Tere Meethini sõpra, mäletate veel? Kui jah, on hästi. Seesinane sõber ongi suvest tüdinud ja suurima heameelega teie seltsis tagasi. Kui silmad sulgeda, aga meeled avada, õnnestub vahel ära käia, kaugele viibida kus tahes tulevates, kaduvates ja kõduvates aegades. Nagu Artur Alliksaar kord sõnastas homses eilses ja üleeilses lõbustada end kujutluspiltidega naerda nende veidruse üle või tunda kõhedust, kui neisse sigineb õudu. Silmad avades oleme paraku tagasi, mis tuleb, jääb ikka teadmata. Ent mis läinud, teavad need, kellel tahtmist õppida omajagu hästi. Neist teadmistest, innustav Beethoveni sõber selgi hooajal ja püüab lisaks punuda seoseid mis, tõsi, kell sai luurijail alati just esimesena pähe karanud pole. Ühtlasi lisame, et kuulajail on uutel retkedel kindlasti põnevam osaleda kui eelmistel kaasas käidud. Siin täna ja praegu astume vastu sarja 19.-le saatele, mis näitab juba järgmiste talentide kasvukeskkonda ja paneb hakatuseks helisema õrnemad keeled jämedamate ümber. Mina olen Märt Treier. Head kuulamist. Sügis jõudis kätte ja lapsed läksid kooli. On muusikalgi seal oma kohta esimesest päevast peale. Kes pidas aktust viiuliansambli, kes kastanieti orkestriga, kes võitles omakootud regilauluga piketil kooli allesjäämise hüvanguks olid sellised meetmed siis tõhusad või mitte. Need on muusikavälised kõigi kõrvadele mõeldud ilmingud. Ent meis pesitsevad ka sisemised hingekeeltel mängivad muusikud. Kuidas muidu saaksid kuuldavaks kaunid ja puhtad tunded. Esimesed armu lõõmad süttidades verinoorte inimeste segi paisatud meeltes viise, mida mõnigi noormees kannaks meelsasti ette oma neiule ent ei oska neist viisi õppides kuidagi laulu kokku seada või lihtsalt ei julge, sest ei tunne end küllalt kindlalt. Märksa peenemalt, kui suvatses meie sarja üks varasemaid sangareid, Peeter süda korduma sõbrale Mart Saarele pihtida. Töö Gerd on siin ühe preiliga, kirjutas üks kahvatu pale ja hirmus häbeliku olemisega noormees oma lütseumi kaaslasest sõbrale. Õnnetuseks on mul vist juba kujunenud oma ideaal keda mustavalt teeninguid, kellega ma poole aasta jooksul pole vahetanud ühtegi sõna. Keda ma unes näen? Kelle mälestusest sai minu kontserdi Pathahh? Kes oli see kauni ütlemisega noorsand ja millises kontserdist on jutt? Samale neiule Constance Gladovskale kirjutas toona kahekümneaastane poeetilise väljendusega noormees veel midagi, mis tänapäeval saanud õige tuntuks. Osakem näha selles lihtsas poola keeli kõlavast laulus ka kasuliku õppivale muusika õpilastele lihtsa kolmeosalise muusikalise vormi ehk kuulsaimat kehastust mille kolme osa sümboliseerivad tähed A, B, A. Kas tuleb tuttav ette? Ja ongi lihtne šabloon ees. Katsuge vaid vorm sama kauni sisuga täita. Kui Beethoveni sõber kevadel esimesele hooajale kriipsu alla tõmbas, jäi üks lubadus õhku teha suurmeeste elu ja loomingu imetlemisel rohkem välja neid ümbritsenud naistest kes selle väljategemise ilm selgesti välja teeninud. Naistest sündinud loominguline inspiratsioon üksi on loonud aluse sedavõrd paljudele teostele et neist on saanud lugematuid tsükleid. Ülevaatlikke raamatu ja köitvaid saatesarju Moona, Liisa, Eliise, Alina. Kui kerge on igaüht neist saladuslikest naistest suurte loojate teostega siduda. Miks mitte lisada siia ka nooruke konstancija, keda armunud komponist küll toona 1830. aastal pealkirja ei pistnud? Küll me siin ikka heliloojana varalahkunud Frederic Chopini silmas peame, keda teist laul misenist kõlas, kandis nime soov. Omamoodi uskumatugi, kuidas ja kui põhjalikult paljud säravad ajalukku läinud muusikud omavahel seotud on. Päritolu sugulus ja šeflussidemete, igalaadset, õpetaja, õpilase suhet kõikvõimalike kunstiliste kokkupuudete ja tõekspidamiste mitmel juhul ka armulaamaga. Peatugem hakatuseks nimelt või daamide ja härrade kirglikel sidemetele ja proovigem paar käekõrval talutades jalutada ajas tagurpidi. Seda ka eesmärgiga põgusalt lasta aimuda ajastuid millesse Beethoveni sõber uue hooaja alguses rohkem tahab süüvida. Selleks, et astuda suurest vaagnerist, kelle juurde läinud hooaja lõpule ankrusse jäime edasi romantismiajastu suurte klaverikunstnike poole on naisterahvaste mängu toomine seoseidpidi seilamiseks otse hädavajalik. Näiteks portreteerib Richard Wagner Isolde ikka oma surematust ooperis Tristan Olde. Armsa näolapiga blondiini Mathilde vees on tanki ühe väga jõuka kaupmehe proua näo järgi. Kaupmeestel on üldse olnud läbi aegade hea maitse. Eks oli kaupmehe proua ajuga Liisadeltšakonda, kellest Leonardo lõpuks Moona Liisa tegi. Muide tänavu 2013. aasta detsembris möödub täpselt 100 aastat, mil Lowry töötaja litsentse perre rahastatud ja Itaaliasse toimetatud maal Prantsusmaale naasis, seal miljonite turistide rõõmuks jälle üles seati. Oli kuidas oli Leonardo aga aga Wagneri talendi ees kummardanud kena näolapiga malt Hildes ja tema niisama pimestatud kaupmehest abikaasast olivaagneril tublisti abiga oma argiasjade korraldamisel. Elas ju suur helilooja ikka meelsamini kellegi teise kulul, põlates samal ajal oma võlausaldajaid. Mõndagi ütleb Wagneri kohta tema eneselause. Andma seega ja mitte laenama. Muidugi võib küsida, miks otsis Wagner oma muusat mujalt kui enesekõrvalt oma abikaasast, kelle laulatus talle ju päriseks oli andnud. Wagneri abikaasa minna aga on nimelt see vilets häda, et oma mehe elutööst ja loomest suuremate jaga olles muusikaliselt võhik, mis võhik küll mõistab ta südamepõhjani pahandada ja kurjustada, kui tema kätte satuvad juhuslikult read, mis Wagner on lähetanud oma muu sale Matildele. Oo, armastus, teda lähen ma varakult, loodan tabada hetke teiega kahekesi olla. Hommikuseks tervituseks, kingin teile oma südame. Ehkki vallandunud suhtedraama võimaldaks ootamatu Maidki kannapöördeid, jääb Mathilde oma kaupmehele truuks ja mõlemad kaovad silmapiirilt. Itaaliasse. Romantiline kadumine on ooperile hea ja see valmib mühinal. Ja olgugi et ooperis ulatab Isolde Kristjanile mürgikarika, et kättemaksuks tõmmata mees, kes teda päriselt armastavate ei näi endaga hauda kaasa ei ole päriselul nende inimeste tarvis miskit nõnda poeetilist dramaatilist varuks. Kord aastate pärast, kui neil oma kaupmehe prouast muusat Itaaliast taga otsima läheb, tabab teda ränk pettumus. Plandmat Hilde on end vahepeal pruuniks värvinud, ise olnud, et ei ole enam. Aga see kõik sobib vaid sissejuhatuseks. Eriti kui olnu teadmiseks võtmise järel avada nimeka prantslanna, poliitiku ja ajakirjaniku François Shiruukoosima nimeline raamat. Wagneri järgmisest abikaasast heliloojast 24 aastat nooremast koosima vaagnerist saab hiljem Wagneri elutöö edasi viia Kuulsa Bayroti festivali juht. Ja kui Schopeni nooruse muusa jäi pärast oma salaihkaja lahkumist ilmale veel 30-ks aastaks, siis koosima elas oma abiga strichardist kauem pea pool sajandit, tervelt 47 aastat. Ent alustasime ju seostest suurte muusikute vahel, lubades põnevaid niite tõmmata. Küllap olete nõus, seni veel ei ole miskit hämmastavat üles leidnud. Olen päri. Teekond Wagneri suurte klaveri kunstnikeni, mille ette võtsime, vajab paremaid seoseid kui rikkad kaupmehed või Itaaliast leitud Brenetilisalded. Astume siis sammu lähemale. Koosima Wagner on 19-st neljandal sajandil Euroopas jumaldatud otse maagilise mõjuga klaverikunstnikuks saanud friends listi enese tütar Barack vallaslaps, kes toonaste tavade järgi tuli hüljata juba imiku eas. Ent listi ja mida kuu krahvinna, maride Flavi nii abielu välisarmastuse viljana sündinud koosima jää põlatult ilma. Ja isa ei salga teda ega teisi lapsi maha. Listi suhted laste emaga muutuvad küll üsna pea otse kriitiliseks sel proosalisel põhjusel, et listi kui ebajumalust, kuhu ta ka ei läheks, ümbritseb alati austajanade vägija, maride, Flavi, nii on hirmus armukade on tal selleks põhjust kuulakem vaid, milliste sõnadega suurt helilooja Debenystülistati ning mõelgem Marii kannatustele. Kogu euro. Aplodeerisite talle iga järgneva kontsert kujunes uueks Trioufiks. Meestel olid pisarad silmas, naised minestasid, kui maestro mängis publik kangestus ainuüksi tema lehvivaid kuldkollaseid juukseid ja leegitsevad silmi nähes. List suutis iga mehe ja naise panna uskuma, et tema sõrmede alt tulevad nõiduslikud helid mõeldud üksnes temale. Kriitikud püüdsid asjatult kirjeldada seda lumma, mis kuulajaid valdas. Tõrvikud käes, saatsid austajad, tema tõldaja loopisid teele lilleõisi, laulsid Serena tema hotellitoa akende all. List kuulutati oma aja suurimaks talendiks klaveri paganiiniks. Maailma esiklaverimängija tähelepanu väärne helilooja vaimustatud võitleja oma ideaalide eest kirjutati 1886. aastal tema ekroloogis. Nüüd siis olemegi ühendanud ühes naisterahvaga kaks suurmeest listi ja temast kaks aastat noorema Wagneri. Omakorda nende kahe suhteid silmitsedes joonistub üsna selgelt välja Shiruu sõnastuses isegi kuulekas ja suuremeelselt omakasupüüdmatu list ning hoolimatu Wagner. Juhtisime tähelepanu, et just lihtsalt oli see, kes aitas maakleril esmalt põgeneda Šveitsi ja sillutab talle aastate pärast tagasitee koju Saksamaale. Saavutamaks äpardunud revolutsionäärist vaagnerile armuandmine on listama mõjukad tutvusringkond ära kasutades teinud taktikalist tööd. Kolm aastat. Pagulusest kodumaale naasnuna seab Wagner end kohe siis selliste juures vaimaris kus listist, kes selleks läheks oma turneed sinnapaika jätnud on saanud juba pühendunud kapellmeister. Et luksus passib mõlemale helist, ei ole kade oma raha mõneti parasiitlike elukommetega ametivennaga jagama. Sobib see peatuspaik Wagneri vägagi. Ajaloolased ei ole üle määra kindlad, kas egoismist Wagner mõisteski listile midagi võlgneb. Kord aastaid hiljem on vaagna realistile siiski poetanud. Sinuta oleksin ma unustuse hõlmas. Tunnistada, et kui ma täna olen keegi, siis tänu sinule Ei olnud vaagneril kombeks just sageli kedagi peale iseenda tunnustada. Kui nüüd rääkida Wagneri realisti suhetest tõepoolest juba üks esimesi Wagneri oopereid, rientsi ja ka kõik teised, lihtsalt oli üks esimesi, kellele maakler oma käsikirjad saatis ja mida nad arutasid ka kirja teel või ka kohtudes. Lihtsalt mängis neid lehest. Ta hindas vaagnat ülikelt. Head ja asjatundlikku abi ajaloo peatükke kepidi astumisel ei põlga Beethoveni sõber ära selgi hooajal. Õnneks ei lasknud pianist Lauri Väinmaa end kaua paluda nilist, kui mitmed tema kaasaegsed eel ja järelkäijad sobituvad hästi peatükkidega, mis talle endalegi enim huvi pakuvad. Huvi tekitab aga küsimusi ja küsimused otsivad vastuseid. Listi fenomen on pannud väinmaa pead murdma geeniuste vastastikuse tõmbumise üle. Ristil oli üks huvitav omadus ära tunda teisi geeniusi ja seda ei ole mitte kõigile heliloojatele antud. Aga ta tundis ära tõeliselt andekad heliloojad, kes teda ümbritsesid nii tema enda põlvkonnakaaslased kui ka hiljem noored, kes tulid tema juurde nagu protektsiooni otsima abi. Ta suutis nad kohe eristada. Ja ta aitas neid, ta isegi ütles sellise lause või nagu väljendi Zenjov liis geenius kohustab. Afaseerides seda seisus kohustab Noblessabliis nimelt üks geenius, ütleme siis tema ise. See, et oled välja valitud, kohustab sind moraalselt aitama teisi, kes on välja valitud, aga kes on näiteks majanduslikes raskustes, sellega ta oli juba aegsasti nõus, ta ise on geenius sellega nõus ja selle anname talle andeks, sest nagu inimene oma väärtuse ära tunneb. Ega see ja sellepärast väiksemaks ei tee. Ja ega Wagneri ennast väiksemaks geeniuseks ei pidanud. Väinmaa esimene huvi seondub siiski klaveri ja pianismi looga. Ei olnud veel baroki ajal muusikuid sellist rolli, nagu see meie ajal tavaline. Aga uut teed näitas juba, kelle oreliimprovisatsiooni test oleme kirjelduste põhjal varemgi imelugusid rääkinud, olgugi, et tänapäeval neid keegi oma kõrvaga kuulata. Isa. Tõnismäe lugu aitas sisse juhatada ka Mozart. Juba lapseeast saati särav interpreet klavessiini. Beethoven vaimustas juba kuulajaid haamerklaveril. Edasi tulid virtuoosid pääl list veel hiljem Screabin, Rahmaninovi ja teised. Võib-olla kui ma peaksin siiski ühe nime nimetama esimees, siis ma võib-olla nimetaksin Beethoveni, sest just nimelt sealt algas ka klaveri, kui instrumendi areng. Beethoveni küpsesse loomeikka jõudes ei olnud klaver enam ammugi poisike. Et vaid põgusalt meenutada klaveri ja pianismi sündi, tuleb esimeste katsetuste otsimiseks astuda tagasi lausa seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu aasta isse. Klaveri kui instrumendi pikk sünniperiood on muusikaajaloos oma jagu uuritud. Põnev ja mitmekihiline peatükk. Vaatamata tõsiasjale, et tänab päev peab õiglaselt klaveri leiutajaks Firenze klavessiinimeistrit ja meeditsite kuninglike pillide hoidjad Bartholomew Christoph Orid ei olnud see nimi klaverilooja enese eluajal 18. sajandil kuigi tuntud. Pigem osati klaverit siduda sakslase Gottfried Silbermaniga, kes oli ka ületamatu orelimeister. Et jätkata korjet imeliste seoste põllult, ei pea me nüüdki palju vaeva nägema. Sedapuhku liidab klaveriajalugu elegantselt ühe maailmakuulsa dünastia, lülisid omavahel. Nagu on kirjutanud Eesti klaverimuuseumi idee algataja, nii-öelda Beethoveni sõbra hea sõber Alo Põldmäe tutvustas Silberman oma 1730. aastal valminud leiutis Johann Sebastian Bachi legi, kes küll pidas tema klaverit, siis raskesti mängitavaksime kõlalt nõrgaks. 16 aastat hiljem sai Silver Man aga juba tellimuse mitmele billile, kui preisi kuningas Friedrich Suur tuntud muusika metseen Machi poja Carl Philipp Emanuel soovitus kuulda võttis ja pillide tellimise otsusele alla kirjutades oma vaimustust jagas. Muide, kui Isamaa hiljem Potsdamis kuningat külastas, meeldinud talle Silvermani arendatud pill vägagi. Mis klaveri kujunemisloos veelgi toredam, sellesse on tähelepanuga väärse lüline pugenud kabahhide dünastia kolmas liige, Johann Sebastiani noorim poeg Johan Christian, kes soleerist 1768. aastal Londonis inglise meistri Johannes trumpe, tahvel klaveril. Just selle maailma ühe esimese klaveriõhtu erakordne menu. Muutiski klaveri üleöö moeasjaks. Mis tänapäevast klaverit puudutab, siis selle instrumendi arengus ei ole juba pikka aega täheldatud põhjapanevaid muutusi. Võib-olla on selline paigalseis ka põhjus, miks ikka ja jälle pöördutakse juba põnevusestki tagasi muistsete ja moest läinud instrumentide juurde leides neis isegi müstilise jooni. Kuulakem näiteks, kuidas võrdleb kolme sugulast klavessiinihaamerklaverit ja meie tänapäevast klaverit pianist Irina Sahharenkova kelle enda kinnitusel on kõigi kolmega olnud pistmist võrdselt, et kolm piljon olnud ühekorraga väljas isegi tema kontsertidel? Näiteks klavessiini kõla on hästi õrn ja seda ei saa enam muuta, kui oled juba klahvi alla vajutanud. Haamerklaver on kõige salapärasem biilsus, temas on midagit, klavessiini ja midagi klaverist, kuid ta ei ole päris, seega teine. Kui haamerklaverit suhtuda nagu klaverist sisi, tule mängimisest midagi välja. Selle pilli kõla on hästi läbipaistev ning tal puudub kaasa Läks klaveri massiivsus. Klavessiin on instrument minevikust. Armastan seda väga mängida. Mõnikord pean klavessiini kõige lähedasemaks. Esimesest haamerklaveriõhtust 1768. aastal jäi Ludwig van Beethoveni sünnini veel kaks aastat. Sealt omakorda veel pea pool sajandit teoseni, mis kannab haamerklaverinime juba peakirjas. Hammer klaviir sellise pealkirja all tunneme üht mängutehniliselt keerukamad Beethoveni sonaati oopus 106 mis on ühtlasi grandioossed kestuselt. Penistil kulub sõnade esitamiseks 50 minutit või isegi terve tund. Ei ole neil põhjusin söandanud seda ette võtta. Paljud eesti pianistidki. Ehk oleks kontsert pianism pääsenud võimule varemgi, aga ajastud ei osanud esiotsa miskit sellist soosida. Romantismiajastul muusiku positsioon muutus, kui ta oli veel klassitsismi ajal suuresti ikkagi õukonna teenistuses olev. No kuidas me siis nimetame teenriks, võib olla palju öelda, aga, aga ikkagi ta sõltus täielikult õukonnast, siis juba ütleme, Beethoven oli esimene, kes murdis suuresti välja ja, ja ütleme ka oma sellist vaimset iseseisvust deklareeris lausa trotslikult. Kogu romantiline põlvkond nagu viib seda edasi ja kunstniku roll muutub tähtsaks. Ja siiski ei olnud see Beethoven, kellest sai romantilise 19. sajandi algul pianisti publiku võlur number üks. Peame naasma finantsiliste juurde, keda ei ole muide Beethoveni ka keeruline siduda isegi Haydniga mitte teise suure Viini klassikuga, olgugi et Haydni lahkus siit ilmast kaks aastat enne listi sündi. Nimelt oli listi isa Aadam teenistuses, samas, kuhu Haydn oli jätnud aastakümneid oma elust vürst Estrahasi juures. Mäletate veel hiiglaslikku ja edevatesterahasata, mida oleme varemgi kirjeldanud. Lossis oli 125 uhked tuba pargis purskkaevud, rosaarium, ide alleed. Et külalised ära ei eksiks, igaüks neist kingiks lehviku, millel oli joonistatud lossikompleksi plaan muuhulgas kuulus kompleksiga 400 kohaline tõrjuma jaa jaa, marjunity teater. Erinevalt kapellmeister haidmist oli listi isa küll vaid karjus, et lammaste kõrvalt mängis temagi Haydni juhitud kapellis. Karjuse poeg Zarends osutus aga juba viieselt nõnda muusikaalseks, et isa toimetas ta õige pea Viini Karl Tšerni juurde. Oleme sedagi meest varem põgusalt esitlenud ja mis parata, mitte just säravaima heliloojana. Õpilaste vaimustus Tšerni muusika vastu ei ole täheldanud ka muusika ja teatriakadeemia õppejõud. Väinmaa. Kõik õpilased vihkavad teda sest ta on kirjutanud tohutu hulga hästi igavaid etüüdi, mille ainus kasulik külg on see, et nad panevad näpud väga hästi liikuma. Ütleme ainult, et rohkem kasutegureid ei ole. Etüüdi teil ei ole, aga sellest täiesti piisab, kui me räägime tserni tülidest, see on juba väga hea põhjuse teada muusika vajalik. Seesama tüütu Tšerni, kes oli siiski väga hea õpetaja, aitaski meil suurema pingutuseta kokku viia listi ja Beethoveni, sest Tšerni oli omakorda Beethoveni õpilane. Ja mis parata, Kaczernine kittel oleme jälle sattunud ühe imelapse otsa. Aastal 1800 oli Karl Tšerni Viinis esinenud avalikult ja kandnud ette Mozarti klaverikontserdi. Fakt üksi ei suudaks kedagi toolilt pudendada. Aga kuidas on teadmisega, et orkestri saatel mängis toona teose maha üheksaaastane poisike? Beethoven hindas poisikese võimeid kõrgelt ja kui see oli juba 14-le, kiitis teda tunnistusel selliste väljenditega nagu erakordsed edusammud ja imetlusväärne muusikaline mälu. Ja tõesti, Tšerni suutis peast mängida kõiki oma õpetajatrükis avaldatud klaveriteoseid tuli vaid nimetada oopuse number ja lapseohtu poiss juba mängis. Õpetaja vaata, see olnud peast mängimine muide seejuures sugugi kiidetav, nagu Beethoven manitsevalt märkis, kuigi ta mängib üldiselt küll õigesti, unustab ta ikkagi kiire lehest lugemisoskuse ning kaotab samuti õige väljenduse. Ometi vaatamata isalikele, manitsustele ja suurepärasele tunnistusele ei rahuldanud CERNi mäng Beethovenit kunagi. Ja ei ole õnnelikumad needki, kel täna Tšernjetüütide kallal pusida tuleb. Kui püüda veel listi ümbritsenud tähelepanuväärsete inimeste ringi avardada võime lisada ka ester Haaži omaaegse kapellmeistri Joseph Haydni. Ja mitte ainult seetõttu, et listi isa sama vürstiteenistuses oli kui mäletate, veel oli Beethoven omakorda Haydni õpilane. Oleme püsti pannud juba neljaastmelise torni, millest järeldub, et list oli Haydni õpilase õpilase õpilane. Haydn oli tundnud ära Beethoveni ande. Tšernigi imetles oma õpilast ja emotsionaalsemad leheküljed ajaloost on püüdnud Beethoveni sky teha listi andunud ja avalikku austajad. See on koht, kus Lauri väinmaal tuleb peadvangutada. Liigub ju kauneid legende, isegi mitmetes elulooraamatutes on, on teada legend, kus Beethoven oli noore imelapsest listi kontserdil sattus vaimustusse, tuli lavale ja suudles listi. Midagi sellist tegelikult ei olnud. Aga list väga vanana avaldas ühele oma õpilasele väga kalli mälestuse ja ta hoidis südames, tähendab, tegelikult ta siiski kohtus Pythoni kaks korda. Nimelt Tšerni tõi oma noore 11, võib-olla siis juba 12 aastase õpilase Beethoveni juurde teda näidata. Veed on üldiselt ei armastanud imelapsi, sest noh, tihtipeale nendes tehti ju sellised noh, ütleme nagu tsirkuseartistid, et ta oli huvitav nii kaua, kuni ta oli väike ja pärast lõugu teda kõrvale. Aga tulles vastu Tšerni soovile ta siis kuulas listi ja list ise meenutab seda, et alguses oli suur maestro üsna pahur. Ei hoolinud eriti sisaka, andis talle mitmesuguseid muusikalisi ülesandeid, laskis mängida, pahib puugat transponeerusele, see tähendab mängida kohe sedasama fuga teises helistikus, mis on tohutult keeruline. Kui minule see ülesanne praegu kohapeal anda, siis ma oleksin väga suures hädas ja näeksin hirmsasti vaeva. Aga veri Norlist sai hullupööra raske ülesandega hakkama. Olgugi, et Beethoveni näidanud algul välja mingitki huvi poisiga kohtuda. Päädise erakordne kokkusaamine kahe geeniuse vahel lõpeks sellega, et juba kurtusele kaldunud vanameister ise mängis oma õpilase õpilasele listile ette oma muusikat. Viimastel eluaastatel tihtilugu tusa. See vanameistri, selline tegu pidi olema märk talendi äratundmisest. Ja Beethoven tõesti leebus ja suudles teda laubale ja andis nii-öelda oma õnnistuse ja lihtsalt ütles, et see oli tema elu tähtsaim sündmus. Ta ütles seda vanamehena, mis näitab seda, kuivõrd ta hindas, kui tähtsaks ta pidas Beethovenit tema rolli tema muusikat üleüldse muusika ajaloos ja muidugi ka talle isiklikult. Beethoveni kuupaiste sonaat seisis aegu hiljem sageli listi mängukavas, kui ta juba mööda Euroopat ringi rändas ja publikut hämmastas. Muidugi oliga geeniust äratundmises geniaalsust üles näidanud list mõistnud Beethoveni sky erakordset loojat näha ja see tänu ei väljendunud, vaid kavva võetud teostes või suurtes sõnades. Ja muide, siit on veel üks asi, nimelt Beethoveni monumendi püstitamine Bonni 30. surma-aastal Listoli seal kandev jõud sest asi jäi toppama, ei oleks liidud rahasid, aga jälle tegi ta kontsert andis selle tulu sinna. Nii et siin veel üks väikeseks asped. Ta pole võrreldav ühegi interpreediga. Ta külvab enda ümber ärevust ja imetlust. Ta annab oma elu, kui istub klaveri taha. Kes oli see, kes nõnda oma päeviku veergudel pärast üht listi kontserti õhkas. Saage tuttavaks veel üks kuulus daam meie teekonnal, Clara Schumanni, maailmakuulsa helilooja Robert Schumanni kaasa. Ja samuti väga hinnatud klaverikunstnik nagu list, mehed, ahven, Mozart, CERNi Schopen, oli temagi imelaps, kui esines juba üheksaselt lipsigigi vänthausis. Clara Schumanni ei olnud ainus 19. sajandi klaverikunstnik, kes nõnda ülevoolavalt oma kaasaegset listi imetles. Ja tõesti Listoligi kui jumala rahvale, ametivendadele ja õdedele, kuningatele ja kindralitele. Kõik nad olid kohal, kui müürileht listi saabumisest jälle teada andis. Või siis telliti kunstnik enda juurde, kui seisus kutsujate rahva sekka laskuda ei lubanud. Lihtsamgi publik pidi varuma rohkelt rahases piletid olid hirmkallid. Kõik tahtsid ju näha noort andekat talenti, kelle kuulsus jõudis kõikjale heite. Clara Schumanni päevikukanne on pärit aastast 1838. Meil lihtsalt oli vaid 20 seitsmene, aga ammugi kuulus üle Euroopa. Seejuures Ungaris oma kodumaal olid end rahva südamesse mänginud veel enne, kui lapse jasmiini Tšerni juurde läks. Vaevalt 10 11 kümnesena. List teenis kogu raha ise oma kontserditel. Ja nagu tänapäevased tipp popartistid, tema kontserdite piletid olid kallid. Korraldajad võisid rahulikult panna kahe või neljakordse piletihinna ja ikka osteti piletid ära. Ja lihtsalt elas üsna vaba elu, ega ta siis ei, et nad kokku ta elas väga heades hotellides. Lõunatas parimates kohtades ja nii edasi. Aga väga suure osa oma rahast andis ta heategevusse. Kui oli mingi loodusõnnetus, näiteks Ungaris oli 1009 40.-te aastate keskelt tohutu too üleujutus, toona vajas üle kümned tuhanded inimesed jäid ilma koduta. Tema oli sel ajal Viinis, kui ta sellest kuulis. Kohe organiseeris ta kuus kontserti, mille tulud läksid sinna kannatanute abistamiseks. Kõik need teod mõistagi vaid kasvatasid listi populaarsust ja raha tuli ise listi juurde olgugi, et ta seda ka lahkelt laiali jagas. Kui saad rikkaks ja ka osa oma sissetulekust heategevuseks, õpetavad ka mitmed tänapäevased rikastumise lõhutavad õpikud või karva juuksepahmakaga nägusalisti sooloesinemiste menu tähendas muu hulgas sedagi, et geeniusest sai kiiresti miljonär. Ehk koguni esimene muusikute seas. Tol ajastul ei ole geeniusest kunstnik ja rohkem majandamine ülemäära tavaline partnerlus läbi aegade. Siingi paistis list silma ja oli pioneer veel mitmes mõttes. Näiteks olid tema esinemisgraafikut sedavõrd tihedad, et neid tuli korraldada mänedžeri. Sellist asjameest sellises rollis ajalugu samast ajastust ei mäleta. Lihtsalt mängis ja daamid nõrkesid kõikjal, kuhu ta läks. Pöörane virdoosus vaheldumisi lüüriliste numbritega, millel oli samuti kindel kohtemaid taastes. Võtame mõne hetke ja visandame silme ette hullumas, miks mitte ka kiljumas või minestama saali. Vahest on see, mis nüüd kõlab tuntumaid kauneimaid meloodiaid listi loomingust, mille juurde me seni veel õigupoolest jõudnud polegi. Kujutlege end väljavalituks ühel sellisel õhtul muidugi märksa vaesemale kui enne Manageri klaveri taha kollase juuksepahmakaga list ja ettekandele tema enda loodud libest traum armuunelmad. Ja tegelikult kui me vaatame nüüd tema kui hiilgava doosi oma aja suurima pianisti, võib-olla nagu tihti ollakse kõikide aegade suurima peanistiga, no seda me ei tea, sest meil ei ole salvestusi, aga tohutu oli ta kahtlemata seda kuulsat populaarsust ja, ja seda kõmu, mis juba tema eelkäia, eks siis saab seda võrrelda ainult tänapäevaste popartistidega. Michael Jackson, Robbie Williams, kes käis meil, see on täpselt seesama roll, oli näiteks listil omaaegses. Ma siin lugesin ühe leedulanna muljeid, kus tuli ja kogemata sattus lavale Robbie Williams kallistas teda ja ta ütles, et see on minu elu õnnelikem hetk. Listi kontserditel oli murdu just nimelt selliseid inimesi, naisi ennekõike, kes armusid, kes langesid minestusse juba ainult sellest, kui, kui lihtsalt viskas oma kinda, nagu ta alati tegi, ta tuli lavale valgetes kinnastes, siis võttis need käest ja viskasin telekontsertklaveri alla. Ja nendele kinodele jooksid kõik daamid tormi. Või näiteks keegi daam säilitas surmani nagu medaljoni sees klaasi all listi ära suitsetatud sigarid, kuni see oli temale saanud pühaks liiklejaks ja nii edasi. Veel üks näide Berliinis 1847. aastal, kui ta tegi kontserte. Ta saabus muidugi maailma kuulsana ja tegi 20 kontserti järjest, sest nõudlus oli nii suur 20 20 ja igal kontserdil kindlasti. Saalid olid juba tollal suured, 2000 inimest oluliselt vaimustatud rahvahulk. Pärast ühte kontserti võttis hobused tõlla eest lahti ja vedas ise listi hotelli, kus ta peale. No ja need pidid juba olema loomulikult mehed. Tähendab, ta vaimustas kõiki, tema persoon, selle erilisus ja muidugi sa ajast soosis seda, seda kunstniku tõstmist kõrgemale nagu tavainimesest helist ilmselgelt nautis seda. Küllatuseda nautis. Veel enne oma traagilist lahkumist kavandas Maicel tšaksungi Londonis lavale astuda lausa 50-l korral järjest. Piletid ootasid juba ostjaid, kui saabus teadmine superstaari surmast. Eluajal õnnestus Jacksonil siiski ära näha ka Eesti ja eestlastel Jackson. Ja milline kummaline lugu Eestis, sedapuhku Tartus. Dorpatis jõudis ära käia ka superstaar list. Neid sündmusi kirjeldame juba järgmisel korral. Ka imestame siis listi loomingut tehnilise keerukuse üle ega jäta vastamata ka küsimusele, kas 19. sajandi esimene superstaaris klaverivirtuoos tõesti oligi Don Juan, kelleks edu justkui teda hakkama ahvatles. Beethoveni sõber on tänaste kirglike vestluste eest tänulik pianist Lauri Väinmaale kelle abi kulub ära tulevalgi korral. Tsitaadid Toomas Lõhmuste hooleks. Saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.