Tere hommikust. Inimesed oskavad jätta endast üsna head muljet. Rõivad, soeng ja mink teevad imet. Ja enesekindel esinemine on õpitav. Kuigi mõni kannatab ise tegelikult enesepõlguse sisemise lõhki käristatuse tunde. Ese väärtusetuse, mitte millekski kõlbmatu seetõttu sest ta tunneb endas puuduvat terviklikkust. Loomulikult nüüdisajal ei tunne naljalt keegi end esmajärjekorras mitte patusena, vaid haavatuna. Usk, et Kristuse ristil oma lunastust teinud oli osa sellest, mida Martin Luther pidas silmas usu all. See on usumõistusega käsitletav tahk. Teine tahk on aga elulisem, mitte intellektuaalne, vaid vahetu ja intuitiivne. Nimelt kindlus, et mina selline, nagu ma olen, olen päästetud nüüd ja igavesti. Rõõmsat veendumust ning kindlustunnet, et kõik on hästi. Seda võikski nimetada usuks barrexe Laans. Kui kaob võõrandumist tunne, mis sulges inimese tema piiratud ego raamidesse leiab inimene end olevat kõige looduga üks. Ta elab ühte elu universumiga. Tema ja kaasinimene, tema ja loodus. Tema jumal on kõik üks ususeisund on usalduse riigiasjadega ühtsuse tundmise seisund mis omakorda on seesmise terviklikkuse saavutamise tagajärg. Ususeisund on bioloogilise kasvu psüühiline korrelaat, mis juhendab omavahel võitlevad püüdlused ühte suunda. Ta on kas, mis väljendub uutes tunnetes ja reaktsioonides ning suuremates ja ülevamates tegudes. Kõige esimene ja peamine tunnusjoon on muretsemise kadumine tunne, et kõik, kui on lõpuks hästi rahu, harmoonia ning tahe elada. Isegi kui välised tingimused on jäänud samaks. Kindlus jumala armus õigeksmõistmises päästmises kaasneb tavaliselt pöördumisega. Kristlaste puhul kuid isegi kui konkreetne pöördumiselamus puudub, võib ometi saavutada sisemise rahu. Peamiseks on niisuguse hingeseisundi puhul elutahe, leppimine ja imetlus. Maailm näib olevat objektiivselt muutunud. Uudsuse ilme kaunistab iga objekti. See on täpselt vastupidine teist sorti uudsusele. Painajalikule, irratsionaalsusele ja võikusele, mida kogevad melanhoolikud. Määrav ei ole taolise ülenemise fenomeni kestvus vaid olemus, inimesed võivad tagasi langeda ükskõik milliselt kõrguselt. Selle väitmiseks polegi vaja eraldi statistikat uurida. Armastus näiteks täpselt samuti tuntud oma ebapüsivuse poolest kuid olgu ta tõsi või mööduv, ta ülendab inimest seni, kuni ta kestab. Just see intensiivsus ongi inimeste jaoks tähtis, mitte kestvus. Sama kehtib ka pöördumiskogemuse puhul. Isegi lühikese kestuse puhul näitab ta inimesel neid piire milleni tema hing on võimeline ülenema. Ja seda ei kustuta Ta ka eelmisesse seisundisse tagasilangemine. Kuigi loomulikult püsivus, võib seda ka suurendada. Palvetagem. Oh jumal, anna usku, et sina hoolid minusugusest. Osta USA annab ka mulle jõudu ja mõistust teekonna lõpuni. Aamen.