Mees, keda praegu laulmas kuulsite, on Ameerika Ühendriikide Minnesota osariigi Nofieldi Ülikooli vene keeleõppejõud David Chandler. Järgnev saade on lindistatud 1970. aasta suvel Leningradi riikliku ülikooli ühiselamutoas keset pooleldi pakitud kohvreid ja suurt segadust. Las need igale elukohavahetusele, sest kohe samal õhtul sõitis David Chandler koos naise ja kahe lapsega peale aastast nõukogude liidus viibimist tagasi kodumaale. Peale David Schindleri pensio mängu ja laulu kuulete saates veel piitsiigeriti juudi kollintsid ning ühes palas lööb kitarriga kaasaga Kaarel Kilvet. Nii et väike kalashow koos pension, mänguajaloo ja õppetunniga nõudlikumad kuulajad võib pahandada lindi helikvaliteet. Selle kohta ei saa ma praegu muud öelda kui tagantjärele vabandada. Mis ta Chandler ütleb, et tantsija toodi Ameerikasse neegrite poeg siis oli see väga lihtne pill. Umbes möödunud sajandi keskpaiku täiendasid nad seda ja praegu tuntakse kolme erilit tipensioicestrumm, viiekeelne, neljakeelne, lühikese kaelaga, nimetatud bänd ja neljakeelne pika kaelaga nõndanimetatud Blackrompension. Muidugi on olemas ka mitmeid mänguvõimalusi. Mister džanril on viiekeelne bandžo. ENAM pooldata vana rahvamuusikastiilis mängu. Nüüd aga järgneb bentsu kiirkursus. Kuulake tähelepanelikult, mis ta räägib hästi lihtsas vene keeles nii et mitte asja keerulisemaks ajada. Jätame siinkohal tõlkimata. Mister Chandler hakkas penset mängima, 1947. aastal. Pole teda ka spetsiaalselt kunagi õppinud. Ja nüüd on sellest juba üle 20 aasta. Minu küsimusele, et kaua üldse võtaks aega, et mängu õppida vastas minister Chandler, et kuidas kellelgi andekatel pidi asi hästi kiiresti minema. 1947. aastal juhtus nii. Detsember elas oma vanematega. Tookord New Yorkis ja oli õppinud veidike mandoliinimängukord, rääkisid ühed naabrid, et kusagil pidavat toimuma väga huvitavat kontserdit nõndanimetatud Hotnanis ja soovitasid minna. Peel Chandler võttis sõbra kaasa ja nad läksid. Esinesid mitmed pillimehed tollal beib neid veel ei tundnud. Üks esinemine meeldis eriti ja mees, kes mängis ja laulis, olid piitsiiger. Ka temal oli viiekeelne bandžo Veibutsustas enese lõppenud joosta. Ja nõnda hakkaski harjutama. Umbes 10 aastat hiljem andis piitsiiger kontsert, aitäh Colorados. Mister Chandler sai kontserdist teada, muretses piletid, sõitis kohale. Ilmselt oli veel väga vara, saalis polnud kedagi. Eemalt kuulis ta pension, mängu läks vargsi vaatama. Sel valmistus piitsiiger kontserdiks. Peev läks tema juurde ja ütles. Ta tahab oma tänu avaldada kunagi äratatud suure huvi eest. Siger oli sellest üllatatud ja siis võttis ta kitarri, andis pension Davile ja nad mängisid kuus 25 minutit oma rahvalaule. Seda kontserti või kontserti Davy jaoks peab Davise kõige väärtuslikumaks. On BC kerja teeb veel hiljemgi kohtunud. Hutnani ongi rahvamuusikute kogunemine musitseerimisel. Ja näiteks naljalaul, milles jutustatakse ühe kõõrdsilmse Tõrksa neiukese surmast kellele ta kallim kimbu sibulaid hauale istutas, et seal vajaduse korral nutmas käia. Nüüd aga vähe sellest, kuidas Ameerikas praegu rahvamuusikasse suhtutakse ja natuke ka ajaloost. Siin peaksime omalt poolt väikese selgituse lisama, sest ei ole ju selge, mida võiks nimetada Ameerika rahvamuusikaks. Ei ole ju neil midagi nagu kõrvale panna meie vanadele rahvalauludele runoviisidele. On olemas küll iidne neegri rahvamuusika, samuti Inglismaalt toodud üldiselt tavatsetakse nimetada rahvamuusikaks Ameerikas. Kuulge, mis juba ammu rahva seas liigub ning millel puudub autor. Nii nad seda piiritlevadki laulud, mida lauldakse ammu, mida tuntakse ammu ning millel puudub autor iga piiritletakse, niisiis umbes paarisaja aastaga. Detsember 1948. aastal esmakordselt piitsiigeri mängu kuulis. Vähe neid, kes kitarril või pensiol mängisid nüüd mõlemad instrumendid muutunud ääretult populaarseks. Isegi kui võtta 30 üliõpilast, siis vähemalt 10 neist mängivad kitarri. Pääsu pole nii populaarne, aga ikka. Kui mister Chandler endale tantsijat ostis, piisas tal minekust allahinnatud asjade kauplusesse ja odava raha eest pill teiste hulgast välja valida. Praegu on poest vana pillipea. Või mis detsember ütleb, et võib arvata, et Siiger oligi see, kes noorte seas äratas huvi rahvamuusika vastu. Ta andis palju kontserte ja just ülikoolides. Peale tema olid teised nagu live. Džäss Kvaikenena edasi. Viimasel ajal on rahvamuusikas levinud uus vool ennast peaminister Chandler teise põlvkonda kuuluvaks. Nende hulka, kes armastavad vana muusikat, laule, mis on rahva seas liikunud. Venelased nimetavad oma laule ka rahvalauludega aga need pole tõelised neile nautor, need on rahvamuusikatöötlused või selle baasil loodud laulu. Muidugi on ka noorte hulgas puhta rahvamuusika austajaid, enamus pooldab aga siis kiusi. Teiste laulikute hulgas on väga populaarne lauljatar Judy Collins ja kui imelik see ka pole, tunneb mister Chandler tedagi. Tutvus algas nii, kuid Chandlerit Colorados rahvamuusikasõprade puhtaid korraldasid said juudi koolis teada, et selline seltskond on olemas. Nemad omakorda kuulsid lauljatarist ning palusid teda külla. Nõnda külastas juudi konis nende Hutnenesid kaks korda. Siis laulis ta põhiliselt veel rahvalaule. Nüüd on aga ta juba hakanud laulma ka autoriga laule. Töötlusi. Nüüd kuuleme veel ühe nalja, laulu, milles räägitakse kassist, kellest on kaua aega tahetud lahti saada. Kas anti kaasa mehele, kes rongiga läände tahtis sõita? Seal pidi ta kassi maha jätma, toimus rongiavarii, kõik sõitjad hukkusid. Järgmisel hommikul oli kass kodus tagasi. Kas anti mehele, kes õhupallil hakkas õhku tõusma, et ta looma sealt siis kõrgustest alla viskaks? Mitte väga kõrgel tohu, pall lõhkes, mees kukkus alla. Kass, kes mingit viga ei saanud, jooksis rõõmsalt peremehe juurde tagasi. Anti käsk ühele poisikese uputada, kas buss sõitis keset järve? Paat läks ümber? Kaldale, ujus ainult. Kas lõpuks anti käsk farmerile ttu koleda looma Mahalaseks? Püsm, mis oli laetud dünamiidi ja naeltega lõhkes. Mees hukkus. Kas tuli tagasi? Kuna mister Chandler viibis Nõukogude üliõpilaste hulgas tervelt aasta ja kuna ta nagu kuulsite räägib kenasti vene keelt on ta ju vene keeleõppejõud siis on mõistetav meie küsimus temale või õigemini meie eksami sarnane palve temale. Ja see oli Sellega nagu lõppeski selle toreda tubase ärasõidueelse kontsert, vestluse programm. Et aga meie seltskond tõeliselt internatsionaalne oli selle tunnistuseks eesti rahvalaul kitarri saatel. Meloodmakstele meloobeks. Eks ta ole. Nii jalgu. Sees.