Te kuulete praegu haruldast heliülesvõtet, mis tehtud tänavu suvel, jaanipäeval, 24. juunil Washingtonis Ameerika folkloorifestivalilt. Tervitame kaugelt Balti merre vaesel rannal. Anname teile lühikese ülevaate Eesti rahvapillidest rahvamuusikast. Ja nüüd olete isa ja poeg Johannes Jans tahul jälle kodus, riidajal Valgamaal. Ja parimat oma kodunurgast vist ikkagi poole. Mõtleme nüüd pisut tagasi selle päris alguse juurde. Ameerika ühendriikides toimus siis folkloorifestival. Kuidas siis oli, kelle korraldusel see õieti toimus? Need festivalid toimuvad aasta ja seda korraldab missiooni instituut Washingtonis. Noh, tema tegeleb üldse Ameerika tuuriga, igasugu muuseumid alluvad sellele instituudile ja samuti korraldab Sis festivale. Ja seekordne festival oli siis järjekordselt juba 22. ja esmakordselt olid kutsutud ka esinema folklooriansamblid Nõukogude Liidust. Kuidas teie sinna sattusite? See on ka omaette huvitav käik. Selle valiku tegi Moskvas asuv folkloorikomisjon ja temale omakorda tegi tellimuse seesamune Smitsooniani instituut. Nii et kõikidelt kollektiividelt võeti helilindistused, näited kolmneli pala ettekannet siis Haanotatsioonid, kes nad üldse on, keda nad kujutavad? Millist taadi, folkloori nad teevad, need siis kuulati Moskvas üle, jõudsid ka Ameerikasse, kuulate seal ei ole ja seal tehti siis lõplik otsus. Ana õnnelik valik langes siis meile. Kas need lindid olid tehtud siis teie kahe esinemisest ainult? Ja, ja need olid meie kahe, ma panin selle kokku oli mõni vana üles võtta ja siis sai päris originaalis Pavel mängitud. Gruppi kuulusid näiteks Leedu lauljanna, oli seal siis oli Ukrainas tuli üks rahvalaulik siis oli Aserbaidžaanis tuli trio siis Lõuna-Venemaad oli naislaulikute rühm, Gruusias olid mees laulikud, siis usbekid, Usbekistanist, kolme esindajad ja veel kaks meest Siberist. Ja meie siis lisaks veel Baltikumist, kui te teada saite, nüüd sõidate? No millal te päris uskuma hakkate, et lähete meie rahvamuusikat ja torupilli esindama, nii kaugele Ameerika Ühendriikide haru? Ausalt öelda, usku enne õieti ei uskunud, kui juba kohal olime, või vähemalt kui sõiduks juba läks, siis hakkasime uskuma. Ja nende reisidega ongi nii, et mul on olnud paar juhust, niiet noh, et teatatakse, et oled arvatud kuskile gruppi või see sai, toimub, aga lõpuks ikka nagu lõpule ei lähe see asi ja jääb ära ja sellepärast nagu ei usugi. Ja enne kui, kui oled kohal selle Ameerikas aia taga oli kah, nii et saime sellest teada. Meile teatati jana, kuuldus levis ka siin koha peale töökaaslaste hulgas ja ja no sellel tasandil, et me sõidame välismaale, kus öeldakse, et kui mina ütlen siis, et sõidame Ameerikasse ja no selle peale ütlemine naad aga räägi ikka nüüd tõsiselt, kuhu sa siis sõidad. Umbes sellel tasemel on jah, meie jaoks ameerika küll siiamaani olnud lausa uskumatud saime ära käia. Nüüd küll usume, missuguseid pillid ja siis kaasa võtsite? No meil oli enam-vähem kõik pillid, mida me mängime, olid ka kaasa võetud mõned väiksemad siis kaasas oli näiteks võtame kohe torupillid, kõigepealt siis olid sarvepillid vilepillroopill, parmupill hiiu kannel, viiul ja vist sai nüüd ära löödud. Pillidest läheme nüüd siis mängu juurde, kuidas need kontserdid toimusid, kas oli siis üks suur kontsert kõikide osavõtul, ma mõtlen kõikes liidus, sõitsid folkloorifestivalile või oli see jagatud kuidagi teisiti. Iga ühik andis iseseisva kontserdi, kui oli kollektiiv, andis iseseisvalt, kontserdikui oli, aga kas või üks inimene andis ka iseseisva kontserdiga, sellepärast see asi oli väikestele ühikutel arst ja näiteks kes oli seal lausa üksinda, seal tuli ju kolm kolmveerandtunnine kava anda, see oli väga raske ülesanne, isegi meil, kui me olime kahekesi, oli ka väga raske ülesanne, ega ikka kolmveerand tundi ühtejärge esineda. Ja niimoodi veel kuni kolm korda päevas. Ma ei ole kunagi varem kahekesi nii pika kavaga üles astunud, et õnneks on neil seal väga läbi mõeldud see üritus. Nii et esimene päev on praktiliselt nii neile kui ka ütleme esinejatele antud nagu katsepäevaks, noh et kuidas läheb ja, ja mis sellesse esimesse päeva puutub, siis lõi jalad lausa alt ära, igatahes minul kui vanemal inimesel, esiteks oli tohutu palav ilm, isegi registreeriti Poojus rekord tol päeval Washingtonis, niiet kraadil taas näitas 43 kraadi vilus seisuse järgi, nii et see oli väga palav ja esineda seal mulgi ammuses seal ja torukübar vahel peas ja nii pikk kontserdist järge. Igatahes mul küll oli seal väga raske ja ma mõtlesin, kuidas seda kõike läbi saab teha. Aga no muidugi järgmiseks päevaks juba pisut kohanenud ja muidugi reavahega andis alguses väga tugevasti tunda, ei olnud ju üldse välja puhanud ja aga hiljem juba sai pisut puhata ja, ja siis läks juba normaalselt asi edasi, kus ta esines. Alustasite Washingtonist, see oli niimoodi, et festival toimus Washingtonis 23.-st juunist kuni neljanda juulini, kusjuures oli vahepeal ka kaks vaba taeva. Ja siis enne ärasõitu toimus ka üks kontsert veel New Yorgis, see oli ühine kontsert. Terve grupiga. Jättis väga sügava toreda mulje see nende läbimõeldud festivalil korraldus. Et võtame, kui tuleb festivalil, kui hästi palju kollektiive, kes on kõik üksteisest väga erinevad, et kuidas siis neid panna nüüd nii ühel päeval kõik paika ja esinema seda kava? See oli väga lihtsalt, neil oli, kuidas ütelda paviljonid või sellist nagu telgialuselt, mõned olid isegi päris lahtise taeva all lihtsalt sellised põrandad, mille peal siis nüüd see üks ühiku üksus või kollektiiv siis esines ja neid oli seal palju, oli, läks ühte külge pidi kuskil kolm-neli ja teist külge pidi, tähendab, vajutasin nimetamata, see on selline väljak. Võib-olla ma lisaks siia vahepeal see toimus kõik nõndanimetatud moolil selleks kutsutakse Washingtonis keskpark asub Kapitooliumi ja George Washingtoni samba vahelisel alal seal niisugune pikaks venitatud ristküliku kujuline on see park. Ja siis keset parki on niisugune lage väljas hästi pikk neljanurgeline väljak. Ja vot sealt vargi nende puude all ongi siis need vabaõhulavad lavad, kus siis festivalil osalejad üles astuvad ja peale meie olid seal veel teisi, tähendab Ameerika vähemusrahvusgruppide esindajate kollektiivid ja siis need samal ajal kui meie kasinad, ei, seda omavahel ei vahema. On olemas korraga väga hea vahemaa ei ole väga suur, aga niivõrd suured taseme ka ja rahvas kogu aeg käib seal ringi, need on puhkajad, vaba aeg külastada muuseume, millised on selle pargi ääres olevatel tänavatel? Hästi palju igasuguseid külastavad neid ja siis tulevad, jalutavad, istuvad, söövad einestavaid, võib-olla seal rahulikult murul ja kuulavad ka ühe kõrvaga seal esinejaid, aga on ka neid, kes tulevad spetsiaalselt istuvad ja võib-olla juba alguses tükk aega ootavad, kuni seal peale hakkab esinemine ühes või teises kohas, sest on ju teatavaks ja kõik tehtud, kes kusagil esinevad ja nõnda edasi. Aga kuidas te suhtlesid, teie kavas on ju ka muusika kõrval jutt. Rääkisite nendest pillidest? Meil oli olemas tõlk, oli kohalik eestlanna, kes tõlkis meie juttu inglise keelde ja see oli juba paika pandud, enne, kui me sinna läksime, oligi huvitav, kui me ilmusime sinna esinemisväljakule, siis tutvustati kohe meil noort daami ja see siis osutuski. Tõlgiks oli, tema nimi oli Tiina Ets, lähedal oli ka Piret kork, oli veel tõlgiks ja oli ka paaril korral anud lehma. Suureks probleemid probleemiks oli torupillide häälestamine. Kahte torupilli kokku mängima panna, seal ei, peaaegu nagu võimatu. Ja siis torupillimehe pilli häälde panna küll nad proovisid panna siia sõrmilisse, panid nad oksa, raagusid siis selle passi, keele otsa pandi vaha. Aga see oli väga raske tegevus ja selleks, et pilli häälde saada, oli isegi mõeldud laul. See oli nagu manamine pilli häälde, et kui see ära laulda, siis ril läheb häälde. Laulame selle torupilli häälestamise laulu, paneme selle vana pilli häälde ja mängime tema. Esmase oli heinu tuua teise teibaid, vedada käsikul kesa, künda 400 nisu reede rehva pessa laupäeva lõunast. Rätipalgaline tüdruk kuule kuule lapselapsehoidjale lapselapsehoidjale kaks lapseekarja Tseeveegaks lapseekarja Tseeveegolmi köögitüdrukule, kolmi köögitüdrukule. Kas see niisugune kontserdikorraldus, kus me originaalkeeles esitame midagi, no näiteks antud hetkel siis teie seletuspillide ja ajaloo kohta. Ja siis kohe tuleb tõlge, see ei sega kuule, ei sugugi. Ja mina leian, et rahvuskeel kuulub folkloori juurde selle keele kõla, intonatsioon, kõik see on ju sama, kui ütleme, tuleb mingi laul regilaul selles samas keeles ja kui me nüüd jätame selle tegemata või oleks nagu suhteliselt vene keeles nad, eks leedulanna oli algul väga täbaras olukorras, selles osas kohalikud leedulased ei olnud organiseerinud temale tõlget ja ta pidi tegema seda vene keeles, aga siis oli kuulda jah, sellised juba negatiivsed hääli ei meeldi, see asi, kuidas teie kontserdid vastu võeti. Päid võeti üldiselt väga hästi vastu. Aplaus oli ikka väga tugev, siin on mitu, mitu põhjust. Kas on vast selles, et kuigi me olime kahekesi, aga meiega oli kaasas palju pill, järelikult meid oli palju rohkem. Et kui me võtsime juba uue pilli isa uue, mina teise jälle me olime juba teised mängijad, teised ettekandjad ja see paistis ka kohe publiku silmist välja. Jah, vahepeal, kui meil ei olnud esinemist, saime hinge tõmmata, siis Kaja sai teisi kuulatud seal ja ongi niimoodi, näiteks kui hästi ka ei mänginud näiteks Aserbaidžaani trio, see oli ainukene professionaal mahlane kollektiiv, meie hulgas, need olid tõelised rahvapillide virtuoosid, mängisid päraselt. Aga kui nad esinesid seal ütleme, pool tundi või kolmveerand tundi ühes samas koosseisus siis lõpuks monotoonseks ja kogu aeg seal ja täpselt täpselt sedasama. Saade oli enam-vähem sama, vood olid erinevad, nii et see kuidagi hakkas lõpuks väsitama. Ja veel üks moment võib olla, mis puudutab nüüd ameeriklasi lausa oli see, et mis puudutab meie Eesti uuemad rahvamuusikat, seal on küllaltki nii lähedane, ütleme teatud määral ameerika kantrimuusikale mõningad palad, nagu eriti pea seda oli märgata. Ja huvi üldiselt oli suur ja võis märgata isegi ühtesid ja samasid inimesi, kes väga paljudel meie kontsertidel olid aeganis vanem daam oli tabeli joonistas. Ja, ja iga kord peaaegu peale esinemist andis ta meile väikese ümbrikuga, seal olid jälle tänusõnad ja, ja ei saa niisugused südamlikud sõnad kirja pandud andis meile üle ja ma nägin teda ühte kolmel-neljal korral kuulsime, et oli nähtud meid televisioonis. Ma ei tea, mis firma seda võttis, aga peale selle võttis kindlalt samas emotsioonidena instituudi televisioon. Ja vaata siis meie esinemise peale. Kuivõrd on meie rahvapill näiteks torupill üldse Ameerikas tuttav? Maailmas on torupilli üldiselt teada asi, aga seal arvatakse niimoodi, et vist peale šoti torupillidega nagu rohkem Torupilliliik ei ole, sest šoti torupill on tõesti väga kuulus üle maailma tänu oma niisugusele hästi tugevale helile ja ja sellele militaarsel formatsioonile, kus teda põhiliselt nagu kasutatakse, on ju vanast ajast sõjaväemuusikana kasutatud ja tänapäeval ka rongkäikudes kasutatakse palju trummi on sealhulgas ja nendest esinduslikud paraadmundrit ja seega imponeerib teisi torupilli tuntakse vähe ja muidugi, mis eesti toru pilis puutub, siis ma usun, et nad nägid esmakordselt eesti torupill, sest Ameerikas minu teada Eesti torupill ja kas on üks olemas või anud, tead, peaks olema küll, ütles Washingtoni satelliitlinnaks Aleksandria linn. Ja seal elab väga palju šotlasi ja nendel on praegu seal olemas šoti torupilli Kestor. Aga meie muud pillid, mida te mängisite esitasite, noh, need pillid, nendele tuttavad Viiu kahtlemata eesti rahva pilina, sest seal esinesid ka Ameerika viiuldajad väga mitmelt poolt ja, ja näiteks minul oli ja võimalus nende seltskonnas üles astuda, sest üks selline kontsert oli korraldatud niimoodi, et olid näiteks viiuldajad koos, kõik, kes seal olid esinenud teistel lavadel ja siis oli Antsul oli veel nimetuse all üks selline esinemine ja nende seas, kellega minul tuli seal üles astuda, oli siis väga mitmed viiulimeistrid, kes ise valmistasid pille ja mängisid oma pillidel ja ma mõtlen just seda viiulit, rahva pilina, see on ameeriklaste hästi palju kasutatud pill. No muidugi, mis teistesse pillidesse puutub, siis need olid juba vähem tuntud ja muidugi üsna võõras oli nendele hiiu kannel sai küll mainitud, et on Rootsi päritoluga kõik, aga sellele vaatamata noh, ega nad vist näinud seda varem ei olnud ega kuulnud. Teil oli kohtumisi ka väliseestlastega palju, väga palju, nii päev kui kontsert lõppes, nii ümbritsesid meid eestlased. Ja mulle jäi kogu aeg selline mulje, et me ei olegi mitte Ameerika Ühendriikide pinnal või oleme kodu Eesti pinnal. Sellepärast, et kogu aeg ju pruukisime eesti keelt ja peale selle kutsuti meid külla sellepärast, et eestlane, kes elab väljaspool oma kodumaad, eks ta ikka tunneb, et kes on siit kaduma läinud, see on talle tükike kodumaad ja ta peab sind kohe enda vennaks, nagu oleks oma lihase vennaga kokku saanud venna-õega. Ja tingimata kutsuks siis enda poole külla ja pakub ja näitab ja, ja teeb kõik, mis vähegi võimalik, et siis sul ja oleks. Ja kui välismaal viibides tavaliselt on ikka tegemist keeleprobleemiga, et millist keelt kasutada, kuivõrd sa valdad või oskad või kuidas ennast arusaadavaks teha, siis Ameerikast? No eestlastele polnud mingisugust keelse probleemi, sest seal sai igal pool ja kõikjal eesti keelega hakkama. On näide, siis mul oli väga suur huvi teatud kirjanduse järele ja sai käidud kongressi raamatukogus. Ras asutus inglise keelt väga vaevaliselt, kunagi olen õppinud juba jõudnud ära unustada, niipalju kui õpitud on ja ja kuidas hakkama saada, aga tuli niimoodi välja, et töötab kaks eestlast kongressi raamatukogus. Kuidas algul ei teadnud, ei, vaatasi oli selles, et üks nendest töötajatest paraste ühte meie esinemist tuli meie juurde nagu tavaliselt eestlast, eestlast pärast meie kontserdi tulid meie juurde hakkasid rääkima ja tema oli kahjuks selliseid, kes tuli ja tuli välja, et tema siis töötab kongressi raamatukogus ja seal saame jutu peale ja ta kohe kutsub, leppisime, kui, mis kellaajal kokku saame ja ta viis mind sinna raamatukogus ja tutvustas mind selle raamatukogu hooguga. Jube oli jõudnud välja uurida need raamatud, mis mind huvitasid, mis seal raamatukogus on olemas. Ja tellisime nad ära ja, ja kiiresti-kiiresti mindud raamatut seal kohal. Ja ma vaatasin, nad lehitsesin, ega hästi, palju ma nii linnulennud. Lehitsesin nad läbi ja mis mind huvitasid, ütlesin, et vat see raamat huvitab, too raamat huvitab ja 15 20 minutiga oli tal koopiad tehtud nendest raamatutest ja ma tõin need raamatut koopiate näol endaga kaasa. Ja ma ei ole siin kusagil taolist kirjandust leidnud. Ei, mitte kunagi. Aga ma siiski tunnen huvi, mis kirjandusse oli, mille vastu huvi tundsid ja mul on vanas eas veel tekkinud uus hobi. Taan muusikaga, aga natukene teistmoodi, men huvitab riiuli ehitamine. Kogun igasugust kirjandust, mis puudutab viiuliehitust, seda ma olen teinud juba mitu aastat sest pole mõtet hakata jalgratast uuesti leiutama. Sealt ma sain üle 100 nimetuse, mis on seal kongressi raamatukogus olemas viiuliehitamise kohta. Kongressi raamatukogus on ju ka muusikat ja sorti. Ja, ja muud sellised, seal on ju täiuslik heliplaatide kollektsioon olemas. Muidugi, meie reisist saadik on seal olemas ka üks väike plaadikene, nüüd torupillist, ansambli torupillimuusikaga. Karjapoisid ehitasid sellise huvitava pilli mille nimi on sarvepill. Tegid selle toorest sireli või toominga oksast, keerasid sellel südame seest välja. Augud tegid peale, ühte otsa tehti Beuk ehk keel ja teise otsas värv ja see kostis hästi kaugele. Mängime karjaste signaali. Kas see mulje, mida te saite, läks kokku sellega, mis teil kirjanduse räägitu ja üldse kõige varem loetu põhjal teil tekkinud oli? Teatud osas läks, aga teatud osas ka mitte. Näiteks võiks arvata, et see pold, inimesel naat, kõigepealt see kõrge elatustase ja see tehniline üleolek ja kõik need kompuutrid ja need need ka muidugi, eks ole. Aga teisest küljest ikkagi inimene, kes on väga siiras, väga abivalmis. Kohe tunneb huvi lausa võõra inimese vastu, kui ta on jäänud kuidagi üksinda või mistral, mis tal on viga või kas saaks abi osutada? Ei ole nii kinnine, kui ütleme. Meie eestlane siin üks näide, kui me tulime New Yorgist, lendasime Washingtoni, siis istus meie kõrvale loomulikult jumala jumala võõras inimene. Ameeriklane ta kohe otsib nagu seltsi püüad kontakteeruda. Ega ta ei teadnud, et me oleme nüüd siit kaugelt Eestist ja mitte Ameerika pinnalt sellest eesti keelt ta võis muidu ka seal kuulda, seepärast Ameerika rahvus koosneb väga paljudest paljudest rahvastest paljudest keeltest. Ja aga nagu välismaalased üksteise suhtes. Aga ta kohe kontakteerus. Ja no mina suutsin ballalt mõne sõna inglise keelde ütelda. Isa tuletas ikka oma vana õpitu meelde, kunagi ülikoolis natukene õppis ja siis ikka majutud maha rääkida, kus me oleme ja kes me oleme. Vahetasime aadresse, andis kohe oma visiitkaardi. Meil siin on ameeriklaste suhtes tekkinud teatud arvamus, et mine tea, nendest võib ikkagi vist kõike oodata. Oli üks niisugune juhtumine. Kui me jõudsime kil lennuväljale ja lennujaama läksime ja läksime sinna, kus rahvas ootas lennukilt tulijaid. Ja läksime seal rahva vahelt läbi ja labane vilekontsert saime sealt Milleri, muidugi nad teadsid, kes tulevad, nõukogude liidus tuleb lennuk, seal on muidugi põhiliselt võib arvata, et nad on venelased ja tihtipeale ongi niimoodi, et liidust tulevad, neid peetakse, lastaks põhiliselt venelased. Ja kui me saime sealt läbi seal rahva vahel minna, siis ma ütlesin, Ansuled. Miliband vilistati välja nagu nende eelarvamuste tõttu, see andis mulle kinnitust sellele, aga hiljem selgus, et kõik on hoopis vastupidi. Sest vile Ameerikas tähendab suurimat poolehoiu haalsust. Hoopis vastupidi, on temale tähendus, seal tähendab meile avaldati niisugust suurt sümpaatiat ja poolehoidu, kui me läksime. Ja vot see sümpaatia, poolehoid, vot see jälgis meid kõikjal, ükskõik kus me käisime. Et tegelikult Ameerikalane suhtub meie inimestesse. Ja ma arvan, nagu kõikidesse nendesse teistesse rahvastesse väga sõbralikult, väga lihtsa, siiralt loomulikult sõbralikud. Möödunud sajandi lõpul jõudis Eestimaale veel vee jõul või sai väga tuntuks rahvapilliks, eriti pulmades. Mängime viiuli ja vilepilliga kokku jänesepalka. Kui te seal kodudes käisite, on suur vahe nende elamisele olemisel meie omada. No ikka on küll, need jätavad väga mugav, no väga praktilise mulje, et inimene läheb töölt koju raskest, pingeliselt töölt, siis Ameerikas on küllalt pingele jääda, ei maksa ennast tõesti välja puhata ja et see tööjõud, mis lähtub ikkagi inimesest, et see saaks täielikult taastoodetud, et kui ta hommikul ärkab, siis ta on täielikult puhanud ja värske ja läheb jälle sinna oma kombuuterite juurde, keerulise töö juurde. Neid on muidugi palju, ma mõtlen kompuutri ja igapäevased asjad seal. Ja no mis üks kompuuter on juba, mis teeb seda kodust elugi mugavaks kodu, raalid, kodu, kompuuter, et juhivad ütleme, maja, hoone, küttesüsteemi seal on kahepoolne termoregulatsioon on majades, selles Washingtoni piirkonnas just oli suvel, siis on jahutus, on pensionärid ja, ja siis talvel või kui jões jahedamaks läheb, kes tahab soojemat, siis vastupidi, hakkab jällegi kütma. Kompuuter käikesega jagab täpselt kohe temperatuur, palju peab olema sel päeval palju öösel. Nii seisavad puder sisse lülitada näiteks kohvi paraadiga tahad teatud kellaajal just täpselt sel kellaajal kohvi saada, siis ta valmistab sulle valmis või on siis spetsiaalsed ahjud on köökides, mis soojendavad poolfabrikaat tooteid, näiteks on seal müüa igasugust liha, toitusid on poolfabrikaadid, sa pead lihtsalt soojaks tegema. Või siis mingid pirukad või näiteks õunakooki, mida me seal degusteerida ikka, mis mulle ikka meeldis ja ja ahi teeb kohe valmis ja seda kõike programmi pealt. Või siis teine võimalus on, ameeriklane Läheb koju oma autoga, siis on tal seal kaasas juba selline juhtimispult. Kui ta just nii väga täpselt kella pealt ei käi, siis ta talitab selle kaudu. Ta võib selle kaudu juba teel olles sisse lülitada omal kohviaparaadi või siis selle ahjukese, mis tal seal toidu valmis teeb. Et kui ta siis tuppa jõuab, siis on juba soojalt kõik võtta. No muidugi jah, see on asja üks külg, aga teine külg võib olla. Veelgi tähtsam on see, et iga ju kõiki on seal olemas, mida inimene ajab ja ei ole vist asja, mida keegi tahaks kunagi saada, et ta seda ei saa. Peab ainult muidugi sellele mõtlema peab selleks teenima ja raha kogumine selle, seda kindlalt saab, kui ta tahab. Nii et selles osas mingisugust piiranguid ei näi olevat. Ja mis puudutab tarbekaupades ja toiduainetes, siis need on, neid on muidugi ülikülluses ja isegi tekib niisugune mõte mõnigi kord sisenedes kaupluses, et miks seda peaks nii palju kõiki olema, nii suures valikus Jani hulgana lõike, aga muidugi, eks toone arvestatud sellised, et nad ikka kõik ära tarvitatakse, et midagi seal ikka kaduma raisku ei lähe. Need muljed on muidugi saadud meil eestlaste kodudes, milliseid meil külastasime. Aga me külastasime neid siiski küllalt palju, nii et siit teatud üldistused ikka võib teha küll. Eestlased, need, kellega meil tuli, seal olid muidugi need, kes, nagu nad ise ütlesid, et nad kuuluvad keskklassi või isegi võib-olla natukene alla poole keskklassist niimoodi ja tuleb välja need inimesed, kellega me suhtlesime, seal on haritud inimesed, kõik seal seal ja, ja seal, noh, kes oli siit läinud lapsena ära, aga paljud nendes oli ka seal sündinud ja seal saadud ja nad rääkisid ise niimoodi, et kui nad jõudsid vanematega Ameerikasse või ka mõned veel esialgu, kui nad läksid läbi Saksamaa siis juba Saksamaal või kes läks Rootsi juua Rootsis? Vanemad olid kõigepealt püüdnud ikka oma lastele, aga ta on haridust ja tõepoolest haridus on seal, mis maksab. Ja sellepärast pole imestada, et siis need, kellega me seal suhtlesime, olid, kas insenerid, arhitektid, arstid või olid pedagoogiliselt või, aga kõik olid nad. Kui olid teadlased lausunud, oli seal olemas ka näiteks nende hulgas üks mees, kes oli astronaudid insener ja, ja päris suurt teadvustagi selles valdkonnas. Kas eestlaste kodudes Ameerikas musitseeritaksega lauldakse, kui ikka laulu jaksa? Ikka muidugi, no selles sõjale suhteliselt väike seltskond, nii et noh, üldistusi ei või teha, aga eeskätt niipalju, et näiteks seal Washingtoni piirkonnas on isegi kandleansambel tegutseb ja siis on veel rahvatantsuansambel, mille proovile meid paluti ja osalesime Washingtonis on suhteliselt vähe vähem, aga need võiks seal mitte kaugel asuvas Baltimore'is on Eesti selts ja seal on palju rohkem eestlasi ja näiteks seal toimuvad regulaarselt kalle päevad ja tänavu aasta pärast pärast seda, kui ma nii kiiresti ära tulime, seal sealt toimusidki Baltimore'is järjekordset kallebavad. Jah, ma sirvisin neid pilte, mis on nendel eelnevatel kandlepäevadel tehtud ja seal on tõesti olnud arvukalt kandlemängijaid. No mitukümmend jaapanlased, kandled, kust on pärit seal muide muide poldinurgas elab üks mees, peet, see oli tema nii veemaa ja valmistab praegu kandeid ja tema kandled oli võimalik meil näha ja katsuda ka vaga ega tarida jätkallid täitsa jalge alla tulnud. Ja vot need kandled ongi tema tehtud põhiliselt, milliseid seal mänginud. Nii et teie olite siis, kui nüüd mõtlema hakata, esimesed eesti rahvamuusikud Ameerikas pärast sõdavad ennesõjaaegsel veel teadaolevatel andmetel vist tõesti ei ole varem käinud rahvamuusikuid Eestist? No see aasta on üldse väga rikas aasta olnud ja muidugi kandis, sellel kontinendil on käinud poiste aia ellerhein ja nüüd ja siis olite teie viisite muide Eestimaad nii kaugele. Muide just poistekoorimuljete mõju all oldi seal, kui me Washingtonis olime, need muljed olid veel hästi värsked ja väga räägid just poistekoori esinemisest seal Washingtonis. Ja lõpuks nende juttude vahele kõlab siis seesama muusika, mida te esitasite seal ka Ameerika Ühendriikides Washingtonis. See on ju salvestatud ja see on salvestatud ja selline salvestatud muusika anti kaasa kõikidele festivalis osalejatele. Ja muidugi meile anti siis meie muusikas tehtud salvestus. Me kuulaja võib ka killukese osa saada sellest, kuidas ja mismoodi kõik seal toimus, seda küll. Pille pistab sellest ajal Ma tahan tutvustada, see on üle maailma levinud, meil nimetatakse teda parmupilliks. See nimi on tulnud sellest, et meil on sellised parmud, kes lendavad summ-summ. Ja seda karjas ei saanud eriti mängida, sellepärast lehmad kartsid, armusid ja hakkasid keemia jooksma. Eriti huvitavalt kõlab see selle pilliga kokku. Möödunud sajandi lõpul hakati Eestis valmid valmistama esmakordselt lõõtsapill. Mis sa oled sinna jõudnud? Saksamaal? Sajandi algul sai kõige kuulsamaks meistriks meil August Teppo Võrumaal. Ta valmistas oma elu jooksul Pille umbes 200 tükki. Oskas hästi need pille kujundada ornamendikaga. Siis ehitas vastsed keeled, mis olid hästi meeldiva, tugeva kõlaga ja lõõtsameeste hulgas on levinud selle pilli kohta sellele ütlemine, see pill on nii kõva, tema lõigunega ei lagune. Või pulmas said kokku viiulimees ja lõõtsamees, siis sai pidu alles õige hoo sisse. Või mööda mees, neli kannu Ameerika õlut ära joonud siis tal läheb tuju heaks ja ta hakkab laulma. Ma laulan teile nüüd laulu, mille nimi on pruut, on pikk ja peenike. Refrään kõlab nii, ris saajad rull alla, noh, neiud, teid ei jäta maa. Kui laen üks kord põrgusse, siis tulete mulle järele. Lõpetuseks mängime teile küla palka. Palka on kaugelt eestimaa külast, kus meie kahekesi elame. Kui me koju jõuame, siis on meil muljeid kuhjaga ja hea mälestustäis ja loodame, et kunagi kohtume kas Eestimaa või Ameerika pinnal. Kahe aasta pärast toimub Eestimaal suur laulu ja tantsupidu. Ootame teid kõiki sinna külla.