Täna jään õhtujuttu NSV Liidu rahvakunstniku Tiit kuusikuga. Teie olete korduvalt raadios rääkinud ja enamasti on jutt ikka käinud loomingulise biograafia ümber. Räägitud on muidugi ka veel paljust muustki. Muu tavaliselt jääb saate kokkupanemisel ruumi või ajapuudusel, õigemini ikka välja. Teeme siis täna teistpidi ja võtame jutuks just need teemad, mis muidu saatesse ei mahu. Kas ta juba lapsepõlves tahtsite lauljaks saada? Oh ei, lapsepõlves ma sellest küll ei osanudki unistada, ausalt öeldes, ega meie peres see elukutse nii väga populaarne Harlan ei olnud. Sellepärast et ega ta ikka üks tõsine töö ja tegemine ei ole nii, arvati, kelleks te tahtsite saada. Seal olid nii soovid ja tahtmised midagi tehnilist ala hoopis õppida. Ja noh, kui oleks jõudu ja jaksu olnud, siis kasvõi insenerini välja jõuda, aga läks teisiti. Ja nüüd ma pean ütlema küll, et ega ma, ega ma ei kahjuks Mis ala teid just siis huvitas? Võib-olla masinaehitus, võib-olla elekter. Kas nendest huvidest on praegu ka veel midagi aktiivsemalt järel, kaste armastate praegu ka ise pusida elektri asju oma majas ja? No seda tuleb paratamatult teha, kas ma tahan või ei taha nii elektrit, asju kui teinekord torumeest mängida ja nii ühte kui teist. Iga pisikese asja pärast hakkan neid kohe meistrilt välja kutsuma. See on nagu natuke piinlik isegi. Muidugi, kui on suuremad küsimused, siis peab ikka abi otsima. Pärnus poeglaste gümnaasiumis, mille ma lõpetasin, oligi kaks haru. Seal oli humanitaarharu ja reaalaru ja mina olin, olingi reaalharus. Ega ma kaevata ei võimul, need ained ikkagi väga meeldisid. Pull oli tookord niisugune tunne, et mul ei ole keelte peale andi üldse. Ma olin seal saksa keelega natuke raskustes ja siis tekkis niisugune mõte, et mul ei ole keelte peale andi. Pärast. Ma ei taha öelda muidugi, et mul mingisugune eriline anne nüüd oleks, aga ega nad mulle nii väga palju raskusi ei ole teinud enam hiljem. Lauljana tuleb nagu rohkem tegeleda humanitaarma, ei ütleks just mitteteadustega, aga aladega veidikese isegi psühholoogiasse kalduda, nagu te osade ettevalmistamisel ja ja siis esitamisel. Nii et matemaatikaga on jah, minu elus siiamaani küll kaunis vähe tegemist olnud. Nii palju peab seda muidugi tundma, et oskad neljani või kuueni lugeda. Kuna muusikateosed on nii kas neljalises rütmis või kuuelises rütmis või. See on muidugi vajalik ajaviiteks matemaatikaülesandeid ei lahenda, ei, seda ei ole tuldud. Malet mängite? Kahjuks mitte. Nonii, õige väga-väga-väga algeliselt. Juba Meero. Onu. Kuidas olid koolis teie suhted laulmisega, kas ta juba koolipoisina olite kooli peal tunnustatud laulja? Alguses mituda Mulle meeldis küll väga kooris laulda koolikooris, seal ma olin jah, vist päris nii hinnatud. Pärnus teatri Endla juures oli Endla muusikaosakonna segakoor. Ma olen vist kolmandat aastat gümnaasiumis, kuid ma sellest segakoorist juba võtsin osa ja seal mul meeldis laulda. Nii üksinda laulmise juurde tulin ma siis, kui ma hakkasin kaasa mängima kooli tantsuorkestris. No seal oli vaja refrääni laulda ja. Ma ei tea, kas siis poisid selle olid välja nokitsen küllalt koorist vast kuulsid, et kuule, sul on nii päris päris kõva hääl ja laula sina neid refrääni. Sealt siis algus, võib-olla tuligi. Nii et siis üsna kerge muusika kaudu ja. Noorena ikka kergemuusika on, olgugi et Ta ei piirdunud sellega, minu isa ema tahtsid küll, et ma muusikat õpiks, nonii, oma jaoks. Ja selleks oli isa juba kunagi ostnud viiuli mis üks, üks üks niisugune ametnik või nagu ta võiks, omal ajal nimetati genoomi purjus peaga oli vastu seina kati löönud. Isa olid minul elukutset tisler ja üldse niisugune võiks nii-öelda kuldsete kätega mees, tema parandas selle viiuli ära ja see on mul praegu olemas. Ja selle peal saab mängida küll ja ta tahtis, et ma hakkaks viiulit mängima. Meil gümnaasiumis oli sümfooniaorkester. Siis meid õpetati Kahni orkestripille mängima. Ja mina hakkasin siis viiulit õppima. Aga kui tšellomängija lõpetas ja ostavala õppejõud leidis, et mul on suured näpud, et ma võiks palun tšellot hakata mängima ja ma tahtsin ihust hinge saada orkestrisse. Luga oli mul väljavaateid ennem saada orkestrisse kui viiuliga. Ja siis ma läksin muidugi tšello peale üle, sealt tekkis meil idee, et on tarvis oma tantsuorkester teha. Muidugi see ei olnud nii šikarne nagu sina oleme harjunud neid nägema. Terve rea saksofoni, tega ja nõnda edasi. Meil ei olnudki saksofoni, meil oli ainult viisi meest. Riiul, klarnet, klaver, tšello ja trummid. Ma juba ootasin, et siis jõudsite kontrabasseini välja. Ei, kontrabassi ei jõudnudki, aga trummideni küll hiljem vaatasime tšellole ei ole ikka suurt, väga suurt tähtsust tantsuorkestris ja siis ma hakkasin trummi lööma ja refrääni laulma. Kas te praegu ka veel viiulit või tšellot mängite? Viiul on mul kodus küll, tšello on esialgu muuseumis, seda ei saa mängida. Sellega oli niisugune lugu, mul oli esialgu kooli tšello. Aga kui ma kooli lõpetasin, siis mul enam pill ei olnud ja isa võttis kätte ja tegi mulle tšello siis ja tegi neid kokku kolm. Esimene hävis Tallinna konservatooriumi põlemisel, aga teine on praegu muusikamuuseumis ja kolmas on alles korda seadmata. Nii et mul ei olegi praegu tšello pilli, viiul on küll kodus olemas ja seda ma ikka vahetevahel katsun ka, ta tuleb küll hästi praegused tahtmise ja maitse jaoks küll hästi hädine välja see mäng, aga noh, kui sa nii adru haruharva pihku võtad, siis ei või ka sealt paremat midagi loota. Töös. Söödu. Purpurrüüs. Sikus. Sissi. Kuidas te suhtute kergesse muusikasse? Ega mul sisuliselt midagi selle vastu ei ole, kergemuusika on täielikult kohal. Kui teda ilusti tehaksegi, tähendab, nii tehakse, et ta ei ei mõjuks kõrvadele. Ega siis ei saa sugugi arvata, et inimene, kes tegeleb klassilise muusikaga ja seda hindab, et toonid alati, kus ta maha istub, tahaks ainult klassikalist muusikat kuulata, seda kaugeltki mitte. On niisuguseid puhkehetked, kus hea meelega kuuled kerget muusikat ja tunned sellest mõnu. Mängisite tantsuorkestris, see tähendab, et siis ise tantsida ei saanud, aga kas te tantsida armastasite või armastate praegu? Seda küll, kui ette tuleb. Kahjuks väga moodsat kipugi ma nagu ei oskagi, aga aga noh või ma seda tantsu üldse palju olen õppinud, see on kõik nii tulnud. Põrandanooled ja rütm, on selge siis ikka midagi tuleb välja ka. No laval ka päris ilma ei saa, seal läheb ka vahel vaja ikka. Nojaa jaa, seda küll. No minul ooperialal vastu vähem, aga kuna ma kord laskusin kergemeelsus ja laulsin ka operetti, siis seal oli küll vaja oli Viini veres, oi seal kaasa meeldivat ooperirolli ei olnud ettevalmistamisel ja operetirahvas teatas, rääkis, et see on ikka niiväga raske ja, ja ja kõnelda ja siis laulda ja tantsida ja kõik segamini. Olla lihtsalt meeldis katsetada ennast, kuidas siis mina sellega hakkama saanud. Ja päris meeldib, oli? Nii, et ei olnudki raske. Oli mul selle üle pääsematult küll midagi. Ja see oli siis siiamaani teie ainuke operetiroll. Mitte seda. Minu esimene roll laval oli ka operetis. See oli Pärnus veel, see oli mammad kannikeses. See Pariidži, vana tänav, moosekant. See oli minu esimene esimene sambla. Kuidas see siis juhtus, ikkagi nii? Tehnikahuvidega poisist sai äkki laulja. Nii-ütelda olukorra sunnil peaaegu sellepärast, et Pärnus ei olnud selleks mingeid võimalusi. Muidugi oli Tallinna polütehniline instituut ka see oli see aeg, kus letti meil meil tehnilisi jõude on küllaltki palju ja neid juurde õpetada pole tark, päris uusi üliõpilasi minu teada tookord vastu ei võetud. Nii et see oleks mulle ka majanduslikult olnud väga-väga raske ja nii ma siis Läksingi oma teise lemmikharrastuse juurde muusika juurde. Kohalik lauluõpetaja oli niivõrd vastutulelik ja hea, et kutsus mind hääle proovile. Ja seal siis tehti mulle selgeks, et mul olevat siiski hääl, mida on vaja arendada ja õppida. Läks asi isegi nii kaugele, ta võimaldas mulle tasuta õppimist. Nii et iste heade tähtede juhendamisel sattusin muusikasse. Teie esimene hiilgeroll oli Figaro, kas ta on siiamaani jäänud kõige armsamaks osaks. No seda küll jah, seda küll, aga eks mul ole teisi lemmikuid ka juurde tulnud mitmeid. Mis nüüd päriselt on, seda ma ei oskagi valida, aga need teised on muidugi niisugused natukene kurvemad nagu näiteks poris ja regule eto ja teate, baritoni saatus on juba niisugune, et ta peab ikke kõik vussi ajama. Ja kas ta laseb iseennast ära tappa, tapab kedagi ära või ühesõnaga üks verine vend ooperis mina, kes, kes mani ütelda militarismi-ist midagi teada ei taha üldse. Ma olen seal väga-väga suur relvakandja. Nii mõõgad kui bussid, mul igapäevane. Nende kangelaste hulgas või ka antikangelaste hulgas, keda te laval olete kehastanud, on vist tõesti Figaro, üks une väga helge ja rõõmus, kui uue. Kas on veel olnud mõni nii, nii tore ja nii lustakas vend. No kas just nii, aga, aga päris lustakas mees on kase, Petr Luthor Palini ooperis Tõrksa taltsutus peaaegu nii sigar hingesugulane müüa, kus ma veel siis on pidanud nii esimest armastajat mängima, see on olnud Eugen Kapi ooperis Vabaduse laulik, seal küll ainult alguses. Pärast läks asi juba väga tõsiseks. Aga öelge, kas teil on olnud oma paljude osade hulgas ka niisugust, mida poleks tahtnud teha? Praegu küll ei meenu sellist, võib-olla kui esimesel momendil ei olegi nii meelitav. Aga siis, kui hakati osaga rohkem tegelema ja leiad temas neid väärtusi siis on see see mulje nagu ei kadunud. Ja küll mäletan niisugust asja, kui ma meenume huuli juhendusel solivatlemise algusel, küll pidin tegema tooniut pajatsites ennuuli tahtis just nimelt, et Tonio, see on. Alguses küll väga raske olevat, mõtlesin, et igasuguseid inimtundeid edasi anda, et sellega ma saan hakkama, maga tola teha. Sellega ma küll ei saak. Aga proovide käigus hakkas see asi päris libedalt minema ja lõpuks oli päris päris armastavad, öeldakse, karud pannakse tantsima ja küllap see ikka nii on. Te olete väga palju käinud esinemas väljaspool oma koduvabariiki. Kuidas on külas kergem, kas kontserdilaval või ooperis võõras kollektiivis? Kontserdilaval oled sa üksinda, seal oleneb kõik endast, tähendab nii, tuleb terve õhtu üksinda täita. Ooperis no seda võrra kergem, et teised ka laulavad ja teevad oma osi, aga muidugi see sobitamise küsimus on seal jällegi palju raskem. Ja eks see alguses oli muidugi üpris võõras, aga kuni tänapäevani muidugi püüan, niivõrd kui see võimalik on, oma lavastust läbi viia, aga muidugi ma ei saanud ja nõuda, et kui uks on meie laval ütleme paremal ja võõral laval vasakule, et nad siis tõstaksid ukse ümber, ma pean selgitama seda, et näiteks kui külalisena kuskile minna, siis ega sinuga lavaproovi keegi tegema ei hakka. Muusikaline proo tehakse, lauldakse terve ooper sulistidega läbi, et me kõik see kokku sobitada, aga mis lavaga ühenduses seisab, seda proovi keegi tegema ei hakka. Siis mulle joonistati niisugused plaanid etavat, meil on, siin on, sain need seinad ja siin on uksed, siin, aken, siin on, asub see haud, siin asub see kušett või, või, või tool või midagi nii. Viimasel ajal seal ei ole enam midagi muud, kui näidake mulle uks, kust ma siis sa pead minema ja kust ma pean välja tulema. Ja siis lased juba enne silmad ringi käia, kas näiteks mingit pinki või kivi või põõsast, millega kontakti oled harjunud võtma. Kas seda on seal või ei ole. Üks niisugune huvitavam juhtum oli Odessas, siis ma laulsin, näri koletu etendusel seda Rigolettot seal Odessas laulnud mitmeid mitmeid kordi, aga nüüd nad vahepeal on, olid saanud omale uue lavastuse ja see oli niimoodi, et kohal olid mingist reetmed maha pandud, kus pealsis keskne dekoratsioon liikus ja nii vastavalt keerati siis ette, niisugune pool just vastavalt vaja oli. No ja vot siis oligi niisugune juhtum teises vaatuses tarvis Child haga duetti laulda, tavaliselt on see niimoodi igal pool olnud lavastatud. Et on mingisugune pink lava veeres, Rigolettot istub pingile, silla tuleb tema juurde siis kas põlvitab või seal siis valgus püsti pärast põlvitab ja nii seal teinekord teist põõsad ja lillekesed ja nii edasi ilusam oleks. Aga nüüd tänu sellele rööpmistlikul Odessas laval ei olnud seal üldse mingisugust praktikaablilt ja duett tuli laulda lihtsalt püsti seistes mõned. Muidugi me tegime selle ära ja ma usun, ta õnnestus päris hästi, aga aga minu arvates oli see lavalasedasti vahene sama hästi, kui oleksime võinud ka rakis ja lakkis sümfooniaorkestriga seda teha, selle jaoks ei oleks vaja olnud teatrit. Teatris peab nagu ikkagi natukene olema ka selle olustikulise aga muusika seotud, aga seal seda võimalik ei olnud. Sama Rigolettot lavastusega ja sama lavastaja lavastusega olime Kuiboshevis Hendrik Krummiga koos. Kimbus seal ei olnudki, et meid laval, aga seal oli pandud mingisugustele kesksele deklaratsioonile olid jälle monteeritud rattad alla, nii et seda siis keeratise. Nii ja naa, siis vahepeal oli veel niisugune lugu, et keset kolmandat vahetust, kui ma ei eksi, tuli alla mingisugune. Riputatud kõik nai mänginud ennast küllalt ette ja nad ei saanud seda kardinat alla lasta, oli suur pahandus pärast muidugi minule midagi öeldud, aga aga ma sain aru, et see terve lavastus läks sassi siis Krummikene terror pandi hästi kõrgele, seal keskmine dekoratsioone hästi kõrge ehitatud ja sinna peale minna. Kuidas valkus all rataste peal oli siis kui meile ei meeldinud mitte põrmugi? Minu patu. On teil seda ka vahel juhtunud, et sõnad lähevad meelest ära või on teil väga hea mälu? Mul on paar korda küll olnud, nii võib-olla siis ka rohkem juhtumit, muidu seda ei ole tekkinud, aga kui ma olen väsinud lihtsalt nurgas, seal on tunda andnud või mõne mõne muu asja pärast väsinud ja siis äkki võib tekkida niiskule tühi auk mälus? No ei, ei tea, nii muusikat ei sõnu. Muidugi paanikaga tuleb kohe jälle ruttu tagasi, aga niisugune, niisuguseid asju siis kui mõningad korrad esinenud, aga ainult siis, kui olen väsinud. Aga kui te olete väsinud, mis on teie jaoks kõige parem puh? Ostsin aga ma ei tea kodus kaaperdada ringi maja asju ajada või auto all kõhuli olla. Ahaa, nii et oma autot putitatega ikka ise. No nii palju, kui oskan ikka natuke Tõnu siis iga asja pärast läheb nüüd piinlik ka, kui midagi eriti pole juhtunud. Kui teie isa oli puutöö mees, et kas olete ise ise ka nokitsenud, niisugust asja? Jah, no nüüd, viimasel ajal vähem küll, aga mäletan koolipoisina kodus olin suvevaheajal, see oli vist juba küll konservatooriumi päevil. Siis ma ikkagi isegi abistasin teda töödelnud, ta töötas ehitusel, võttis maja uksed, aknad, tehan oma käe peal, mitte mitte töökojas. Siis ma teda abistasid seal ju seal ka. Nii. Selle tõttu sai mul puudu natukene tuttavaks Khani. Kas oma maja juures olete palju ise teinud? No ühte teist muidugi on teinud nii palju, kui võimalik oli. No näiteks ma mäletan isegi seda, et akendele ma panin need kremoonid ise külge, ma seda oskasid, teine on aed seemistihase täis. Üldiselt on küll nii, et nagu me võiksime nii kõlava sõnaga ütelda tehnilised asjad, need on rohkem minu minu rubriik. Ja niisugune puhtaiatöö, see on siis rohkem abikaasa ja poeg teevad seal ja muidugi mina ka, niipalju kui aeg vähegi annab. Ahti. Kas teil on aias oma lemmikud ka, mis teile kõige rohkem meeldivad, kas, kas lilled või puud või muru lihtsalt või või kapsad ja sibulad või? No muruga tuleb mul võib-olla kõige rohkem tegeleda, sellepärast et muru on küll väga ilus aias ja aga teda tuleb niita. See niitmine, see ongi minu ülesanne, jällegi siis mis meil on veel roose, on meil seal neid mulle väga meeldivad ja ühte teist nii möödunud suvel Ravisin ühte kaske koguni, vaatame, kas tast saab nüüd elulooma. See oli nimelt niisugune lugu, et kui see kuuenda augustitorm oli meil siin kunagi siis ta murdis mul kaks kaske maha, teine murdus nii umbes meetri kõrguselt pooleks. Saagisin selle murdunud osa ära. Jaa, mõtlesin. Uurimine jäi nagu edasi, aga siis ta hakkas sealt kasvama ja nüüd kasvab väga huvitavalt, niisugused täitsa nurgas alloksad kasvasid välja ja tal suured oksad juba üles sirutanud. Möödunud suvel torm tahtis seda ühte oksa ära murda, murdis sealt kuskilt pooleks ta keskelt, sealt tal ei ole nagu seda suurt kande alustan. Siis ma seda seal nööri ja ketiga tõmbasin paigale ja siis seal olid ka putukad läinud, siis siis ravisin ja toimetasin temaga. Loodame, et, et jääb ellu. Kui te kuulate muusikat lihtsalt, mis teile pakub kõige suuremat huvi, kas ikkagi vokaalmuusika ja võib-olla koguni ooperimuusika või, või hoopiski instrumentaalne. Ma pean ütlema, et mul on plaate ja päris häid plaate küll, suurem osa on muidugi vokaalmuusikani ooperimuusika kui, kui ka üksikute interpreetide plaadid. Ma pean kahjuks ütlema, et ma kodus väga vähe kuulan siiamaani võib-olla ainult nii asja pärast, ma kuulan, mis teine teeb seal, kas see mulle meeldib või ei meeldi, seal on klaver kõrval, see on, see on niisugune, see on töö, kui nii jah, ja, ja, aga, ja mulle väga meeldib käia sümfooniakontserdil ja kuule sümfooniast muusikat ja seal ometi mul ei ole ju mingisugust niisugust noh, töö jaoks vaja kuulata vaid puhkuse jaoks ja ja enda jaoks lihtsalt saada osa ka sellest muusikast. Kas on mõni niisugune elukutse, mida te leiate, et see on niisama tore kui teie oma või? Või on teie oma kõige parem? Eriti, ja ega ma omajagu sugugi nii väga heaks nii arva. Ma arvan, et see on siiski üks kibe leib, kui ma nüüd kellelegi peaksin soovitama. Nad vist ei soovitaks, mida te soovitaksite? Millised on üldse rasked on see, seal on kõiksugused elukutse, valikubürood. Ma võin ainult öelda teile seda, mis mind veel ennast huvitaks, kui ma. Kui ma peale hakkaksin, nüüd mul on natuke hilja neid asju hakata õppima veel uuesti muusika alal. Mind väga huvitab komponeerimine ja dirigeerimine. Kui ma ei oleks laulja ja sellega nii põhjani seotud, siis ma midagi sellelt alalt. Nii et ikkagi muusikes ikkagi muusikas.