Kui ma möödunud aastal juhatasin Gdanski filharmoonia sümfooniakontserti, siis orkestri ette tulles enne seda alati filharmoonia direktor, tutvustab dirigente orkestrile. Kuid avasime ta füüsil, oli mu nimi kirjutatud L tähelekriis peale, tähendab poola keeles see on nagu nagu v tähted klassist sõik vas. Ja niikuiniimoodi nimetatud kohas. Ja mina ütlesin, et mina ei ole, kas mina haiglas. Ja siis ta ahah, selge, aga masinad. Konstantin, Leopold, anna, Sergei tähendab tähthaaval ütlesin talle. Mille eest. Ma olen direktor, mind. Orkestri ette tulles nii nimetakski. Et lubage teile tutvustada eesti dirigent Konstantin Leopold, anna Sergei kvas. Nüüd on kõigile ütlematagi selge. Tänane õhtujutt tuleb Eesti NSV teenelise kunstitegelase eriklassiga. Dirigent on inimene, kes peab sütitama ja panema elama kogu orkestri. Tal peab olema mingi salajane aku, kust ammutab seda tuld, millega teisi sütitada. See oleks niisugune imelik eriala, kui teistel muusikameestel on konkreetne instrument, mine tema mängib siis dirigendile instrumentaalne orkester. Ja peale üldmuusikalise hariduse, erialalise hariduse dirigeerimise. Tihti on teised erialad just selleks võtmeks, mis aitavad lahti mõtestada teost seda selgitada orkestrile. Nendeks kaladeks on kujutav kunstkino, teater, kirjandus, poliitika, need on kõik nendeks võtmeteks, millega pääseb sellele aega selle orkestrantide hinge nii. Kuid muidugi oleneb palju, kas saatja ja vastuvõtja on häälestatud ühele ja samale lainele tihti nii et kohtud orkestriga, kes ei mõista seda keelt, mida sina räägid, uisi, näimuste, nende keelt, kuid hoolimata kõigest peab kolme-neljapäev valmima kontsert. Ja just see kiire kontakti loomine kollektiivi dirigendi vahel ongi selleks aluseks. Milline kõige paremini toob välja dirigendi poolt varem mõeldud või kohapeal proviseeritud ideed. Sest dirigent tuleb ideedega orkestri ette ja püüab neid nii vormida, et muusik tunneks tol hetkel, kui ta mängib, et tema just nimelt see üksikisik on selle teose peakangelane ja võitleb omal instrumendil kõige õige eest, mis on kätketud noodis ja on leidnud omas suure võitluskaaslase dirigendi. Kui neid võitluskaaslasi on 100 ja dirigent on nende juht siis võiks öelda, et see armee on suuteline võitma ka kõikvõimalikud teosed, kõikvõimalikud muusikakindlused. Ja seepärast meeldib mulle see eriala ja meeldivad need inimesed, kellest ma võtan eeskuju, sest eeskujude varal me samu meiega kukesammul edasi. Mina ei salli, kui olgu see siis orkestrant või mõni teine inimene ka mõnel teisel erialal omab vaip sellist toredat kesta autoriteetset välimust kuid on seest tühi. Ta on inimene, võib etta vägagi mõjuka mulje ja suuresti läbi lüüa ja surragi suures aus. Kuid kui sellelt inimeselt nõutakse hetkelist kontsentratsiooni, seda, et nüüd just sel hetkel pead sa olema võimeline mitte ülisuurteks tegudeks. Kuid suurimates, kui seda suudab tema väliskest siis tema seda ei suuda. Ei oleks Talts tõstnud minu arvates ühtegi maailmarekordit, kui temal ei oleks seda võimet, seda kontsentratsiooni ei suuda ükski võidusõitja Agostiini ega ega kiisale, aga ega ega keegi teine, kes praegu pähe tuleb kogu aeg juhtida oma mootorratast ülisuurtel kiirustel, kui tal ei oleks sellist suurt kontsentratsioonivõimet, kogu aeg, iga millisekund olla oma ja temale alluva instrumendi Juht, vot muu aeg, kõik see, mil sa ei ole selle laeva, olgu see siis õhumaa või muusikalaev tüüris, peaks inimene lõõgastuma ja, ja olema vaba. Et ei jääks seda muljet, et vaadake seal nüüd läheb see suur ja tõsine mees. Suur ja tõsine mees peaks olema minu arvates niivõrd vaba ja võtab ennast kokku ainult tol hetkel, kui seda vaja on. Need on sellised põhimõtted, milliseid ei tahaks ma muuta. Mismoodi läheb korda ja kas läheb alati korda, saavutada seda lõõgastumist ja tõesti olla vaba siis, kui võib vaba olla ja kontsentreeruda siis kui peab kontsentreeruma. Mina olen küll püüdnud alati olla samasugune orkestri ees, kui ma olin seal kuskil tagatoas ja sellepärast vabandan neid hetki, kui, kui on võib-olla orkestrist märksa elavam. Ja ei olegi selline vaikus ja rahu proovis, vaid, kui on tegemist nii-öelda elavate inimestega, kes, kes loovad, teevad ja võib-olla ajavad juttu ja peasid, nad räägivad sellest, mida vaja on. Ja ma olen näinud seda ka mujal. Hiljaaegu Nõukogude Liidu külastanud San Francisco sümfooniaorkestri peadirigent, seisi osa avajuhatas Berliinis sümfooniakontserti ja ma nägin sellel prooviliust kus seisus haava, noor jaapanlane juhatas kuulsad Berliini filharmoonia sümfooniaorkestrit. Ja ta ei seadnud seda mitte oma põhieesmärgiks, et seal proovis oleks rahu ja vaikus, vaid, vaid siis just oma muusikalisi tõekspidamisi, mida ta tahtis selle teosega, mis sealt välja tuua oleksid pinnal ja, ja kilbil. Ta oli ka kontserti järgmisel kontserdil nägime aga sedasama orkestrit juhatamas proovis samuti väga kuulsat dirigenti Wolfgang savalisi Kelly haudvaikus proovis ja kõik oli nii-öelda nagu, nagu sõjaväes iga Temasena kõlises tühjas filharmoonia saalis kontserti, sama igav nagu proov. Nii et ühesõnaga, paistab, et see elusädeme, jätk proovist kontserdisse. Seda tuleb säilitada just see, see vabaduse andmine orgisträndile ja võimaluse loomine, selle temperatuuri hoidmine proovi ajal, et iga muusik tunneks ennast nii kodus ja nii mugavad, kui ta seda saag. Tööpinge on suur, uued lavastused, uued kontserdid, sõidud lähedale ja kaugele. Aga kas vaba aega ka on? Vaba aega ikka on, see on muidugi minu jaoks unistus ja ma arvan ka teistele muusikameestele, et oleks viiepäevane töönädal ja siis laupäevaks ja pühapäevaks sõidaksime väljamaale ja siis tuleksime koju ja siis kodus sööksime lõunat ja heidaksime puhkama ja vaataksime õhtul rahulikult televiisorit või käisime kontserte, tähendab päeval on oma programm ja see programm on joonistatud ette vahel oma 10 kuud kuni aasta ja aga kogu aeg muutub, nii et ööde päevad lähevad vahel segamini ja seetõttu sellist rahulikku töörütmi, kui see rütm ei ole nagu olemaski. Vahel kui see puhkuse aeg ongi, siis ei oska selle puhkusega midagi peale hakata, isegi kui lähed jalutama, siis kui noh, tähendab, soovitatakse, et mine nüüd jalutama, siis maalisi möödunud aastal natuke aega Pärnus, siis ma ei saanud hästi aru, kui ma läksin muuli ühest otsast teise, siis miks ma sinna teise otsa läksin, sest et tegin seda nii kiiresti nagu mul peaks hakkama selles teises muuli otsas töö tuli festivalidele tagasi. Sellega puhkus jalutuskäik nagu läbi ja ei oskagi enam puhata, sest et kogu aeg oled harjunud kuskile kuskile kiiresti minema ja tavaliselt need inimesed teevad koos, ütled, kus kordades jookseb. Kas oleks päris tõsine tahtmine, et kõik oleks nii hiigla ilus, ümmargune ja reeglipärane, et vaat sellel kellal algab töö, sellel kellal lõpeb, siis lähen sealt seda tänavat mööda tipa-tapa koju ja nii edasi õhtul televiisori ajalehte. Minu üks selline rahu ja unistamise paiku Kääriku ja, ja kui ma sinna pääsen kord või paar talvel ja ka suvel, siis ma olen seal nii-öelda nagu vanajumala selja taga ja seal on hea ja vaikne ja rahulik olla, kuid ega ma seal kaua vastu ei pea, sest et see vastab ikka tõele, et halb on, kui on liiga palju tööd ja veel halvem, kui seda tööd ei ole. Millega Kääriku võlub? Ja miks Kääriku just ma olin seal esimest korda Eestist oma 15 aastat tagasi ja siis, või on Kääriku veel see kääriku, mis ta nüüd on kuid nagu kiriku ennast üles ehitab, samamoodi kasvab see inimene, kes on kord Käärikul olnud ka selle paiga külge, sest vaevalt muidugi igaühel oma oma paik siin maa peal. Aga minu jaoks on käärikaks kaunimaid kohti Eestis ja seal on suurepärane veeta vaba aega nii-öelda laadida akut. Sest kaua sa ikka lased, kui sa enam laadida ei jõua. Ja peale selle on seal nii toredad inimesed sõbralikud. Rahulikult sealt tagasi tulles jälle linna kerra. Saad sa aru, mida sa oled selle rahuliku aja jooksul endasse kogunud, jõuad taas vapralt edasi rühkida, käsk talvistel Kääriku käikudel suusad alati kaasas ja ikka need suusad ei ole kaasas, ma olen saanud neid tavaliselt sealt, kui, kui nad kaasasid, madal, tulen tagasi selle üle sinna. Sest et see on juba traditsiooniks muutunud, et suusama ikka murran iga käigu ajal. Suusatamisest, neil oli natuke juba juttu, kuidas muidu suhted spordiga mulline patusuhtlusspordiga vanasti sest et mind huvitasid jalgpall, poks ja mõlemaid ma arvestasin Ajal, kui ma õppisin viiulit ja klaverit. Need ei kumbki polnud suureks eaga heaks treeninguks, minu sõrmedele või vajavale ajutegevusele. Ma käisin tihti poksitreeningul, niiet jätsin viiuli koju ja panin viiulikastini poksisaapad jää, hambakaitsed ja nii et see oli võrdlemisi brutaalne ümberkäik muusikainstrumendi kastiga. Sellele pani piiri minu muusikakooli õpetaja Arvo Ratassepp, kes pärast seda, kui ma tulin poksivõistlused ja mu parema silma peal lastel ja ütles, et hakake juhatama, kui ma juhatasin kuldrannake, siis ta ütles, et see tuletab rohkem meelde varjupoksi. Kui kui seda teost, siis valige oma, siis kas läheb, läheb asi siin spordisaali poole, Rataskaevu tänava ülemisse otsa või, või jääme siia muusikakoolimajja edasi. Kust tulevad igapäevased impulsid, mis aitavad akut laadida? Puhkusest üksi ei piisa. Iga reis toob endaga kaasa elamusi tähendab nii linnaorkestri kui ka uued kavaga tutvumisel ja need elamused ja jätavad midagi meelde. Ja on selleks jätkuks järgnevale. Nali on alati heaks jõuallikaks. Küllap reisidel tuleb naljakaid lugusid ka ette. Ja nendel reisidel juhtunud lõbusaid ja meeldejäävaid lugusid, kui oli Eesti kunsti dekaad Gruusias, siis ootas mindi vōi gruusia filharmoonia orkester. Ja esimene, mida mängima hakkasime, olid Eugen Kapi tantsud balletist Kalevipoeg, esimeste taktide ajal, kus oli vahelduv taktimõõt vanima tähele, et suur trumm püüdis nahast välja ja lai kahurist, siis ma küsisin kontsertmeistrilt, milles on asi, mispärast ta nii agaralt ja nii nii kõvasti nii valesti mängib. Selle peale tõusis kontsertmeister püsti ja sosistas mulle kõrva. Vabandage, et meil on niisugune asi, et meil on praegu suur raskust siin nende trummimeeste käest, see on filharmoonia fotograaf ja ta avaldas lihtsalt ka soovi millegi kaasa aidata ja me mõtlesime, et noh, et vastas siis võib-olla selle suure trummi peale ikka hakkama saada. Ma läksin tema juurde, ütlesin teate, et see on tore. Et teil on nii palju hakkamist, aga lepime nii kokku, et te järgi mängi kõike. Lööge ainult siis, kui mina teile näitan, et et kui ma teile otsa vaatan, siis võid lüüa, muidu ei maksa, saimegi temaga sellisel kokkuleppele ja, ja proovid hakkasid juba lõpukorda jõudma, kui juba jõudsime avakontserdil. Oma kontserdile eelnes muidugi pidulikku osa, kus peeti siis kõnesid ja kui ma siis seisin seal orkestri ees ja ja frakid õietigi seljas ja ootasime, millal kõlavad need sõnad, et sellega loen, pidulikku osa satuks aga siis ühel hetkel tuli mul meelde huvitav, kas see fotograaf nüüd kohal kõne parajasti käis, heitsin vilksamisi pilgu sinnapoole, ema ju sõidan käes tema mänguaeg ja tahtmatus teost käigus. Presiidium vaatas kohkunud näoga minu peal all, et et milles asi siis siis jõudis pärast õiged sõnad, siis saime ilusti siis otsad kokku viia. Kuid sellega tema osa vabariigipostide käänes veel ei piirdunud. Sest kui kontsert, siis viimases laulus kogunes lavale kõik dekaadist osavõtjad, nii meie kui ka gruusia poolt laulis laseni saal. Ja, ja kui oli viimane formaat, hoidi viimast pikki noote, siis, siis ma lähen selle loo ära lõpetada ja siis nägin vahele Raivo said Silvi stalliva valmis käediga lõpetama tema temaga haavasse ja tema lõkkese dekaad. Nii et selline oli selle photography osa sellest dekaadis. Kui järgmisel suvel me Georg Otsaga, tema oli solistina ja mina juhatasin gruusia orkestrit Musta mererannikutel olevates kuurordikohtades siis nägin ma seda fotograafi juba oma põhiosas. Ta pildistas meie kontserti ja tuli pärast lava taha. Andis meile paar pilti ja ütles, et teatega siiski lihtsamas ikka pildistada, kui mängida. Nii oli enne juttu sellest, et dirigent tead, palju igalt poolt ammutama. Kas võiks nimetada niisuguseid filme või kunstiteoseid või etendusi või olla raamatuid, mis on jätnud eriti tugeva mulje? Ma armastan väga nii kodus kui ka mujal käia teatris, seepärast olen ma saanud ka sealt võib-olla kõige meeldejäävamaid elamusi. Ja see, kui sa võid mäletada mõnda teatritükki veel kaua-kaua aega pärast seda, kui sa seal teadis, oled käinud näiteks mõni niisugune tükk nagu Moskvas taganka teadis hea inimene sisuanist. Milline oli selle teatri signatuuriks tiitel tükiks? Kunagi 10 aastat tagasi võib-olla isegi rohkem ja on praegugi veel repertuaar, kui teos ei vanane ja reži samuti ja, ja näitlejad võivad veel vahetada, kuid kogu see etendus on niivõrd tugev. Suur soov oleks, et ka meil oleks selliseid tükke, ma mõtlen meil nii Estonia kui ka draama ja noorsooteatris, milliseid 10 15 aastat püsiksid repertuaaris, meil on selliseid tükke, milliseid tasuks säilitada kas või kord kuus, kord kahe kuu tagant kindlasti jookseks. Tähendab, praegu ma hakkasin rääkima sellest oma soovist. Aga millised tükkidele, millised mulle sellise elamuse jätnud näiteks kas või nagu ma nägin Turu linnateatris Alexis Kivi seitsme venna uuslavastust, mille oli teinud Turu Draamateatri peanäitejuht Kalle Holmeri kes on paljude Soome parimate teatri etenduste režissööriks olnud kes koos teise režissööri Ralf lambaga koos on loonud Turu linnast praegu Soome kõige tugevama teatri linna see seitsme venna etendust jääb mulle kauaks-kauaks meelde. Samuti nagu ma ei saa kunagi unustada Berliini teatriavale süntuur etendust Beer künt. Jällegi tegemist klassikaga ja tema uuelaadse tõlgendusega selle teose režissööri Pieter Stein ja see etendus etendus kahel õhtul, tähendab, esimene osa oli ühel päeval ja teine osa oli teisel päeval. Kummalgi päeval mängis beer münti kuus meest, tähendab, see oli nagu 12 Raudine võistlus, see oli kõik rajatud suurele ekspressiivsele pingele ja tõesti selle ühe beer küündi käest oli puhtfüüsiliselt ka tõesti ei olekski võib-olla rohkem jõudnudki mängida, kui reisijale tõmmata välja võttis. Mida huvitavat toob lähem tulevik? Ma ootan suure põnevusega, veebruarikuus peaks see töö lahti minema, on minul isiklikult pikaajaline kontakttaolise tandemiga nagu režissöör Elem kliimus. Helilooja Alfred šnitke. Nad on loonud mitu filmi. Ma olen olnud nende filmide juures siis selle muusika salvestuse juures dirigendist. Viimane film, mis nad koos tegid, oli veidi hiljaaegu jooksnud film, sport, sport, sport. Nüüd aga on sellel režissööril plaanis film tennist. Ja veebruaris me alustame selle filmi helisalvestusi. Näitlejad kurdavad kino TÖÖ katkendlikkuse üle aga kuidas see on orkestri ja dirigendi poolt vaadates? No see puudutab nii-öelda jutte, sest et see filmitöö tavaliselt öösel ja siia Me koguneme siia raadiomajja tavaliselt alles pärast südaööd ja lindistame vahel hommikuni. Tore on see, et meil on kujunenud välja sellised üksteise usalduse alusel põhinevat režissööri helilooja vahelised suhted, nagu sellised paarid ja kuidagi nii nende heliloojate käekiri kui ka režissööride käekiri on nende kokku sulama ja töö nendega laabub kiiresti ja märksa kiiremini, kui toimub. Toimub Moskvas. Sest seal me näeme taeva niisuguste asjadega seal. Režissöör ja helilooja tihti ei mõista 11. Nii hästi ja režissöör tahab kontrollida ekraanil jooksva pildi varal, kas teos just on samas naalses helitõus kui tema film ja tänu sellele me istume siis sajamehelise orkestriga tihti ja demonstreerima seda, mina pean nii-öelda pildi järgi sünkroonselt kokku ajama kõiki muusikalisi numbreid just nimelt kokku saama, sest et siin on küll vaja võrdlemisi kellasseppa täpsust, et sekundikümnendikkoha pealt kõik need aktsendid ja akordid kokku jooksis, sest eriti näiteks multifilmide juures on ju nii teate, isegi jänes jookseb. Sestap muutus siis peab kõlama just Reimo Saar akordide, kui ta sealt alla kukub, on Toomas Varek, on. Kergem on seda teha. Ja stopperi abil kui ekraani järel, kuid minule isiklikult väga meeldib kinomuusikat, sest see on põnev, see on umbes nagu rallisõit kogu aeg, sa oled seotud kellaga ja ja vesi teise kellaga, mille nimi on omaaegsest tegevus, toimub öösel ka meie peame tihti unest lugu.