Tervist septembriga on alanud ka uus raadiohooaeg septembri esimesel nädalal, pärastlõunasaadetes esmaspäevast reedeni tahame tähelepanu pöörata inimestele, kes oma tööde ja tegemiste tõttu lõppeval suvel väärivad meie arvates esiletõstmist. Olen stuudiosse külla palunud Kristiina Poska, kes töötab läinud sügisest Saksamaal Berliini koomilise ooperidirigendina. Ta on esimene koosseisuline naisdirigent selle ooperiteatri ajaloos. Ja läinud kevadel pälvis Kristiina Poska samuti esimese naisena saksa muusikanõukogu ja Berliini kontserdimaja välja kuulutatud dirigendi preemia mis on kogu Euroopa ulatuses üks ihaldusväärsemaid ja päris suur, rahalises mõttes 15000 eurot. Ja nüüd sel suvel, augustis oli ka Eesti publikul võimalik Kristiina Poska dirigeerimist kogeda Birgitta festivalil, kus ta juhatas Bertal projekti ja kord faili seitset surmapattu saksa lavatähe Dagmar mansele osalusel. Võib vist öelda, et Kristiina Poska on seni mujal maailmas rohkem tuntud kui Eestis. Aga seda viga aitamegi ka algava saate ka parandada. Tere tulemast stuudiosse. Tere. Mina olen saatejuht Arp Müller. Kristiina. Millal seal tekkis esimest korda mõte, et sa ise tahaksid seista suure orkestri ees ja seda orkestrit delegeerida? Ma ei mäletagi täpselt, millal sa esimest korda see mõte mul tekkis, aga ma õppisin ju enne koorijuhtimist ja ma juba teadsin, mis tunne see on seista inimeste ees ja maailma ise ühtegi küla tekitamata ainult läbi ja maga käte ja lihtsalt oma nii-öelda energeetilise töö mingisugust kõla tekitada. Aga ma mäletan, kui ma tegin oma esimese debüüdi orkestri-s, oli muusikakeskkooli orkestri, mida juhatas Toomas kapten, minu toonane professor Eesti muusikaakadeemiast. Seda tunnet ma mäletan väga hästi ja ja ma mäletan ka seda, et ma teadsin, et see on kindlasti midagi minu jaoks. Kuidas sa kirjeldaksid seda tunnet, mis tuleb ühe suure kollektiivi juhtimisest, nii et see kollektiiv ka täiesti kuuletub sinule ja ja tulemus on nauditav. Seda tunnet on raske kirjeldada. Ütleme niimoodi, et suhe iga orkestriga on erinev, samamoodi nagu suhe iga inimesega on erinev. Kas nii-öelda keemia toimib või ei toimi, seda ei, seda ei iial ette teada, aga ütleme nii, et ideaaljuhul kui kui nii-öelda suhe on hea ja kõik toimib, siis, siis on see tunne muidugi täiesti tegelikult kirjeldamatusen. Mina ei taju seda, seda tunnet sellisena, et inimesed alluvad minu tahtele niimoodi, vaid ma lihtsalt tajun, et me oleme ühes voos ja, ja meie energiad liiguvad ühes suunas ja me saame üksteisest aru ja sellelt pinnalt on võimalik väga palju spontaanselt teha. Aga millal see esimene kord oli, millal sa tõepoolest siis tajusid, et jah, see sobib sulle, sa oled saanud selle orkestri või siis koori kätte? Ütleme niimoodi, et see tunne tegelikult võttis. Seitse, esimene tõeliselt hea tunne, see võttis, andis ennast ikka tegelikult oodata, selles mõttes, et mul on olnud alati tohutu tahe seda teha ja mind, mind võlub võlust hooaeg, nii kooriga, praegu ma olen keskendunud juba ammu orkestridirigeerimise, ütleme, orkestri kõla on minu jaoks ja minu jaoks üks maailmaime, ütleme nii. Tahe olla selle küla sees, olla osa sellest, seda, seda juhtida, seda kujundada, see on olnud nagu minu soov pidevalt. Aga see tunne, et see, et ma seal taga suudan või et see, et see on just, et see tegevus ise, see, see andis ennast kõvasti oodata, selles mõttes, et esimesed minu esimesed kogemused suure orkestriga siis on selline asi, mida on raske nagu ette kujutada, kindlasti on olemas inimesi, kes on sündinud juba niimoodi, et nad tunnevad esimest korda orkestris olles, midagi loomulikumat ei ole olemas. Minu jaoks ei olnud see kindlasti mitte niimoodi. Sest juba see, et ma olen näiteks ütleme, tehnikate kõike õppinud aga siis, kui seal lähedal reaalselt orkestri, et kõik niivõrd teisiti orkestri kõla tuleb ikkagi hoopis teisel hetkel, kui sa oled sa endale ette kujutanud ja siis sellega nagu ümber käia, see on olnud ka väga pikk teekond, et see muutuks ka nii-öelda mugavaks. Selle punkti olen ma muidugi nüüdseks ammu ületanud ja nüüd ma tõin lihtsalt seda nagu naudin, aga ma ei mäleta, see kindlasti ei olnud niimoodi, et olin esimest korda orkestris ja see tunne oli niivõrd fantastiline, et, et siis ma mõistsin, et ma tahan seda hakata tegema, et tegelikult see oli ikkagi armastus muusika vastu, see lihtsalt selle selle kõla vastu sealt algas nagu see tahe ja siis ma lihtsalt olin nõus kõik need muud raskused ka, mis nagu tehniliselt sinna juurde tulid, need ületama, et et seda, seda ka reaalselt seda elu elada nii-öelda. Sellest teekonnast me tahamegi täna rääkida, aga läheme päris selle teekonna alguses, kõigepealt Sa oled pärit Türilt ja sa oled lõpetanud seal Türi muusikakooli ja sellele siis omakorda järgnesid koorijuhtimise eriala Georg Otsa muusikakoolis ja, ja Eesti muusikaakadeemias. Aga Türil, kas vanemad panid sind muusikakooli või läksid so ise? Ma läksin ise, ma ei mäleta seda ise täpselt, aga mu ema on mulle rääkinud, et ma ise olin vist kuueaastasena öelnud, et ma tahan nüüd minna muusikakooli. Ma oleks saanud küll alles seitsmeaastaselt sinna minna ja siis ma läksin kõigepealt muusikaklassi nagu põhimõtteliselt eraõpetaja juurde ja hiljem ma ei mäletagi, kas 78 aastaselt läksin alles muusikakooli, et see initsiatiiv tuli väga konkreetselt minust endast ja mind ei ole kunagi k ima pidanud sundima nii-öelda harjutama ja nii edasi, et see oli nagu minu selline asi, mida ma kogu aeg tegin, töötanud ka kunagi väga palju harjutasin, et nii palju kui lõbus oli, aga lõbus oli päris palju. Nii et jah, nii et see oli minu enda initsiatiiv nii-öelda samamoodi nagu ka otsa kooli hiljem minna. Teadsin tingimata, et ma tahan juba võimalikult vara sinna minna, kui võimalik, et ma oleks võinud ju ka peale keskkooli sinna minna. Kas ma arvasin, et see on kõik raisatud aega, siis läksin juba nii-öelda peale. Üheksandat, aga väga paljud noored jätavad ju teismelise eas ikkagi muusikaõpingud pooleli nagu mina näiteks õppisin kaheksa aastat klaverit, aga siis leidsin, et et on maailmas palju huvitavamaid ja ahvatlevam häid asju ja tegevusi. Sul ei olnud kunagi sellist hetke. Mul ei olnud kunagi sellist hetke. Minu jaoks oli ainuke asi see, et ma ei teadnud, mida ma tahan muusikast teha, et ma nagu teoreetiliselt tahaksin kõik kõiki asju teha, kõike pill mänginud, aktsin laulda. Tahaksin terrigeerida ja klaverit mängida mida iganes. Aga et ma pidin mingit lihtsalt otsustama, aga kas muusika ja või ei, seda küsimust ei olnud minu jaoks mitte kunagi. Ma olen natukene uurimustööd ka teinud enne meie tänast usutlust ja ja ma olen teada saanud, et ma olen kuulnud, et üks sinu teismelise ja lemmikutest oli näiteks madonna. Mis sul toona Modonnas meeldis, oli, oli see muusika või siis see iseteadliku ja iseseisva naise kuvand, kes saab kõigega hakkama ja tõepoolest lööb läbi. Jah, täpselt nii tegelikult oligi, praegu ise ka imestan, et kuidas see küll võis tõsi olla madonna nii suur austaja, aga see oli tõesti niimoodi ja kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis tegelikult tema muusika austaja ma ei ole kunagi olnud. Olgem ausad, väga palju on lauljaid, kellel on palju parem hääl ja ta on esinenud ka ju kui laulja ja tantsija ja tantsijana on ka kindlasti palju paremaid tantsijaid, et mind võlus tema puhul just see, et ta oli selline. Ta ei läinud kunagi kompromissile, ta ei leppinud mitte kunagi mitte millegi vähemaga kui kõige paremaga ja see, see oli hästi inspireeriv, nagu minu jaoks. On selliseid inspireerijaid ma just mõtlen hästi varasest ajast, kui sa käisid just nimelt laste muusikakoolis, on selliseid inspireerijaid veel? Noh, sellest ajast oli ikkagi minu põhiinspiratsiooniallikas, oli minu vanaisa keda ma imetlesin ikka tõsiselt, sest ka oli, ta oli multitalent väga paljudest mõtetest, rääkis väga paljusi keeli, ta mängis paljusi, instrumente, kodus mängisin põhiliselt klaverit ja ka tema viis mängida klaverit, see oli minu jaoks tohutult inspireeriv, niimoodi nagu tema, ei oska mina tänaseni mängida. Ja ta mängis tavaliselt ka veel Ilmo nootidega improviseerida tohutult palju, et see on nagu see sisemine muusik ta ei olnud oma erialadel üldse, muusik oli temast väga-väga tugev. Samamoodi olid aga nii-öelda poeetia tegelikult kunstnik, keda laulis ka väga palju tema pärast, ma arvan, ma tahtsingi hakata muusikat õppima. Sa oled pärit ikkagi nii-öelda tavalisest perest, sinu vanemad olid sportlased, mitte mitte muusikainimesed. Kui sa nüüd seal Saksamaal üle maailma suhtled muusikute, teiste dirigentidega siis see on vist üsna ebatavaline. Väga paljudel vist on lausa sellised dünastia selja taga perekondlikud perekondlik taust. Kas see sinu teistsugune taust, mis tähendab sinu jaoks või mis on antud sinu jaoks või midagi ära võtnud? Ütleme, ütleme nii, et eks ole neid teisi ka, kellel on sarnane Austrial, ei ole ainult, aga nagu nii paljud paljud tulevad just nimelt loomulikult muusikute perekonnast ja tegelikult ma ei pidanud selleks minema välismaale, seda mõista, kui ma läksin Türilt otsa kooli Tallinnasse juba siis ma märkasin siis meie nii-öelda kursus otsa kooli. Me olime koorijuhid, kõik, peaaegu kõik tulid muusikute perekonnast või kus vähemalt üks vanem oli, midagi oli, oli muusik ja alles siis märkasin, et ma ei olegi üldse nagu tavalist normaalne. Ja ma alguses tajusin seda nagu väga tugeva miinusena selles mõttes, et inimesed, kes olid kogu aeg nagu muusikute perekonnas üles kasvanud, siis neil oli lihtsalt piss, teine taust, Nad teadsid lihtsalt palju rohkem, tundsid palju rohkem repertuaari väga paljusid asju. Paljud asjad selles muusikamaailmas olid nende jaoks element. Laarsed, mida mina kuulsin oma elus, nägin esimest korda. Ja siis mul oli lihtsalt selline tunne, et ma ei jõua iial seda aega kuidagi nagu tasa teha. Aga samas noh, loomulikult selline mõtlemine ei ole üldse tõsi selles mõttes, et esiteks muusikute perest või mitte, igaüks õpib erineva tempoga ja isegi noh kui mu terve elu õppinud, siis elu lõpuks ma jõuan ikkagi kogu maailma repertuaarist 0,1 protsenti võib-olla ära õpitud. Et see, see on nagunii töö, mis kunagi valmis ei saa ja lõppkokkuvõttes muusika tegemisel on tähtsamad hoopis nagu muud komponendid. Kui sa nüüd Berliinist tuled ja satud Türile oma kunagisse kodupaika, kuidas sa kodu Osulale vaatad? Ütleme nii, et vanasti oli mul olin veendunud, et Türi on nagu maailma keskpunkt. Ja kui ma sinna Türile tagasi lähen, siis teine on täpselt sama suur või väike, nagu ta oli vanasti. Ja ma saan sellest tundest siiamaani aru selles mõttes, et tegelikult ei ole nii palju muutunud, ütleme niimoodi, et mul on kunagi ma näiteks oma perekonnaga tihti räägin telefonis siis Türi ei ole minu jaoks üldse kaugeks jäänud. Isegi kui ma käin võib-olla Türil kaks korda aastas või vahest üks kord aastas, siis see ei mängi tegelikult rolli selles mõttes, et see, see distants ei ole tegelikult nii suurune. Minu minu selles mõttes peas on Türi kogu aeg nagu olemas, et ma ei, ma nagu ei mõtle selle peale, et need on need väga väike võrreldes Berliiniga, et see võrdlus ei ole seda võrdlust vaja. Hakkame nüüd juttu ka tänapäevale lähemale tulema. Räägi ehk veidi oma õpinguaastatest Berliinis. Kas ja kuidas üldse Berliini sattusid, kui sa siit Tallinnast läksid? Muusikakeskusi linnasid? Hea tasemega koole on ju mujalgi maailmas. Miks üldse Berliin tegelikult ei osanud ju saksa keelt? Enamus otsuseid, mida ma olen elus langetanud, et kõige paremad otsused on olnud alati need, mida me nagu puhtalt intuitsiooni pealt, teine, et hästi palju tuleb tihti mõelda, sa kuuled infot, mida inimesed räägivad, kuhu tasub, mida ei tasu teha ja nii edasi ja nii edasi. Siis on ikkagi mingisugune tunne. Ja kui seda usaldada, siis tavaliselt see on alati kõige kindlama peale minek. Ma ei osanud saksa keelt, ma ei teadnud Saksamaast midagi, mul olid Saksamaal Kölnis olid tegelikult kontaktid dirigent folkeremplinguga, kelle, kelle juures ma käisin kursusi võtmas ja nii edasi. Aga tema ei osanud mulle ka midagi soovitada. Ma läksin nii-öelda Erasmuse programmi raames Eestist ja mul oli valida Berliini, Hamburgi ja Karlsruhe vahel. Keegi nagu ei osanud täpselt mingeid professoreid soovitada, sest ma mõtlesin, kui minna siis mingi professori juurde ja siis mõtlesin, et okei, et kui mingit sellist konkreetset soovitust ei ole, siis ma pean lihtsalt oma tundele keskenduma. Mu tunne ütles, et Berliinis on kolm suurt ooperimaja Berliinis, Berliini Filharmoonikute pluss kaks raadio, orkestrit, kontserdiorkester ja nii edasi. Ma ei saa seal nagu palju valesti teha. Ja täpselt nii see oligi. Pluss, mul vedas ka veel professoriga sinna juurde, see oli nagu lihtsalt boonus. Mitu aastat sa õppisid seal? Ma õppisin kop ütleme nii, et mul oli see vahetusüliõpilase aasta ja peale seda ma tegin sisseastumiseksamid orkestridirigeerimise, hansa islerii nimelisse muusikakõrgkooli ning alustasin seal otsast peale diplomiõpet, see kestis viis aastat ja peale seda ja oli veel süvaõpe. Seal on ta kontserdiks saamen nime all. See oli veel kaks aastat, nii et ma õppisin seitse aastat. Pluss veel üks aasta kokku kaheksa, isegi. Te juba õpingute ajal hakkasid aktiivselt ka konkurssidel osalema. Ei, jah, nii ja naa. Mu esimene konkurss, mis ma seal tegin, oli 2006, kus ma käisin Ateenas. Ja see oli jah, ütleme see oli selline lugu, et me käisime kunagi muusikaakadeemiast, me olime esimesel kursusel, läksime kogu klassiga sõitsime Riiga koorijuhtide konkursile ja ma ei teadnud, toovad ikkagi dirigeerimisest eriti suurt midagi ja kujutasin endale, et ma pean olema selline ja selline, et hästi üles astuda ja siis ma mäletan seda, et ma ei, sellel on nagu minuga, kes ma too aeg olin, mitte mingisugust pistmist, tema igal juhul hävisin ka seal täielikult. Ja ma lubasin endale pühalikult peale seda ja mitte kunagi mitte ühelegi konkursil enam, sest see oli nagu noh, niivõrd sportlik üritus ja, ja see oli ikkagi enesehinnangule laastava mõjuga. Ma mõtlen, et see ei ole tegelikult ikkagi nagu tervislik keskkond muusika tegemiseks. Aga siis 2006 mäletan. Ma tajusin, et ma olen nagunii kaugele omadega. Et see ei tähenda mulle midagi. Konkurss, et ma lähen sinna selles mõttes, et ma võidan kogemust, ma saan valmistada lühikese ajaga väga intensiivselt ka väga head repertuaari, et ma tundsin juba enne lennuki peale astunud siin hakanud lendama, et ma olen juba võitnud ja see oli nagu see on nagu minu jaoks eeltingimus, miks ma olen üldse nõus konkurss olnud tegema. Et kui ma arvan, kui seda kõike võtta väga tõsiselt, siis võib seal kõrvetada saada, aga see ei ole tegelikult paljuski põhjendatud selles mõttes. Et kui ma näiteks olen viimane ühel konkursil, ei tähenda seda, et ma olen halb ja samamoodi nagu kui ma võidan ühe konkursi, ei tähenda, et ma olen nüüd väga hea. Seal on omad reeglid, mis vahest mängivad, et tähtis on minu arust enesearengu seisukohalt võtta. Võta nendest osadest ja see loomulikult võib-olla avab ka uksi, sest seal on tihti suurtel konkursil Ta lihtsalt inimesed, kes hoiavad pilku peal ja ja selles mõttes võib see olla tulevikule kasulik, aga kindlasti tule ei tohiks võtta neid tulemusi väga tõsiselt. Millist tööd sa oled pidanud endaga tegema, et jõuda siia, kus sa praegu oled, et võita see konkurss, mille sa kevadel võitsid, et saada see töö Berliini koomilises ooperis, mille sa said? Kui palju sa oled pidanud ennast ületama? Oskate seda kirjeldada? Ma olen pidanud ennast päris palju ületama, ma ei oska öelda konkreetselt, kui, kuivõrd nende konkreetsete asjade jaoks. Aga ütleme niimoodi, et võib-olla ma pean sealt alustama. Et öelda, et paljud öeldaksegi dirigendiks tihti sünnitakse kuna nii palju on selles erialas seda, mida õppida ei saa. Mina arvan, et mina olen täpselt selle vastupidine näide tõestada seda oma olemusega, et see, et see ei pruugi alati nii olla. Sest kui ma alustasin, siis ma pean tunnistama. Ma ei ole oma tüübilt kindlasti mitte seda, mida on üks tüüpiline dirigent selles mõttes, et esiteks ma olen juba naine, vasakukäeline, me ei räägi praegu sellest, mis on nagu sellised välised omadused kuuma, kus ma nagunii ei sobi siin nii-öelda sinna mustrisse. Aga sisemiselt. Mul ei ole olnud tingimata sellist vajadust. Just ükskõik, mis maksavad oma tahet läbi suruda. Ma olen selle jaoks lihtsalt liiga tolerantne inimene igas mõttes. Ja, või siis näiteks lihtsalt et teha ükskõik mis maksab ükskõik mis mingisugust tulemust, tulemust saavutada. Moody olime alguses, võib-olla mul on praegu naljakas seda veidi öelda, aga mul isegi hirm inimeste ees üles nagu astuda. Aga orkestris on tihti 70 80 inimest. Õnneks on tänapäevaks nagu minevik, aga see on olnud pikk teekond ja kuna minus on olnud see tohutu tahe ja seda muusikat teha, siis ma olen pidanud ennast ka palju muutma, aga see on minu jaoks saanud nagu võimalikuks tänu sellele, et ma olen olnud, ma ei tea, kus see, kus see teadmine mul tulnud või selline idee, aga mul on alati minu sees on olnud selline mõte, et igas inimeses on kõik omadused tegelikult olemas. Et ei ole nii, et ma olen see tüüp ja nii ongi ja sellega ma pean leppima vaid ma usun, et kõik, kõik halb argus, julgus, kõik on ühes inimeses olemas. Et lihtsalt küsimus on selles, mis poolega on siiamaani rohkem tegeletud või on erinevad põhjused, miks üks omadus rohkem nii-öelda eespinnal on kui teine. Ja siis ma olen lihtsalt teadlikult tegelenud mingisuguste omadustega enda puhul, mis on võib-olla veidi tagaplaanil olnud aga kui nendega piisavalt tegeleda, siis mingi hetk on nad esiplaanile selles mõttes. Ja nii ma olen suutnud ennast nagu muuta, ilma et ma peaksin kedagi teist nagu mängima. See on, see on kõik selles mõttes nagu tehtav. Paljud noored dirigendid näiteks üritavad teha järgi oma iidoleid. Ja selline asi on minu jaoks ei ole nagu kunagi kõne alla tulnud, kuna, kuna selline asi minu silmis ei toimi selles mõttes, et kõik saab tulla tegelikult sinust endast, sul ei ole iidoleid. Mul ei ole eriti palju iidoleid, ausalt öeldes mõnikon ütleme nii, et mul on väga palju inimesi, keda ma imetlen, väga palju ka dirigente. Ja mitmed sellised eeskujud on tegelikult pole üldse muusika vallast. Näiteks ma ei tea, Angela Merkel näiteks miks demo ja miks mitte. Mulle meeldib näiteks tema puhul, et ta hoiab päriselt alati madalat profiili, ta tegeleb alati ainult asjaga. Ja ta on alati täiesti kõigutamatu see, mis talle näiteks ette heidetakse, et tal on see viivitustaktika ja nii edasi. Kui tal on vaja aega, et langetada õige otsus, siis saad ikka võetakse. Ja see seda, sellist asja ma imetlen. Et sellist asja, ma arvan, näeb ka tänapäeval suhteliselt harva, tihtipeale nagu välisefekti huvides tehakse, langetatakse otsuseid ja tehakse liigutusi, mis ei ole tegelikult sisuga otseselt seotud. Ja selles mõttes näiteks on tema üks minu eeskujudest. Sa nimetasid, oled pidanud ennast paljuski muutma. Võid sa mõne näite tuua? Ja ütleme kõige noh, näiteks näide, ütleme niimoodi, mida ma enne mainisin, et mul oli alguses hirm inimestes üles astuda kui pidin midagi ütlema, et mul tekkis alati tohutu tohutu rambipalavik ja, ja nii edasi, et et näiteks selline selline selline moment, et minu jaoks oli välistatud see, et ma, et ma näitlen või mängin või nagu nii-öelda ma annan endale ette maski, et mul ei ole hirmu. Minu jaoks oli alati ainus võimalus see hirm ise ületada, et siis olla normaalne selline, nagu ma olen. Ja see on mul, see on mul õnnestunud, ma isegi olen mingi hetk, avastasin enda jaoks ise mediteerimis taktikaid ja kõikvõimalikke asju, nii et ma tõesti olen palju paljuga mediteerinud. Aga see on nagunii nii keskendumisele kui kõigele. Ma arvan, et selle loo juures väga vajalik On mul õigus, muusikakõrgkooli lõpetanute seas on siiski ka töötuid dirigente ja dirigent väga paljud, kes kes ei leia endale palgalist töökohta ja peavad selliseid üksikuid otsi nii-öelda tegema. Kuidas sul õnnestus saada kohe peale Ülikooli lõpetamist, siis Berliini koomilise ooperidirigendiks põhipalgalisele kohale? See on tegelikult üks ime, tuleb tõdeda, sest see on väga-väga ebatüüpiline, et selline lugu juhtus ja kogu oma kooliaja jooksul ma olen pidanud nägema neid lugusid, kuidas meie kõige eesrindlikumad õpilased teevad lõpudiplomi ja jäävad töötuks ja kuidas nad kandideerivad lõputult ja lõputult, et nad neid ei kutsuta kuskil dirigeerima ja ja neid jutte ja siis mul on nagunii kogu aeg kuulnud ja ma olen tegelikult tagantjärgi mõelnud liialt palju energiat aega selle peale raisanud, muretsedes, mis saab küll. Ma mäletan täpselt seda, et siis mingi hetk märkasin, et see muretsemine täiesti mõttetu ja niipea kui ma olin tegelikult selle mõttel nagu minna, lasta ruumi seda nagu aktsepteerinud elu on riskantne ja ebakindel ja ta jääb ka selleks. Ja see on okei. Siis tuli mõõdetakse tööpakkumine, see oli huvitav, võib-olla see oli kokkusattumus, aga ma arvan, et, Paljuski meie elu sõltub selles mis meie peas toimub ja kui, kui palju mingist mõttest kinni hoiame või kui palju meil on nagu võimet asju ka vabaks lasta. Et just sellelt viimaselt pinnalt võivad nagu juhtuda palju positiivsemad asjad. Aga põhimõtteliselt, kuidas ma sinna jõudsin, oli niimoodi, et komisjon, ooper teeb iga aasta selliseid ette dirigeerimisi mitte mingi kindla eesmärgiga, vaid lihtsalt, et vaadata. Kuulajale, kes võib-olla ei ole kursis ette terrigeerima, tähendab ette dirigeerimisel Vot seda, et 20 minutit orkestri dirigeerimine orkester hääletab, kas neile meeldib või ei meeldi, et nagu väike väike selline eksam või väike test või noh, mis iganes. Nii et ma kandideerisin sinna, nagu see on, sinna saab kandideerida nagu põhimõtteliselt igale teiselegi sarnasele sarnasele üritusele. Ning siis nad valivad välja, keda nad tahaksid näha ja siis mulle tuli see kutsa ning kus mul oli võimalus 20 minutit orkestriga terrigeerida ning orkester hääletas ja need, kes saavad orkestri enamushääled neile pakutakse siis kas lähi- või pikemaajaliselt mingisugune kas mingi paar etendust juhatada või mingisugune väiksem laste kontsert või midagi sellist, et siis edasi vaadata, kas, kas tekib seal mingisugust suhet või kas sobib, kas meeldib ja siis vaadatakse edasi nii-öelda ning tulemusena minule pakuti kahtetroviata etendust ning siis hakkasid asjad järsku väga-väga kiiresti. Ma olin just vahetult enne sõda tulnud Londonis, kus ma olin Donald Della Flicki konkursi finaalis. Ja ilmselt ma olin kuidagi sellises sellises positiivsel lainel. Ja need Travjaade etendused läksid väga edukalt nii-öelda, et ma sain nagu orkestrist väga positiivse tagasiside samamoodi lauljatelt samamoodi koorilt. Ning Ma ei tea, võib-olla seda ei tule, ilmselt siis järelikult nii tihti ette, igal juhul uus uus intendanud nii-öelda, kutsus mind siis kohvile ja küsis, kas ma oleksin huvitatud. Ja nii ta läks, ilma et ma oleksin sellel üldse kandideerinud. Ja nüüd sügisel sopisoostaja, just kuigi alates sellest hetkest, kui see hooaeg oli, siis ma olen veel teinud nii-öelda sellest hetkest veel külalisena erinevaid projekte, enne kui nüüd see aasta see asi, see töökoht ametlikult nii-öelda peale hakkas. Milline see esimene aasta siis on olnud? See esimene aasta on olnud tohutult töine, on olnud väga, väga-väga palju tegemist, mul on palju etendusi, palju proove tohutult palju tööd, mis on olnud. Ja ma olen teinud, niipalju kui mul vähegi veel kõrvalt aega oli, olen ma teinud külalisdirigendina sümfooniakontserte külalisena siin-seal peamiselt Saksamaal ja Austrias ja Šveitsis. Ning tänu sellele oli mul noh, põhimõtteliselt terve aasta see aasta ei olnud mul ühtegi vaba päeva mitte ühtegi vaba õhtuti üks vaba õhtu vist oli. Siis ma ei teadnud ka, mis seal õhtuga peale hakata. Ei selles mõttes, et see on nali naljaks. Aga see on lihtsalt see, et kõik muu elus on nihkunud tahaplaanile ja ma lihtsalt teen tööd, aga mul on tegelikult seda imelikke tööks nimetada selles mõttes, et ma teeksin seda ka. Ma hea meelega, kui mul sellest ei makstaks selles mõttes, et see on, see on nagu minu hobi, millest on lihtsalt saanud saanud minu töö. Aga millest kõigest sa oled pidanud siis loobuma, mida sa ei ole saanud teha selle aasta jooksul? No ütleme niimoodi, et võib-olla kõige halvem on see, et et nagu inimsuhted kannatavad väga sellise elustiili all, et ma olen nagu oma sõpru jätnud kõvasti hooletusse ja karta on, et abikaasad ka Räägime veel sellest aastast. Milliseid teoseid sa oled dirigeerinud? Seal komisjon ooperis see aasta mul oli kaks iseenda nii-öelda projekti, mille ma otsast lõpuni välja tõin. Need olid üks, oli Humperding, Jantsuke kreeteke ning teine oli noore helilooja Tanel actioli lasteooper Ali Baba ja 40 röövlit. Komisjon ooper on selles mõttes ka erandlik, et ta tellib iga osta ühelt noorelt heliloojalt uudisteosena suure ooperi suurele lavale suure orkestriga suure kooriga, suure on lauljat ansambliga tavaliselt ooperimajad teevad lasteoopereid väikse kõrval laval väikse koosseisuga väga nii-öelda väikses formaadis. Aga komisjon, ooper panustab sellele väga palju. Taas on alati suhteliselt edukas, peab alati ja see oli fantastiliselt edukas projekt ning aga peale seda Ma juhatasin veel Mozarti võluflööti, siis ma juhatasin Mozartit Weil röövimines railist. Siis kurtwaili seitse surmapattu jooksis ka, kuigi see tuli esimest korda juba üle-eelmine aasta välja. Eelmisel hooajal poeemi juhatasin. Ja võib-olla oli seal veel midagi, ütleme nii. Plussis veel sümfooniakontserdid, mida ma tegin mitmeid huvitavaid programme mujal. Palun, räägi saksa publikust ka võrdle eesti ja saksa publikut, eesti publiku ees oled muidugi saanud väga vähe. Ja ma ei oska hästi eesti publikut praegu konkreetselt hinnata, aga ma tean, ma tean saksa publiku kohta seda, et nad on väga-väga valiv ja nad on väga haritud publik. Ja on väga nõudlik publik, aga samas väärne kui, kui see, mis, mida neile pakutakse, kui, kui see neile meeldib. Ning komisjon ooperis on muidugi see asi tuleb sinna juurde veel, et et see on ka intrigeeriv majaga, ühtlasi, eriti oma lavastuste poolest ja seal loomulikult publikult kuuleb kõike võimalik asju. Mina ei ole siiamaani käinud seal mitte ühelgi esietendusel Gussi karjatas kõvasti puusi ja kõike võimalikku ja siis vahest käib seal võitluspuu hüvitate ja braavo ühidade vahele. Tõesti selline. Vahest on see päris kõva palagan, mis seal toimub? Aga miks sa oled Eestis seni niivõrd vähe üles astunud? Ma tean, et 2011. aastal dirigeerisid Ersot vabariigi aastapäeval Haapsalus ja ja siis nüüd siis ka Birgitta festival. Üldse nii vähe oled astunud Eestis üles. Ma arvan, et seda ei peaks küsima minu käest, kas ei kutsuta ütleme nii, et me töötame selle kallal, et see muutuks ja ma arvan, et see muutub ka, ütleme nii, et iga asi omal ajal Kas võib olla nii, et need Eestis töötavad orkestri mänedžeri võib-olla vaatavad sinule kui sellisele ohtlikule konkurendile et võib-olla tuled ja tahate tulevikus Eestis ehk kelleltki leiva ära võtta. Ma ei tea, ma ei usu hästi, ma ei usu hästi. Ütleme niimoodi, et ma ei taha praegu väga konkreetseks minna, aga ütleme nii, et ma pean juba oma järgmisi plaane Eestiga. Nii et. Ma tulen igal juhul Eestisse. Eesti publik võtta, ma arvan, varsti jälle nii, et. Ma just olekski tahtnud küsida, millal talent koju tuleb. Millisena sa oma tulevikku ma mõtlen aastate perspektiivis üldse näed, kas sa nüüd oledki eladki? Jääbki Saksamaale või võib kunagi juhtuda, et sa tuled ja elad hoopis taas Eestis. Loomulikult võib see juhtuda, ütleme nii, et dirigendi elukutse on selline, et ma arvan, et väga raske on elada, kui ma võtan endale nüüd pähe, et vot ma tahan terve elu elanud, olid Tallinnas või Berliinis või kus iganes. Ma arvan, et oluline on jääda paindlikuks selles mõttes, et ka ka näiteks peadirigentide lepingut tänapäeval ei kesta tavaliselt üle viie aasta. Ja see on väga normaalne, et inimesed kolivad ühest linnast teise, ühelt maalt teise. Ma arvan, et ma üritan ka nii palju kui võimalik jääda paindlikuks selles mõttes. Nii et minu jaoks on, tuleb kõik alla. Ma arvan, eks ta näha ole võib-olla mingi hetk. Ma ütlen, et ei, selline ilus stiil mulle ei meeldi ja seda ma vaatan, siis. Just oled sa mõelnud selle üle, et et tegelikult see tee, mille sa oled valinud, on ju väga raske ja keeruline olnud, et et võib-olla oleks pidanud ikka jääma. No Eestimaale koorijuhiks tegelenud siin mõne kooriga ja mõne projektiga, aga selle võrra oleks olnud palju-palju rohkem vaba aega iseenda jaoks. Vaba aega, et ma oleks siis nii-öelda kuulanud muusikat, unistanud unistada dirigendi karjäärist, mis mulle kunagi osaks ei saa. Ei vabaajast ma üldse ei kurda selle üle, selles mõttes, et see on olnud minu enda valik ja loomulikult on ka loobumisi, aga tegelikult ma ei nimetaks seda loobumisi, see on lihtsalt. See on nii, nagu on. Aga kui sul on need vabad hetked, kuidas sa need veedad, kui sa näiteks õhtul saabud koju kas sa veel kunagi mõne plaadi paneb peale? Peaaegu mitte, kuna mu töö ja samamoodi ka kõik ettevalmistustööd on nii palju muusikaga seotud, et ma naudin iga hetke, kus on vaikus. Kas sa mõnikord ise oma lõbuks istud klaveri taha? Ja paraku väga harva. Ma soovin, et ma, ma, ma üritan liikuda selles suunas, et seda aega oleks. Oleks rohkem. Aga milline on sinu jaoks kvaliteet, vaba aeg, sa küll ütlesid, et seal oli seda ükspäev. Ja ütleme, ütleme nii, et eks mul loomulikult on, on ka huvisi, mida ma siis, kui mul on vahest selline natukene vabam periood, millega ma siis tegelen. Mulle meeldib väga näiteks tantsida, käin tantsimas. Ja nüüd on jälle, pole kaua aega käinud, aga ma arvan, et mingi hetk, ma tegelen sellega jälle kindlasti intensiivsemalt. Siis talvel, talviti meeldib mulle väga käia mägedes suusatamas. Mulle meeldib käia ujumas. Tulen ju ikkagi lõppkokkuvõttes sportlaste perekonnast. Et selline aktiivne puhkus on minu jaoks asi, mis mulle meeldib, mille jaoks, nagu võtan aega, kui selleks vähegi võimalus tekib. Kuidas sa saksa ühiskonna ja saksa inimestega oled kohanenud või tegelikult see eriti puutuge nendega kokku, sa oled ooperimajas ja puutud kokku peamiselt selle nii-öelda kõrgkultuurikihti kuuluvate inimestega. Tõsi, ma puutun ikka, ma ei, ma ei ütleks, et ma olen elukauge inimene selles suhtes, ma arvan, et ma olen praeguseks, täpselt nüüd, septembris saabki 10 aastat, kui ma olen olnud ära Saksamaal ja kõik see aeg ka Berliinis, sest ma olen tegelikult Saksamaa siseselt suhteliselt palju rännanud ja ma arvan, et ma olen seal palju inimesi näinud. Tuleb ka öelda, et Berliin tegelikult ei ole selles mõttes tüüpiline Saksamaale Berliini seltskond on väga-väga kirju, seal on hästi palju välismaalasi ja mentaliteet on paljudes punktides väga teistsuguse, mitte näiteks nii konservatiivne kui mujal sellistes väiksemates kohtades. Mida sa Berliinis oled nautinud selle 10 aasta jooksul lisaks oma tööle ja muusikale? Hea küsimus, ütleme niimoodi, et ma põhiliselt ikkagi olen eritama oma sellega koolis käimise kõrvalt naatriumi ikkagi just nimelt seda kultuurielu, mida üldse Berliin pakub enamjaolt loomulikult muusika poole pealt agaga ja seal on ju noh tavaliselt nii-öelda sõna teatrid on, pakuvad fantastilisi asju ning, aga noh, põhiliselt ikkagi ütleme muusika poole pealt, ma üritan käia nii palju nendes erinevates ooperimajadesse ning ka erinevaid orkestreid kuulamas ja tihti ka proove minu jaoks on nagu ma ei oskagi öelda, kas see on minu vaba aeg või see on tööaeg selles mõttes, et minu jaoks on see kõik üks lihtsalt asi, mis mind huvitab, siis on ta nagu loogiline, et ma igal vabal hetkel tarbin kultuuri, kuna see lihtsalt huvitab. Sa oled igatahes väga erilise positsiooni saavutanud naine, ma üritasin saadet ette valmistades leida mingisugust statistikat, aga erinevad numbrid leidsin. Viis kuni 10 protsenti maailma dirigentidest on naised, ülejäänud on. Mehed viis kuni 10 protsenti on tõesti nii suur, ma ei usu seda. Aga see protsent on kindlasti väiksem, nihkus ma, jah, ma tean seda, et näiteks. Guugeldades erinevaid andmeid erinevatest uuringutest, aga just see protsent on väike ja millest see kõneleb? Ütleme? Ütlen siia vahele, et ma hiljuti lugesin statistikatest, Saksamaa 129-st professionaalsest orkestrist on peadirigendiks naised ainult kahel. See protsent on suhteliselt väike, millest kõneleb, see ei, see kõneleb sellest loomulikult, et et ütleme nii, et naisi tuleb aina rohkem sellele erialale, aga neid on ikkagi väga vähe. Ja nii nagu paljudel teistelgi erialadel, kus naiste õiguste eest võideldakse ja nii edasi, siis see probleem on kindlasti dirigentide puhul olemas ka ilmselt suurem kui veel poliitikutel või jumal seda teab mis teistel erialadel. Aga mina iseenesest olen igal juhul ka nii-öelda selle, kuidas eesti keeles ongi naiskvoodisüsteemi vastane tegelikult selles mõttes, et ma arvan, et tänapäeva maailmas kui keegi ükskõik mees või naine, kui ta tahab midagi väga saavutada, ma arvan, et see on võimalik. On palju inimesi, kes väidavad, et naistel ikkagi jäävad paljud uksed suletuks. Võib-olla see on niimoodi, aga ma arvan, et see ei ole reeglina niimoodi. See on võib-olla mingisugune osa. Nii et ma arvan, et seda on kõike võimalik teha, võimalik, et mina ise arvan, et naised on tihti. Võib-olla nad ei ole nii. Kuidas seda öelda, selline see eriala tahab ikkagi 24 tundi päevas pühendumist saada ja seitse päeva nädalas. Inimene peab olema põhimõtteliselt ainult selle asja jaoks alati olemas. Et naised tihtipeale eelistavad rohkem tasakaalu igas mõttes elus ja tahavad saada kõike muud elult võimalik ja samas tihti sellised juhtival positsioonil. Lihtsalt paljud naised, keda mina tunnen, lihtsalt ei taha olla sellele, et paljud muidugi mõnes mõttes imetlen muidugi neid, kes võitlevad naiste õiguste eest, aga samas nagu panna kõigi kõikide naiste eest neid sõnu neile suhu, et, et kõik tahavad seda ka neljal seda võimalik, ma arvan, et see ei ole tõsi, sest paljud naised tõesti taha seda. Sest see on ikkagi ka palju seotud ohverdamisega, eriti kui mõelda selle peale, et naised tahavad kunagi luua perekonda ja nii edasi. Ma arvan, et see on väga-väga keeruline, väga kompleksne probleem, nii et ma saan ka sellest aru naise lihtsalt tihti taha. Mis sind ootab nüüd eeloleval sügisel ees, kui sa oled taas Berliinis? Nüüd kohe septembris on mul minu enda nii-öelda uus suur premiere, ehk siis esietendus Britteni suveunenäost. Ja see on üks hästi eriline, et mis on muusikaliselt tohutult rikas ja väga suuri väljakutseid esitab ma loodan, et see, ma loodan, et õnnestub meil hästi ning peale seda on mul kohe kontserdid Berliini kammerorkestriga ning, ja peale seda on mul ka veel üks kontsert Belgradis sma juhatan Messaid storyt. Ja, ja siis ma juhatan võluflööti ja siis ma lähen ka veel Viini folks ooperisse kutsume, juhatan Carmenit. Ja ühesõnaga see aasta on väga palju asju, see nimekiri on väga pikk. Mida oleks paslik ühele dirigendile soovida taktikepp pooleks või? Lõpetuseks? Me rääkisime sel teemal ükskord Andres kaljustega, kellega me avastasime, et tegelikult tuleks dirigentidelt öelda mitte kivi kotivaid kivigasukasse. Ma arvan, et sellist väljendit ei ole, ma arvan, et me peaksime midagi võib-olla välja mõtlema, taktikepp pooleks, klapp päris hästi, mina, mina vahelised etendustel kaotanud taktikepi erase lendab mul õhku ja siis olengi ilma. Kuidas siis etendus jätkub? Taas, keegi viskab mulle tagasi millalgi. Õnneks seda ei juhtunud, ainult paar korda, niiet. Ma palusin sul valida ka ühe loo, mille me võiksime meie usutluse lõpu kõlama jätta. Mis võiks olla? See võiks olla Janno tšekiorkestri sviit ooperis Kaval Rebane. Seda juhatasin nii-öelda selle totsi dirigent Ukraisi finaalis, millega ma selle auhinna võitsin ning see on olnud viimasel ajal väga oluline teos minu jaoks ma tegelen samamoodi selle terve ooperiga ning ning mul on olnud juba pikalt unistus ka seda tervet ooperit juhatada ning praegu tundub, et mu juhatangi, seda varsti suures ooperimajas ning kaval rebane, see on ka selline. Sisuliselt see on väga kummaline, ma vaatasin seda aprillis ning ma elan Berliinist Jer Guardiani ehk siis selle suure pargi ligidal. Seal on ka palju rebaseid. Just see aeg, kui ma palju selle teemaga tegelesin, oli mul peaaegu iga päev, ma kohtusin Ühe rebasega seal pargis ja tihti, kui ma sõitsin rattaga tööle, siis ta saatis mind mitu sadat meetrit pidevalt. Nii et mul oli nagu ma nagu mõnes mõttes muutusin ise rebaseks. See oli selline hästi huvitav, huvitav aeg, aga Ta on see, see muusika on lihtsalt absoluutselt väga sügavalt originaalne, ma isegi ei tea, minu minu jaoks ei ole kedagi, kelle muusikat võiks jana tšeki omaga võrrelda. Ta on, ta on nii, ta on niivõrd pane ja niivõrd otse mõjuv ja südamesse minev, et ma arvan, et see oleks hea väike lõik sellest. Võib-olla seda lõpetama. Aga ma olen tõeliselt tänulik selle tunni eest. Dirigent Kristiina Poska taktika pooleks ja suur tänu, et tulid ja, ja rääkisid oma elust ja tööst. Vikerraadiokuulajatele, aitäh. Ja juttu juhtis Arp Müller. Tiit tšehhi helilooja Janadžike ooperist Kaval Rebane esitas Praha sümfooniaorkester, mida dirigeerib Peeter Alt, Richter paraku Kristiina Poska dirigeerimisel antud süüti salvestust meil sel korral tehniliste takistuste tõttu ei õnnestunud teile mängida. Aga küllap kunagi kõlab kaval rebane ka Kristiina Poska dirigeerimisel raadioeetris.