Minu nimi on Avo Hirvesoo. Mul on kaenlas back ülesvõtteid väliseesti tegelastest. Mõningaid vestlusi muusikast ja tahaksimegi koos teiega neid kuulata ja kommenteerida. Kerige meiegi tänasel hilisel tunnil mõttelõnga praegu kõlavas Jaan Järv leppadžembalubalas saatustest ja eestlasest kaugele eestimaast maadest kus räägitakse teisi keeli ja mõeldakse teisi meeli kus loodus on täis Moody ja tavas ootamaks teistsugused kui meil. Aneski tingimustes on üle aastakümnete säilinud tükike Eestit. Eesti kultuuri ja eestlust on paiku peale maagi, kus on eestikeelseid ajalehti, mis vaest varasematel aegadel Eesti meelsemadki, kui meil kodus. Kus on oma eesti kirjandus, omad eesti kogudused, kunstnikud, kirikud, muusikud, lihapoed, kadis, juuksurid, laulukoorid, meresõitjad ja ettevõtjad. Meie mõtiskleme täna kultuurist, eriti selle ühest osast muusikast. Õiglus tahab, et alustaksime eakamatest. 10 päeva eest sai kaheksa eks üks meie Eesti kõige väljapaistvamaid lauljaid ja pedagooge, Helmi Betlem. Ja kuigi ta tegevus kodumaal jäi lühiajaliseks, vähem kui 10 aastat on seda enam imetletav ta tegevus paguluses tingimustes mis olid ikkagi õhku aja ebanormaalsed oludest mis rahvuskultuuri arengu seisukohalt oli küll talutav, kuid mitte soosiv. Kui ma kodust lahkusin, siis läksin Rootsi. Kaks kuud olin laagris, siis Eesti komitee kaasabil sain väljalaagrist ja otsekohe Stockholmi elama. Seal avasin laulustuudio ja seal ma töötasin, viisastatud jooksul. Olime õpilas. Noor kolmekümneliikmeline. Juhatas lämmernerak. Neli eestlasest õpilased said kuningliku ooperikoori ja üks rootslasest õpilane sai peaosade mängijaks. Väga ilus baritoni. Ja. Laulsin ise ka väga palju, kõik Rootsi linnad läbi kõik need uhked toomkirikud Uppsalast kuni Lundini ja ja muidugi igasugused ilmalike kontserte küll põgenikelaagrites ja väikelinnades. Väga palju sai lauldud ja käidud. Aga siis, kui hakati välja andma rootsist, mõningaid isikuid balt lasi, siis läksin oma venna perekonnaga koos Kanadasse. Siia saades muidugi esimene asi, avasin jälle laulustuudio, hakkasin tööle. Siin on nüüd väga palju tööd olnud. Esimene aasta oli mul võimalus saada siia Toronto konservatooriumi laulutatajakko Ta. Aga ma otsustasin eestlaste kasuks, kuna eestlastel ei olnud nii suuri summasid välja maksta, mis konservatoorium maksis. Mina aga tegin hoopis teise hinnaga. Ja siis teine asi ka see, et seal ei oleks nii palju eesti muusikat saanud viljeleda ning mul olid ainult peamiselt Eesti õpilased, oli ka teisi, aga vähem. Ja nendega ma sain kõik eesti muusikat teha nii palju, kui tahtsid. Õpilasõhtuid tegime ja kui need hakkasid igavaks minema, siis hakkasime tegema ooperis stseenid õhtuid, kus mul oli väga suur abiline. Stella Gerson. Klaverisaatjana Salme Lohuaru klaverisaatjana Ja siis lavastajana Lydia Lohu. See oli üks tore aeg, need stseenide proovid ja need olid kõigile väga meeldivad. Ja neid sai arutu hulk õhtuid tehtud. Operetti, see neid seemneid hotellastram jaatavast druga, tuurist, aidast. Figaro pulmast Donzoanist. Ja lõpetasin ka laulmise sel aasta eelmine aasta. Laulnud olen ma siin ka väga palju. Olen Torontos kaks suurt kontserti andnud ja väiksemaid terve rea oma ühiskonnale, ainult. Arvustajad on mulle olnud armulised. Ma olen nähtavasti see tüüp, kes neile on meeldinud. Ja Ameerikas olen ma käinud kliiv landis Bostonis, New Yorgis. Lõikudis. Mitmetel kordadel küll vaimulikud kontsertidega ja küll ilmalikudega. Väga palju klaverisaatjaid on mul olnud küll siin. Tahaksin nimetada veel eesti klaverisaatjat kes peamine saatja alati oli. Elsa Vesson. Õpilaspõlvest alates kuni minu äratulekuni töötasime me ikka koos. Ta oli küll suurepärane saate, te kindlasti teate seda. Ja ta võis ka peast mängida, ta ei tarvitanud lahti noote, mis ta enne oli mänginud, see jäi talle pähe. Ja me mõistsime 11 hästi harilikus elus ja ka muusikas. Nii et ma mõtlen tänulikult temale. Samuti olin mulle oreli saatjaks Hugo Lepnurme juba noorest peale. Ja vanatustest Topman. Seal ma olen ka väga tänulik, mõeldes neile eriti professor tapmannile, kes mulle kirikumuusikat tundma õpetas. Nii et tänu on palju võlga. Kas ma neid kunagi olen suutnud? Taaslaulust lilledest ja armastusest ka sest kui sa tunned, et publik sind armastan siis rohkem ei olegi vaja, siis tiivustab sind laulma. Üks olen juba nii vana, enamik ei saa välja minna laulu. Selline oli siis Helmi Petlemi lugu optimistlik, head meenutav tänu tundeline nende suhtes, kes talle olid head. Ja eks ole välja öeldud juba nii mõndagi ka sellest, miks ikkagi kodu maha jäeti. Alustagem neist, kes olid veel aegade ja sündmuste pealtnägijad. Meenutlusi vahendab Härma Saarmäe. Marta Silas kirjutas oma mälestusteraamatus Laupäeval, 13. septembril matsime Rahumäele noore männi alla graafik järve kelle kommunistid olid mõrvanud Tallinna vabastamise eelpäeval. Sängitati Sõime tema maise põrmu Rahumäe kõrgele veerele, kust avardada. Vaade avaneb üle linna ja kaugele merele. Ilm oli pilves ja varesekarva hall. Aga just siis, kui lausete tähendusrikkaid sõnu mullast oled sa võetud mullaks, pead seda saama. Just siis tekkis läänetaevasse lai kuldkollane viir otsekui parema ja heledama maailma poole viiv tee. Nägin järve tolles paremas maailmas tugevate mustade raamidega, prillid sõbralikes, silmade ees poolkustunud piip suus, pea mõtlikult natukene longus. Sellisena olin teda näinud nii sageli, et ei osanud teda teistsugusena kujutel. Sellisena oli ta suvel mu kõrval istunud meie aias mändide all või meie kuuri trepil. Sellisena istuste mu vastas, kui me tema töötoas Mati visanti Kalevala illustratsioonide eest rääkisime. Sellisena tuli ta igal varasügisel obladioole vaatama. Juba juunis taotles ta küsida, kas gladioolid varsti õitsema hakkavad. Ja eks olnud nende aegade paines kõik, ka need keda lausa isiklikult miski ei ohustanud. Võivad olla eakal. Anna haavalgi powskus, ohkeline, väsinud oled laululind. Väsind oled luuletar, tüdinud kuni kaelani. Sellest luul Jeesusest tema nime nimbusest, omas noores lapsepõlves, siis sa väike karjane. Laulusid. Luusid orus Ell metsas, nurmel koduteel. Seltsiks lilled, linnud, sul, päike, pilved, vihm ja tuul. Väsinud nüüd seal luuletar, tüdinud kuni kaelani sellest luul ja seisusest tema nime nimbusest. Entse on ju sinu saatus, kuhu ikka pääsed, siis? Näib vaid, milline saab veel vaatus, enne, kui too surm sind viis. Ühes aga jäta mured. Matused, need saavad suured. Tähendab, kui sa ei keela. Kroonikuna on 1940 esimest aastat kirja pannud paljud. Ja neis selgub see hirm, ahastus, mis sai lähtekohaks hilisematele põgenemistele paljudele ka põgenemistele. Tundmatu. Neljateistkümnenda juuni puhul sai tegelikkuseks kuulus Dante sõna kes astub üle selle läve, see jätku kõik lootused. Seda tegelikkust ei jõuagi kirjas kujutada ükski inimene vaid see, et teos nõuaks kõigi nende kaastööd. Kes tollest roimast ei üliroimast, teavad midagi ise nähtu ja tunnistajatelt kuuldu põhjal. Oma aiast nägime, üks veoauto kihutab linna poolejuhiga, liini taga istub pakkidel daam, mantel ümber õlgade tõmmatud, juuksed tuules lehvimas, nägu hirmul, silmad nutetud. Kunagi 28 aastat tagasi esines ta vana Estonia muusikalavastuses solistina ja tõmbus hiljem kaupmehe prouana eraellu. Teises autos veetakse linna poole perekonda, üks liikmetest istub kohvril, nägu käte taha varjatud. Kolmas veoauto on täis püsti seisvaid istuvaid maa inimesi. Mõnel pea rätikusse seotud konksukene käe otsas. Rutasime linna, et saada seal selgust neile dramaatilistele, kuid mõistatuslikele nähtustele ja kultuses, kus peale mõne kirjaniku tol ennelõunal viibis väga vähe rahvast. Selguski, et inimesi viiakse ära vägivaldselt mäe pealt üles ehmandatuina. Kuid kuhu, miks, kui kauaks. Hiljem nimetati seda küüditamiseks. Kuid see sõna on liiga süütu märkima seda halastamatut ning surm saatusliku vägivaldsed inimeste äravedamist. Looma kombel. Inimeste äravedamist looma kombel seda jõledat tegu hakati hiljem nimetama köhitamiseks. Ja siit tulebki õigustus kõigele järgnevale, mida ette võeti ka sellele suurele kultuuritegelaste äravoolule 1944. aasta sügissuvel. Need olid meeleheitel reisid, pagemised millegi koletu eest, risklemised tundmatusse. Oma ärasõitu meenutab Artu Addison. On 20. september 1944 üks soojemaid ning selge kaunimaid sügispäevi. Lõpuks ometi hakatakse inimesi laskma laeva, selle nimi on drina ja ta tekil paistab olevat juba heakene kogu inimesi. Kuidas nemad sinna nii hõlpsasti pääsesid, kuna suurt massi hoiti kogu aeg tõkked aga igatahes, et nad laeva mitteametlikult. Ametlikult hakati meid nüüd nimestiku järgi alles välja hüüdma. Tähestiku korras? Üks vigane naine ratastoolil viidi ilusasti ja inimsõbralikult läbi. Kuid meid oli selle juures rohkem kõrvale surutud. Uued katsed, uued asjatused, nõndaviisi üht soodud tõutlemises ja läbi pääseda püüdmise ärevates Kovõtmistes oli hommikus saanud keskpäev. Nahk leemendab, süda vasardab, aga püüdma peab. Korraga Vene lennuk, pea kohal saksa flakt töötab paukude raginal varjule pole minna kuhugi, püüame edasi. Rahva peale vajumine on endiselt vägev. Laev paistab juba olevat täis, kuid ikka enim pilv pürgib edasi. Selle tagasitõrjumiseks paugutavad saksa väelased isegi oma suuri püstoleid. Nende ähvardusel sunnitakse kõiki meid mahajäänuid taanduma koguma koliga kai otsalt hoopis maa raudtee rööbaste vahelisele murule. Jääme sinna lõõtsutama teadmises, et laevale meie isa silmame Hjalmar pööli, saame ta varrukast kinni hakata. Mu kaaslase sõnad liigutavad lõpuks härra pööli sedavõrd, et ta võtab muist meie pakkidest õlale ja viib meid laevale laeva kuhjaga täis ega riski selle ülemäärase koormaga merele minna. Triin algab liikuma kell kolm 30 peale lõunat. Kaugeneme aeglaselt Tallinnast. Kõikide silmad vaatavad maha jääva kodulinna torne ja silueti. Kõik on vaiksed. Niiskel silmil jäetakse jumalaga kõige sellega, mis seal kalliks kujunenud. Läheme vastu teadmatusele ning jätame kodupaiga tumedusse. Kuid keegi ei aima meist. Meie minekust kujuneb nii pikk lahusõlu. Meil ei ole ka selget kujutlust, kui sügavasse viletsus vajub peatselt meie kaunis ja kallis kodumaa. Me kergendame oma lahkumise kurbust petliku lootusega suurte demokraatide kaastundele väikeriigi vastu. Els Vaarmani mälestusteraamatus on juttu ühest teisest lahkumisest pardal arvukalt kultuuritegelasi. Lahkuti 22. septembril 1944 ja füüri sündis, oldi 26. septembril. Juhani pardal pääses Rootsi 494 põgenikku. Lahkumine toimus Saaremaalt. 1944. aasta novembri lõpul koondati Eesti teatri- ja muusikarahvas Stockholmist itta sealsibadenisse Neinjesse, kus nad paigutati kahesse villasse. Ainsamite eestlasena viibis laagris professor Riia ooperidirigent ja Läti omariikluse ajal kuulsusrikkalt tegutsenud omanimelise segakoorijuht. Djodors Reiter pojaga. Professor Juhan Aavik abikaasa ja tütrega. Eduard Tubin abikaasa ja poegadega. Viiulikunstnik Netseelia Aumere abikaasa ja emaga ja dirigent Olav Roots abikaasaga. Doktor Saarne pianistist abikaasa hiljaga. Hanno Kompus abikaasa Rahel Holbreiga Werner Nereb abikaasa ja pianistist tütre ilmaga Estonia omariikluse aegne direktor Paul Olak abikaasa kergnegoga. Antalvarie abikaasa ooperiprimadonna Iida loo Talvariga. Nad saabusid hiljem Peeter Marie Pariikas tütre Mallega Agnese, Harri Kaasik tütrega. Priit Hallap abikaasa ja selle tütardega ei Kamp Poska poja Jaaniga. Leene ja Elmar kuus. August ja leinim Mälk Rein ja Valve, Andre Riina ja Rudolf Flip tütrepojaga. Rudolf lipu ema Liisa Lippjussi Roomat saabus mõni kuu hiljem. Lydia Viidas, Claudia Moltuutis abikaasa kaljukaksiga. Teet Koppel, Lembit aimre, Harri truus, Lea reets, filmitehnik Paul leid, hammel skautluse tegelane oleval Rebane ja võib-olla veel mõni, keda pole õnnestunud sellesse nimekirja paigutada unustuse või tähelepanematu. Seetõttu teine suur keskendus teatri- ja muusikarahvast lõi soodsad eeldused koheseks isetegevuseks. Kuid kaugeltki kõigil ei õnnestunud nii hästi palju neljast tormine Läänemeri. Ja seda ei saa vist kunagi teada, kui palju teame vaid paarist suuremast katastroofist laevadega kus hukkunute koguarv ulatus sadadesse ja tuhandetesse. 1944. aasta sügise kõiget pakilisemad hetked seonduvad Mairo Nord Sterni suurte transpordilaevade hukkumisega. Pääsenuid oli neilt vähe ja seepärast on nende imekombel ellujäänute kirjeldused eriti hinnalised. Siinkohal üks lõiguke kogumikust õigus ja tõde. Hommikune rahu ja vaikus oli üürikene veel kuradi käsklusi päästevööde kinnitamiseks, kuna viibiti äärmiselt kardetavas ohutsoonis. Jõudnud ligikaudu labovi kohta anti üleüldine ohualarm, mille peale ümbruskonna laevade sireenid täiest jõust hakkasid undama. Aegselt algas laevasuurtükkide ja õhukaitsekahurite äge tulistamine, mis moerol katkes sama äkitselt, kui algas kõrvulukustav plahvatus. Ahtris kadus elekter ja mootorid lakkasid töötamast. Torpeedod olid saavutanud täistabamuse. Plahvatuse kestel rappus tugevasti, kord nagu vajus. Samas jälle kerkis. Ruumi Omalt poolt hüüdis üks eestlanna, et mis on, mis on. Vastasin ta hüvidele valju häälega, et kas ei tunne, laev ju vajub. Lähme üles. Ja hetk hiljem uuesti trepi kaudu üles. Leidsin ennast välk kiirena laevatekilt. Kõik see juhtus imekiirelt ja tulistamise lärm oligi vaibunud. Moeuro vajus seitsme minuti jooksul, viies kaasa kõik haavatud ja rohkesti teisi, kes laevalt lahkumisega liiga kaua viivitasid. Heites pilku veel kord tagasi laeva suunas. Just samal momendil tõusis laeva vöör suure hooga otsekui raskesti haavatud metslooma rind viimases agoonias ülesse visates suuremaid ja vähemaid esemeid nagu peoga prahti merre. Ja kadus voogudesse. Rünnaku keskel nägin, olid haavatute ruumid purustamata kuhu laeva põhja minnes vesi metsiku hooga tormusi uputas. Kõik sealolijad jäi moerost järele, vaid tühi koht ja vaikus. Vesi oli õline. Seal ujus prahti back kohvreid pida, nende omanikudel enam ei olnud. Pärast mõnepäevast ootamist saabus sadamasse kaks sõsarlaeva seisid külg külje kõrval kai ääres nautik ja selle taga. Nordster. Meie seltskond läks esimesele. Viimaks alustasid sõsarlaeva teekonda Saksamaale. Kuuendal oktoobril viibis Visnapuu all laevaruumis hetkel, mil väljast kostev tumedam mürtsatus, kuuludes halba jõudnud joostes tekile, nägid, nord Sterni torpedeerituna kiiresti sukelduvad merehauda. Oli ajanud enda otsapidi püsti. Nüüd kaduski. Poeedile oli selge kuskil siin läheduses vee all oli vaenlane, kelle eest ta oli põgenemas. Kartes sellelt kurja endalegi hakkas nautik manööverdama. Kuskil kaugemal aga ujus inimesi meres, kostis appihüüdeid. Mida võis Visnapuu tragöödia tunnistajana mõelda? See on, et ei viibinud Nords ternil, millele üleminemiseks ta varem oli tundnud. Suurt tungi pole mitmel korral lendamise küsinud. Kas tal oleks õnnestunud sealt eluga välja tulla. Kuits Nordisternil hukkusid ka vähemalt kaks muusikut. Tartu organist ja pedagoog Jaak Karis ning Vanemuise laulja Paula näiman. Norsternil hukkunute koguarvu hinnatakse aga umbes 600 inimest. Bernard Kangro on aga selle epopöa kokku luulekeeles oma viimati ilmunud kogumikus. Sõda ei põle ära. Kui jõesuu juuli vana lesta merepaat 44. aasta septembris meid ära tõi, Valkla tühjalt rannalt mängis Stalini orel juba prellüüdiumi. Uuele tragöödia-le. Põles koguma. Paljud jäid tulle neil päevil. Paljusid uputas pao teel, võõras vesi. Kõige rohkem pärismaa Siberi taigas. Vedas rootsi loots hundisaare tagant kotkakilbi laada. Nii said siis ajapikku tegelikkuseks eestlaste ühiskonnad Rootsis, Kanadas, USA-s, Austraalias ja mujalgi. Nüüd on aga neis paigus juurde tulnud kuued, põlvkonnad, mille säilitamine eestlasele polegi nii lihtne. Kuid juhtumeid, kus mõni eestlanna jäi rahvuslikust kultuuriealist sootuks eemale ja säilitas ekvioma emakeel polnud samuti haruldused. Võtkem kasvõi Lydia akosti juhtuma. Proua Kusti, kas te olete nii kena räägiksite natuke oma Eesti päritolust, mina tean, ainult Entson. Minu vanaisa oli siin Eestis. Et temal oli üks talu ja tema läks omal ajal Venemaale, siis sellepärast, et tema talu oli väga väike ja nende olid ikka kolm kolm poissi ja tema läks oma. Tegi väga head talud ja temal olid seitse poja. Üks nendes poes oli minu isa Andrei. Oli ja koolis ta läks gümnaasiumi ja gümnaasiumist siis oli. Tema õppis akadeemias Peterburgis, mina algasin siis, kui ma olin noor tütar, siis ma läksin siia õppima laoloppima proo malamale. Liigi akossi juhtum erineb teistest sedavõrd, et lõpetanud oma õpingud 1940. aastal ei saanudki ta tagasi Eestisse tulla. Siin teostunud okupatsioonide vini jõudsid õige pea teated kadaisa tapmisest vabastajate poolt. Kodu natsionaliseerimisest rahva võimuesindajate poolt polnudki kuhuna. Kui suured olid siis tookordsed, kaotused kodueesti kultuuris? Kõik kokkuvõte on ääretult raske. Üldharudena on nimetatud 60000 80000 100000. Milline arv on õige? Teame, et näiteks kirjanikkond kahanes poole peale. Tippudest aga jäime üsna lagedaks. Muusikalised kaod olid samuti kolossaalsed. Auljaskonnast lahkus vähemalt kaks kolmandikku. Jaha kahe Ooperiteatri käivitamine pärast sõda. Kodu Eestis oli lausa keeruline. Lisa võeti koolidest. Pillimehi lahkus vähemalt korraliku sümfooniaorkestri jagu. Ja jällegi eeskätt tipud. Helilooja ehk polnudki arvuliselt nii palju, kuid see-eest olid needki sümbolid. Osa heliloojatest, kes lahkusid, oli taga oma loometee alguses. Roman Toi, Kaljo Raid, Udo kasemets, Lembit Aavesson, Helen Tobias, Johannes Tall. Pärast 45 aastast lahusolemist on võimalik juba nüüd mõningaid bilanssi teha. Näiteks heliloojaid. Eestis on heliloojaid praegu 60 välismaal aga eestlasi heliloojaid 21. Seega pisut üle kolmandiku. Kristlastest muusika loojatest. Doktorikraadini jõudnud muusikuid elab välismaal praegu üheksa. Kodus on selleni jõudnud vaid üks. Dirigente mõtlen professionaalseid orkestri dirigente on Eestis praegu üheksa. Neist nelja annan oma orkestrit. Meil nimetatakse neid peadirigendiks aga näiteks põhja Ameerika mandril elab ja töötab praegu uus eestlasest dirigenti ja neil kõigil on omad orkestrid, suured orkestrid ehk meie mõistes väljendada Nad on peadirigendid ja kunstilised juhid. Usun, et toodud ohud on juba piisavalt mõtlemapanevad. Eestlastest lauljaid jätkub aga vaated kõigile Mandritele. Jaan ka mõistele primadonna vastavaid. Siinjuures üks meeldiv näide jällegi USA'st EP karike irima soonil tunnustatud sopran ja nüüd veel ka isikliku muusikakooli juht. Pakuksingi tema esituses Kaljo Raidi halleluuja glooria klaveril Tõnu Kalam. See oli siis Edgarit Iirimaa soonil bostonist. Aga võtkem veel üks näide maailma kuklapoolelt Uus-Meremaalt. Seal elab eestlannast primadonna Anne Langdon Raissa valisin tema esituses ühe kaethanodonitseti retsitatiivi. Jaga vatiini. Seal Maria roll ühest meil senitundmatust lühiooperist. Maria Rohan. Nüüd aga veel paarist nooremast heliloojast, sest kõiki kahtekümmend ühte välismaal elavad praegu ära mahutada ei saa. Saate algul kõlanud leitmotiiv kuulus Kanadas Ottawas elavale heliloojale Jan Erik järvele pale. Fragment dema ballast tšembalale. Nüüdoga hilise tunni kohta peaks sobima kuulata ka tema öömuusikat. See oli siis Jaan Erik Järv, leppa ö, muusika. Ta on praegu 37 aastane helilooja, üks varem nimetatud doktorikraadi omanikke eestlaskonnas. Ta on loonud mitmeid monumentaalteoseid ja on saavutanud tugeva ametliku tunnustuse Kanada ühiskonnas. Tematult eelistatult mitmeid spetsiaalse ehitusega töid, näiteks muusika Ottawa paari aasta eest avatud kellatornile, kus see kõlab kindlatel õhtutundidel. Tulge need veel korraks tagasi, Euroopas nimelt Rootsi. Seal elab tuursete perekond. Liidia Tuulsest on meie ajakirjanduses juba nimetatud. Mõndagi on ka ilmunud tema loomingust, kuid seni pole kuigivõrd juttu tehtud Liidja Tuulse pojast Toomas tuursest praegu 44 aastasest üsna edukas tee hoiast. Igati sobiv oleks need peale panna tema seistall valguse sümfoonia. Et sellega lõpetada tänast päeva. Pärast päevauudiseid, minge pisut kergemaks ja laskem kõlada igihaljaste meloodiatele eesti dirigentide esituses.