Iga lepingu puhul lepingule alla kirjutanud riigid määravad alati selle riigi, kelle juures need lepingud deponeeritakse, kes on nende lepingute, ratifitseerimiskirjade hoidja. Ja Washingtoni lepingu puhul on see noh, võib öelda juba nimest lähtuvalt nimelt Ameerika Ühendriigid ja need ratifitseerimiskirjad deponeeritakse Washingtonist. Mida sa ratifitseerimiskiri endast kujutab, on lihtsalt see, et Eesti riigikogu on ühinenud Washingtoni lepinguga ja sellele ühinemisotsusele põhinedes siis on Eesti välisministril õigus kirjutada niisugune suure pitsatiga kiri mis teatab, et, et Eesti riik on täitnud kõik vastavad toimingud ja loeb ennast Washingtoni lepingu osaliseks. Ja seesama kiri ongi siis ratifitseerimiskiri, mida siis antakse üle. Me oleme ühinenud iseenesest sadade ja sadade lepingutega ja meie erinevaid ratifitseerimiskirju on väga paljudes välisministeeriumi, mitte siis nii et iseenesest see toiming ei ole eriti unikaalne. Ideaalne on see leping ise, millega me ühineme ja unikaalne oli ka see protseduur kuidas teda vastu võeti. Kui tavaliselt võitakse neid ratifitseerimiskirju vahetada ka näiteks osakonnajuhatajate tasemel või suursaadikute tasemel, siis seekord asja tähtsust markeerimaks oli USA president, et korraldanud suure poliitilise ürituse ja kutsunud siis näide ratifitseerimiskirju deponeerima nende valitsuste juhid, ehk siis peaministrid. Ja see toiming nägi välja nii, et nende deponeerimis kirjade hoidja nende nendega ratifitseerimiskirjade hoidja, USA-s on loomulikult USA riigidepartemang ehk välisministeerium ja selle riigidepartemangu pea Colin Bauel enne kohtumist presidendiga siis toimuski pidulik kohtumine USA välisministriga ja selle kohtumise alguses andsidki siis kõik seitse uut liiget oma ratifitseerimiskirjad, kolin Paulile üle. Sellest hetkest, kui Colin Bauel nad enda kätte sai, andsid Ameerika ühendriigid läbi sidekanalite teate kõigile NATO liikmesriikidele. Et me oleme need kirjateponeerinud, aga samal hetkel olime me ka juba NATO liikmed, nii et, et edasi toimunud pidulikud üritused olid kõik juba selle arvestusega, et tegu on seitsme uue NATO liikmesriigiga. Kas see ruum, kuhu need kirjad paigutatakse, midagi säärast, mida saab ütleme ka välisministeeriumi külastaja vaadata, on see selline natukene ka väljapaneku maiguga lase lihtsalt tähtsad dokumendid pannakse kuskile seisma, riiuli peale nad pannakse noh, ütleme niimoodi arhiivi pannakse USA välisministeeriumi arhiivi ja loomulikult, kui kellelgil tekib kahtlus või vajadus täpsustada või, või kontrollida, kas nad on ikka seal, siis on neid võimalik kindlasti ka vaadata, aga, aga mingeid väljanäitust, et neist ei korraldanud nii, et USA oma riigi sõnaga garanteerib selle, et need lepingud seal on see pidulik tseremoonia ei toimunud tegelikult mitte riigidepartemangus endas, vaid toimus rahandusministeeriumis lihtsalt kasutades ära seda, et USA rahandusministeeriumil on väga ilus ja uhke saal ja see asub otse valge maja kõrval. Nii et kohtumine Poweliga ja sellele järgnenud pidulik lõunasöök toimus siis USA rahandusministeeriumi peahoones ja sealt siis jalutate juba edasi valgesse majja, kus toimus siis kabinetiruumis kohtumine USA presidendiga?