Tere hommikust. Alustame tänast jutusaadet, stuudios on Margit Kilumets ja nii tahaks ütelda, et klaveril Viive Ernesaks, aga tänaviive tuleb sul mängida sõnadega. Tere hommikust. Tere hommikust. Kui ma korraks juba seda võimlemise nalja tegin, siis tegelikult sa oled mitukümmend aastat raadios inimestele võimlemise taustaks muusikat mänginud, siis vahepeal oli paus ja nüüd sa teed seda jälle, eks ole. Ja enne pausi olen ma mänginud 26 aastat. Ma lugesin raamatust eile õhtul 26 aastat annab minu pilli järgi tantsija minu pilli järgi ja ma väga väga toredad nimed ja ma neid praegu nimetama ei hakka. Aga nüüd pärast seda pausi olen ma mänginud. Oi tont võtaks, ma arvan, üks viis aastat küll juba ja isegi rohkem. Diviivese nõuab inimeselt ma ütlen kohe ära, et meie oleme Viive Ernesaksaga vanad sõbrad ja kuidagimoodi ei saa sind heietada, ma arvan, et sa isegi paha, katsu, ainult et milliseid omadusi see pianistid klaverimängijalt nõuab? Niimoodi võimlemise taustaks mängida. On üks niisugune omadus, et sa pead oskama improviseerida, siis on hea, kui sa peast mängid, et sa nooti lehitsen. Teiseks olen mina juba lapsest peale mänginud. Võimlemisele kooliajal mängisin võimlemise võimlemiseks ja ja, ja eks sealt ühesõnaga liikumisega olen väga palju mänginud ja ja ma kuidagi tunnetan liikumist hästi, kui ma olen klaveri taga. Ja siis siis ma olen nagu kodus ja omavahel öeldes, esimene see seitsmendas keskkoolis, kui me õppisime, siis oli minu paralleelklassis oli Lea Tormis, kes õppis balletikoolis ja tema tantsis mustlastantse. Kujutage ise ette, väga lõbus oli. Seitsmenda keskkooliga seoses oli sul just sellel nädalal üks suur tähtpäev ka. Nimelt eile ja sellest on siis nüüd mööda. Ai, ai, ai, las ma mõtlen, 63 aastat, mis juhtus 63 aastat tagasi, 63 aastat, 50. aastal, Me lõpetasime seitsmenda keskkooli, see oli just äsja oli liidetud prantsuse lütseum ja ja, ja vestolm oli vist ja ma olin, ühesõnaga meil oli alguses tütarlaste kool, aga pärast tulid nagu noormehed ka juure. Ja nüüd on meie 20-st tüdrukust sellest liit, kas nii-öelda on meid alles? Nõmme ja eile saime siis Tallinnas kokku ühes kohvikus ja meid oli kohal seitse. Nii et päris president sarv, eks ole, kas tuntud inimesi ka nende hulgas on? No sina oled Lea voolus ja, ja ma arvan, et teine, kuulus inimene on kosmeetik Inna Tarmak ehk kes käib ka muide veel tööl ja meie oleme kahekesi olime, kes veel nagu natukene tööga seotud nagu mina selle võimlemisega ja ja henna ikka teeb neid nägusi, selle katsutakse. Kui me nüüd tegelikult ikkagi tuleme tagasi sinu ja klaveri mängimise juurde, siis milline suhe sul klaveriga on? Sa, sa, sa oled ikka loomu poolest andekas, isegi ükskõik kuidas ma tahaksin olla tagasihoidlik, aga see tuleb ikkagi orgaaniliselt, see klaverimäng sinule. Ma tänan. Aga vaata ikka, sõber on sõber ja oskab ikka ilusaid sõnu öelda. Ma arvan küll jah, et ma kuskil viie aastaselt hakkasin vist mängima teadega ja ja õppida ma ei ole eriti tahtnud diletant, mul on nagunii elu lõpuni olnud natuke seal klaveri taga, aga ta on minu oma. Tähendab, ma võin temaga teha, mis ma tahan, kui ma panen sinna käterätiku klaviatuuri peale, siis ma võin seal mängida. Kujutage ette, kui ma olen viie aastaselt mänginud ja ma olen praegu 82 aastane. See on sisekaitse kolm, 70 77 aastat olen ma siis mööda neid klahve tagunud. No ikka oioi oi, eks ole, kas mõnikord puruks oled ka tagunud olen ja, ja väga ühes väga tähtsas tähtsas kohas olen Moskvas suures Tšaikovski kontsertsaalis ja ma olin siis korregraphis koolis kontsertmeister ja siis oli üleliiduline niisugune ülevaatusi ja meil tuli siis liidi austeri Tiina. Ja seal on üks hundi ulgumist, koht, kus ülevalt kõrgelt okta, mis ma pean lööma niimoodi niukseid, teravaid, teravaid noote ja ma, mul on üldiselt tugev käsi, väiksed sõrmedega tugevad ja siis ma panin niisukese piraka, et see eel käis, sealt. Ongi vastu seda ülemist, seda klaveriga on ja muidugi siis see üle teleülekanne oli ka siis hirmsasti sain sellest kuidagi parandada ja, ja siis sunniks venelased kakoita viivia tuleb siia perifeeriasse peksa, fin klaveri põrus, et eelmine nädal mängisin fan Klaibun Secoosi kontsertsaali saalis ei kontserti ja klaver jäi alles ja, ja see oli väga paha, minu järgi tulid riiakad, viiega ta mind kohe, ma mõtlesin, et ma saan tappa Nende käest, aga õnneks pääsesin terve nahaga kõik ja veel üks asi ja siis selles sellel kontserdil Moskvas istus minu kõrval kuulus pale balletitantsija Nurev. Ahaa no see inimeste galerii, kes sinu eluteel on jäänud, see on ikka ikka meeletu, kas mõnikord õhtul, kui sa voodisse heidad ja paned käpakesed kokku ja mõtled, et milline elu mul on olnud, siis kõik need inimesed käivad sul silme eest läbi ka vä? Ja ja, ja põhiliselt ongi viimasel ajal, vat ongi niisugune pilt, kogu aeg käib ja see on peris hirmust seen ikka päri, margitsem päris päris kole-kole kohe. Vastupidi, see on ju meeletu hulk toredaid mälestusi. Ma arvan, et enamik mälestustest on, on ikka ilusad ju. No on ilusaid, aga on ka väga, on ka väga kurb ja mitte kurbijaga väga niukseid halbu mälestusi ja. Mis on tants? Ma tahtsin ikka omale paela kaela tõmmata või Pirita jõkke hüpata ja niisuguseid asju on ka olnud ja kui ma ühel suurel kontserdil saatsin Georg Otsa ja meta Kodanipork ja Georg Ots pidi ootamatult ära sõitma, rabas kõik noodid kaasa. Ja, ja meta Kodanipork läks tema järgi siis esinema see nagu kontserdi lõpp ohvitseride majas, see oli väga-väga peen peenkontsert. Ja siis mina ütlesin, oh siis ma tean, sa lugu ammust aega juba peast seda lõbusast lehest, sest viljalaulud rapopim Bamba, mõtlesin, et mul pole noote vaja ja läksin sinna klaveri taha ja siis hakkasin mängima seda eelmängu. Ja ma olin hakanud, mul oli ükskõik, missuguse helistikus ma mängin, ma ei mänginud neli tooni kõrgemalt siis solist meta, Kodanipork tegid kaheks. Kõutsi kuskilt pihta ei saanud. Asemel et maal, siis oleks läinud õige sellistik, hakkasin mina kõva häälega klaveri taga naerma, tõusin püsti. Pikk seelik seljas ja lihvisin lava ta. Vaat niisiis pärast seda mõtlesin, et no mis teha jah. Aga siinse oled teisiti. Sa ütled riive, kas sa kunagi oled kahetsenud seda, et sinust ei saanud nagu suures mõttes solisti suurt pianisti, kes läheb üksi lavale nagu Kalle Randalu või Lauri väinmaa, et sa, sa oled nagu, nagu alati kedagi saatnud või kellelegi kõrval olnud. Ei, ei, ma olen ikka väga õnnelik, et ma olen saanud, mõtle, kui ma oleks nüüd üksik pianistanud, mida ma Alexis näinud oleks ainult kaheksa tundi päev läbi harjutanud ja elu oleks elamata jäänud ju. Kus on siis see suur-kirju galerii, kes minu minuga koos on tseerinud või on? On see on? Ei oska, sulle, vastab tegevust. Ei, tegelikult see ikkagi vastasidki õigesti, et iga inimene peabki tegema seda, mille jaoks ta on loodud ja kutsutud, eks ole ju. Kuidas su muusikaline haridustee kulges tegelikult, eks ole, õppisid seitsmendas keskkoolis, praeguses inglise kolledžis ja muusikakoolis oled sa õppinud ka? Muusikakoolis olen õppinud ka. Tegelikult algas asi nii, et ma kuueaastaselt ma olen tegelikult Lõuna-Eestist pärit helme riigimõisast, isa oli mul seal selle koolijuhataja, aga ma käisin klaveritunnis. Ja seal läksin ma edasi Tartu muusikakooli Tartu muusikakooli, aga siis juhtus oletus, et ma jäin lastehalvatuse. Siis me võtame selle korra tagasi selle ei tundu, et see on nagu sinuvanuste inimeste puhul, seda tuleb tohutult palju, et sageli ette, et nad ütlevad ja siis juhtus minuga see, et ma sain lastehalvatus. Mis asi see lastehalvatus on ja kuidas, kuidas seda seda saadakse või kuidas sellesse jäädakse? See on ikkagi. No pisik oli niisugune, mis liikus ringi niimoodi, et ma mängisin sellel tõrvas kohalikus, selles orkestris seal ja kuskil Kärstmas oli mingi kontsert ja ilmselt sealkandis oli juba see lastehalvatus. Liikvel oli ja ta algab niimoodi, et lihtsalt on väga kõrge palaviku ja kukal näiteks ja, ja mina pidin just selle, seal oli mul järgmine päev, pidin Tartusse sõitma eksamitele muusikalieksamitele Elleri kooli, siis Elleri kooli ja, ja siis oli niisugune lugu tema ja siis teises A Vive jälle tembutab, tead, et nüüd ta ütleb, et ta on haige, pole tal häda midagi ja mingu ikka kohale. Nojah, ja siis läksin, aga ma sealt kaugemale ei saanud kui Maarjamõisa kliinikusse ja, ja siis professoriks mindi, vaata selle tegi mulle hoopis lapsepõlve peale ja seda ühte jalga on juba natuke lonkisin vasakust jalast oligi. Ja, ja siis ma jäin poolteist aastat, olin haiglas. Aga seal haiglas oli sel ajal nagu nimetati punanurk ja siis ma käisin seal klaverit, mängib viimasest ma kogu aeg, kartsin, et mu käed hallatavad ära, õnneks käed ei jalutanud nagu jalga lõi. Sellel haigusel on tegelikult väga hirmsat, aga on inimesi, kes ongi jäänud ratastooli ja, ja, ja, ja selles mõttes sina oma vitaalsusega tulid sellest ikkagi välja. Nojah, sest ma ei püsinud kuskil paigal ja peal hiljem, kui ma sinna Tartu oli Miina härma selles keskkooli läksin siis ma Lombates läksin ja muusikakooli läksin ka üle toomemäe, ikka trilimpstri limpsi ja midagi teha ei ole ja siis oli vaja uisutama minna ja siis oli vaja kuule minna ja, ja ikkagi lombakas olin ja aga varsti pärast ütles, et, et see oligi just, et ma olin optimist või niisugune niisuguse elurõõmsa ellusuhtumisega ja kahjuks siiamaani. No sa ei saanud sinna muusikakooli, aga mis siis edasi sai? Ma sain muusikaga, sa läksid sinna hiljem lihtsal ja, ja ja, ja, ja ma olin seal seal väga, väga need olid, see oli aasta 46 seitse ja siis oli minuõpet. Ta oli seal ansambliõpetaja, oli Johan Simm aga tema tuli siis hommiku tuli muusikakoolid, kui ta tundi tuli, siis ta oli juba Oskar Lutsuga käinud jaama puhvetis, meil olid jubagrammid. Ja siis ta tuli tri limpsi Guagates sinna. Ja vaatas seda tunniplaani ikka kannad, varbad kannad, värvuvad, et kuhu klassi minna. No vot, niisugused huvitavad õpetajad on mul ka olnud. Aga mis sa sealt muusikakoolist veel kaasa võtsid, noodilugemisoskuse või see oli sul ka ennem olemas? Vat, kaks oskust on mul olemas jah olnud, on siis ma olen niisugune hirmus noodi hea noodilugeja olnud ja see tänu sellele olen ma pääsenud üldse nii kaugele, kui ma ma mõtlen, et isegi partituuri, et ma olin Gustav Ernesaksa juures kontsertmeister ja et ma olin Estonias balletis, mängisin tõesti väga-väga rasket repertuaari. Sinnani olin jõudnud, see annabki imestunud. Aga mis see teine oskus siis oli, esimene oli noodilugemise oskus ja teine teine ütlemata. Improviseerimisoskus äkki väseegahaga siis natuke olnuks piinlik üteldagi mul natuke nagu absoluutne kuulmise poole olemas. Mida see absoluutne kuulmine, kui inimesed kuulavad praegu jutusaadet, ei tea, mida see tähendab, see tähendab seda, et sa, sa kuuled ühte, no näiteks, võtame. Ühte heli jah, ühte heli, mis Notzen, ja tavaliselt me vedasime kihla, kui see nõmme, elektrirong, kenaadi Bodelsikaga oma muusikalisi, me vedasime kihla, kas see rong vilistab syydvisiibe mulli. Ja mina võitsin, sest ikka üks, aga oli vahet küll, üks välist vilistas siis vilistes Siibelli. Kuidas te selle kindlaks tegite, pärast klaveri läksin haava või oli helijärk või midagi ikka? See on, see on tegelikult kohutav, suur nuhtlus, sest seitsmendas keskkoolis olles proua Man, kes oli meie lauluõpetaja, viskas mind lihtsalt koorist välja, sest vaata, nemad vahetavad jõelistikuid. Kui koor nii kõrgelt ei saa laulda, siis võtavad toon alla pooli andnud noodid kätte, mina üksi laulsin noodist ikka seda õiget nooti tähendab valetasin kogu aeg. Siis visati mind välja, sealt ei saanud kooris laulda. Kuidas sinust klaverisaatja sai? Sa tulid sealt koolist ja siis ei olnud ju nii, et lihtsalt seisid keset tänavat ja keegi tulijate Tiived hakanud mulle taustaks mängima. Mis ma ei oska sellele küsimusele, vastad. Oot, las ma mõtlen natuke, kuidas see võis olla siis? Keegi pidi sind kutsuma. Ma kogu aeg mängisin, ma ei tea, koolipidudel mängisin igal pool, mängisin, kui oli vaja, keegi laulis laulu, saad mind. Isegi tantsupidudel mängisid, eks ajupidudel mängisin ma kuueaastaselt või, ja, ja siis siis ma võin kuueaastaselt, mängisin juba tangunud tulnud näiteks aga siis mind ei lubatud kaua seal, kuna see oli koolimaja, kus me elasime ja siis mindi lubatud õhtu väga kaua olla seal, aga tüdrukud kõik palusid, ikka tuleb jälle mängima. Ja siis isa ema panid ukse kinni ja siis üheöö, magasin selle mati peal, mul olid väga ranged ise. Et sa ei saaks minna välja inimesi lõbustama mitmeks tunniks. Ja no ja muidugi nagu aastane sa mõtlesid, jalad ei ulata, Pedalinigid. Kas selliseid inimesi riive on ka sinu elus olnud, keda sa ei saa klaveril saata, kellega on niisugune ebakõla või ebaklapp et sina oled klaveri taga ja tema, noh siis peab laulda ja sa saad aru, et see absoluutselt mulle see inimene ei sobi. Ja Estonias oli eriti ooperilauljate seas, oli niisugustesse, need. Nendel on üks niisugune häda, mille, mispärast ma ei saanud, et nad kui nad rütmis eksivad. Andke andeks, manalamees Georg Tales oli üks niisugune laulja ja mina pidin saatma ühel kontserdil tema Rubensteini ööd. Seal hakkab niisugune sünkoobiga eelmänguna talitada niisugune sisseastumine. Ja mina mängin mänginde Maidule. Ma lähen kuidagi jälle algusest peale, hakkan jälle kahte esimest takti mängima, ikka ei tule sisse. Mandot korda proovin. Ja mis teeb tema? Tema vaatab üle õla minu peale ja näitab pöidlaga üle õla, et vaadake, et see saadi loll. Mingi Palestiina ongi niisuguseid asju ka juhtunud. Väga lõbusaid asju on ka juhtunud, Helgi Sallo, kui on juhtunud üks kord niisugune asi. Vanemuise kontsertsaalis. Ei tule jälgi, siis hakkan uuesti mängima. Tiidule. Mõtlesin, et oh ohtunt, mis nüüd on. Siis ta vaatab ka saali poole, tali tal enamike teada, mis on, tead, teeb oma nägusi seal ja tuleb sinna minu selja taha klaveri juurde ja ja tähendab, tal läksid sõnad meelest ära tööle, selja tootja nägi oma esimesed sõnad ja siis läks kohe kõik libedalt lahti. See oli kõik nii kena küll, aga pärast tulin selle üks dirigent sealt ja ütles niimoodi, et kahju küll, et nii ilus kontserdi olitete Viive Ernesaks rikkusite Helgi Sallo laulu ära. Et mõnikord saab sinu kaelas. Ja, ja kontsert, jajajah ikka sabad. Olgu, jätame need lauljad ja me kindlasti ei jõua kahjuks läbi võtta kõiki neid ega inimesi ei mõtlengi. Teele on jäänud ja aga, aga koreograafia, kool ja baleriinid on ka üks väga suur etapp sinu elus. On küll, jah, tõesti, väga suurelt. Kuidas sa sinna sattusid, seda sa ometi mäletad? Aga seda mäletan väga hästi, see oli, Moskvas oli noort noor, oli, mis oli see festival, noorsoolooso festival, noorsoofestival see 57 kuskil sel aastal ja mina kogemata kutsusin, olin, Pärnus, oli rahvatantsujuhtide seminar. Ja ma ei tea, aga kes mind oli siis kuulnud või kus kohas need Heino Aassalu ei keegi kutsusid mind sinna, semine oli mängima ja seal oli üks korregraphi kooli õppejõud Nadežda tarnehinnatarna ema, kes oli karaktertantsuõpetaja ja noh, eks ta oli kooli direktor ütles, et tal on üks klaveri mingi puudus. Ja, ja siis nad pakkusidki mulle seda kohta ja niimoodi ma saingi sinna korra grafisse kooli poole kohaga ja. Aga, aga siis ma olin seal esinemises, et see on ikka teise inimese õnn, tegelikult minul on kogu aeg, juhus, on terve elu. No väga paljudel juhus mängib olulist osa, minul, juhus on mänginud väga palju ja siis oli niisugune lugu, et keegi jäi haigeks ja parasjagu lavastati Windsori lõbusad naised, kus peaosa Waltafin olid kaks väga värvikat kuju, tantsisid, kes olid absoluutselt erinevad figuurilt üks oli Sulev Nõmmik ja T4 Ago-Endrik Kerge. No vot. Ja siis jäi niimoodi, sattusin mina siis mängima, aga seda etendati Estonias ja, ja siis ma läksin nendega koos siis sinna Estoniasse ka, hakkasid seal proovid peale ja ja, ja siis Keenias märgati mind ja siis ja, ja siis jäiks seal jällegi jäi haigeks ja siis ma sain ja siis ma sain juba sinna nende balletirühma ja ma ei tea seda. Nii välja, et sina, kes oma nii kohutavalt tugeva tervisega, eks ole. Lastehalvatuse. Hääd alati asendama jajajajaja just täpselt nii ta, nii ta kahjuks kipub olema. Seesama Ago-Endrik Kerge on jäänud tegelikult sinu väga heaks sõbraks ja tööpartneriks ju ka terveks eluks. Te olete koos, väga palju lavastus ei läinud ja nüüd me jõuame kohe kiirel Marsil sinu veel ühe sellise ameti juurde, sa oled väga paljudele tuntud lavastustele olnud muusikaline kujundaja. See on üldse kõige põnevam amet, mis mul vaat see ongi, see ongi see, see, see kõige-kõigem minu elus üldse. Ja selle selle sinna ma sattusin täie suure juhuse tõttu ikka juhuse tõttu. Kõigepealt selle alguseks oli see, et Voldemar Panso tuli lavastama minu veetlevat leedit Endel Pärn ja ja Linda Rummoga ja Linda Rummo oli see, keda siis Panso ütles, et Rovi Viive järgikas ta oskab laulda, siis sinu vastutusel võtame ja minu vastutusel tuli siis tema laulma peale selle Estoniast aeti mul kohe kuklasse anded, mis ta toob niisuguseid sõnateatri inimesi sinna peale sellele järgnes kohe vest said, kui siis läks õudsas skandaalis, et täiesti mingite hipide hullude kari on sinna toodud, kehvetis olid teine lende Eri Klas. Ja siis peaosas veel Helgi Sallo. See oli väga oluline etapp minu elus ja peale seda vest, saidi loodi noorsooteatri, tehti ettepanek, et ma tuleks sinna muusikaliseks kujundajaks, vot see oli kõige-kõige huvitavama elu üldse minut. Nii et kui sa näiteks mööda Tallinna linna käige kõik need teatrid silme eest läbi lased ja veel korraks lupsuke Vanemuise ja Kõik Eesti teatri, et siis välja arvatud nukuteater, siis Linnateater on ikkagi endine noorsooteatri ikkagi sinu oma. Teater. On jah kõige oma Annitleja. Sealt ei saa ümber ega üle. Kui sa mõne etenduse peale eriti sooja tundega tagasi mõtled, kus see muusikaline kujundus oli, no nagu rusikas silmaauku ja sa tõesti oled uhke selle üle, mida sa tegid koostöös lavastajaga muidugi alati. Koostöös ka heliloojatega, sest mina ma olin nagu vahendajaima, otsisin vastavaid heliloojaid kellelegi, kel kellega sobiks ja neid on väga palju, aga Lember, Olku Ehala, ma ei saa. Temaga olen ma 20 kogu aeg ja saesiis, lavastaja Shapiro. Küll me olime Riias teinud. Ja siin ma ikka mõtlen Tšehhovi etendusi, mis sina olid see, kes ta pani luku taha. Jah, just täpselt minaal. Kuidas see lugu, see lugu oli niimoodi, et olgu, oli kolmandal kursusel, aga olgu, ema, olgu. Kes on Olav Ehala, vabandust, jah. Mina pea viisakas olla nii. Kas ma olin lihtsalt kuulajatele ütlen, et kõik ei pruugigi. Ta ei ole ütelnud, et ma olen suur lobisen. Lepi sellega. Et oli niisugune lugu, et et ja me tellisime, olgu, ühte valsi oli vaja sinna. See oli kirja Aias hoopis, mitte 300. ja kirsiaias. Ühte valsi oli sinna vaja ja, ja selle olgu vabandust ja ema ütte seada, tagada, et võib-olla dollavuseks, kata õpib ka praegu helistajaks, mõtlesin, ahah, väga toredad. Ja siis kutsusime tema sinna ja ta ütles taha juba üks kohe valmis juba üks lugu. See oli niisuke. No mis ei olnud saba ega sõrgadega seal, see oli kohutav lugu, mingi ala Prokov, ma ei tea, mingi niisugune, mida ma üldse ei, ei sobinud absoluutselt. Ja ma läksin siis piilu juurde ja mõtlesin, et milline see lugu siis võib-olla mõtlesin, et inimesed tahavad nagu, lähevad nagu Peelasest keerutada ja treiler lällale lälle sulguvad, pikk poiss niisuguses. Olgu Snap sellest mõtlesin küll, et me oleme siin Salme kultuurimajas, tõsi küll, et ma lähen siis ülesse, mõtlesin särans kori tuba klaveriga minnes sinna, ma keerasin seal ukse lukku, sest ma teadsin, kui ta koju läheb, siis niikuinii valmisid ja siis ma pean jälle kure tänavale minema. Ja sealt tuligi nimed ja tuli ju igavesti uhke pärast. Mikiver tantsis selle järgi, siis ta sai nii palju kiitu, sellist. Aga kõike kõige-kõige on väga üks uhke lavastus oli mul, kui ma Lepo Sumera sümfoonia panin niimoodi käima, et üldse ei helirežissöörile, kes puldis istus, ei ütelnud punnastav kuna seda nüüd maha võtab, nii, nii läheb nagu läheb, las jookseb. Kui tekst peale tuleb, sõidan maha, eks ole. Ja, ja niimoodi ja niimoodi. Nii ta läks ja niivõrd hästi, et pärast kriitikat öeldi, et oli kirjutatud, et, et väga hästi kujundatud mõtte tervikteos jookseb. Imeteos oli, oli jälle Lepo Sumera sümfoonia oli Rakvere Teatris libahunt ja sinna ma võtsin Fret Jüssi plaadi pealt. Kanada hundid, mis uluvad nibud nagu parkijad, tirts või niisugune vahe on neil hulk ja ma tõmbasin sinna sümfooniasse need sisse ilma leppo käest küsimata. Luba siis ma natuke pelgasin küll seda, et ei tea, mis nüüd juhtub. Lepp oli selle üle nii õnnelik ja see oli vahva kujund. Kui palju sa praegu muusikat kuulad? Ei või üldse? Ei kuule. Nii absoluutselt. Ainult vaikust. Aga tänases saates me teeme erandi sellepärast, et on pühapäeva hommik ja inimesed kodus ei taha neli minutit vaikust kuulata ja selle peale ja sellepärast ma palun, et, et sa, no ütleme, et see võiks olla midagi kaasaegsest eesti muusikast mõni noor inimene, keda, kellel on nagu kõrv peale jäänud ja kes sulle meeldiks. Et see on ikka selline Jatsu moodi muusika sulle korda lähevad, kuulame siis Kadri Voorandi. Olgu see mööda temast võiks saada. L2bi ei, ümber ei ole pükse, süda, tüdrokaade, sügise põle. Sööda. Sest palustest elavast, see saad alised. Tükel tüdrukust sügisel Suseimaatseeaa eadmile tulevad. Üks tüdruk, tumedas. Ta silmade suu nagu. Taas langus, see. Su südamevaluks ta. Sa. Me kuulasime Kadri Voorandi Lool nimeks sügise tüdruk ja kui ma vaatan Viive Ernesaksa siin enda kõrval kuidagi 80 ja midagi sinna otsa, aga figuurilt ja olemuselt ikka natuke nagu tüdruk, isegi kui ma üldse ei taha pugeda, siis tõesti see nii on. Ma ei tea, mis sind hoiab nii heas konditsioonis. Kui kaua sa elad juba seal nõva kandis pera külas. 94.-st aastast ei tähendab tegelikult suvekodule anda, mul juba 77.-st tähendab 36 aastat, kolme kui 30 aastat oled kohapeal elanud, siis võetakse nagu omaks. Aga no mind võeti juba ammu enne seda igavamaks mõistma, hakkasin seal kohe koheselt tegutsema. Koheselt hakkasin. Sa oled teinud seal Peraküla teatrit ja kõik Eesti seenehuvilised näitlejad käivad sinu juures seened. Ja ja, ja, ja teatrit ja tänavast oli mul väga huvitav. Need Peraküla simman iga augusti alguses tänavastama kutsusin Tiina Tauraite traktoriga ja see sobis siin meie sinna etendusele kohutavalt hästi ja siis simmanil lõpuks mängisid veel Kihnu poisid ja ja pargi tarva ära, palju meil inimesi oli väljaku peal. Ma seda väljakut enam-vähem tean, aga no ma pakun, et noh, äkki oli 200 vä? 1300 oli piletitega ja 300 oli veel ilma häbi-häbi sull. Kõõlusid aiad, aga ma ei uskunud, et nii palju inimesi tuleb ausalt. Kõige rohkem on olnud meil 2500, kui kui me mängisime oma seda ajalugu või siis Lennart Meri veel käis, seal võttis sõna ja see. Aga jah, tänavast oli eelmine aasta oli, oli ka palju oli kuskil 900? Järsku on läinud, tähendab, 15 aastat ma olen seda üritust vedanud. Ja, ja see on päris, päris aho selle üle, ma olen uhke küll. Aga kuidas oma eluga seal ikkagi pealinnast eemal talus noh, suured maad, aiad, kuidas sa sellega hakkama saad? Ma saan väga hästi hakkama, esiteks see nüüd on mul ainult kõik on muru ja põõsad natuke üks, üks peenar on ainult ürti ja, ja küüslauku. Ja see on kõik, mis mul kasvab, mõni lillekene ka. Ja siis nagu sa tead, on mul taksikoer. Mis meid seob, suur armastus, taksikoer, rajastaksi, koer on tervitused kustil? Jah, kusjuures siinkohal me saame teha ka selle ära selle õienduse kõik, kes arvavad, et sa oled seotud Gustav Ernesaks, aga tegelikult see ikkagi ei ole, välja arvatud see, et sa oma koerale natuke panid tema järgi nime. Vaata, miks sina jälle ka üks teine ajakirjanik oli, käis meil ja küsis, et mis selle koera nimi on ja mu kadunud abikaasa ütles, et ta nimi on Gustav ja see ajakirjanik kirjutas 100 ajakirjasid, Viive Ernesaksal on taksikoer, kelle nimeks on Gustav Ernesaks. Eks ole, mina ütlesin Kusti vähemalt Ernesaks niimoodi, et ma olen nagu isehakanud Gustav Ernesaks siseselt, sa oled isehakanud Ernesaks, sellepärast et oli tore, kui maalile kontsertmeestel seal lavakas, siis mulle varem oli väike ja siis pandi mind sinna koorijuhtidele pandi jälle Gustav Ernesaks ei ole. Ja siis hommik algas nii peale, et ma läksin klassi. Ma läksin Aadrutegi hirmuga kohe varem ja siis, kui tuli Gustav, siis ta ütles. Tere, Ernesaks ja mina ütlesin. Tere, Ernesaks. Sa võiksid klassifitseerida selliseks virisevaks pensionäriks, et noh, kellel on raske, kes saab vähe pensioni ja, ja kellest riik ei hooli ja kes peab elama ääremaal ja aga, aga see on see koht raadios, pühapäeva hommikul, kus sa võiksid anda oma sellise elurõõmu retsepti, kuidas sa oma eluga nii hästi toime tuled. Ma ei tea, see oleneb iseloomust ikka mõjus, virisejad on nii palju ja, ja kui ma nüüd oma klassikokkutulekul eile käisin ja, ja oma nõva pensionär vääridele mõtlen, siis on ärge virisegi. Aga see on üks. Nad ei oska vist midagi muud teha või, või tähendab, kui nad kokku saad, millest rääkida. Valitsus on pahahinnad, on kail, kõik on, kõik on paha, paha. Minu meelest pole häda, mida ei saa ühte ega teist pead siis saama. Kõike. Pole oluline. Kui sagedasti seal külalised käivad seal pera külas. On keegi, kes tuleb noh üldiselt ikka käivad. Ja. Ja ei, ei tunne ennast. Ei, ei tunne üldse. Tegelikult mulle niimoodi, et, et mul on õudselt hea meel, kui nad tulevad, aga veel parem meel on siis, kui ära lähevad ja naudin seda üksindust ja oma koera käis, vahetan sõiman seda koera katega tüütab mind ja nüüd on mul üks uus sobidunud. Ma istun õues ja vaatan puid. Seal on 48 väga-väga suurt kaske mändi ja siis on meil üks eraldi suur vaher veel ja need 48 puud on 77. aastal minu ja minu mehe istutatud. Ja siis ma imestan ja ma ei jõua ära tõestada, et kasvõi siis niipalju on nüüd aega mööda ja mina veel elan ja puud aina kasvavad ja kasvavad. Võimas värk. Kas oma otsust tunnen väga suurt puudust, kui kaua ta nüüd juba kadunud on? Üleeile oli tal surma-aastapäev viis aastat viis aastat. Aga ju see oli nii ette nähtud ja ma kuidagi suhtun sellesse nii mõistvalt sellepärast et et see oli nii imelik, väga imelik kokkusattumus oli üheksas september 2008. Tulikülaskäigule vabariigi president Ilves. Ja, ja 10. hommikul suri minu mees. Niimoodi taas iga eksora tõuseb voodi ääre peal istuli, ringutad ja siis kukud tagasi, oled surnud. Vaat niimoodi tema suri. Ja, aga enne seda tooli ütled mulle, et küll on hea president, nüüd ära käid, nüüd saab ristiinimese moodi elama, hakkaks, hakkame koristama. Mis meil on ära peitnud välja, no aga siis teda lihtsalt ei olnud enam teinud. Ja, aga siis oli ja siis saatis Toomas Hendrik Ilves mulle väga-väga ilusa kirja. Ütles niimoodi, et kirjutas seal, nii et sinu kaotus on ka minu kaotus. Sinu valu on ta minu valu ja see oli väga kena. Olgu küll, et ta nägi, kuna mu mees oli jahimees, et ma ilvesele ta peadpidi viisindavast ilvesenahka. Aga selle kirjutatakse veel minu käes on veel üks kiri ja palun loesed ja millal sulle kirjutanud Peeter Tammearu? Peeter on ka niisugune mees, kelle sina oled laulma pannud. Ta ei pea. Tähendab, ta pidas viisi küll, aga taks vale oled alati laulma ja siis me pidime salaja harjutame talle julgust anda, et ta saaks õigesse tooni. Ja saite hakkama. Aga kiri, see on üks tore koht, lihtsalt, mille ma nüüd võtan voli ette. Loen, kui 100 aastane inimene on elanud umbes 36500 päeva. Sissina Viive oma 75-ga peaksid olema, see on viis aastat tagasi natuke rohkem ja peaksid olema nii umbes 27393,75 päeva vana. Et sa hakkasid klaverit mängima viie aastaselt, siis lahutame need tühised 1826 päeva. Jääb järele üle 25 ja poole 1000 päeva, mil oled saanud klaverit mängida, kedagi saata, teha helindusi ja nii edasi ja nii edasi. Mitukümmend 1000 päeva oled sa mänginud, Viive, nüüd ma saan juba uskuda, kuidas nende aastate jooksul oled nii palju jõudnud ja nii tohutult mänginud. Lihtne matemaatika. No kas ei ole armas nii armas ja nüüd ma, kui ma siia tulin enne, siis ma mõtlesin, et et rehkendatakse juur, et kas ma siis nüüd olen nagu palju ma neid juurents mänginud, nüüd on siis juba seitse-kaheksa. No mina olen matemaatikas nii kehv, et kui me nüüd hakkame siin arvutama seda, siis lõpeb saade enne ära, kui mina ja, ja teeme nii, et me ei olnud jah, aga, aga igal juhul on, on see tõesti nagu kõige parem viis hoomata seda, kui kaua aega sina oled nagu klaveriga koos olnud. Ja kõik arvavad, et kui ma nüüd on, mul on see klaver seal maal ja ma ikka aeg-ajalt lasen teda isegi häälestada ja siis kõik, et oh, kui tore sul on, et siis sa mängid endale. Ausalt öeldes ma üldse ei mängi. Ja mitte ja endale ma ei saa üldse mängida enda rahul, sellepärast et mul nõudmised on nii suured ja mu tehnika on nii alla käinud, et ma seda, seda lihtsalt. No see on põhimõtteliselt kõlbab küll võlgutuseks. Jah, et kes tahavad kuulata, kuidas Viive Ernesaks klaverit mängib, need peavad tegema argipäeviti vikerraadios raadio lahti, 11 null viiul ja te kuulete, vaata vahvaid improvisatsiooni, selliseid vallatusi, mis iive, mäledatena näpud tulevad täpselt, ja kes tahavad kuulda tema värvikaste elust, siis mina ikka õhtuti aeg-ajalt naudin ja võtan lahti Viive Ernesaksa raamatu, mida on aidanud kirja panna Ago-Endrik Kerge või ma ei tea, kuidas see koostöö teil oli, kannab see suurepärast pealkirja viiv sest mis elu ikka muud ongi, kui sell. Ei, sa ei mängi klaverit seal Peraküla see endale, aga kas sa vahel midagi mõnusat süüa teed? Ja seda selle mu põhisa nagu ikka, mäletad, et ma mäletan, kui ma ütlesin, et mul minu lemmiktegevusi on kokkamine? Kahjuks enne oli ikka hea oli, kellele teha, no kuidas endale. Küll oli mul raske harjuda sellega, kui antsu enam ei olnud, et kuidas üksi süüa teha. Nüüd ma ikka ootan, kui mul tulevad külalised ja ja siis ma ikka tahan teha näiteks, arva ära, mis ma täna hommikul tegin. No näiteks seeneomletti või. Sibulapirukaid jäi mulle helistati sadamasse, mul toodisyigema soolasinobyysii käega, ma nüüd praegu siit koju lähen, siis ma hakkan siiga sööma, muuseas ei tule kaasa minuga. See kõlab kõik nii väga hästi ja, ja seal pera külas on, on tõesti, ma kujutan ette, et see õhk iseenesest juba hoiab sind nii heas vormis ja, ja mul on tõesti väga väga hea meel, et teeme selle jutusaate sinuga teha, sest et ikka aeg-ajalt viie-kuue-seitsme aasta tagant meil on kombeks rääkida, vaadata, kuidas elu on edasi läinud, aga tuleb tunnistada, et sinu elu läheb küll vist ainult paremaks. Igal juhul. Igal juhul aitäh, Viive, et sa tulid jutusaatesse ja siia lõpetuseks mängime me ka tegelikult natukene sinu sünnipäevaga seotud muusikat. See on ühelt plaadilt, mille sulle kinkis Veljo Tormis, Veljo Tormis ja plaadi vahel oli kaart. Ja siin plaadi vahele kirjutatud linnuke laulab sulle pihlapuuoksa peal veljo ja liha. Armas, aitäh, Viive, me kuulame Veljo Tormise. See on ka üks sügise lugu ja kohtumiseni uues jutusaates.