et ka tema oli selles metsas, elas selle aasta vahepeal metsas ära väikese poisina sõjal. Ja peale selle siis mõne aasta pärast Ta jõudis lõpetada ka seitsmeklassilise kooli, mis asutati. Missugune poiss oli, kas see oli juba näha, tuleb lendur. Kastas, lendur tuleb, seda oli raske ütelda, aga jätasteks tubli poiss tuleb, seda küll sellepärast, et ta oli väga hea õpilane. Ja tihtilugu, kui vanemad sundisid teda veel, et õhtu, et hakka õppima, siis poiss ütles lihtsalt, et aga ma ju tunni ajal kuulasin, kui õpetaja rääkis, kes rohkem mulle tarvis ei ole. Ja ta oli tõesti sedasi ja ta väga palju ta uuris. Ja ma mäletan isegi niisugust asja, mul oli ühes üks niisugune väljaanne, mis oli 20 raamatut, oli, nimetati gümnaasiumiks kodus, gümnaasiannad, amo. Ja vot see väike poissi valda natukene ikkagi vene keelt valdas. Ta hakkas seda raamatut uurima ja ta tihtilugu seda lugeski. Kas raamatukogu oli? Ei olnud mingisugust eestikeelsel raamatukogu ei olnud ja venekeelsed raamatukogu ka ümbruses kusagil ei olnud. Kauplustest võis üksikuid venekeelseid raamatuid osta, kuid vene keelt valdasid ikkagi võrdlemisi halvasti eestlased sõja, nii et raamatutest oli suur puudus. Kaua teie elasite seal võimu külas võimukülas elasin kuni 1000 923. aastani. Siis määrati mind Jenissei kubermanguhariduse osakonna inspektariks, sel ajal all alustati väikerahvuste koolide avamisega ja põhimees, eks minu töö talaks oligi nende koolide organiseerimine ja juhtimine. Seal Krasnojarski ümbruses olid Läti-Eesti tatari Tšuwashi asundused ja ka nendes ei olnud üheski kooli peale võimalus ka kooli. Ja nyyd nende järgmistel aastatel kuni 1927. aastani sai nendes asutustes suuremas jaos asutatud koolid. Tatari koolisid oli kaks Iowarfi koolisid, üks Läti omasid ja eesti omaseid arvu May ei mäleta, aga neid oli igatahes ikkagi. Eesti omasid oli üle 10 kooli juba. Ja asutati ka esimene eestikeelne seitsme aastane kool. See asus astrovski külas, kus külaelanikud oma jõududega ehitasid ilusa suure koolimaja ülesse. Ühise. Selles koolis hakkasid õppima mitte ainult astrovski lapsed vanemates klassides viiendas, kuuendas, seitsmendas, vaid ka väljapoolt paljudest teistest Krasnojarski Jenissei kubermangu asundustest ja isegi mõned üksikud õpilased olid Omski ümbrusest. Nii et see oli esimene Siberi seitsme aastane kool, eesti kool, Eesti kool ja ja Mul oli selles arstrovski külas, elas ka ühtlasi see oli üks suurematest küladest. Lätlastel oli oma nelja aastane kool aga juba vanemates klassides. Lapsed oskasid eesti keelt, nad õppisid ühes eestlastega, seal juba isegi olid. Kaks õpilast, ma mäletan, olid täis venelased, kes valdasid kähiva natukene eesti keelt, õppisid seal sellepärast, et seitsmeaastaselt kooli lähedal ei olnud. Räägiksime, võib-olla ehk vähe veel Siberi eluolust koolide oli muidugi hommikupoole hõi päeval. Jah, tööd tehti päeval ikkagi, aga sellest, kui seal olid ühiselamud, olid selles Ostrovski kooli juures, siis olid õpilased ka õhtuti. Ja seal oli valguse küsimus oli üks raskematest küsimustest petrooli väga raske saada, rääkimata elektrist. Elekter tuli, üldse ei olnud kusagil maale, elektrit ei olnud põhimine, valgustus oli rasvaküünlad, mida valmistasid talupojad ise. Et see noorus ei olnud üldse elektripirniga elektrivalgust näinud, ei ole üles, kas nii koolis õppisid need elektrivalgust näinud, ei olnud veel õppisid elektrit, aga aga ei olnud näinud, näinud ei olnud ja no ja siis küünlaid kah sellepärast, et oli see valmistada teda ei, suututel materjali ei olnud siis harilikult tehti niiviisi, et kallektiivselt küla valmistas koolile rasvaküünlaid. Ja need toodi siis kooli ja seal siis põletati ja siis muidugi kaunis ökonoomselt katsuti teda hoida, et ikkagi oleks ikkagi kaheksal üheksal Ast õppis ühe laua taga ühe küünla, kus seal kas olid vihikud või tahvelkühvel? Ei kummagidki peaaegu algul, kui me võtame võinovski koolis veel ja esimesed aastad isegi astrovski koolis siis vihikuid võimuv ka koolis üleüldse meil saadaval ei olnud, see oli aeg, kus midagi ei andnud mitte. Ja Krihvledja tahvleid Siberis kai olnud. Tahvleid tulid paljudel olid veel kodus omast ajast Ada Krihkelt ei olnud nii et neid tarvitada ei saanud. Kuid me leidsime teise võimaluse. Meie tegime puutahvleid kodus, isa tegi kandilise puu lauakese, mis mahtus parajasti koolikoti ja pliiatsid oli sel ajal siiski üsna küllaldaselt saadaval. Siis õpilased kirjutasid selle puutahvli peal pliiatsiga. Vees olid neil harilikult ikke klaasitükid ja kui seal midagi oli siis tarvis parandada, siis kraabiti klaasiga, see kiri maa. Aga õhta Isab jällegi võimlega, tegi selle laua päris puhtaks ja homme käis jälle niiviisi üks puud ahvelsi, teinekord kestis terve kuu aega. Lõpuks kulus seda oli väga õhukeseks, kui ta No siis tehti uus, sellepärast et puudel imetlus küllalt puudust ei olnud ja isa tegi uue tahvli jällegi. Ja teine asi oli pärast, kui juba sõjalast rovski koolis saime juba osaltikega vihikuid juba seal siis oli suur raskus oli tindiga tinti ei olnud õpetada kirjutama ainult pliiatsiga, see jube nagu sel ajal nimetati veel ilukirjanduse tunnid, siis pliiatsiga ei saanudki kirjutada. Siis me leidsime uue tindi valmistamise mooduse, on väga head tinti, saab keeta Männa koorest. Suur katlatäis Männa koort keeta ja siis on mitmeks ajaks tinti koolil olemas ja seda tehti tihtilugu. Seda tegi õpetaja või tegid õpilased seda, tegime õpilased ja õpetaja üheskoos, korjasime tänna portmetsast teine kodu ja siis suure katla kusagilt talust saime ja sellega siis keetsime selle tindivannis õpikut tulid Leningradist. Jah, algul ei olnud mingisugust õpikuid siis kui võimubki koolis olid ainult need, mis meie ennem selle kodusõja aega saime algul esimesed ja pärast enam juure, meie ei saanud juba astrovski koolis, seal tuli juba Leningradist kah osa, kuid siiski neid oli liiga vähe ja ega nendest ei jätkunud mitte lugema õppimiseks, isegi vanemates klassides ma mäletan võimubki koolis, meie kasutasime ajalehte edasi, peremehed seal saidi hoidsid neid alles, andsid lastele ja siis oli iga lapsel oli ajaleht olemas ja siis ma otsisin niisugused artikleid, mida enam-vähem võis ikkagi vastava klassi õpilane lugeda. Ja neid artikleid siis ühiselt lugesime, ühiselt arutasime ja siin peab ütlema, et siin sai vil teise kasu. Siin oli väga tõsiselt juba siis ka poliitiline kasvatus sisse viidud. Sellepärast et Need artiklid olid igatahes sel ajal palju rohkem poliitilise sisuga kui praegune pikk veel. Mis selles kauges külas muutus nõukogude võimu esimestel aastatel. Põhimõtteliseks muutuseks oli muidugi inimeste meeleolu, nad olid nii õnnelikud, et oli mööda läinud see hirmuaeg, kus igaüks kartis oma saatuse eest ja kartis, et teda järgmisel päeval peetakse maha lasta, karistada. Ja teiseks nad hakkasid rohkem aktiivsemalt juba nüüd tööle, sellepärast et oli mingisugune noh, eesmärk neil juba näha. Aga muide, ta oli kaugel ikkagi keskusest ja nii iseäralikku suurt niisugust muutust põllumeeste elus jääst aru meeste elus seal märgata ei, ei olnud. Ja niit astrovski koolis 27.-st kuni 29.-ni kaks aastat. Ma töötasin Ostrovski koolis, seal. Ja 29. aastal asutati Siberis esimesed nõndanimetatud põllumajanduse noortekoolid vene keeles voolakalhoosnaimaladioshi. See oli omasugune, seitsme aastane kool ilma algklassideta, ainult viies, kuues seitsmes klass. Need olid aasta ringi töötasid ilma vahetega suvel, neil oli oma abimajandid, Agranud loom oli selle koolil, see oli juba mingisugune niisugune põllumajandustüüpi kool oli. Ja vot neid koolisid, kui hakati asutama, siis Krasnojarskisse hariduse osakond, kes mind juba väga hästi teadis, kutsus mind välja ja suunas mind esimees niisugust kolhoosi noorte kooli organiseerima. Siia organiseeriti Jenissei jõge mööda põhja poole Krasnojarskisse ligi 200 kilomeetrit Kaczyński külas. Ja sellega ma sattusingi nüüd Vene kooli vene keeleõppekeelega koolidesse ja enam eesti õppekeelega koolides töötada ei tulnud. Siberis. Te olite vabariigi haridusminister aastail 1951 kuni. Jah, ma olin ta haridusministrina 1000 951.-st kuni 58.-ni ja 58.-st kuni 60.-ni asetäitjana. Missuguseid tähtsamaid uuendusi toimus neil aastail? Eesti koolielus? No nendel aastatel, mis põhiliselt oli, oli esiteks materiaalse baasi loomine. Selleks juba siis alustati terve reakoolide ehitamisi nende aastate jooksul. Paljusid uusi koolisid, teda ei ehitatud ja mis üks minu arvates kõige suurem töö, mis sai ära tehtud, oli see, et ühes rahandusministeeriumi abiga meil õnnestus enam-vähem organiseerida suuremate koolide juure. Ühiselamud, mis olid varustatud juba voodite ja ühise pesuga, olid sööklad ehkki mitte täiel näol Velva jõul, aga siiski juba ikkagi palju paremad, kui nad olid. MM, need oli üks suurematest saavutustest, mis seal aastatel sai. No ja teiseks oli ka see, et taastatele hakkas alfa välja meie loogilised koolid, Õpetajate Instituut ja lõpuks Argeniseeritega pedagoogiline instituut. Nii et sel ajal, kui mina juba lahkusin, neid hariduse ministeeriumi Steel oli enam-vähem varutud ikkagi juba kõik koolid vastavate õppejõududega. Mitu aastat te olete töötanud kokku pedagoogina? Kokku jäi mõni kuu puudus 50-st aastast.