Tere hommikust. Vennastekoguduse loosungi raamat jagab tänase päeva vaimulikuks teema annaks ühe salmi Matteuse evangeeliumist. Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle. Nõdrausuline, miks sa kahtlesid? Jüngrid olid paadiga järvel. Galilea järve ümbritsevad kõrged mäed ja neilt puhuvate tuulte mõjul tõusevad järvel sageli äkilised tugevad tormid. Üks selline tabas Jeesuse jüngreid. Et paat ümber ei läheks, pidid jüngrid pöörama paadi vastu lainet ja võitlustormiga kestis läbi kogu. Sindrid olid väsinud, kuid hirm ei lasknud neil puhata. Vastu hommikut tuli Jeesus nende juurde ta tuli järve peal kõndides. Kõige olulisem ei ole siin siiski see, et Jeesus tuli jüngrite juurde imelist teed kasutades vaid see, et ta tuli hetkel, mil teda kõige enam vajati. Kui jüngrid olid esialgsest hirmust hämmastusest üle saanud, ütles Peetrus talle omase innukusega. Issand, kui see oled sina, siis käsimend tulla enda juurde vee peale. No miks tal seda vaja oli? Ei olnudki vaja, ta lihtsalt tahtis ka vee peal kõndida. Ja Jeesus vastas. Tule. Peetrus tõepoolest kõndis vee peal ja tuli Jeesuse poole. Inimese usk võib vahel olla väga tugev, aga väheste usul on püsivust. Igaüks meist võib elutormides mõnda aega kõndida vee peal. Ja igaüks meist võib ka vajuda. Kuni Peetrus hoidis oma pilgu Jeesusele, oli kõik hästi. Aga kui ta pilk läks kõrvale, kui ta nägi, mässavad vet enda all ja tuult pritsimas lainete vahtu lõi Peetrus kartma ja hüüdis vette vajudes. Issand, päästa mind. See on kummaline, kuidas me oleme võimetud nägema midagi muud enda ümber, kui meil on raske. Päästerõngas ei pruugi olla väga kaugel. Aga ahastuse udu varjutab teinekord kõik. Kõrvaltvaatajana võid sa näha, et mõnel inimesel on tõsine mure lihtsalt tahaksid teda aidata. Ja sa arvad nägevat ka mingit lahendust. Aga tema pilku, kes parasjagu on vajumas, on väga raske üles tõsta. Vennastekoguduse loosungi raamatus on toodud ka Karl-Heinz Roonekeri kommentaar antud piibli kohale. Jeesus vaatas Peetrusele otsa. Ta ei vaadanud temast mööda. Ta ei vaadanud temast läbi. Ta ei vaadanud temale ülevalt alla. Jeesus pidas teda silmas. Jeesus ei loobunud Petrusest. Oma elutormides võime teinekord kartma lüüa. Nõder usk ei tähenda uskumatust, vaid usu jõuetust mis lakkab kandmast just siis, kui seda on kõige rohkem vaja. Ah, et me silmad siis avaneks nägemaks meile ulatatud taastuvat kätt. Mäed, kõrvad, siis kuuleks teda, kes ütleb. Ära karda, mina olen sinuga ülem, tegema oma südamed talveks. Kristus, ära lase meil uppuda rasketesse olukordadesse. Ulata meile oma päästev käsi ja kinnitab meie usku. Aamen.