Tänane keskööprogramm pealkirjaga uneretk on pühendatud 1989. aastal meie hulgast lahkunud kasvatusteadlase Heino Liimets mälestusele kes oli 17 aastat teaduslikus koostöös ka Eesti raadioga, kes ülehomme, 22. jaanuaril oleks saanud 65 aastaseks. Luulekava Marie Underi loomingust on koostanud ja muusikaliselt kujundanud Airi Liimets. Luulet esitab Aarne Üksküla. Kõigepealt annamegi oma isa meenutuseks sõna- Airi liimmetsale. Tere õhtust. Olin teise klassi laps, kui isa kirjutas mu kooli salmikusse. Kõigel on oma mõõt, sealjuures mõõt, lakkamatus, ajavoolus. Kaheksa aastasena ei mõistnud ma nende sõnade sisu. Nad lihtsalt meeldisid ja kõlasid kaunilt. Mõistmine tuli tunduvalt hiljem ja tõeliselt ehk alles siis, kui isa enam polnud. Betti Alver on öelnud. Su ilus kumiseb kaasa, tulevik, minevik, aegade armas kannel, sina, õnnetu, õnnelik. Voldemar Panso oma mälestustes on leidnud, et Tõnn ei külasta kunagi ükskõik seid. Tõeline õnn on alles see, kui teisedki su õnnest osa saavad. Küllap on Heino Liimets õnn ja kuulub tema mõõtu. Et homme hommikul tuleb pedagoogikaülikoolis kokku talle pühendatud rahvusvaheline teaduslik sümpoosion arutlema isiksuse ja õppimise teemadel. Voldemar Panso on aga samas jätkanud lausega, et mida suurem on õnn, seda enam lõhnab ta murede järele. Küllap kuulub Heino Liimets mõõtu ka see mis sundis teda kaks nädalat enne surma isikliku päevikusse kirjutama read. Olnud rikas elu. Kahju, et ta läbi saama hakkab. Olen ikka armastanud uusi ideid ja püüdnud neid ka teistele kuulutada. Jah, eelkõige ja veel kord ideid, kus on pinget, sära, perspektiivi. Nii on see olnud. Kuid viimastel aegadel, mis teha, vaevavad mind üha tugevamalt kahtlused. Kas kõik siiski mitte karile pole jooksnud? Kus olen teinud vea, millest siis nüüdse mõistmatus? Ei tea. Olen väsinud. Heino Liimets mõõtu kuulub ka see, et peale keskkooli lõpetamist olid ta alternatiivideks psühholoogia ja näitekunst. Läks küll psühholoogia teed, kuid teater ja kirjandus jäid talle alatiseks südamelähedasteks. Oli tavaline, et mistahes teaduslikel konverentsidel koosviibimistel puistas ta kui käisest peast luuletusi. Lemmikautoriteks olid Marie Under, Betti Alver, Heiti Talvik, Artur Alliksaar. Oli veel kõike, mis oli, kuid tuleb ilmselt nõustuda Artur Alliksaarega et vähemat rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Vaatamata kõigele heliseb aegade kannel aga ikka edasi ning mõõt ei saa kunagi täis. Seepärast kutsungi teid kaasa unede alleele kus Heino Liimets rändas koos Marie Underi ka oma elu viimastel aegadel üsna tihti. Underi luule sümbolites väljendudes võib öelda, et see uneretk ei kohusta veel millekski. Ükskõik kas olla siin või sealpool valget väravat. Mälestuste peegli ees seistakse ka kinnisilmi. Onu, igaühel vaba valik, kas käia uusi või vanu teid. Kuid oleks hea, kui osa saades sellest armu heitmatusest vähendaks veidikegi unetust, haigeid unistusi, loobumisi annaks juurde mängulusti, aitaks kaitsta iseend enda eest. Soovin teile õnnelikku kaasagumisemist. Kas on teatriks ainult näitepõrand ja vaatemäng, vaid lahutab meist trambist? Kui palju võitlusvalu narri kepikraad päev-päevalt valgustatakse taeva lambist. Vaata taimekasvu pinget, jõude, kokkupõrkes loom, inimene heitleb elu laval. Siin tõel lipukandja käsi nõrk, kes seal võidupärja pärib, Alpia kaval. Ja sündmustik hiilib, kuhjub, hargneb ning lahendusi Loorupinevustest. Hing vastasele viimsele nii vastu kargeb, kes piilub näiteseinte Salaustest? Siin mõne sõlme umbe keeranud saatus siin vaimu vastu tõukab kirg ja Kiibus. Siis tõuseb sangar, kohin luule tiivus, enne kui näedki algab viimane vaatus. Kõik kaasa mängivad ses suures mängus ja rekvisiitidest ei ole puudu. Kõrgpunktil, kelle seis ja kelle längus. Nii teostame igavese muudu. Üks valge lumetee viib allamäge kus üksikaken heidab väsinud leegi. Üks vaikne tee vist harva käib, singi. Ei kuuluda Kuljust. Rudisevat rege. Tee lõpus valge värav. Salaväge tunnen tõmbavat, ei ammuteegima õhtul muud. Käin sama teed ja seegi mu ainus käik. Kurb rind, valus, äge. Saab valge värav keset valget lund. Keskvalget õhtut. Tähed tulid kõik. Kuu kummardub subkumeruse üle. Su taga puhatakse viimset und. Veel siinpool maak. Kui pea kostab kõik mis avab mullegi su valge süle. Unetuma laul. Musti varje ümberuste rippumas kui leinapärgi. Matkajaid, kõik majad täis, sängid kirstud, Ena sees, igal öösel samad laibad, igal õhtul korraks surra antud kõigil. Ainult mind see surm ei murra. Tähe tärge pilverõngas. Sellest nagu viivuks selgub, meelgi Lähen, lähen lähen veelgi. Halapajujalal, värske lumelapp. Siin all vargsi vaikse saju. Tahan laupäeva kummutada huultelt võtta sapikap valla end. Kui pehmed padjad mure väsinud pääle. Nii on need tunnid minu südamele see üleminek päevast õhtusse. Kõik tunded, päevarad, häbelikud, need meelitavad õrnad Videvikud siis hingeaiast löövad õitsele. Ja südames kõik uksed laevalt lahti. Nüüd saan ma siiski jälle vaikselt mahti teil minna enesselle külasse. Mis teen ma siin teie ligi? Kui ometi olen 100 korteist kaugel? Harjumus hoiab mind keskel, kuid vast polegi mind siin, jätsin vaid siia oma kesta. Ung sõnad huulil, mis jaoks küll? Kõneleme kõik üksteisest mööda, kõneleme tühje kohti, naeratame tühje kohti, keegi ei anna vastuse valget sõna. Eks ole, käe andki haaramine, tühja, peaks ennem käega lööma ja minema minema siit ning jäädavalt nagu läks too suur kordialsna paljanast. Pigemini istuksin lapse ligi, kel on vaid aastaid paar ja kuulataksindada. Vaatleksin teda, kes on loodus ise ja element vaid. Kuid eks ole temagi nägu teie näost. Või looma ligi, astuksin, kes seisab viltu päi rahulikult, lihtsalt rohtu mäletades. Kuid eks ole temagi silmis hirm. See vääramatu, kõige loodukaaslane kuhu põgeneda üksteise eest kuhu põgeneda iseenda eest. Ent kive veetakse ja rajatakse hooneid. Ruttu ja rattaid Onlyyaks täis maailm. Aetakse aeglikke asju. Elu on ja ühtlasi pole. Kuid päevad ei pudene põrmu. Ära ei voola, kui vesi. Mõni neist langeb kivina südame. Mõni neist märgipsu igaveseks. Kontvõõras matule. Ma tulen, tee lahti, uks ei, aitasin nuuksumine illuks. Sind tunnen ammu su lapseeast sind välja valinud mateiste seast. Seeenne sündio, nõnda saet sa mulle üle antud ja jääd ju iidsest ajast määratme hõim. Ning su süda, mu küna ja sõim. Ma elan su veres kui kala vees. Kui laine meres ma sinu sees. Ma tulen, ma tulen, tee lahti, uks. Olen mure, eks näe, kes ei alistuks. Ma valvan must ingel suukese ees. Lääts sisse. Kuid tuuleõhk minagi sees. Kui mu enesepesa sukkkamber, mul tunt tulen päeval või keskööl, murran sisse, kui hunt. Tulen matule, see ei tähenda hääd käe kummardamaania üles, käed. Nad tulen, ma tulen, tee lahti, uks olen mure ja õnne, üks. Teab kusagil vaikselt kannatab üks siis sina heitle ja aru Ta miks tead kusagil saatusest ahist, et kaks nende koorem su selga murduks sõjaks? Tead, kusagil silmavett valamas kolm, sest niiskub suppadi jalge all, tolm. Supäevad Vaitseks sulle kätte loet, et teiste elusaks kirjadeks sisse koet. Sind kihutan taga, kui maha murdsus südamejänes olen hääd tõugu kurt. Matulen matulen, tee lahti, uks. Olen mure ja teen su õnnetuks. Olen elan, varuvari lämmatab Seppäeva budu hajub õhtusse, kui udu. Hinge puhkematultari. Selle aja tühi raskus katab nagu jää koormerd süda sees, kui nuga taskus, tukub aimamata verb. On see minu oma suu, mis neid surnud sõnu poetab. Hapraid, askeldusi soetab käsi küljes mõne muu. Silmil vistunud surilina häälitseb kui võõras lind on see minu oma, mina on see minu oma ringid. Kes olen, kes siin üksi käin? Ma endalegi võõraks jäin. Ent kuhu panen, kuhu viin? Kui leinaline, liigun siin. See suur ja vaikne võõras, see pole see, see pole see, see lai ja hele, taeva kum. Siin all ma kõigist tundma tumm. Kui hüüjuks avaksingi huult. Ma vastuseks vaid püüaks tuur. See võõral müüril, Roosileht, vist ammu unes kuskil näht. Õnn, magus sõna, kes meist veel teaks, mis on? Kes minuga on ühte verd? Neist lahutab mind mitu merd. Kõik nende vaev minu sees. Kuu võõras helgib võõras vees. Su tiibade mustad väravad. Must saatuse sünge ingel, sukeskivad käed, võta ära nad su silmad, kui kivid ei särama. Mu valgust ihkavad hingel. Ei iganes piima, mahedust ei voola su sõnumi kõlast vaid tuuliste latvade jahedust ning üksindus kõrvede vahedust. Kui hoovaks Sutter. Last mis rõhu vanni külg kõrvetas sui jäisel lauba taga, kui võtsid käe kõrvale. Mind ohkas sees Lutsul saadanaga. Ent mina tõrkusinaga. Kuid nüüd olen väsinud tõrkumast. Mul pole kuhugi minna. Su poolt on märgid mu jalast. Või oled sa saadetud jumalast? Siis astu üle Murrinna. Jääkirstus surnud veed muist kägaras, muist sirgunud. Nat kinni peeti teel. Nad vaikselt tühjaks, nirakond, metsi jäik, kui elu piir. Tuul kinni, hoiab hinge. Coop tähti, kartlik, kiirlund, ligi oma ringe. Lööb silmi suhu, lund, jalg tõukub tuima jää. See suri valget tund, kui viimne uim. Täheilm üksinda ma siin ess taga lumemurd, suurt vaikust endas viin. Ma hääletu ja kurt. Mis minu verellüü, kui võõras tungib siia tahaks nagu mõõk kõik elastama lüüa. Haige unistus. Päädõstanak poole ruututelt jäägucker kuusikuist sõna jalust. Silm oskab leida valge laigu selt lai hoova avarus mis viib mind välja valust. Hõbetähte miljonid õhutaeva tume sinas, kauged igatsuse maad. Muinasjutte tekib rinnas. Ükskord oli, ükskord oli nende palju, ütle valgus. Nende vanade veetsin loonud uusi kalu. Neid vanu teid siin käin uusi jalu. On jäänud taha tükk tükilt ennast. Löön silmad maha, kui lahkuks vennast. Mis küljest kitkunud, mis maas? Tuhas. Nüüd olen siit Kund peaaegu puhas. Kõik tormid salgab ja käändub häälerõõm rebinud valul, kas viimsed juured? Ma jälle jalul ja silmad suured? Nüüd jalge alla sõtku asjalikus. Kas uus või vana, kuis see ükstapuha. Nüüd sajakaare, pooletuiskan tuha, kui maapõu välja hoovatakk, kõikrikus. Kuis kõledus, kui uni peale tikkus, must läbi puhu, kohin üle luha, peab põlluks põletama laasilt uhas sees selge, puhas suvepäeva pikkus. Nüüd sõõrmed pärani loom päästnud tallist, mask maha jaheduse kotiriidest hallist või naeratuse leigest kassiga kullast. Taas kanda oma soojan nägu mullast. Ehk küll veel tunnen arutlemast valet. Kas võibki näha inimese õiget palet? Viskasin ära selle ja tolle. Kergem on tee, kui kergem on koorem. Rämpsust sai puhtaks, elukolle. Oled kui noorem. See üle õla siia ja sinna. Kinnisilmi ma võtsin pildu, kahju või. Plas minna, las minna. Ons vaja korjata iga kildu? See üle õla veel ja veel. Mõni nendest, kui kasvanud külge? Kuidas neid kõiki hoidis, mu meel oleks, kui toimik siin enda külge. Kuidas on kuhjunud kõik see risu minevik taga, kui pühkime, kast? Üks vast ainult mu päevade sisu ning seda üht. Ma hoian kullast. Ruumi on näkija, kargust, mast, jäisust, õhk on kaugust ja on nagu puhkus. Ei seda kihavat tuhandepäisust. On see siis uhkus? Kõik minu unelmad, tundmatud lahed, silmi neist jäänud ainult kipitav lahu. Tähti on täis kõik katuste vahend. Vaatlen neid, vaatlen. Olgu mul rahu. Viskasin ära selle ja tolle. Kergem on tee kergem koorem. Puhtamaks sai nüüd su elukolle. Oled kui noorem. Kuuga sirutaks käe kõikjal suur valguse kiirg, midagi pihku, jää, värelus, hõljelia viierg. Siis, kui hammustus huulde elupeeglis, selge, kristall paistab kirkaks subpilkude all. Kõik, mis näis elatud tuulde. Ka saab käia kaasa, teha tormi tõusu, maru mõõna kaasas öös ta kaasat tõusta, ainult mitte paigal seista. Kaksi mõtted, sisetülid maha maha kõik sarist. Lähen, lähen. Mul on rutt. Kuni seisan palgest palge. Silmast silma? Tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge. Seturtsudes kees mass, hülgasin pihku ja sõudsin, kui sõge. Mas sõudsin, mis jõudsin. Kui täis meremees siis tõukasin lootsiku randa, kas tohin? Mis? Kuulen ja näen mis noordunud taevas. Mis lohutav kohin? Ei tohi või tohin ma siia jään? Ma hingasin välja ning hingasin sissevägises, rind, keskrohelise mast rohelisse ürghaljuses sosin meelitas mind raudürtide vahelt. Mind küsitles oja. Avastasin hõi Su kaldale ehitanud kalmustest koja. Ei, teisal ma enam elada või. Siis kummuli heitsin ja jõin nagu Nisast. Muss sigines ramm kui esiisade eedeni isast kes neis sündmust enesest lähedam. Näe oaõievärvimetshobuste karju neist müdises laas ja siniseid Marju silm siniseid, Marju neetilises vartel ja kõlises maas. Siis püüdsin ma käsitsi kentsaka kalu. Kuldiidriku lend tõi südame alla nii magusat valu, et enam ära ei tundnud end. Ja kui ma siis tõstsin suurt auravate pihku, kui jumalad tar siis kuulsin, kus keegi itsitas pihku, et kiivalt sisises kogu saar lõik kihisemase armulik, rahu, mis rebaslik, hõik. Ja pärani silmi Al haihtuma vahu üks narritar küsis, kas see oli kõik. Siis tundsin mäki, et nüüd tuleb minna. Paat oli läinud? Ei kuulumas siia, ei kuuluma sinna. Ja üht seda üht ma pole veel näinud. Ja miski mind tõmbas ja miski mind kiskus. Mu koht pole siin. Sest silma rõõmusses õnnepiskusk, mis taeva ja vaevama kaasa viin. Ja kohtlaselt unelma õndumis Tutmas, mis tanlik, saatus, mis kuratlik, käsk. End leidsin pea tolmu, seal tee kivil nutmas. Mannultsin kui orb. Ma nutsin, kui lesk. Hukkunud eludest üdise prograbu. Siiski kohiseb vilja, vihke kärbitud tiibu kohendab Abu esihõimude samm, moonderaskus ergutab ikka veel tallaalust. Põliseks siia muldase laskus kõmisev taplusest teost Javalust. Kes ellu, kes ellu nii pööraselt armus? Ah, seda on jälgimas kättemaks ning kade karmus on üle ta päevade tormava punakuiv varibaks. Ja abituna. Sa langetad Lauma, kui välgub su pää kohal tuline oda. Kui variseb kokku tuulekoda, kõik kaunis oli ju päälekauba. Las tulla siis, mis tulema peab? Kes teab, kes teab? Ehk olid siiski liiga rõõmu, julge? Las võtab, mis olin loobumasitkunud. Tsee kaugeneb nüüd peaaegu kui tühjade vankrite kolin. Mu tiibade viimas ja kirkamat sulge. Veel pole täkit, kuld sees särab. See särab kui võiduhüüd. Kõndinud nii keerukaid radu elus sõitsime taolises paigas seisata nüüd ja vaatlen. Vaatlen end nägijaks. Ja mõni pooleli jäänud mõte kukub ajus südame ning küpseb seal. Ja kui siis vastus tärkab, alles soe, sest küsimuste väetisest, et suuga ei julge lausuda tend mingi mõõdupuuga ta ligi minna kartes kaotab toe palg aralt naerul veidi ega loe suu sõnausi enamiga huuga. Suletähed laskunud ühes kuuga ja laotanud laugudele valge kohe. Selgus pärast kõue. Hinga. Hinga, mis kargus, puhtus nagu jää alt, vesi. Sees kargas valla, värav, roostetanud vihm vabisevam mullapühaks, pesi. Et tahaks jalast ära heita kinga. Kuid jäämiseks liiga Valev vist rand. Need tuuled magavad rohus. Kes harjunud käima, ohus see kaugemal teistest käis. Saanud uhkusest alandlikkus ja trotsist Allaseit. Soemmold ja varrijudi rikkus mu maha, lööd pilguleid. Jääb tähti, kaste ees, jalge kuu ühetab kõrguse jääs. Kõik käki vaikselt, nii valge et kõnnid kuigk, küünal käes. Kuu vaikselt valgusest punub. Ja äkki märkad sa ust, kust haugub Supääletummust. Jätkentsak, kas puudel mulk tundub nii tagasi pöörata? Tõest? Ainult väiksemaks vajud. Kui suured me vahel need pajud. Ja nüüd juba ülesa jõest nüüd muutud, sai üsna selg rootuks. Kas sina sihvlpilt tät? Käänaku hävitav käpp. Suu pühib jumal päält sootuks. Mälestuste mälestushing see paljunäinud peegel veel ei Tukmusele, klaas nagu suri küünalde varjus vastu, väriseb leinaliniku külm lõke. Üksteisest pimesi ime mööda käime on kõigil ümber pingul tõmmatkest. Me näeme nukke, varje, mitte inimest. Kuid ometi me pole, mida näime. Ent vahel seisatame, miski kõlas. Mis heliviis, mis kaunis sõnalait. Säkik kannad viljas sületäit ja nagu keegi raputas sind õlast siis näeme virgudes allkiirte Uhte, kui pilgu valgusesse saame maast Sapolegis tuules lendlev laast. Sa inimeseks saanud alltaide puhte. Nüüd saan need tagasi, mis osa meist ei enam võõristav teineteist kui ilu kaudu. Viibuks imetlenud Me tõde. Kus olen ma sind näinud unes vist ära ehmata, kui nüüd, kus rist, mis märgib päevinoid, kaob paksu rohtu. Et ma ei vaiki veel. Et vajan Lohtu ja jälle olen sinu poole kist. Mis jamps silma? Kas ongi sinu jalg käinud maisiteid? Sind pole ruumis ajas, sa oled unelm, mais ja lõhnus kajas. Ning igatsustes looritsinud palg. Las siiski kõnelen ma sinuga kõik võõrastus ja pelgus haju putu. Ja kuigi sulavad mu sõnad nuttu. Ma tean siis nutad sina minuga. Mul oleks mõndagi veel ütelda, mis aimatavaks jäänud keskelu ruttu, mis pole mahtunud luule muinasjuttu, mis vaevab nüüd, et rahuma isa ei otsima sind päeval pimedust, kui riivab mõtte virvatule valgus siis nagu katsuksid sa minust. Kuid raske iga pihtimise algus. Käedestan jälle ette kõne hoole. Las siiski ainult vaikin. Sinu poole. Akadeemik Heino Liimetsale pühendatud saates esitas Marie Underi loomingut Aarne Üksküla luulekava koostas ja kujundas muusikaliselt Airi Liimets. Helioperaator oli Külli tüli.