Tere õhtust, tänases rahvamuusikasaates kuulame soome kandlemuusikat. Algus looks oli Eino tuligari loodud ja mängitud kandlemarss. Kui raadio Soomemaale tuli, siis kõlas päeva õhtuti tihtilugu teadvustas kannelt mängib Eino tuli kari. Alates 1932.-st aastast oli tal selliseid esinemisi üsna palju. Seda aastail 1009. Ta 5977 elanud pillimeest ritud üheks parimaks Berkhani jõe oru kandlemängustiili valdajaks ja arendajaks. Berkhani jõe orus põhjan maal asuvad muide sellised kandlemängukeskused nagu halsva vedeli ja kaustinen. Viimases peetakse nüüd kuulsaid kaustise rahvamuusikafestivale. Asub ka rahvamuusikainstituut. Kuulame nüüd üht vana piru ehk kuradi polkat. Heino tuli kari. Sest aastal 1970 Lints. Äsjakuuldud kandlemäng esindab üht uuemat mängustiili, mis kujunes välja möödunud sajandi teisel poolel. Sajandivahetusel Pohjon ma mõnes kihelkonnas ja levis sealt üle kogu Soome. Suuresti näiteks tänu talu perenaise seisusest pärit kuulsale naiskanneldajale kreeda Haabasalule, kes käis esinemas paljudes Soome linnades ja külades. On näiteks väidetud, et tema esinemised Helsingi peosaalides eelmise sajandi teisel poolel tõstsid kandle kui rahvusliku pilli mainet eriti just soomlaste harituma. Linnarahva keskel. Laulis Kandle saatel nii rahva kui omaloomingulisi laule, olles samuti vaimulikke laule. Kuulame nüüd, kuidas sellises kuigi veidi moderniseeritud stiilis laulavad laulu kaunis oli see õhtu marjata ja marti põgela. Viru. See. Olnud no. Nii mu ees ta. Oli ta oli. Roosoe vesi ja. Sidrun. Ostu? Jaa. Kaasaegsest soome kandlemängukultuurist rääkides tuleb kasutada ülivõrdeid, sest üheski maas, kus kandletüüpi pille mängitakse, pole kandlemängu harrastus niivõrd mitmekesine ja mis peamine on lihtsa talupoeglik päritolu, rahvapilliseisusest tõstetud rahvuspilliks ja täisväärtuslikuks kontsertpilliks. Soomes olid rahvuskultuuri arengutingimused möödunud sajandil palju lahedamad kui näiteks Eestis, Lätis või Leedus. 2847. aastal, kui eesti talupojad käisid veel mõisates Theo tööd tegemas ja Kalevipoja ilmumiseni ning ärkamisajani oli veel palju aega, arutas Snelman, kuidas viia kandlemänguõpetus rahvakoolidesse lausa õppeainena. See oli siis joones Kalevala vaimustuse ja rahvusromantismi aeg, mil püüti esile tuua kõike Soomeliku. 19. sajandi teisel poolel kandlekäsitluses sisu muutus üsna oluliselt. See ei olnud enam lihtsalt rahvapill. Sellest oli saanud rahvuspill, mis haritumale rahvale tähendas tõusva ja ühtse soome rahvuse sümbolit. Kuid samal ajal algas ka kandle areng professionaalseks kontsertpilliks. Meil Eestis jõuti selliste see tädi alles järgmisel sajandil. Eesti paljude haritud muusikute silmis on kannel siiani tavaline külapill, mis ei tohiks kõrgele kontsertlavale kippudagi sugugi juhuslik, et kõrgema eriharidusega eesti kandlemängijad on õppinud Lätis, Leedus või Soomes, mitte meie muusikaakadeemias. Soome Sibeliuse muusikaakadeemias õpetatakse muide paljusid soome rahvapille. Kuulake mängimas viieteist- keelsel vana tüüpilisel kandlel Sibeliuse akadeemias õppinud harja kastineni. Soomes on aktiivses käibes kõik teadaolevad kandletüübid alates muistsest viiekeelsest pillist kuni suure 30 kuuekeelse ümberhäälestamise mehhanismidega ehk nõndanimetatud Koneista kandeleni. Viiekeelsetest või veidi suurematest kanneldest on saanud populaarsed kooli pillid. Muistse viiekeelse kandle keeled tehti jõhvidest, lamba sooltest või vasktraadist. Muidugi oli siis kannelde kõla üpris isesugune, näiteks plõksud. Kullake, kuidas kõlab hobusesaba jõhvidest tehtud keeltega viiekeelne kannel mängib taas marti pagela trio ning väikekannel kõlab kahe suure Kanesta kandle taustal. Mängitakse karjala tantsulugu ripats ka ehk siis vene keeli Prizzatka. Itkele tüte on kolmel viiekeelsel kandlel mängitud rahvaviis, kusjuures igal kandlel on oma meloodia. Soome kontsert kandle edukamaks edasiarendajaks osutus 1900 kahekümnendail aastail Peterburis sündinud kandlemeister. Paul salmine asetas seni Diatoonilisele pillile erilise häälestusmehhanismi. See võimaldas kõikide keelte tõstmist või madaldamist poole tooni võrra ja seega mängimist erinevates helistikes masooris võimi nooris. Seda pillitüüpi ja ka mängutehnikat on pidevalt täiendatud ja lihvitud ning uusi mänguvõimalusi arvestades on loodud huvitavat kandle pärast uusloomingut kõlab Marty põgela loodud rütmikas tantsulugu, milles kiiresti vahetatakse helilaade. Niisuguse profession kaalse kandlepärase heliloomingu taustal elab oma eluga rahvapärane kandlemäng ning rahvaliku stiilis luuakse uusi Lugusidki. Näiteks vedeli kihelkonna noorte kandleansambli juht Aila rahu hala on loonud rahvapärase jõulukuvalisi mida muide nüüd ka Eestis minu enda vahendusel on hakatud mängima. Ja nüüd kuulame taas soome nüüdisaegsed professionaalsed kandleloomingut. Üheks parimaks kontsert kandlemängijaks on Soomes praegu kahtlemata Hanno Süüria lahti kes on saanud näiteks kahel korral riikliku toetusraha oma kandleloomingu arendamiseks. On ka soositud kandle helilooja Hanno Süüria lahti, on julgelt ette võtnud nii mõnegi soome helilooja teoste ettekannet. Näiteks mängis ta esiettekandes Peeerr Henrik nord grenic kandele kontserti, mis olevat tähendanud kandle lõplikku tulemist modernse soome muusika instrumentaariumi. Praegu on talv ning paslik oleks kuulata Hanno Sürje lahti loodud pala pakane hommik. Hanno sürja lahti 1978. aastal komponeeritud pala õhtune kaste Ilomantsis peetakse jätkuvalt soome nüüdisaegse kandlemuusika üheks tundeks. Küllasemaks avalduseks kuulame seda lugu. Matti kondia on eripalgeline muusik, helilooja ja kandlemängija improviseerides, nagu ennast otsides algab tema loodud muusikapala eco. See vahetab suunda, tuleb algusesse tagasi. See võiks olla, nagu on korra öeldud, soome kandle helilooja küsimus ilma vastuseta. Niisiis Mattikondio eco ning mängib Hanno Sõria lahti. Saate lõpuni mängib aga üks tore pillipunt Salama kannel milles koos kanneldega kasutatakse veel paljusid muid pille ja kunstlikke kõlaefekte. Corbyn Marsi on traditsiooniline viis, kuid selle esitamiseks kasutatakse ka elektrikannelt. Pundi nimigi Salama kannel tähendab tõlkes välgu ehk elektrikaanel. Elektrikannelt mängib selles loos Hannu saha, kes muide, möödunud aastal kaitses doktoriväitekirja Berkhan jõe oru kandletraditsioonist samast muusikast, millest ma tänast saadet alustasingi.