Algav saade on lindistatud Riias. Sellest kõneleb mees, kes on teinud naaberrahvale kättesaadavaks Metsanurga, Vilde, Tammsaare, Lutsu, Smuuli, Jakobsoni hindi, Sirge, Kuusbergi, Prometi, Krossi, Beekmanni ja teiste eesti kirjanike teoseid. Kirjutamata memuaare, jaanis, šigurss. Aga ema oli eestlanna ja tema olin abiellunud eestlannaga, sellel puhul tema Ollivandersell kunagi olid niisugust käisid nüüd õppimas Eesti meistrid. Siis isa tuli vilja mingisse juhuslikult ja seal abiellus eestlannaga mu emaga. Minu elu saatuseks sellepärast et juba ütleme, keeleprobleem perekonnas meid oli viis last. Ja väga olen rõõmus selle üle, et kõik viis last rääkisid eesti keelt samuti läti keelt, läti keelt ei rääkinud keegi, sellepärast meie elasime Eestimaal. Ja keel on mulle kätteõpitud keeld ja sellepärast võib-olla ma oskan seda keelt paremini. Aga meie perekonnast kõik rääkisid eesti keelt ja ema kunagi ei õppinud läti keeles selgelt ja isa ei õppinud osanud kunagi hästi eesti keelt ja nii et kuidagi lahendada seda küsimust, siis nägime alla tulles Riia linnas juba. Vabandage, kuidas nad omavahel rääkisid? Nemad ütleme väga tihti jää huvitavamal jutt käib tänaval koos kõndides, nemad rääkisid, igaüks oma keelt, teine teistest sai aru, ainult rahvas imestas, et kuidas see nii vib olla? No siiski, Riiga tulles juba esiteks küll lemmsalusse, seal oli isal naha parkimise töökoda. Selle ta lihtsalt likvideeris. Siis ta oli nii väga lõbus, huumorimeelega inimene ja kui ta juba läks kõrtsis, siis esialgu ta nii sõpradega oli koos. Aga hiljem tegi Lemsalu kõrtsi ukse lahti, ütles, kes tahab, see tulgu ja joogu. Ja sellepärast ei ole imetena saadeti koju. Tuletõrjujate orkestri Tartes oli nii-öelda ka laia joonega. Kui vana te olite, kui te Lemsalu kolisite? Mul oli vähemalt neli aastat. Esimees, sõnad läti keeles on, olid eestiaparaadis, sellepärast ma kuulnud tänavapoisid, ütlesid nii ähvatest teineteisel. Ma sulle näitan. Ja siis hiljem ma ei saanud aru, mis tähendab niisugust sõnad. E Samaara, ma arvasin mise e samm midagi piiblist ja haaras Jon Maara nagu läti keeles oleks üks väga kuuldud nimi. Meil oli isegi Maarja kirik on Tiias. Aga see tuli välja, et lähenedalia lihtsalt Yessim, haara nüüd võiks öelda. Hiljem tulime Riiga ja Lätti, koolis ei olnud kohta. Ja õpetaja ütles. No mis teie vaevate? Minge juba siis eesti kooli, seal puuduvad õpilased. Ja Riias kooli tänaval tõesti võeti väga hea meelega vastu, sellepärast et koole oli vägagi väike, aga koolile aitasid. Eesti Läti valitsus Riia linn, rikas Eesti selts. Ja üldse nii, olime väga medlapsed, küllaltki hellitatud IGA PÄEV marketi tammi raha, meile santiimi, tookord võiks trammiga koju sõita. Muidugi armastasin tookord väga kompvekke ja läksin jala, isegi mõnikord 11 kilomeetrit või vähem natuke. Aga ma ei, meie ei olnud rikkad inimesed. Vaadake ise, mõelge, ema ei saanud töölt ära sellepärast, et lapsi palju viis last. Kooli paigatud, ütleme riietes ja kool andis muidugi lõunat süüa tasuta ja vältamisest Juurtelt keegi poiss. Tema hakkas mind pilkama, et mul on paigatud riided ja ma hakkasin nutma ja et aga siis ma rohkem sain tookord, pisar ainult või suppi. Aga muidugi Eesti seltsis oli väga suur raamatukogu Eesti selts, kus praegu on televisioonikeskus Riia televisiooni. Neil oli pangas raha umbes kuldrahas seitse miljonit. Pealegi liiga eesti selts, seal oli väga palju eestlasi ja Riias oli isegi isetegevust Laatre eestlased, kus mängisid ja üks esimesi ris hõre lavastajaid, kelle juhatusel ka maa kui laps esinesin mängides päkapikumeest oli Kaarel uuend. Aga kui ma nüüd aga seal seletamata, ma ütlesin, mina ei mäleta läti keelt, ei Leprovotne maak ei oska enam ja nii edasi. Et ta on juba liig tunnustatud, et niisugust juhust mäletada, vaata kui ütleme, mul läks habe põlema ja ja ma jooksin lavalt maha ja see oli kõige suurem nii menu minu elus kui näitlejanna päkapikulõhn ja just vanempäkapikumees toogode elektrilamp ei olnud jõulupuul nii-öelda. Aga nüüd väiksemad käpiku mehed, need seal all pannid süütasid küünlad ja mina kõrgemaid panin appi tule peale ja nii pidingi punuma minema, sellepärast lõke oli küllaltki suur. Seal käisin siis tihti raamatuid saamas ja siis oli see selts ka väga nii lahke ja nägi, et poisiga midagi kruvisid mingisuguseid on ja andis mulle võimalust suvedel elada. Osalt Eestimaal. Pärast, et netti Riia eesti seltsimehed kust tulid kõik kokku ja nüüd otsestad küsimust. Et kas saata poissi sinna Eestimaal või mitte, võib-olla ei olegi väärt? Sellepärast, et nad lugesid, et raha on vähe, sellepärast minu jaoks oli seitse miljonit. Ja kas asjast saab üht, üks ütles, yhe habe Anx ja see seda ütles just minu esimese armastuse tütarlapse isa, kellega ma koos koolis käisin, siis ma arvasin, et neid õpetatakse vihkama tasu ja lugesime ja olime saks laste peale. Nii. Me läksime just päiksele. Pikkade sakslaste poistele, kas see oli ka üks niisugune ise imestan, kust seda julgust nii palju sai? No vaadake, siis olin seal ka ükskord, see oli vist üks viimaseid niisugusse reise. Mind saadeti Jäneda põllumajakooli ja siis ma tõlkisin esimese auhinna tookord saanud Mait Metsanurga Ümera jõel. Ja mul oli hiljuti just anna šikusse puhul juurde, sellepärast et ta on kolme kuu jooksul 100 lehekülge tõlkinud, kuidas see on võimalik, see on vist pealiskaudne. Mötlesin loa nüüd, mina, vana mees on juba telli ütelda ausalt, et Ümera jõel metsanurga romaani 450 lehekülje ümber jõel ma tõlkisin eesti keelest läti keelde 11 päeva jooksul. Nüüd küsin mina, kuidas see võimalik on? See on täiesti võimalik tarvis aga teha tööd ja kõvasti, ma oli nii ennast kontsentreerinud selle peale, et mina elasin selle tööga nagu, nagu olekski mujal, aga oleksin mina seal Ümera jõel ja ja, ja, ja, ja elaksin ja võitleksin ennekõike kaasa. Seda kõike peab siis keema kuuluma, paistma äärmisel peab sisse elama ja see ongi see kõige suurem kunst. Ümera jõel tee tõlkisite Eestis Jäneda. Kas te lugesite varem juba seda raamatut või tutvusite sealsele? Selles samas tutvusin, lugesin, Tiia otsestasin tõlkida ja tõlkisingi ilma, et teil oleks olnud tellimust või oli mingi tellimus, ei olnud mul nii, tekkis huvi. Muuseas, võib ütelda, nii et see on ka nii imelik. Arvan, et mikspärast ma tõlgin, ma olen palju mõtelnud, et sellepärast, et perekond oli suur jama. Käies ütleme kestnud Stahlis, tõlkisin raamatuid sellepärast, et neid trükiti ja selle eest makstud. Tiia, kui isa oli töötaja, kui vend oli tööta siis aitasin mõlemaid perekondi ja isegi ennast ja oli väga huvitav, et võid oma raha eest lapse kinno viia. Noh, aga siis paar sõna Metsanurga kohta olen temaga kokku saanud ainult tegelikult üks Riia Polli Kema metropoli hotellis. Ja siis mul oli niisugune probleem, olin juba tõlkinud ja andnud ühele ajakirjale ajalehele, tegelikult need võiks joonealusena ilmunud aias, siis see hiljemgi ilmus. Tahtsin temaga, kuidas need on, need tükkida tahavad, Läti mehed aga ütlevad nii et salluvalt äärmiselt kõvasti. Lätlastele olete pähe löönud väga kõvasti. Et mina sellest probleemist üle ei saa, mina ei ole selle raamat autor ja mis mul teha, võib-olla ei saagi ilmunud raamat sellepärast et just väga teie olete vaenulik olnud just lätlaste vastu. Nuias siis tema ütles, et ah, see on ju lihtne asi. See on väga lihtne ased küttes. Ah et hange kõik sakslati pähe? Mis on lätlaste vastu, ma ütlesin, aga, kuid kas teie peate mulgi teise varjanud ja andma, kui te kah teie olete, noormees, teegaga valmis? Pange kaga sakslastel pihta. No nii, et ma olin juba sellega harjunud tasujad lugedes ja Eesti algkoolis oli ka niisugust meeleolud, et ma arvasin, et sakslastel üldse võid ainult pihta anda ja mida rohkem ja seda, seda parem. Nõnda siis ma mäletan, et temal olid püsti juuksed ja nöörsaapad jalas saapad nagu kiil seal nõksidega nööpidega on, aga nii oli väga, nii tore mees ja see oli ainuke toekas veni, saime pikemalt juttu ajada ja Daniil lihtsalt lahendas nii äärmiselt keerulise küsimuse. Ma ka üldse emma kirjandusse läksin, mitte tulin Mäti kirjandusse, mitte kui tõlkija. Vait kui noor lootustandev luuletaja. Alles käisin Riia neljandas gümnaasiumis teises klassis, kui kirjanik skalbi oli tookord Jaunakat linnas, niisugune ajaleht oli, ta oli seal kirjanduse osa, juhataja, mina seda ei teadnud, aga mulle jäi pähe endale juhuslikult üks üks luuletus omatehtud jama pikka kantidest tänaval juba käisin peast sed Avima, kirjutasin paberile ja saatsin jaanacacinjazzil ajalehele. Ja luuletus pealelõunane tee klaar, nii võiks öelda. Ilmus ja mul kohe gümnaasiumis oli küllaltki suur autoriteet, sellepärast et teisest küljest see on juba niisugune ajaleht, väga tõsine kirjanduse osa, juhataja on seal kaadris, Kalbe, et hakkasid õpetaja, vaat mind vabatahtlikult aitame, sellepärast et perekond, ma ütlesin juba oli suur ja ei saanud nii soodustada mind siis kolm kooliõpetajad, progressiivsed, inimesed toovad keskkooli, oli üldse väga progressiivne, võiks ütelda isegi kommunistlik sellepärast ka Ulmannist, kui tuli võimule, sulges selle kooli, ma pidin üle minema lyya teisesse gümnaasiumisse. Kolm õpetajat maksid igaüks kolm latti kuus minu heaks ja pealegi Lõuna-Eesti pidanud tasuma. Ja üldse oli väga huvitav, seal oli isegi. Kogutud teoseid oligi Saules leinist hiljem tema abikaasa, üks parimaid geograafe Lätist, seal oli Edgars sillas jumalavastaste seltsi esimene S ja ajakirja mitteusklik peatoimetaja. No vaadake, nii olid. Mul oli nii ise iseendast Ülle algkooli kuuendas klassis vist oli viiendas. See oli eesti algkool muidugi. Ja mul tekkis teatud huvi kirjanduse vastu. Võib-olla sellepärast mõndagi emale äkki siis ikka kirjandusest ja kirjanikest öeldi ju, et meie perekond olevat kauget sugulast, Carl Robert Jakobsoni kaitseb tema seal oli Viljandi poolt ja ema ja vana Ma juures tihti käinud külas Carl Robert Jakobson, kui palju tal seda aega oli, siis hakkasin ühel Eestil luuletusele kirjutama veel pikendust, mul paistis site, et see luuletus on liig lühike, ma pidin esinema viia algkoolis õhtul ka ise lugema luuletuse Ma olin, luuletus on lühike, tarvis pikemaks teha ja tegingi pikemaks. Ja sellest sisaldas ma esialgu jo luuletasin eesti keeles mitte läti keeles ja ei tea sellepärast, et Eesti kooliga Eesti mõju ja hiljem algasin ainult läti keeles kirjutama. Sõnastada või saa Liidia Koidula luuletustega tihtipeale Eesti seltsis, paluti, et läti keelde teeks Eesti laulu see viis nii kaugele lõppude lõpuks välja, et mõnikord on mul olnud nii, et kui mina ei tõlgi ja just eesti kirjandust, siis ma jään nagu haigeks natuke. Ja siis, kui ma hakkan tõlkima, ma tunnen end kui üks ratsu sadulas, et siis on nii hea tunne, et sina ennast vaimselt kuidagi mingi koorma kõrval tahad endast ise? See on võib-olla mingisugune nauding, see on väga suur mõnu, see on mingisugune kaasa loomine, sellepärast et mina isiklikult arvan, et tõlkida üldse ei ole võimalik, kui ei kui pilki ja ise ei loo. Nõnda son. Esimest korda raadiot üldse ma kuulsin Eesti algkoolis, kus olli veel detektorvastuvõtja väike ja kes olid hästi õppinud äkki jõulukingituseks, siis lasti kuulatada igal kaks minutit raadiot, mina isegi mäletan, mis veelgi öeldi, et et jahude hinnad on pisut alanenud turu peal ja see lause jäi, mul eriti ei meeldi ja hiljem sain teada, et esimeseks diktoriks oli Simson jaanis Simson. Ta oli väga-väga kuulus ja tuntud näitleja. Üle Läti kuulus isegi nii, et teda saadeti Pariisi kultuurilisele reisile või kuidas öelda maksetelt raha ja siis on läti keeles Kototzeegaheks taristes Simson sõbraudsus Pariisi. Mida inimene teed, Simson sõidab Pariisi, saadeti teda isegi Pariisi, aga tema tookord olid parteiajad ja meil oli 36 poliitilist parteid. Ei programme ja neid kõiki nende printsiipe ja nendega sansist tutvunema. Peremees, üks peremees tellis niisuks ajalehte, teineteist aialeku kolmast kolmast ja siis olid lihtsalt Bauska linn oli seal lähedal seal olnud kaks kohalikku ajalehte, paiskas Veezness siia Bauskes seinas, siis liiguvad mõnikord tagasi nii piiritult laimama, sellepärast et tsensuuri vist siiski ei olnud sõimama teineteist, isegi kaklemisene läksid välja ja minu peremees oli pruudi juures käinud ja, ja pruut oli minema ajanud, ta olevat lombakas. Ja siis tema ütles, tee selle pruudi teisest peigmehest üks peljata. Seda ma tegingi. Honorar oli kaks latis salli eest said paar paslaid osta, eks sokolaadi pool kilo. Nii et sellega on ka midagi. Kirjandus seoses tahaks veel Simsonit ütelda, et temal luges neid teateid, päevauudiseid luges siis, kui tema luges tee kohta, millele ta sümpatiseerib, siis ta luges väga suured, huvitavalt ja õigete, aktsentide ja nii edasi teatava patriotismi ka. Aga kui tuli tegemist teise tei vastaste parteiga, siis tema hakkab neid lihtsalt pilkama, aga mitte teksti, ta ei muutnud seda. Pidigi mees ära minema ja siis sai teine, järgmine oli raadios väga nii tuntud inimene kellega meie väga kaua aastaid koos olime kogu sõja aja esimeseks radio diktorist. Peale selle Simsoni oli metsagente, kes nüüd on rahvakirjanik raadios jäida, töötama kogu ainuke talle loa saan üldse praegu. Jällegi hiljem oli kirjandi liigus konsultandina. Kuidas teie raadiosse läksite? Mind, noh, käisime keelte pool külas ükskord, see oli meelsa Pendrupega tuntud lätil luuletajana tutvustas meid, hakkas raadiost rääkima ja raadio oli midagi uut ja huvitavat. Ja lõppude lõpuks oli mihklile võistlus või konkurss, kus oli 200 noormeest, just meessoost taheti diktorit, kämpe, kutsus mind raadiosse ja kirjutati heliplaat alati minu hääl. Siis saingi vastu võetud kaks poissi, ma ei tea, kus see teine jääke, mina hakkasin harjutama praktigandina stuudios. Aga minu hääl oli kuidagi mujal. Jumal ei ole meeldinud. Oli nagu ei olnud just. Peab olema väga objektiivne, tookord räägite hääl ette, diktorina töötada, siis anti mulle lugeda ka. Diktsioon ei olnudki nii halb. Andi lugeda seakasvatusest seal jah, kõiksugused jahude hindadest tuleb ütelda, jällegi ma töötasin juba selle konkursi alusel lihtsalt raadio. Diktorina toime eieieiei selleks ei kõlvanud, aga töötasin seal raamatukogus, aga see olnud hariliku harilik raamatukogu, see oli raamatukogu, kus on ainult raadiosaated. Draamad, näite kuuldemängud, kuuldemängude just selles osakonnas ma olin siis mul oli oma raamatukoguja, seal olin ja keel ei olnud eriti suurt huvi, mis ma seal teen, ainult et ma annaksin väljaku, tulevad soovid ja hiljem korjaksin kokku neid, aga mul ei ole väga palju aega lugeda kuuldemänge ja siis ma hakkasin ise ka need kirjutama ja väga ja teisigi tulemustega, aga nad on sõja ajal mu kaduma läinud ja mina tahtsin ka midagi raadios teha. Siis olin ma veel keskkooliõpilasena tuttavaks saanud enne seda Eesti raadio meestiga. Mind paluti tõlkijana, kus sõitis rumm Jaan Rummo tol lasteraadio juhataja, Eesti raadio, auto spetsialiseeritud niiskud automaa, sõitsin nendega kaasa, tegi terve suure tsükli läti elust rina, käisin kaasas tõlkijana, see oli minu esimene, et tegelikult niisugune kokkupuutumine eraldi. See oli Ringhäälingu reportaaže auto hõbehall. Ja hõbehall seda nimetust ma tean ja ütleb, hõbehall tuleb nüüd hõbehall tuleb ja kõik väga ootasid ja teised siit jälle seda hõbehall, et seal ma siis nendega sõitsin mitu nädalat koos. Siis Jaan Rummo hakkas jutustama, et Eestis on Eesti raadio lastele väga hästi organiseeritud ja mind saadetigi Riiast tema poole paariks nädalaks külla ja õppima ja tema siis andis mulle nii esimesed teoreetilised alused lasteraadio suhtes ma isegi teoreetiliselt juba ilmusid minu kirjutised raadioajakirjas. Mida ma tegin, nii et ma olen kaks minu arvates head asja teinud, ma olen organiseerinud lasteraadio realiia nukuteatril. Riia jaama lähedal on üks raadiotorn, üks purustati sõja ajal, aga teine mitte. Ja siis seal meie tookord töötasime, siis juba oli pommitamist Riia lähedal aerodroomi lähedal ja nägin Me akna kaudu esimesi haavatuid metoodiliselt aerodroomilt. Ja siis organiseeriti juba, et Läti Raadio nii-öelda Läti hõbe all oli meil ka niisugune admite hõbe all. Sinna organiseeritud brigaadid kurja maha jäetakse, võib-olla mida oli tunda, et nii juhtub siis organisteetüks grupp inimesi umbes 15 ühes autojuhiga ja insenerid ja toimetajad ja meie metsakeeltega mõlemad olime siis ka. Tema oli kirjandus, alamen, lasteala, et meie taganedes annaks kodumaale raadio teateid ja saatoriteks saateid, eks seal. Nonii, Me juhtisime, juhtusime siis juba Pihkvasse ja seal te sõitsite selle raadioautoga jäädi autoga, Moskvani sõitsime, aga sealt ka öeldi, et sõjaolud on, sõitke ikka tagalasse tagalasse, kaugemal ja hiljem öeldi juba. Linnas öeldi, et siin on ka, ei ole õiget selgust ja teie ülesanded meil ka tegelikult teatavaid teidki ei tunne. Sõitke kuhugile juba sügavad tagalasse ja seal teil on rahu ja siis andsime auto neile üle ja sõitsime siis juba nii eraisikutena. Olga pidi alla kuni Astrahani ja seal siis mina hakkasin tööle tema. Nii et ma vene keelt ei osanud veel hästi, siis hakkasime, töötan, mina hakkasin, töötame voorimehena aga mina olin leivavankri peal siis nii et mingisugust väga suurt puudust võludest. Mõnikord isegi juhtus, nii et ma ei tea, kuidas nad tekstis, et neid arveametnikud, et mul jäi ligi kaks üleleiba, aga ma kartsin ja viisin vabrikust tagasi, pange kuu tahate, aga mina ei võta, siis sõitsin selle, noh, ja siis oli, mul oli ikka kaasa õed, kes ka valdavadki oskavad eesti keelt selles samas majas, kus ma praegu elan, elab mu õde, teeneline kunstitegelane, tenniline näitlejanna nukuteatris. Hilda Žīgure elab selles samas majas, siin meitaatigi õega, kui me oli, olime organiseerinud juba väikse nukkude trupi Ivanova linnas, eestlased olid Jaroslavlis ja lätlased lärlas Ivanovast. Me käisime tihti külas, äsja saime väga headeks sõpradeks seal ja sain juba ka Paul Rummo oga tuttavaks ja seal olid palju eesti näitleja tollikarjäärid, pidulevusel, kes pidi Kaarel Ird pidi samuti bareljeef, seal muidugi oli, aga ta oli väga nii ametis ja kuidagi oma etendusi seal ja nad sõitsid Eesti elanike juurde, oma etendusse, tekkaja muusikaga esinesid ja Moskvasse sõitsid ja meie Ivanovast tegime sedasama. Muuseas, mina oma nukkude trupiga esinesin just roslavli hospitalisk ka Eesti haavatud sõduritele. Nadolid ja niigi väga mina püüdsin osavasti organiseerida seda asja nii, et neil, kes ei saanud tõusta üldse, olid haavatud küllaltki raskelt. Neile etendust andsime ukse kaudu väike liist ja harilik vaip voodilt. Ja mina ka ei selgi, esinesin ja mängisin Adolf Hitleri oma nukuga. Sellel oli küll üks väga suur menu, eks ütelda selle pedede inimeste kuude kaupa midagi, ainult niisugust jalgu nad said seda lähevad siis neil neil olid, jätavad võib-olla moraalne ravimine. Kuid see ansambel oli üks tegelikult, aga seal võib kõike, kalad, kõik alad, mis võivad laias maailmas kunsti, seal olid muusikadraama minu juhatusel just nukud ja metsa kempi oli mu abi sellel alal. Siis ärbert liikum, nüüdne Riia kinostuudio peakunstnik, tema Ta ütles, et tarvis teha nukkudega midagi, sellepärast et nukkudele on väga nikerda kütt, meie paneme paar neli kohvrit ja sõitsime üle liidu lätlaste lastele lastemajades esinemas ja haiglates ja hospidalides. Ja tagavarapolgus ja isegi frondile käisime, aga just sõdima ei hakanud üldse. See marsruut oli tuhandikest kilomeetreid. Ma arvan, et isegi võiks olla. Nukkusid ja dekoratsioone hobustega, aga ise jala käisime, üks jala, kõige pikem marsruut oli ühel päeva jooksul 68 kilomeetrit. Küllaltki palju. Olime meie isegi olime Tatarias, seal oli ka laste läti kodu evakueeritud ja no Tatarlase sal kooli õpetajad ja paluvad, et kas ei võiks ka meile lastele esineda. Rominaadisin muidugi, aga on puhtle Läti keeles, kõik läheb nii. Kuidas tahate siis elektrit ei olnud, kaks uut suurt nii suur ja petrooleumlampi ma ei ole kunagi näinud. Need olid siis tahmasid mõnikord ja mina valgetes rahvariietes, nii oli nagu programmi juhataja. Mängisime tatarlaste lastele, Läti tüki ja läti keeles ja imelikum oli just see, et nemad reageerisid täpselt nagu lätti läksid. No vot seda ma aru ei saanud, Timoti vait, vähemalt ühtki, mina ei saanud aru, mis seal oli nõndasama täpselt ja samade kohtade peale. Peale selle kur latitseb, pöördusime karja, kohe vaba ei olnud, siis ootasime seal ja sõitsime Daugavpilsi. Seekord oli esimene etendus, oli lauga, pilsidki nokkolyssey, seal olid kõik meie valitsust, kõik meie keskkomitee. Ja ma läksin ust kinni tegema Mollisse programmi juhataja ja enam ei saanud ise sisse, sellepärast et soldatid olid täis, kõik tahtsid näha, kõik ruumid olid täis ja uksed olid vahepeal kinni pandud, kuni ma välja saanud, siis ma soldatitel jalge vahelt tükkisin kuni lavani välja, siis saime hobused ja vankrid ka muidugi ja käisime ise jalaga dekoratsioone, nukkusid viisime kaasa vankril siis esinesime koolides ja mingis esimestes, mis juba orgimiselt uuesti nende rahvamajades. Aga oli üks niisugune juhus, et üks, üks, üks latgal eit, vanaeit, ütlesite. Tulge ja mesinike oma diaatriga mulle isiklikult minu suures talutoas. Ma ütlesin, no me ei saa Männiku organisatsioon ja edasi ja kuidas siis nõnda võib, tema? Ei, ma lihtsalt seda tahab. Ja kui see, kui selli teile süüa matsi ja kui te koduviina ei taha juua siis ärge tulge muidugi, öömaja on ka tellivarst, läksime sinna ja hakkasin mõtlema, et siia tahaks ja Gavin maitseks, aga kuidas seda teha, poolteist tundi ühele inimesele mängida? Kuidagi nii oleks, lahendasime programmi 20-ks minutiks ja mängisime ära ja see instituudi ees laplaudeeris üksinda üksinda naeris, aga kui keegi teenin, tahtis tuppa tulles kohe uks kinni ja minge välja, mina vaatan seda ja mina maksan. Ma peaaegu isiklikult tunnen kõike neid autoreid, keda olen tõlkinud ja neid on juba vägagi palju, vaadake see nüüdse raamatute riiul, seal ülemine korrus on kõik täis nende raamatutega mida olen tõlkinud eesti keelest välja, et see just enemis mine ei tohiks olla. Et mina isiklikult olen tõlkinud kõige rohkem liidus eesti kirjandust. Muidugi on tõlgitud vene keelde vägagi vägagi palju, aga ikkagi on olnud ka mitu tõlkijat, aga seekord oli nii, kuidagi on nii juhtunud, lihtsalt see on minu elu, minu töö. Ja et olen. No umbes 50 raamatut, näidendeid näituseks, Kihnu on meil käis 111 korda, kolm korda näidati televiisoris, peale sellega oli Miku Märdil. Missugust raamatut said väga populaarseteks Lätis ja just esimene, tuleb ütelda. Juhan Smuuli jäine raamat. Seda paljud mäletavad praegugi ja hoiavad kodust kui mingit suurt tartlaste lehitseda ja vaadata ja mõelda tema mõtteid kaasa temaga. Me olime sinasõbrad ja iga kiri mitu aastat vahetasime kirju, oli kallis Juhan. All sinu Jaan, kallis Iraan all sinu Juhan. Kahju, et tema ei saanud 100.-te etendust näha Riias Kihnu Jännu. Tuleb öelda täitsa Kihnu in oli ootamatult suur menu, teda võikski praegune aidata, niikuinii oleks rahvast täis. Siis suur sõprus mul on. Just Aadu kindiga. Kui mina tõlkisin tema tuulise rannaesimees osa, siis ma arvasin, et no küll on raske, küll on raske. Tõesti, miks pärast peab autor tõlkijad nii väga piinama, tuleks öelda. Aga lõppude lõpuks mölakas raamat väga meeldima ja ma olen kõik neli osa tuulide tuulise ranna neli osa tõlkinud läti keelde ja just tuulise ranna esimene ja teine osa, mis ilmusid isegi kaks. Mis on tehtud need tõlked ja sellepärast mul oli, ükskord öeldi haruldane just hingi teost. Nüüd on juba surnud vaoldiskreewins kirjanik ütles, et kui mina teaksin hindi, romaan, tuuline, rand on kirjutanud eestlane, sellepärast sealt on kliendi nimi, siis mina arvaksin, et seda on kirjutanud Lätimaa, lätlane ja see kõik peaaegu sündmust on läti kohane ja nii edasi. Seda võib arvestada sellepärast et Läti ja Eesti ajalugu on siiski väga palju ühist. Väga palju. Anne Vildet, tõlkinud. Ja teisi eesti autoreid trossiga. Ja peek paniga nendel raamatul. Eesti raamatul on Lätis alati alati olnud väga-väga hea.