Tere, pühapäeva hommikust. Kolilastel viimane suvepäev, homme läheb lahti õppimisega. Enne tuleb kõvasti pingutada, et saaks kord Sokratese kombel öelda. Ma tean, et ma ei tea midagi. Juku suhu, laiskuse vabandusena see lause ei sobi. Vahel mulle tundub, et kirik pingutab poliitkorrektsuse võlts sallivus ülesnäitamisega, ülempastor, kai, sadin, maa kirjutas Soome luteri kirikulehes kodima. Et piibel ei ole jumal ja seetõttu igaüks, kes inimesi piiblile viidates alla surub ja seob Teppat. Pat olevat ka see, kui piibliga õigustatakse inimõiguste rikkumist ning naiste ja homode diskrimineerimist. Tsiteerin jumala arm ja armastus, mitte ülipüüdlik, trahvi ja tädi, kes nurga taga varitseb ja valmistub kõige väiksematki eksimust märgates karistama. Jeesus ei seisnud halvabamoralismi, vaid inimese elamiseks vabastamise eest. Niisiis ei mingit vajadust meeleparanduseks ega uuestisünniks. No kes vaevleb nüüdisajal patuvalus, kuidas leida armulist jumalat nagu näiteks munk Martin Luther? Meie aja kirik on äärmuseni pingutanud jumala armastuse kuulutamisega, nii et see on nagunii ja endastmõistetavana tagatud ega huvita kedagi. Jumala arm on muutumatult olemas. Mida siis inimõigustega varustatu käest. Kirik tohib veel tahta või nõuda? Nõuda ei tasu, aga pakkuda võiks. Müstika on osa kristlikust elust. Kristlik eetika ei toimi ilma müstikata. Meenutagem Karl Raaneri kuulsaks saanud sõnu homne kristlane, angas müstik, või ei ole teda üldse. Kirikus oleks palju rohkem sakraalsus ja pühaduse tunnet kui preestrid ja vaimulikud juhid julgeksid oma pastoraalse töö eesmärke kõrgemale seada. Inimesed on eriti avatud ning huvitatud siis, kui neile kõneldakse sellest, et on olemas tegutsemisviis, mis on palju isetu umbassiivsem, rahulikum selle tõttu et inimene laseb jumalal enda kaudu tegutseda. Nad mõistavad seda intuitiivselt. Vaimulik teekond ei ole midagi, mida tuleks konstrueerida. Pigem on see aitamine avastada seda, mida inimene eos endas juba kannab. Vaimse teejuhi ülesandeks ei ole luua midagi uut vaid vabastada need ressursid, mis looja on just sellesse inimesse pannud. Pöördumise või ärkamise või virgumise hetkel toimub kogu isiksuse raskuskeskmes. Järsk nihe lihtsalt avastad ennast olevat väljaspool lõksu, väljaspool tulemust taotlevad mehhanismi mis nüüd näib mingi objektina, millel on tühised eesmärgid. Ühtäkki mõistad, et kui midagi muud peale iseenda alalhoidmise ei ole siis sa oled kasutu olevus universumi kontekstis. Varem oleks taolise absurdi taipamine masendunud. Nüüd ei tee sellest väljagi, sest raskuskese on nihkunud ja sai samastada ennast oma enesesäilitamise tungiga kui elu ainsa mõttega. Munakoor praksatab kat lahti ja silmad lähevad lahti. Meie minakesksus tarbib psüühilist energiat tohutul hulgal. Ja seda on vaja igapäevaelus varitsevad meid ohud. Kui haistame ohtu, peame selle tõsiduse selgitamiseks ja lahenduse leidmiseks ennast iseendale teadvustama. No näiteks märgates, et mööda tänavat kõndides vaatavad mõned mulle itsitades järele hakkan ma küsima, kas mul on midagi viga. Kas ma näen naljakas välja? Kõnnin imelikult või on mul nägu, tahmane või juuksed grammimata? Sadu kordi päevas tajuma, kui haavatavad me oleme. Ja iga kord, kui see juhtub, kulutame teadvuse korrastamiseks oma psüühilist energiat. Aga võib ja vahel ka on, teisiti kulgemise korral ei jää enese uurimiseks aega ega ole selleks ka vajadust. Et kogu tähelepanu haaravatel tegevustel on selged eesmärgid, kindlad reeglid ja vajadus oskused mängu panna ei ohustanud minateadvust. Mägironija on oma rollis sügaval sees, ellujäämiseks peab ta olema 100 protsenti mägironija. Miski ega keegi ei saa kahelda tema minas. Ja pole absoluutselt tähtis, kas ta nägu on must või mitte. Ainuke oht on mädi ise. Ent hea ronija oskab sellele ohule vastu seista ja ei pea selleks oma minale tähelepanu pöörama. Selline mina mitte teadvustamine ei tähenda, et kulgemist kogev inimene oma psüühilist energiat ei kontrolli või et ta ei ole teadlik oma kehast või vaimust. Tegelikult on asi hoopis vastupidi. Viiulimängija peab teadma, kuidas tema sõrmed liiguvad teadvustades samas helisid ja kogu esitatava pala vormi nii analüütiliselt, noot-noodi haaval kui ka sünteetiliselt tervikuna. Hea jooksja tunnetab iga musklit oma kehas hingamisrütmi ja jälgib ka konkurente. Malemängija ei saaks hakkama, kui ta ei suudaks meenutada eelnevaid käike ja kaaluda kombinatsioone. Eneseteadvustamise kadumine ei tähenda oma mina veelvähem teadvuse kadumist, vaid mina teadvustamisel hakkamist. Ma ei teadvusta oma mina mõistet. Me naudime seda, kui saame kasvõi ajutiselt unustada, kes me sellised oleme. Ja see, kes ei ole enam oma mina kaitsmise ja kaunistamisega hõivatud sellel on võimalus enda olemuse mõtet avardada leida oma tähendusväljaspool isena. Palvetagem. Oh jumal, anna südikust silmitseda maailma imestavate silmadega. Anna julgust lahti lasta iseendast, unustada vahetevahelgi omamaiseid muresid ja sirutada taevase kutsumise võiduhinna poole Jeesuses Kristuses, kelle nimel me palume? Meie isa, kes sa oled taevas? Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au nüüd ikka ja igavesti. Aamen.