Tere hingamispäeva hommikust. Pole lihtsamat kui loobuda ilmalikust lustist sellepärast et ei tulda maailma asjadega toime. Rikkuse pahaks panemises sellepärast et ei suudeta ise seda omandada. Pole mingit tarkust, nagu ka meeleliste mõnude põlgamises, sellepärast et nende rahuldamiseks puuduvad vahendid. Kui ikka on olemas iha nende asjade järele ja vaid olutsele ihalematavad siis tähendab pettumusele enesepettuse lisamine väiksema põrgu vahetamist veel hullema vastu. Tihti väljendab ka süütunne rohkem haavatud uhkust kui tõelist kahetsust. Ollakse eneses pettunud, et ei olnudki nii tubli, kena ja vooruslik nagu arvati ja loodeti end olevat. Ma kahetsen oma patu. Tähendab tihti? Mul on kahju, et ma ei ole nii hea, kui ma endale ette kujutasin. Selline enesekeskne kahetsus ei ole veel meeleparandus. Enesekeskne kahetsus suurendab enesearmastust ning teeb pattu veelgi süngemaks. Ole oma eluajal surnud, nii surnud kui surnud, siis on kõik, mis sa iganes teed, just õige, nii nagu sa seda teed. See mitusada aastat tagasi Hiinas kirja pandud budistlik luuletus püüab leida sõnu tunnetuse jaoks, mis esineb pea kõikides maailma kultuurides. Kui tõlkida see meile tuttavasse kristlikku traditsiooni keelde, on see, kes iganes oma elu kaotab, hoiab selle alles. Mis seda banaalsusest kaitseb? No nende ettekirjutuste otsatu tüütuse eest, mida igaüks teab, et peaks järgima, kui te järgi on tõik et seda ütlust ei saagi keegi järgida. Sest senikaua kui ma saan veel midagi ette võtta, olema surnud, ma ei ole veel täielikult oma elu kaotanud. Ometi ei ole siin tegu täidetamatu käsu lihtlabase paradoksi. Ka see on tõeline sõnum, millegi kirjeldus, mis võib osaks saada nagu vihmasadu või tuule paitus. See lihtsalt väljendab kõikehõlmavat avastust, et inimene ei hakka ka elama enne, kui ta on enda kaotanud kui ta ei klammerdunud hirmunult oma elu, varanduse, maine ja positsiooni külge. See on lihtsustamatu tõde pühast vaesusest, eluviisist, kus pole enam midagi kaotada, kuna kõik ongi juba kaotatud. Ja kus tuntakse rõõmu sellisest vabadusest, mida võib luuleliselt võrrelda lindude või tuule või siis taevalaotus tuses hõljuvat pilvede omaga. See on elu, mille kohta Püha Paulus ütleb, vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad. Need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik. Vaatamata sellele pühak siia ilma halvasti sobitub muudab tema tegevusmaailma paremaks selliseks kuhuga pühak, paremini võiks sobida. Ta on kui headuse ferment, elav meeldetuletus. Et on ka täiesti teisi tee võimalik. Tema aitab jumalat sellega, et ta laseb enda kaudu toimuda jumala enda tegudel. See, mida tema teeb, ei ole nüüd enam töö jumala pärast või jumala jao. Vaid jumala. Oh jumal, anna julgust usaldada end sinu kätte lasta kõigel suunata end sinu poole ja kanda siis aamen.