Võiks ju mõelda, et Vello Lääne, kellest lauldi, oli Heleene bet Tillu iis, Kärol Linevand, Ellen van niivelt vandeehaar, sündinud Rothschild. Sellel ehmatu pika nimega paruness-il oli vägagi tähtis roll Hollandi suurima lossiga Steel tehaari ajaloos. Nii tähtis roll, et ilma paruness Helene abita seda lossi tema praeguses hiilguses vahest ei olekski, mis siis muud kui ilusat pühapäeva taas kord. Siin on vikerraadio Helgi Erilaid ja muidugi Pajo jalg. Kunagine Rooma riigi kindlus, Albio, Poola praegune provintsi keskus. Hütreht seisab Amsterdamist oma poolsada kilomeetrit kagu pool ütlehtist ligi kaheksa kilomeetrit läänes asub haardseilenci küla ning selle lähedal ta ongi kastel Thaar. Paari vägev mitmeosaline, punastest tellistest loss, kus on olemas kõik, mis ühe õige lossi juurde kuuluma peab. Tornid, tornikesed ja nurgatornid, uhked väravad, rippsillad ja vallikraavid. On arvatud, et 12. sajandil seisis siin üksainus kindlustatud torn ja selle ümbervallikraav. Aastast 1391 on pärit esimesed kirjalikud tõendid praeguse tehaari lossi asukohas seisnud ehitise kohta mille kohaselt tollane kindlustorn sai just sellel aastal tehaari perekonna omandiks. 1434 suri ilma pärijateta lossile nime andnud tehaari perekonna viimane meesliige, päris viimane haaride suguvõsa liige Josiinavan tehaar abiellus aaride naabri Dirkwançaileniga, kes sai pärast Joseina surma kalossi omanikuks. Tema ajal ehitati lossi edasi, kuid esimese lossihoone õitseajaks sai 15-sse rajanud. Siis ehitati ka hoone viienurkne põrandaplaan, mis on tänase päevani alles, kuid sellesama 15. sajandi lõpul põles esimene tehaari loss maani maha ning ehitati nagu tavaliselt kõik ajaloolised lossid ja kirikud ehk uuesti üles. Aastast 1506 säilinud ürikus on tehaari lossi omanikuna mainitud Stephen van säilenit. Ja siis 1641 juhtus taas kord nii et halvanud söilen vande. Haar lahkus siit ilmast pärijaid jätmata ning tehaari lossi eest ei hoolitsenud enam mitte keegi, see lihtsalt lagunes. 1862.-st aastast säilinud pildil on loss juba peaaegu varemetes. Alles rohkem kui kaks ja pool sajandit hiljem pärast lossi esimest õitsengut leidus uus pärija, noorparun CN Gustav Frederik fanud söilenwan niivelt. Lossi väärikalt ja suursuguselt üles ehitada võimaluse selleks andis paruni abielu Helend irootschildiga. Panuväärne kuju 19. sajandi lõpu ja 20. alguse euro pass, eriti Pariisi seltskonna koorekihist pärit marurikaste Radžaeldide pankurite perest, kasvas ta üles uhkes perekonna majas Pariisi südames ning sai endale lubada kõik võimalik ekstravagantsuse või vähemalt asju, mida noil aegadel ekstravagantsuse eks peeti. Nii võttis ülirikas pärija Salomon seemslerootsaldi ainus tütar Helen ja abiellus 1887. aastal noore hollandi paruni eetseenvanud sõileniga, kes oli roomakatoliku usku. Seda ei andnud Heleni juudi soost vanemad tütrele iial andeks ning noor daam pidi oma pärimisõigusest loobuma. Niisiis ei saanud ta endale oma väärikat lapsepõlvekodu Pariisi süda linnas kuid varandust oli tal piisavalt. Ta oli ju Rothschild, kaunis Vellepocki ajastu mässumeelne esindaja nii üksinda kui ka koos oma lesbilise partneri Reneeveevieeniga kirjutas paruness Leenwançailen. Poeeme lühilugusid ja näidendeid. Parunetienwansoilen ilmselt piisavalt vabameelne mees, et mitte tähele panna mõningaid Tõele vastavaid kuulujutte oma naise kohta. Oli prantsuse autoklubi president ning 1898. aastal toimunud Pariisi Amsterdami Pariisi autovõidusõidu organiseerija. Helen vanud Ellen oli aga esimene naine, kes sellest rahvusvahelisest võidusõidust osa võtma. Kuid meie jaoks on praegu kõige tähtsam see, et pärast abiellumist Parun kontsaileniga avastas Heleen oma mehe lossikastell tehaari Utrechti lähedal, mis oli päris armetus seisus. Ja noor paruness kasutas rõõmuga Rochaeldide perekonna raha, Eedeehaaria loss uuesti ja nii uhkelt, kui võimalik üles saaks ehitatud. Tehaari lossi restaureerimistöödeks palkas fant soileni paruni paar väga tuntud Hollandi arhitekti Petrus köibersi Amsterdami raudteejaama riigimuuseumi arvukate kirikute looja. Aastaks 1892, kui algas töögas teelde haaris, oli Kuitwers juba üpris mitmeid suuri hooneid restaureerinud. Oma põhimõtteks oli taastada restaureeritavad hooned nii hästi kui võimalik nende kunagist originaalstiili silmas pidades. Suurtööde haari lossiski Eestis lausa kaks aastakümmet 1892 kuni 1912 ja Petrus kui persid aitas selles töös tema poeg Joosep. Lossi 15. sajandi seinad nii palju, kui neid alles oli, taastati ja ühendati uute seintega tervikuks. Petrus Clippers oli Hollandi salajase püha Vernolfuse ehitus. Gildi auliige. Kild oli asutatud Utrechtis 1869 ning algselt oli selle põhimõtteks kaitsta vanu rahvuslikke käsitöötraditsioone religioosses, kunstis ja kirikuarhitektuuris. Nime sai ühendus 11. sajandil elanud Utrechti piiskopi Bernoldi järgi. Viimane olnud ka kirglik kirikute ehitaja pühabernolfuse Ehitus. Gildi stiil kujutas enesest uusgooti konservatiivset varianti. See niinimetatud üüdrehti koolkond erines suuresti Gildi auliikme Peetrus Clippersi hoopis progressiivsematest vaadetest kelle jaoks uusgooti stiil tähendas vaid uuenduste stardipunkti, millest edasi liikuda. Ehitiste materjali osa, milleks pidi olema punane tellis, oli Bess Gildi liikmetega ühel meelel. Kauskas teedeehaar oli üleni pruunikas, punastest tellistest, kuid Petrus kui päris tähtis näide, milline osa lossiseintest oli säilinud juba 15.-st sajandist. Seetõttu ehitati uued seinad pisut teist tooni tellistest ja niimoodi tundub loss toredasti värvilisena. Linnulennult tehtud fotot vaadates võib mõista, miks on tehaar Euroopa kõige luksuslikumad losside hulka arvatud osaliselt veepeeglitest ümbritsetuna ja neist heiastudes seisab keset sügama rohelisi aasu puudes alusid tõeline keskaegne lugematute tornide ja tornikest kaitsevallide ja tõstesillaga võluloss. Lossikompleksi kuju on keeruline kirjeldada. Võiks öelda, et see moodustab enam-vähem neljandikku ringist sektori, seda siis linnulennult tehtud fotol. Kuigi ümarat pole siin suurt reagi, lossikivimüürid on sirged ja nurgad Norklikud. Õige pisut lossist eemal seisab väike terava torniga kirikuhoone. Tehaari lossil on kahekordne värav kõigepealt viipik kalee esimese ümarate tornide vahel seisva kivise väravaga alla. Sealt astub tulija toredale kivisillale, mille madalad võlvitud kaar jalad lossi ümbritseva Vallikraavivees tagasi peegelduvad. Ja ongi lossi põhiline väravaehitis suur kivine, võlvitud ümar k mille taga punavalge mustriga kõrgebu värav. Punane ja valge on parun Fansaileni vapitoonid ja neid leidub siin kõikjal. Avatud aknaluukide sisepooled on punavalge orne momendiga. Valgetest tellistest triipudega on ehitatud lossi suure peavärava kõrge esikülgtorne kaunistavad ornamendid on punavalged, nägugi kõrgel seisvaid lossi rõdu Sid ilustavad vapid. Sümmeetriat ei maksa tehaari lossist otsida, siis see käigupoolt vaadates jääb kahe kõrge nelinurkse torni vahel seisvast paremale mitmekorruseline suurte akendega müüriosa. Õieti on see otsekui eelloss oma müüritornide ja suure ümmarguse nurgatorniga. Siit õib jalgupidi vees seisev madal puust galeri vägevalt suurde pea kalossi, mille kuju on raske kindlaks määrata sest seda ehib lugematu hulk torne ja tornikesi, nii et kohati paista lossi seina nende vahelt väljagi. Vägevad ümarad nurgatornid nelinud ürgsed müüritornid müüride külge klammerduvad väikesed ümarad lossipreili tornikesed. Torni kiivreid on igat masti kuusnurkseid ja nelinurkseid avaraid. Tihti ümbritseb kiivrite alumist serva tore lossi rõdu, mida kaunistavad punavalged, vapidia, ornamendid. Kui te küsiksite, kui paljude haari lossil neid torne siis lõpuks on, ei oskaks ma kohe kuidagi vastata, sest igast ilmakaarest vaadates tundub nende arv erinev olevat. Mitukümmend on kindlasti õige vastus. Lossimüüride ja tornide aknad on eri suurustes kohati lausa laskepilud, kohati päris suured nelinurksed ja piklikud. Nad seisavad korra pärastes ridades ja nende avatud punavalge mustriga luugid moodustavad lossi tornide ja müüride telliskivipinna. Vahvaid säravaid värvikilde katus ja tornikiivrid on tumehallid, kuid müüride ja tornide värvitoon muutub suuresti vastavalt valgusele. Päikeses võib kogu see hiigelsuur ja massiivne loss olla näiteks hele punakaspruun pilvise ilmaga, mõnikord isegi tumehallikaspruuni ja Petrus. Clippersi idee eraldada Telliskivitoonidega 15. sajandi alles jäänud müüriosad uutest on täielikult oma eesmärgi saavutanud. Tundub, et tehaari lossisaale ja tubasid on raske kokku lugeda. Ühed allikad ütlevad, et neid on ligi 150, teised pakuvad 200 ja lisavad lossi hallidesonaakrite kaupa kobe lääne lugematuid keskaegseid raud, sepisest küünlaid, jalgu, jälle ühtreid ning esivanemate portreed jälgivad sind valvsalt kui sa kõnnid ühest ruumist teise, mis on rikkalikult sisustatud ja suured otsekui klassikalise ooperilavakujundus. Esimese korruse galeriinurgale jättis Peetrus kui persama püsti et ei unustataks tema paarkümmend väldanud tehaari. Lossi restaureerimistöid. Lossi avaras peahallis on kõrged gooti aknad ja hulk rikkalike Puustroset kaunistusi. Kogu tohutu ruum meenutab mitmelgi moel katoliku kirikut, mis pole ka ime, sest Peetrus kui personali palju kirikuid restaureerinud ja paruni Tseenvanud sõelen sooviski, et tema iidse perekonnale lossi esihall oleks katedraali stiilis kujundatud. Kogu lossi sisekujundust on mõnel pooleklektiliseks nimetatud. Peaasjalikult valitseb siingi uusgooti stiil. Kõikjal on skulptuure ja maale tammepuust graveeringuid, klaasmaale raud, sepist ja muid käsitöid. Kõik see on valminud kui persi töökodades. Petrus kübersi kujundatud on ka mööbel, pidulik söögilaud koos sobivate toolidega. Isegi lauanõud. Mitmeid viiteid on lossi sisekujunduses ka Etienne abikaasa läände Rothschildi juudi päritolule. Rüütlisaalide alasid ilustab Taaveti täht ja saali ukse kohal ning raamatukogus on Rothschildi perekonna vapid. Kogu hoone on kunstitäis imeilusat Jaapani ja Hiina portselani. Kuueteistkümnenda 13. sajandi flaami gobele Lääne Ing religioosse sisuga maale. Kõige haruldasem ese on käsitsi valmistatud iidne kandetool, mis pärineb jaapani Šogunni õukonnast. Vaid üksainus selline on kogu maailmas veel alles ja see asub Tokyo muuseumis. Palju jaapani turiste tulebki peaasjalikult selleks tehaari lossi, et näha seda Rochaeldide kunstikollektsioonist pärit haruldast eset. Lehaari lossis on ridamisi luksuslikke elutubasid ja salonge üks uhkem kui teine. Kõik on täpselt nii, nagu ühes suursuguses lossis peab olema kaunis ajatu mööbel, pehmed soojad värvitoonid mõnes ruumis kuldroosa ja pruun, teises hele ja särav roos, punane roosa, valge, sinised vaibad, vaasid lillesülemid, peeglil luksuslike kaminate kohal, suured vanad lambid, kroonlühtrit kaunistatud lagedest alla rippumas. Eriti uhke on suur söögisaal ilmatu pika lauaga, millel säravvalge linarida kirevatest lilledest, bukette vaheldumisi sädelevate küünlajalgadega ning laual siis ilmselt Petrus kui persi kujundatud kaunis serviis ja särav kroonlühter laes. Tehaaris on kõik täpselt nii, nagu ühes suursuguses lossis olema peab. Kuid tuleks meeles pidada, et seda lossi restaureeriti aastatel 1892 kuni 1912. Arhitekt Petrus kui persid võisid küll inspireerida nii keskaeg kui uusgootika kuid tema käsutada oli ka 19. sajandi lõpu ja 20. alguse moodne luksuselekter lossi oma General vaatorist keskküte soe ja külm vesi, vannitubades lift ning tollase tehnika viimane sõna tohutu suures köögis. Ilmatu suur vaskpottide ja pannide kogu on tänaseni alles nägugi oma kuue meetri pikkune pliit, mida köeti turba või kivisöega spetsiaalselt selle köögi jaoks valmistatud kahhelkive kaunistavad teha riigi Vansseileni perekondade vapid. Tehaari loss ja seda ümbritsevad aiad, pargid ja sillad moodustavad kindla terviku. See oli restaureerimise algusest peale selge nii parun Fansailenile, arhitekt Peetrus kübersile. Aroni kindel soov oli, et tohutus lossis pargis kasvaksid mitte noored äsja istutatud puud, vaid vanad, isegi iidsed puud ja neid oli vaja tervelt 7000. Need puud kaevati üles Utrechti lähedal laiuvast suurest metsast ning nende lossiparki toimetamiseks püüti leida kõige otsem tee sellele teele jääva maja. Mõnedele andmetel oli neid lausa mitu, mõistis varuv Honsailen ära ja laskis maha lõhkuda. Haarse allansi. Külaelanikele tähendas aga tehaari lossi restaureerimine hoopis suuremat ohverdust lossist lõuna poole. Praeguste Rooma aedade kohale, mida restaureerimistööde alles kujundati, jäid küla kaev, õige mitu maja, kõrts ja ka mõned talud. Parun veenis sealseid elanikke oma talud nad maha müüma ja laskis neile umbes kilomeetri võrra ida poole uued majad ehitada. Niisiis tõusis siia uus pseudokeskaegne haat, sallenzi küla muidugi ka külaväljak ja kõrts ja kõik, mis asja juurde kuulub. Vana haarselentsi piirkond tehti lossiaedade jaoks maatasa. Ainult kirik jäi alles. Külarahvas said lossihärra rentnikud asukoha muutmise vastu suurt ei vaieldudki ning uus haad söölens ehtis oma majad anud sõeleni. Rõõmsate punavalgete vapitoonidega. Muidugi nõudis Parun, et tema suguvõsa suurepärast lossi ümbritsesid ka suurepärased aiad ja pargid. Põhiplaanid liigendus arhitekt Henryk Campbell, kuid liivance üleni ise kui arhitekt Petrus Guybers panid pead tööle ja nii kujunes lossi restaureerimise ajal välja ka selle ümbrus. Lossi lähedusse rajati kaunite sümmeetriliste lillemustritega klassikalised geomeetrilised prantsuse aiad otsekui kuulsal naatri kujundatud versais. Kaugemad aiad ja pargid aga kasvasid vabalt inglise aedade stiilis. Seal oli veekogusid ja sildu, panoraami, puude gruppe, romantilisi jalutusradasid niinimetatud Rooma aedades, mille ülesehitus meenutavat rooma ajastu. Klassikalist kaarikute võidusõidurada moodustavad punased ja valged õied vahendseileni perekonna vapiroose aias mis sarnanevad oma üldkujult hiiglaslikku vankri rattaga. Kasvav 79 roosisorti taimi on kokku kõvasti üle 1000 gabarokses pukspuuaias eraldavat pukspuuhekk üksteisest ikka vaid punased ja valged õied. Lossi peasissekäigu ees laiub tõepoolest lausa kuninglik õu kuhu saabusid paruni külalised oma uhketest õlgades kuus hobust ees. Hobuste arv tõlla ees oli üks rikkuse tunnuseid ja kui naad rahakad külalised heitsid siis lossi rõdudelt pilgu ümbritsevatele aedadele ja parkidele võisid nad näha, kui palju erinesid geomeetriliste lillepeenar tega rangelt kujundatud klassikalised lossiaiad balt kasvavatest inglise aedadest ja parkidest. Muidugi polnud ka avarates rõduga vaadates mitte midagi juhuslikku kogu tehaari. Lossi ümbrus oli kindlalt planeeritud ja kujundatud isegi suur peegelsile tiik, milles tõuseb lossi kõrgeid massiivseid. Tellisseinu on kaevatud nii, et täpselt selle keskel peegelduks lossi kõrgeim torn. Rüütlitorn. Tehaari lossipargis on päris erilisi paiku paruni jaoks oli kindlasti väga erakordne armastuse teeks kutsutud rada mis kulges roosiaia ja pukspuuheki vahel ning mille kohal kõrgus imeilus kaarjas roniroosidest tus. Sellel armastuse teel seisab murdunud kivisammas parunetienwan sõeleni vanima poja Haadeni mälestuseks, kes hukkus 1912. aastal traagilises autoõnnetuses. Hadon olivaid 24 aastat vana. Väga romantiline paik pargis on Kalimburgi kaetud sild. Lossi esisel suurel väljakul seisab hiigelsuur kastanipuu ja siin on ka keskel kaheksaseid bastione jäljendav kivikindlus avaneb vaade lossile tiikidele, jagabelile. Women sõnagoogeuroviivigaski. Lõppedes loome ABI rõõs päevinksmas näkooniks, näol tun halliga. Tants. Paruness jänvanud sõelenwan niiveltil ja tema paruness il Heleenel oli oma kauni lossiga küll päris omamoodi suhe. Kohe pärast restaureerimistööde algust lahkus spaar viieks aastaks pulmareisile ega oodanud isegi ära ja et läbi hüütrehti lossipargi jaoks kohale toimetatud iidsed puud maha jõutakse istutada. Anceelenitel oli Pariisis ja mujal Euroopas lõpmata palju tegemist, nii et nad käisid küll restaureerimistööde edenemist vaatamas. Ja muidugi jälgis parun, et kõik kulgeks tema soovide kohaselt. Kuid lossis peatusid nad aru kõrva. Paruness Leene kuulus sajandivahetusel Pariisi koorekihti, kes elas oma elus Suurlinna luksussalongides ja korraldas malle ning maskeraadi. Kuid salapärane ja suursugune tehaari loss oli 1912.-ks aastaks kaunilt restaureeritud ja tip-top korras ning iseenesest mõista tahtsid sõelenid seda oma euroopa sõpradele näidata. August oli paruni paari prantsuse Rivieras asuvas villas alati kõige kuumem kuu. Niisiis võis Vahemere lõunaranniku vabalt tunduvad põhja pool Hollandis asuva paradiisi vastu vahetada. Jeni avanesid tehaari, lossiaiad ja pargid augustis paruness tohutule sõprade ringile, pidulikeks õhtu söökideks ja rõõmsateks pallideks. Külalised said imetleda ka lossipargis elavaid kauneid hirvi ja nende äsjasündinud vasikaid tšiki seltskonda veelgi rohkem üllatada. Helistades paruni, teen tavaliselt enne augustipidustusi Amsterdami ja tellis oma parki igasuguseid linde ja loomi musti ja valgeid luid, parte veel igat liiki hirvi, hanesid ka sell, leia valgeidki. Kõik kõik need linnud-loomad said tehaari lossi rohumaadel ja tiikidele veeta vaid ühe kuu. Siis lahkusid külalised nende lõbustamiseks kohale toodud linnud ja loomad viidi tagasi Amsterdami ja lahkus ka pererahvas. Parunite invanud sööline elutee lõppes 1934. aastal ja tehaari lossi traditsioone jätkas tema poeg Edmond. Viimast asendas aastal 1932 Pariisis sündinud Parun CR riivanud sõelen vanniivelt. Tema viibis koos oma kuulsate külalistega tehaari lossis iga aasta septembris ja külalised olid tõepoolest kuulsad. Just nimelt see oli pritsid Pärdooges ühel 1960.-te aastate septembrikuuööl oma Harley Davidsoni mootorrattal läbi kastel tehaari kihutas sest kes viitsib kõik need hallid ja saalid ja toad läbi jalutada, et ükskord enda jaoks valmis seatud külalistetuppa jõuda, kuhu oli toodud briketti, lemmiklilli lemmikajakirju ning kõige kallimaid parfüüme. Lisaks pardoole on lossi külalisteks olnud näiteks mõelo jäiusa ning filminäitlejad Gregory Peck, Joan Collins ja Roger Moore. Ja hulk teisi kuulsusi. Aastast 2000 kuulub Loskasveehaari fondile, kes selle eest ka hoolt kannab. Kuid vastavalt lepingule on parun fantseelen, vann niivelt perekonnal õigus üks kuu aastas siis september oma pärandi lossis veeta muule seal on siin muuseum ning korraldatakse ka mitmeid toredaid pidustusi nagu jõululaat, muusikaliteatrietendused, kuid kõige põnevam on ilmselt haldjate fantaasiapidu. Niisiis, uue sajandi algusest peale kogunevad iga aasta aprillikuus tehaaria lossi kõik haldjad nii kaugelt kui lähedalt. Neil on pikad heledad rüüd, lillesülemid ja toredad fantastilised diivad. Nad on õnnelikud ja head haldjad. Haarseilenci laat, nii seda kokkutulekut kutsutakse, on kõige suurem fantaasiapidu Euroopas, mis toob kokku umbes 22 ja pool 1000 inimest. Nende jaoks lavastatakse ulme ja ajaloolisi etendusi kaunide haari lossi kõrval murul kuulatakse kontserte, märgitäit välistavad toredad vanaaegsed müügiletid. Ka kuulsaid külalisi kutsutakse haldjate peole. Ühel aastal käis näiteks tehaaris uskumatu fan pääsiaga kirjanik Terry Pratchett ise ja küllap kohteste seal oma nähtamatu akadeemia õpetlasi võlureid, päkapikke, hiiglasi, nõidu ja muidugi haldjaid. Niisugune sai lugu kastel tehaarist Hollandis Utrechti provintsis, arhitekt Petrus Clippersi meistritööst ja padruneid, Seenvanud sõellen, pan niivelt vande, haari, perekonna lossist.