Tere hommikust. Tere nii rebastele kui Caroidunutele. Eks ole, kord oled ärgates rõõmsam. Teisel hommikul on meel mõru. Muidugi loeb omajagu õhurõhk ning tervis ja muu selline. Aga fakt on, et me päevad ei ole vennad. Üks teadvuse seisund järgneb teisele. Igalühel on oma tõmbepunkt, mida ümbritsevad objektid, millest me oleme seda vähem teadlikud. Mida kaugemale nad tõmbepunktist jäävad muutudes lõpuks vaid millekski niivõrd ähmaseks, et teadvuse välja täpset piiri on võimatu välja selgitada. Mõned väljad on kitsamad, mõned avaramalt, kui meie teadvuse väli on avar. Me tavaliselt rõõmustame, sest siis mõistame korraga suurt hulka tõdesid ning saame aimu ka millestki sellisest mis ulatub teadvuse väljast edasi veelgi kaugemate regioonideni. Loius meeleolus, haige ja väsinuna, meie teadvuse väli kitsas, pea vaid punkti suurune ning põlema rõhutud kurvad tegeleme vaid iseendaga. Inimeste teadvusväljad võivad olla loomupäraselt erineva ulatusega. Suure organiseerimisandega inimestel on omane tohutu kõigis suundades kiirgav visioonide väli kus korraga joonistub välja kogu tulevikuplaan. Tavaliste inimeste puhul midagi nii kõikehõlmavad ei ole. Meie kooperdame komistades punktist punkti ning tihtipeale jäme ühe koha peale toppama. Teatud seisundite son, teadvus, vaid kübeke mälestused Ta minevikust ning mõtteta tulevikule. Olevikaga piirdub vaid mõne lihtsa emotsiooni või Astinguga. Noh, ega me teadlikult neile piirialadele tähelepanu ei pööra. Kuid sellelegi vaatamata suunavat nad meiega liitumist ja määravad meie tähelepanu järgmise objekti. See ümbritseb meid kui piltlikult öeldes magnetväli, mille keskel otsekui kompassinõel pöörleb meie isikliku energiakeskus. Kui üks teadvusseisund asendub järgmisega Probleem on selles, et kui inimene ei ole enam teadlik oma kõige sügavamast igatsusest kui ta ei adu, et kogu tema olemuseks on igatsus jumala järele otsib ta meeleheitlikult midagi, mis suudaks täita tühimikku temas. Ta haarab kinni kõigest, mis ta teele satub, küsides alati ühtviisi. Ehk võid sina mind õnnelikuks teha. Ehk võid sina minu igatsuse kustutada. Ja iga kord lõppeb pettumusega. See, et inimese põhjapanev igatsus on lõhestatud tuhandeteks. Pisi soovideks on põhjuseks, et ta tunneb end, et nii lõhki käristatuna. Ta pöördub kõikvõimalike aseainete poole, selle asemel, et otsida seda ainsat ainsat, mis suudaks püsivat rahu ja rahuldust pakkuda. Alles siis, kui ta hakkab kogu oma südamest ning kogu oma jõust jumala järel igatsema võib ta elu saavutada terviklikkuse. See ei tähenda, et kõik soovid, mille objektiks pole jumal, oleksid valed. Oluline on, et kõik need soovid oleksid integreeritud sellesse suurde põhja panevasse. Igatsus. Ega algab sellest, kui mõni soovidest läheb oma rada kui see rajab lisajõe, selle asemel, et lasta oma vetel voolata sügavas ja laias jõesängis mis viib mereni. Anna ennast leida. Ahonen.