Kuidas on hoida, kas pidu on läbi? Hakkab saama. Kas päriselt lõpegi? No aga laulud ei lõpe kunagi. See pidu saab läbi, laulud lähevad edasi, nii kaua eluniga laulu ilma ei ole ju mõeldav ilma lauluta elu ja see on kindlasti maast madalast. Kas üle järel tulev põlvkond on samuti samalembeline segalaul ära, ega laul võtab, võib võtta küll uusi vorme ja uusi stiile ja ja uusi värvinguid ja aga ise ta jääb ikka alles niisugune, nagu ta on rikas igal sajandil on ju varem ka olnud, igal aastakümnel omas niisugused omapärane, aga ega need lauldakse tänagi, laulame siin, aga need on hoopis midagi muud, kui lauldi 100 aastat tagasi hoopis teises stiilis ja teises aja teises kvaliteedis ja teises massis ja nii edasi. Kooriliik, sest need ja selle lauluga kaasa teevad lauljana, nendel on ikka hingeelu hulga rikkam kui need, kes võib-olla lauluväljakut ei näegi kunagi. Sest et ikka see, mis ta siin ise läbi elab ja see juba see mass, koorijõud ja see ühisjõud ja see mass kõla ja see niisugune ühis eneseavaldus, see on ikka väga suure kasvatusliku väärtusega. Te olete olnud ju üldlaulupidudel pealtvaataja. Olete tulnud siia koorijuhina ja nüüd esmakordselt siis käe üldjuhina. Teil on kõik need muljete võrdlusmomendid olemas. Tiga laulupeod on ikka omad mingise progressi esile kutsunud. Nii täna, praegu ka meil on täna sellel laulupeol palju huvitavat just nii repertuaari vallas uusi värve siis kooride nii avalduse vormis on terve rida uusi samme astutud, meeskoor ja naiskoor on teedesse käe ulatanud. Postimeeskoor on omal käe ulatanud praegu vaikselt aume plaane, kuidas tulevikus lastekoore postlikule siduda. Ja. Mõtlete tulevikku. Kuidas pidu ei ole veel läbi. Mõtlete? Nädal aega on juba pikka aega olnud küll, ega vist ei olegi sellist tunnet, seal võib tekkida üleüldse pikka aega. Ei ole need päevad kodutu ja nad on nii tihedad ja hommikust õhtuni siin lauluväljakule ühed laulud tulevad, lähevad, ühed tulevad, teised lähevad ja kogu aeg on kiire, nii et mõnikord pole aega söömuga minna. Ja paistab, et laul toidab, ka ei olegi viga. Lauljad ütlesid, teinekord on niisugune tunne, et et ei tea, milleks üldse söö seal vahel on. Nojah, ega see päris nädal aega ilma luuletavat ei tule välja, aga aga muidu lauluga laulurahvas niisugune ideedeedist, et minu arust on tõepoolest näha nii väga aktiivselt ja emotsionaalselt ja nii kergesti süttivad ja ennast tahavad avaldaja. Küsiksin ikka veel seda, millel on toredam tunne, kas nüüd seal üldjuhi puldis seistes või istudes murule kuulata? Raskem erutus, suurem vastutus, suuremaid ka. Ja mis seal vastutada, lauljatel laulud selged, laulavad ise. Ja no päris nii ka ei ole, ta ise laulavad küllaga. Läige. Meie saade läheb eetrisse päris südaöisel tunnis, kas selleks ajaks on juba kõik laulud vaibunud? Pidulised juba magavad rahu majas. Ka seal on vargust ei tule, need, kes siis nüüd pärast seda suurt erutust maga, vunudki tule. Põhilised on nii, et koorid hakkavad siis noh, nii veel oma lahkumisõhtut pidama ja ja siis öösel hakkavad rongid minema. Tartlased näiteks lähevad pärast seda nulli ühe nulli, kahe ajal peavad sõidud ja siis ega siis rongi sinna magama minda. Seal sõidetakse, lauldakse. Ja siis, kui Tartu jaamas maastakseks lauldes kindlasti vees võetakse jaamad, rebi peale ja lauldakse veel südaöises Tartus või varahommikust Tartus veel terve rida koorile üks laulupidu uuesti maha ja siis minnakse laiali. Ja ja siis on ka veel selline tunne pidu ja kojusaabumisele kodus olles. Ja niimoodi ikka see Mida ta alati Tahaks teie käest küsida, mida te ütlesite naiskooridele pärast laulu lõppu, et aplaus nii suur ja tugev oli ja eile laululava kaare? Rõõmus kahin. Päris täpselt ei mäleta, aga see oli vist niiviisi. Eestimaa emad, naised ja noorikud. Õnne teile. Tervist teile teile teie kodudele. Kas see on suur õnn olla? Käänu peal. Ka seda ma ei oska öelda, sest et eks ta kindlasti on ja aga see on ka tõesti väga suur töö. Väga raske töö. Ja see on selline töö. Raskust ja ja eripära saab tunnetada alles siis, kui sa seal puldis oled. Minu jaoks isiklikult see pidu ei lõpe nii kergesti, nii kiiresti. Minu jaoks jääb südamesse. Heliseb kaua see pidu. Paneb mind mõtlema paljuski olles teisiti, kui ma olen siiani mõelnud laule pidudest, Laulupeo tähtsusest tema võimalustest ja paneb mõtlema ka sellele missugune võiks näha välja näha järgmine laulupidu. Mida te ise oma hinges parema meelega pärast pidu teeksite, kas oleksite seal koorijuhtide peol või oma lauljat? Keskel. Ausalt öeldes. Ei oleks ei siin ega seal. Päris aus olla, siis mitte üldsegi. Ma võtaksin oma kaks, lasksid lauluväljakut kaasa ja sõidaksin ramaale. Kütaksin sauna kuumaks. Tooksin värske viha. Ja ja istuks seal saunas vähemalt kolm, neli tundi. René Eespere on loonud ühe hästi toreda lastetsükli, seda vist võib tsükliks nimetada laste muusikanime all. Seal on terve hulk toredaid laule ja need lähevad niisuguse omamoodi instrumente Al-saatega kus tekkis niisugune mõte kirjutada lastele. Juba sellepärast oli mingil määral tahtmine kirjutada lastele, et mul on endal kodus kaks väikest last mõlemad säärased kaunis muusikahuvilised, eriti poiss selle kirjutamise käigus on nad alati õpivad nende nii-öelda kohe ise nagu laulma ja tahavad ise seda mängida. Ja see, see rõõm, mida nad mängimise ja laulmise juures tunnevad ja välja näitavad, see lihtsalt innustab nagu neile midagi kirjutamast. Konkreetselt selle tsükli puhul, kuigi seda ei saaks päris täpselt tsükliks nimetada, sest et mingi säärase päeva jooksul oli kirjutatud lihtsalt 10 laulu. Järelikult tsüklisse jäigi 10 lugu, järjekord ei ole nendele absoluutselt oluline ja kui nüüd on need valminud juba nii-öelda teine tsükkel jälle kui esimene oli 10, teine loomulikult ka 10 olema, et oleks mingisugune süsteem asjal teeb omavahel seostada nii esimeses kui teises tsüklist, ühesõnaga ka lihtsalt tsüklisse on lihtsalt koondatud. Arvuliselt. Kõigepealt sai asi alguse kunagi televisiooni jaoks kirjutatud lastemuusikast. See oli reis raamatute maailma, sinna ma kirjutasin saatepea ja mõned säärased instrumentaaltaustad olen raamat on ka selles tsüklis sees. Kuna seal oli kirjutatud säärasele kaunis suurele instrumentaalansamblile ja lastekoorile ansamblile, kuidas seda asja seal vastavalt võib nimetada, siis täpselt sama oma ansambel põhimõtteliselt jäi ka kogu selle tsükli saateansambliga. Saateansambliga on kasutatud praegu väga meie koolides populaarsust võitmas plokkflöödid, ansamblid, siis seal on kasutusel veel tavaline suur flööt, Piccolo, flööt, puhkpillidest veel fagoti on võimalik seal kuulata, siis on terve arsenal Orphy stiilis löökriistu ja kuna klaveri asemel sai kohe alguses kasutatud raske, kuna oli väga säärane ja kontakt ühe väga võimeka harfimängijaga siis jäiga praegu klaveri asemel harfed annab väga säärase huvitava tämbri. Ja viiul ning tšello. Lisaks on seal veel kuulda mõnes loos seambalot, nii et säärane väga väga seltskond. Instrumentaalansambli koosseis on igas loos erinev. Kui neid pealkirju vaadata, siin on niisugused pealkirjad nagu puhmis puh ja oh, see on ju hästi tuntud lasteraamatust. Et kust tulevad need tekstid ja vot kuidas ma teeks ja ütleks veel vahel, et siin mõned tekstid on teie enda loodud ilmselt. Jah, vot see on muidugi teksti valik on väga suur probleem üleüldse ja kui tõele au andes siis tekstidele ma olen üldse väga vähe kirjutanud. Ühesõnaga, et siin mõned tekstid, mis siin Nendega, ma olen väga hädas olnud, et mingit säärast ütleme ilusat korralikku lugu kirjutada väga raske sobitada mingisugust enda sisemist struktuuri, loomi, struktuuri, teise luulestruktuurile, et saada mingisugune orgaaniline seos. Tavaliselt tulevad ikka säärased mingisugused imelikud meloodiad või säärased väga traditsioonilised ja ja see kuidagi ei, ei innusta nagu sugugi. Mis puhnas muidugi, karupoeg Puhhist ja selle pealkirja panemisega oli ka väga suurt raskust, sest et. Ja see tekst oli seal ilma pealkirjata, nii et oli ise leebel mingisugune pealkiri mis vastaks nagu sellele tekstile, mis seal oli, ma ei tea, kuivõrd see nüüd täkkesse läinud, aga no ma loodan, et ajab asja ära, konkreetsel juhul. Veel kirjutatud jah, kellelegi, aga üldiselt väga vähe. Kõige rohkem lugusid valmib mul säärases seoses, et, et kõigepealt kirjutan ilma tekstita laulu valmis, ühesõnaga meloodia ja saate ja pärast ise ja kahjuks ei ole kedagi säärast tuttavat, head luuletajat, kes kirjutaks teksti, peab ise kirjutama teksti. Ja siin selles esimese 10 hulgas on mul kolm teksti, lisaks üks instrumentaallugu aga see teine tsükkel, mis on nüüd järgmine, 10 need on ainult oma tekstidele kirjutatud. Nii et me oleme ka laisk komponist selles mõttes teksti otsima. Lihtsamaks. Pühana, aga mida te teate nonii, Teamiseks, nendes lugudes, kas nüüd instrumentaalosa või siis seda vokaalosa? No neid teineteisest lahutada nagu ei ole võimalik, sellepärast et kui on juba saade olemas, siis seda on väga-väga lihtne lihtsalt mingitele instrumentidele ütleme, kasvõi kohandada näiteks instrumentaalsaade, mis praegu on kirjutatud Veetaset orkestreerinud on kehtiv ainult vot ühe ettekande puhul, ühesõnaga juhul, kui seal mingit pilli ei ole võimalik üheskoosseis need, siis on see võimalik vahetada mingi teise pilli suhtes välja, millel on enam-vähem sama ulatus. Nii et, et konkreetseid Pille seal isegi ei ole nagu ette nähtud. Kuigi need on praegu muidugi partituuri kirja pandud, mis pillidega praegu tehtud on? Nad on mõeldud ilmselt lastele endile mängimiseks. Kas seda küll vot? Säärane lähenemine, nii nagu on Orphil kooli muusikale üldse lastemuusikal, ühesõnaga et lapsed ise võrdlemisi lihtsalt saaks seda asja mängida. Täpselt sama põhimõte olen ma püüdnud rakendada ka siin kõik instrumentaalpartiid, need on kirjutatud niivõrd lihtsad ja niivõrd arusaadavalt, et oleks võimalik seda igas koolis vastavalt vanuseastmele ise ära mängida. Tavalises keskkoolis, kus laulmistundidega ma tean, on väga suuri tegemisi. Esiteks on minuni jõudnud säärased väga paljud kuuldused nii lauluõpetajate kui ka õpilaste suust, et repertuaar ja mida nad laulavad, igav klaveri saatel laulda, õppida igasuguseid noh tõepoolest juba ja mitte ainult, et et 20 või 30 aastat sisuliselt vananenud laule, nad tahavad teha midagi muud, nad tahavad natuke kaasaegsemat, liikumiskaasemaksed rütmi, teistsuguseid pille, millega teha. Ja peale selle on ka täiesti selge, et iga laps ei ole üldse võimeline laulma lihtsalt no kui peaviisina, siis ei pea viisi ja tema siis istub vaikselt kurvalt hulgas ja vaatab pealt, kuidas teised laulavad, tal on võimalus siis kasutada oma nii-öelda muusika väljendumis kirge mingi instrumendi mängimise näol, siis ta saab seda teha väga lihtsalt öelda, saab sellest osavõturõõmu täpselt sama palju, kes võib seal laulda solisti. Nii et et ma loodan, et nende partiide mängimisega ei tohiks küll kellelgil tekkida, mitte mingeid raskusi. Siis tuleb loota, et need hästi kiiresti ka ära trükitakse, nad kättesaadavaks saaksid kõikidele õpetajatele. Üle ootuste isegi see esitus, mida te praegu kuulate, see on siis Eesti raadio lasteansambel Edoneeder, Juhandusel, ansambli juht on läinud tõepoolest väga südamega oma tööd. Ta on lastele õpetanud need laulud väga ilusti väga emotsionaalselt selgeks. Ja minul kui autoril oli selle lindistamisega kogu selle koori ansambli solistide ja selle vaata ansambli kokku viimisega tõepoolest väga lihtne töötada. Asi läks väga ruttu ja mul oli väga meeldiv seda teha. Ja tõepoolest tänu sellele, et see laste hääle säärane väga südamesse minev tämber ja üleüldse nende säärane Rõõm juhin, millega nad asja juures oli, see tõepoolest ajendas seda teist tsüklis kohe otseselt kirjutama juba lindistamise. Päevas nagu üks kuu aja jooksul oli see järgmine tsükkel juba praktiliselt valmis.