Septembri hommikud on teistsugused kui mis tahes teise kuu hommikud mis on ühtaegu küpsust ja värskust. Mälestussuvevalgusest ja aimdus sügise kargusest. Kirikukalender juhatab täna meile prohvet Jesaja raamatust ühe salmi. Elav ainult elav kiidab sind. Nõnda nagu minagi, teen täna. Et sõnad on väljavõte kuningas Hiskija tänu laulust. Ta oli olnud raskelt haige, vaadanud otsa surmale ja tulnud tagasi elule imeliselt. Ja nüüd oskab ta hinnata iga hetke meil võib-olla koos oma loojaga elavate keskel. Ta süda laulab, ta meil on tänulik. Oma elupäevade lõpuni tahab kuningas kiita jumalat. Tema teab, et elu on otsekui tuulaiil. Äsja tundistajat rullib kangurina oma elukanga kokku ja peab lahkuma. Kuid jumal tegi ta terveks, andis talle veel aega suures usalduses, nendib kuningas, kes teravalt on tunnetanud elu kaduvust. Vaate suur kibedus muutus rahuks. Kõik on jumala käes, ent tema kätte usaldada, siis on meil kergem oma koormaid kanda ja ka vastu võtta neid üllatusi, mis looja ise meile valmistab. Aleksander Suumannil on üks luuletus, mis haakub sügise ja usalduse teemaga. Maalisin kahvatukollast kaske lehtedel lennuga tuules. Tundsin iga pintslitõmbega kaugenenud kasest sõjas meeleheitele. Siis maalisin meeleheidet. Maalisin seni, kuni lõuendil hakkas kohama Kask kahvatukollaste lehtede lennuga tuules. Vahel on nii, et seal, kus meie loobuma oma inimlikest ponnistustest võime ootamatult kogeda, kuidas suur looja ise tuleb meile vastu. Avab meie ees võimalused, mida me aimatagi ei osanud. Ja muudab meie meeleheite tänulauluks. See ei tähenda, et peaksime loobuma oma initsiatiivist. Paidet võtame jumalat kui arvestatavat osapoolt oma elus. Palvetagem jumal sinuga, et sinu armu hoolde me usaldame end ja oma armsad. Sina tead, mis ootab meid ees tänu, olgu Sulle. Nii olnu eest kui selle eest, mis veel varuks on pandud. Aamen.