Täna taasiseseisvumispäeval olema vikerraadio stuudiosse kutsunud meenutame 13 aasta taguseid sündmusi ja ka ehk andma hinnangut tollal langetatud otsustele juba tänaste teadmiste ja kogemuste valguses. Kolm inimest tollal Eesti komiteed esindanud Sirje Endre, tere, tere. Ja ülemnõukogusse kuulunud Enn Põldroos. Tere. Tere. Ja Rain Veideman. Tere ka minu poolt ja olete te kõik ju tänasel päeval. Kultuuritegelased ei ole aktiivse poliitikaga seotud. No me olime ka siis kultuuritegelased ja ma just mõtlesin, et on kuidagi ühelt poolt irooniline, aga tunnuslik on siiski see, et laua taga need kolm inimest kuulusid omal ajal ka ütleme, sisse loomuliku mitte just nagu otseselt nomenklatuuri hulka, aga, aga ühesõnaga nad siiski on võetavad nii-öelda ka endiste nime all. Sirje oli ülikooli komsomolikomitee sekretär, mina olin 1009 seitsmenda aasta keskpaigas ülikooli komsomolikomitee sekretär. Minu hea sõber Henn, isegi poliitbüroo liige või kuidagi niimoodi sinnakanti välja, seal oli juba see asjaolu, et me nüüd istume siin ja et me olime siis aga just nimelt kultuuriinimeste kaudu tegelikult annab kogu sellele Iseseisvusprotsessi sellele tänasele päevale annab omamoodi ambivalentse tähenduse. Nojah, aga siis ei olnud sugugi Nende otsuste tegemisel nii-öelda vanad punased, vaid esindasid hoopis teistsuguseid jõudusid ja Sirje käest ma tahaksingi küsida, et kuidas siis Eesti komiteesse tulek komsomolisekretäri kohalt, kuidas kulges? No vahepeal oli ikka pikk elatud elu ja isegi patukahetsuse ajalehes edasi jõudis ilmuda. Aga ega me oma minevikust ju kusagil ei saa kõrvale minna, minevik on, et meie taga, vaid, vaid tihti ka meie ees. Ja igal inimesel on oma iseseisev rada, mis ta läbi käib. Mina jõudsin Eesti Kongressi nõnda, et mind valiti Eesti kodanike komiteede komitee liikmeks. Mulle tehti vastav ettepanek. Ja see peakomitee hakkas ette valmistama Eesti kongressi istungeid. Aga tulin ma sinna tegelikult ühelt minu väga armsalt ametikohalt siiamaani väga armsalt, see oli kultuur ja eluajakirja peatoimetaja kohalt. No näed, mina tulin Vikerkaare peatoimetaja kohalt otse poliitritesse ja endale siis kontserdi eest otsast ja ikkagi kultuur. Nii et ikkagi kultuurist ja suurel määral olite te ju ka kõik tegevat loominguliste liitude aprillipleenumi loosiga täiesti kindlad. Et see nagu ühendas teid, aga ometi, ja kui me meenutame tänast päeva 13 aastat tagasi Moskvas oli puhkenud putš ja selle varjus, siis nii-öelda Eesti vabariigi iseseisvus kuulutati välja taasiseseisvumine, ütleme nii. Ja seda ju mõlemad pooled käsitlesid tollal kui suurt kompromissi. Miks te arvate, et see kompromiss just siis sündis ja kui suur see tegelikult oli? No ma ei tea, tegelikult see lõpplahendus oli, oli selline või ta noh, mina isiklikult pidasin looming või loomulikuks algusest algusest peale, et umbes niiviisi võiks välja kukkuda. Tegelikult see niisugune vastasseis, mida siin nagu leitakse, ühelt poolt siis isa maadikuma poole ja siis ütleme, rahvarinde ülemnõukogu poole vahel mässanud natukene isegi üle ülesblufitud ja suurem, kui ta tegelikult on, sellepärast et tegelikult mõlema liikumise taga seisis üks ja sama rahvas tihti ühed ja samad inimesed kes mõtlesid ühtemoodi. Ja kui seal nüüd mingisugune vastuseis oli siis videos oli juhtkondade tasemel vastastikuse ebausaldamise või kahtlustuste või või ambitsioonide, mõlemapoolselt ambitsioonide tasemel, et need otsustaval hetkel tagaplaanile läxidudes loomulikku juurat. No see oli ikka nii, Sirje, sest ma mäletan, ma kontrollisin veel raamatust teile Eesti järele, et need neli põhipunkt ütleme siis esitati ülemnõukogu komisjoni poolt olid ikka täiesti vastuvõetamatut tollal Eesti komitee esindajatele No ma ise nüüd lugesin ka suure hoolega raamatut, mis mul on isegi siin kaasas, see on see kaks otsustavat päeva Toompeal. Ja teine raamat, kus on 30 intervjuud sellest ajast teine Eesti eeslava. Ja Ma nõustun selles mõttes Enn Põldroosiga, et ajalugu ja tagasivaade, see alati mahendab kuidagi neid dramaatilisi sündmusi. Tegelikult see vastuseis, vastasseis oli kindlalt olemas, see ei olnud ainult isikute tasandil, vaid see oli ka erinevate teede kasutamise erinevate mõtteviiside vaheline. Ma ei ütleks, et võitlus, pigem arusaamatus, terve Eesti Kongressi põhimõte oli selles, et taastada ka Eesti vabariigi iseseisvusõigusliku järjepidevuse all. Ja nüüd need kaks päeva Toompeal. 19. 20. august ja need konkreetsed neli punkti ja hilisem vastu võetud otsus, mis teineteisest kardinaalselt erinevad, oli just. Ma ei ütleks nüüd ka mõtete vahetus, vaid ikka jah, tõepoolest, võitlus selles 100 viieteistkümnendas toas Toompeal kahe põhimõtte vahel, üks põhimõte oli kuulutada kohe välja Eesti iseseisvus. Ja teine põhimõte oli, et kinnitada ja taastada Eesti vabariigi, mis oli loodud 24. veebruaril 1918 iseseisvuskusjuures, näib, et need on üks ja see sama asi, aga juriidiliselt nad ei ole. Ja see, et need kaks poolt ülemnõukogu, Eesti kongress lõpuks leppisid kokku ja ulatasid teineteisele üle jõe käed ja moodustasid silla see on minu meelest parim tulemus, mis üldse oli võimalik saavutada. Mina isiklikult. Kui ma tagasi mõtlen selle 13. aasta saama hind on kõige rohkem selle kokkulepe, jõudu ja võimsust. Sest tuldi kokku erinevate arusaamade alusel. Kummal oli seda kokkulepet rohkem vaja, kas eestikomiteel või ülemnõukogule selle taga olevat? Parima mõnd eesti rahval oli tarvis? Ei oska öelda, kas Eesti rahvale võib-olla, et sellest sellest skisofreeniline olukorrast välja tulemiseks, noh ka mina olen nüüd erinevaid raamatuid lugenud. Et natukene ennast vaadata selle asja taustal, sest mina olen asja sees. Me Ennuga mõlemad olime, olukord oli väga dramaatiline, 20. augusti pärastlõunat olime Ennuga ikka mõlemad, ju siis praegusel Vabaduse platsile siis kohvik Moskva ees autokastis ja täie teadmisega, et Eesti iseseisvus tuleb väljuda. Kas seal rahvarindepoolne, surve, meeting ja ringi tehtud nagu surve selleks, et siis on see kindlasti ei olnud see niivõrd Kuivõrd see oli küsimus, taandub sellele, kas ülemnõukogu saak mandaati tähendab, on tal mandaat selle iseseisvuse väljakutsel ja seda me läksime proovima selles emotsionaalses õhustikus meile ja arusaamine, et see mandaat on ja me saime seal kinnitust, et esimene reaktsioon oli see, kui reaktsioon oli see, kui Marju Lauristin tuli Rootsist tagasi, ütles, et nüüd tuleb kiiresti ära teha, siin ei ole enam midagi, siis ta tõmbus tagasi. Et otototoot, siis tõmbusid mitmed tagasi, et siin ei ole veel kõik asjad nagu öeldakse, ei lähe kokku. Ja siis sel hetkel tuli väga jõuliselt esile just nimelt Eesti komitee oma selle. Variandiga, aga nüüd, nagu seda kõike on hinnatud seda 20. augusti kokkulepet isegi mitte niivõrd kompromissina. Kompromiss ta muidugi ka oli, aga juba siin hilisemates lausa noh, ma ütleksin siis nii-öelda akadeemilise uurimusele pürgivates töödes nimetataks seda esimeseks ühiskondlikuks leppeks. Muide ja selles leppe käigus kaotasid kõik osapooled, kaasa arvatud ka Eesti komitee kaotas, sellepärast kui me räägime seda õigusliku järjepidevuse alusel taastanud, mäletad, vaidluste teravik oli selles, mis saab 38. aasta põhiseadusest, et ei saa taastada 30 800 põhiseaduse alusel vaid tuleb teha üks vaheetapp ja siis tuli see põhiseaduse assamblee, kus siis Assambler ja see nagu oli, lahendas selle olukorra minuni. Sest mina ei olnud asjade natukene vahele provotseerida, nüüd Eesti komitee, mina läksin emotsionaalseks meeste positsioonid, et mida siis Eesti komitee tegelikult kartis? Ma nüüd spekuleerin, kas ei olnud natukene hirmu selles, et Eesti komitee roll nagu võib väheneda, sest arvestame, et Eesti Kongressi valimistel ju nii-öelda rahvusmeelsed jõud ei saavutanud oodatud edu? Eesti kongressis? Noh, võis nii-öelda, kuigi valimistel osales väga suur valijate hulk Eesti vabariigi kodanikud ja rahva ootus Eesti Kongressi vastu oli väga suur teatavasti ka esimesel istungjärgul Tartu rühm või, või terve suur hulk Tartu kultuuritegelasi, kirjanikke, luuletajaid, õppejõude soovis, et Eesti Kongressi esimesel istungjärgul kuulutaks ennast täievoliliseks Eesti vabariigi esinduskoguks. Aga Eesti kongress seda teed mööda ei läinud, sest et ei saa nii-öelda võtta võimu tühjas vaakumis. Aga siiski, mida meie kõige rohkem kartsime tookord ja mille ümber vaidlus käis, oli ju see et iseseisvuse väljakuulutamine, mis kõlab väga uhkelt, aga mis ajaloos oli juba toimunud oleks endaga automaatselt kaasa toonud uue riigi staatuse. Ja uuel riigil oleksid olnud need kodanikud, kes olid siin praegu elanikud. Selles mõttes oli tähtis toetuda just Eesti vabariigi olemasolule de jure ja de facto tüürida selles suunas. Et kaks olemasolevat, kogu ülemnõukogu, kes esindas elanikkonda, seal oli 27 mittekodaniku ja Eesti kongress, kes esindas kodanikkonda võiksid leida need põhimõtted, mille alusel Eesti Vabariiki taastada ja edasi minna ka lõppude lõpuks diplomaatilised suhted vajasid taastamist, mitte uuesti loomist või uuesti alustamist. Ja muidugi, see oli Marju Lauristini päris geniaalne idee. Et ta tuli selle peale ja pakkus välja idee konstitušanal assamblee põhiseaduse assamblee. Siit raamatust ma loen kaks otsustavat päeva Toompeal ja ka sellest raamatust, kus erinevad poliitilised jõud annavad intervjuusid. Et öeldakse. Ta Eesti komitee ei tahtnud midagi muud, kui tahtis võimu ja milleks neid sinna põhiseaduse assamblees üldse vaja on. Kes nad üldse on? Küsis mõni. Kuigi tagantjärele vaadates põhiseaduslikus assamblees läks just nimelt jäme ots pigem Eesti Kongressi kätte, aga enne ma tahtsin teie käest küsida, kas siis oli see mõte ülemnõukogus, et nüüd me teeme uue täiesti. Heino malelauale, nii et ega ta nüüd nii ei ole, tähendab ma meenutaksin, kes juba umbes pool aastat enne neid sündmusi kirjutasin, oli tookordsest noorte häälest, kui ma ei eksi. Ma ei oska praegu täpselt tsiteerida, aga mõte oli selline, et me elame niivõrd segases olukorras ta tookord, kus kõik on prognoosimatu, mis juhtub, on kaks erijõudu erineva strateegiaga, kuidas jõuda iseseisva Eesti juurde, on olemas, tähendab, see ülemnõukogu liin on Eesti kongressi liin olemas? Meie ei tea, mida saatus ette toob ja me ei tea, kumb strateegia võib osutuda mingil hetkel sobib sobilikuks ja kogu jutu mõte oli see, et kui tekib hetk, et ühel nende eest on võimalik tehase töö ära siis ta peab selle töö ära tegema ja kõik peavad sellega nõus olema. Sai mälu seisu, kerja läks, tegelikult saatus mängis kätte selle jämedama otsesel hetkel ülemnõukogule teab ülemnõukogu oleks muide selle asja ära teinud ka siis, kui Eesti Covid poleks mängu tulnud õnnelise otsas. No ta ei oleks selline olnud võib-olla, aga tegelikult ma ei usu ka, et vahe oleks olnud nüüd niivõrd niivõrd pöörane ja võib-olla seda vahet poleks üldse olnud, oleks võib-olla olnud mingisugused terminoloogiliselt erinevused, meenutame kas või seda, et vot kaks varianti, mida alguses sõidukulud niivõrd noh nagu tuli ja vesi leedu näiteks läks seda teed mööda, mis oli rohkem seotusele, ütleme, lähedane selle variandiga, mida tõeliseks ei pidanud. Ometigi pole leedu praegu häda mitte midagi. Ja ma usun ka selles, et tähendab, Eesti oleks enam-vähem säraril, nagu ta on praegu olnud ka siis kui oleks seda teinud ainult ülemlugu, kui, kui oleksid võinud ainult eestikum mitte tähendab sisuliselt sellepärast see oli juba niisugune asi, mis ei olenenud ühe või teise inimese tahtes, oli ajaloolise loogika, ta pidi seda teed minema. Seda teed läks nii, et need väikesed variandid ja kõikumised, visasid, tulud oleksid olnud. Milord küllaltki samuti oleks tulnud igal juhul uus põhiseadus, samuti oleksid tulnud uued valimised, uued valimised oleksid määranud igal juhul. Kes oleks valimistel osalenud sel juhul? Kas. Ei, ma ei usu seda. No teate, seda on praegu väga raske öelda, miks see, kus ja kuidas ja kes, eks ole. Aga ta neid variante mängib, neid võib mängida küll, aga kas me oleme hetkel selleks võimelised? Ma ei usu, et, et see asi on eriti olulised olnud teistmoodi. Mina ma kogu sügava lugupidamise puhul teie vastu, härra Põldroos, ma arvan ka täna teisiti. Ma arvan, et see tee oleks olnud palju valulisi on ja Eesti ei oleks praegu vaba demokraatlik riik Euroopa Liidu liige. Kui me oleks siiamaani Ahmerdanud selle elanikkonnaga, kes oleks automaatselt kõik olnud kodanud. Nüüd see aasta olnud meile probleeme, ma ei usu, et nad oleksid automaatselt tagasi neede. Et mitte Jüri, Jaan või Juhan, nagu ütleb lugupeetud professor Leimann ei taastanud iseseisvust ja ei toonud testile Eesti vabariiki tagasi, vaid seda tegi Eesti rahvas. Selles ma olen täiesti ühel nõul. Ma arvan, et tegelikult ajalooliselt kordasime meie teiega seda legendaarset sammu, mis toimus 1918. aastal, kui päästekomitee tuli kokku ja tegelikult rahva tahte põhjal, eks ole, koostati see manifest, loeti ette ka trastilises olukorras Vene ja Saksa väed, vastan, mis siin? Me ei oleks nii kiiresti jõudnud Toompeal kokkuleppele, kui Vene tankid ei oleks Tallinna poole tulnud, kuigi oli juba teada, et pooled neist olid kraavis, aga need olid ikkagi tanki. No kas või kas võib Sirje täiendada sellega, et mingil määral õnnestus see, mis täna 60 aastat tagasi ei õnnestunud, näiteks Otto Tiefi valitsusele? Iseseisvuse taastamine? Siin ma ütleks niimoodi, et ootame natukene, lase ajalugu, käib oma teed ja siis vastame sellele küsimusele, mitte kõik küsimused ei ole veel selgeks räägitud. Ma ütlen, kui ma isegi neid enne saatesse tulekut lugesin siin raamatuid, mis mulle kättesaadavad olid siis ma vaatasin, kuidas ootamatult tõusevad esile mõned isikud, kellest ma arvasin, et noh et nad täitsid oma ametikohustusi ja käitusid vastavalt olukorrale. Näiteks tõusis minu jaoks eriti esile Marju Lauristin ja seda erinevate raamatute põhjal, kuidas ta otsustavatel hetkedel ütles õige lause või tegi õige teo. Sama võiks mõelda Ülo nugise ja Arnold Rüütli kohta. Mul ei sobi hakata kiitma Tunne Kelami, Vardo Rumessen, ten Tartut ja ennast. Aga ma usun, et ka meie tegime Toompeal nendel kahel päeval mehemoodi tööd. Aga me kõik tegime seda koos. Ma ei tõstaks esile ühte või teist inimest eriliselt koos. Töötajad, see on jumala õige, mis te rääkisite ja väga hea, et see sai tehtud enne kui see suur otsus vastu võeti. Aga ometigi ma jään enda juurde ühes asjas, et ükskõik kuidas see ka ei oleks toimuma. Tähendab, see kokkulepe oleks pidanud tulema igal juhul, kui ta ei tulnud enne seda, kui ühesõnaga kuulutati välja, et nüüd on Eesti vabariik siis oleks pidanud peale selle tulema ikka sellepärast, et rahva ootused olid samad, poliitilised jõud olid sama kadunud, üksinda ei oleks kumbki pool suutelised asja ära teha ka siis, kui ta oleks ise selle asja välja kuulutanud. Tähendab, ja sellepärast ma ütlen, et lõpuks tahaks ikkagi läinud enam-vähem noh, ma ei hakka detailidest rääkima, aga põhimõtteliselt oleks ikka jooksva samasse samasse ritta. Reinold. Ma tulen selle juurde tagasi. Mis ta Sirje mainis, et mis olid Eesti komitee hirmud sellel dramaatiliselt hetkel ja pean tunnistama teatud hirmude küüsis, oli tegelikult ka ülemnõukogu kogu aeg. Me võime tagantjärele öelda, et see oli eelarvamus, aga oli ikka väga palju põhjusi, miks ikkagi tähendab, oli teatud umbusalduslik atmosfääri lausa hirm teevad Eesti komitee sammude võimalikke samme traditsiooniks ka mingil tasemel? Ei, mitte sel hetkel mitte provokatsiooniks ei peetud, küll aga vindi ülekeeramine tähendab mis kogu aeg, ütleme eriti 1990. 91. aasta siis kevadel, 90. aasta suvel, mis hakkas võtma niisuguseid küllaltki jäike hoiakuid just nimelt seal rahvarinde suhtes. Ja see konfrontatsioon siis rahvarindeeliidi ja Eesti komitee eliidi vahel oli vägagi jälgitav ja me näemegi dokumentides. Me näeme kõikides dokumentides hilisemates analüüsides, et me ei saa kuskile ju enam peita, see on dokumentaalselt artiklite sõnavõttude kaudu täiesti olemas. Peaminister Edgar Savisaar, kas ta kartis riigi pööraksis? Sellise sündmuste esimeses otsas oli Savisaar teatavasse Rootsist või poole pealt tagasi, eks ole. Mis ta kartis, tont teab, mis ta tahab, aga ei, ma tahtsin, ma tahan. Ma tahan oma selle mõttega. Tegemist oli siis esimese ühiskondliku leppega, kuid ega see kuskil neid vastuolusid ju ei lahendanud iseenesest see hetke ületamine, see kokkulepe, milles tõesti võitis kogu Eesti, aga kaotasid osapooled, kuid nagu Rein ruutsoo doktoritöös minu laual siin on meie laule inglisekeelne selgub ja ma arvan, et üsna veenva argumentatsiooniga endaga tohutu uurimismaterjal selgub, et tegelikult 20. augustil ja pärast seda avastasid initsiatiivi hoopis teistsugused poliitilised jõud. Ja nii-öelda restitutsionistliku tähendab siis selle riigi taastamise dioloogia ütleme siis varjus tegelikult hakkas ikkagi arenema ja edenema süstemaatiliselt ühe osa senise poliitilise või siis lausa ühiskonna eliidi väljatõrjumine Eesti poliitikast. Ja see 1902. aastal said nii-öelda ka, vormistati valimiste kaudu ja sealt edasi on praktiliselt ikkagi jätkunud kuni üheksanda astele lõpuni. Selleni me jõuame veel, aga Sirje, nüüd esitab mulle küsimuse ära. Ma tahan küsida õieti, ma viitan oma mõttekaaslasele Jüri Oramsile et kui olid dramaatilised sündmused 15. mail 1990 Toompeal Lõssenko laseb, tungisid lassi ja purustasid seal väravaid ja nii edasi. Siis Jüri Adams, hea, Jüri Adams eestikomiteel ane, istus oma arvuti taga ja ma ütlesin talle. Jüri nisu lugu praegu toimub Jürivates üles, ütles, lubage küsida, millist riiki ja kuhu tahetakse pöörata? Selles peitub oma juriidiline mõte, et oli olemas ENSV, millist riiki ja kuhu tahetakse pöörata. Aga tahaks oma heale sõbrale Rein Veidemanni, kellega me oleme koos ülikoolis teinud suuri suuri teatreid, nendest kirjutanud ja suuri asju, kirjandusõhtuid ja päevi, üliõpilast ja nii edasi. Ma tahaksin küsida seda, et, Jalguseks ütleks ka seda, et ma olin ise ka alguses ju rahvarindes ja olin rahvarinde volikogu liige ja nii edasi. Edgar Savisaar oli Eesti Kongressi liige alati oodatud ja soovitud eesti kongressiistungile. Aga millegipärast ta osales ainult ühel istungil ja seal ka väga terava sõnavõtuga Eesti kongressi vastu. Muuseas, minul isiklikult on väga kahju, et neis kahes raamatus kaks otsustavat päeva Toompeal ja teine Eesti eeslava ei ole Edgar Savisaart tema Enda intervjuu näol. Ta ütles kõik intervjuud ära. Sellest on kahju ja seda me vajaksime, aga minu teada ta kirjutab mälestusi. Ma just tahtsin selleni jõuda, et me ootame ju on, et me ootame tema memuaare, saame sealt siis pildi tema silme läbi, Olvustasingi vist sellega selle. Väitega, et mis tookord toimus, oli väga suurelt, osalt oli juhtkondade vastastikuste ambitsioonide vastastikuste ebausaldamise, nende lõikuse küsimus ka see, mis puudutab savisaart, see, mis Burda saadamsid, detail Adams niiviisi arvasin varem see ei ole mingi uudis, et niiviisi võis öelda. Samasuguseid asju on öelnud, kuid siiski lubage öelda, tookord olime siis nii-öelda võitluskaaslased ütleme liitlase siiski, eks ole, vaatamata kõigele ja liitlassuhetes säärane säärane. Niisugune avaldus on ausalt natukene kõhedust tekitav, aga no see selleks.