Professor juustele teie vanemad on andnud teile võrdlemisi harvaesineva eesnime Aarne, seda ei leidu isegi. Raamat see on rootslaste nimi ja isa oli kunagi leidnud Rootsist ja siis andis edasi selle ema kaudu siis ka oma pojale. Ta on kasutusel nii esimene kui ka ma näen, seal on ta isegi. Nii perekond nimeline kartusi ja ka Eestis on on kohtunud perekond nime Haabler. Arvasin mina ka olen sündinud Saaremaal. Isa oli meremees, kause tüürimees, keda ma alles seisma vastaselt esmakordselt nägin. Ta sõitis algul ringis laevadel, kes balti Märde ei sattunud pärast hoida Ameerika Ühendriikides pikemat aega seoses sellega, et nagu öeldakse, et meie väikesaar ei suutnud toita kõiki inimesi. Ema oli koduses majapidamises, meil oli väike põllulapp. Peamiselt töötas ta töölisena teiste majandites. Ema oli siis sisuliselt perekonnapea. Vanaema oli pikemat aega perekonnapea ja isalt tulid ainult kirjad, kirjad ja muidugi ka raha. Millal te nägite, iseasi, mina väga hästi panete seda esimest kohtumist. Kui see oli tol polügoonil väga laialt pühitsetud Jõulu esimesel hommikul, kui järsku kaks hobust sõitsid õue ja tuli maa, üks võõras mees avatsasid ja kes on siis ema oleks vastu ja siis näits Fatsinu isa tuli. Mis mul siin jaan meeles seisab. Isa tõi siis komplegi koti, mis oli sama pikk nagu mehe naise ja vähikaela sees. Ja mis seal seal tõi kaasa, mis mulle eriti meeldisid, olid hookus, pähklid, kookospähkli piim on kogu aeg väga meeldinud. Kas te olite siis juba koolipoiss, kui isa nägite eelmite? Sügisel läksin kooli alles sest sel ajal seitsmeaastasena koolis ei käidud ja algkool oli mul Pidula kool. See oli pidul neljaklassiline kool, kuhu kanti, see jääb Saaremaal, see jääb Saaremaa Lääne randa kihelva ligidale. Kool oli sel ajal väga suur nagu maa koorinud ikkagi, seal oli paarisaja lapse ümber. Nüüd on ta kuidagi kokku kuivanud, oli alguses oli viimati veel seitse last ja nüüd ta koguni suleti. On ka kooliajast midagi rääkimisväärselt meelde jäänud. No kui võrrelda kooliaega sel ajal, kui mina algasin tänasega, siis saab öelda, et kooliaeg oli küllaltki raske, sest neli klassi käisin kodus, kuid seejuures oli ka kolm kilukoolimajani. Viies kuues, kes oli must seal 10 kilomeetrit juba eemal. Kevadel-sügisel teede lagunemise ajal oli sinna koolimajja minek jalgsi äärmiselt raske, samuti läbi vihma, sest mingisugust transporti ei olnud seal koolimaja juures oli väike internaat, nagu siin Tootsi aegsel, umbes kodus tuli käiagi toiduainete järel ja kümned korrad on meeles, kus sai koolimajja jõutud läbimärjana külmedatuna ja ka teinekord ka jalad märjad, sest tuli läbi kevadel juskui veed lahti läksid, tuli läbi jõgede ja veelompide minna, sest muud teist võimalust ei olnud. Kas koolis oli aineid, mis teile eriti huviba? No meie viies kuues klass oli nõndanimetatud kõrgem algkool, see oli aialdusliku kalduses, keskkooli juures oli suur õuna, Mae ja kevadel-sügisel olid koolilaste kooliõpilaste peamiseks ülesandeks töötamine aias. Nupul on algusest peale ei meeldinud selline ajalooline kallak ja see on mul pidevalt olnud geograafia ja need on mul olnud lemmikaineteks pidevalt. Pärast kooli lõpetamist siirdusin siiski Saaremaa ühisgümnaasiumi. Seal raskusi veelgi suurenes, sest sel ajal ei olnud sellist bussiliiklust praegu. Buss, bussipeatus oli minu kodust 10 kilomeetri kaugusel kuid kellad olid sel ajal ju kah väga erinevad ja. Meil oli kodus suur küll vanaaegne kappkell, kui tema õigsust ei saanud ju pidevalt kontrollides raadioid ja teisi selliseid vahendeid. Ja väga sageli siis juhtus nii, et jõudsid bussipeatusse, leidsid sealt värsked jäljed ja siis ei olnud muud üle, kui võtsin jalad selga ja 25 kilomeetrid Kuressaare teadis kohast. No teinekord sai mõne vankri peal, kui seal sagedest oli tõesti see 25 kilomeetrit jalakäija päeva tee päeva tee ja midagi teha ei olnud. Õhtuks jõudsid koholi. Mul oli tugev matemaatik, kallak ja seal oli seal olid väiksed astronoomilised vahendid. Seal. Tegin kindlaks siis selle kooli täpse geograafilise asukoha ja tegin seal väikseid vaatlusi ja oligi kunagi kavas minna edasi õppima astronoomia alal, kuid see teostamata jäi siiski see unise seiski teotum. Tõmbas kriipsu peale see, et isa jäi haigeks sel ajal, kui ma ülikooli läksin ja füüsika-matemaatikateaduskonna nõudis kogu aeg pidevalt kohalolekut Tartus samal ajal, aga õigusteaduskond võimaldas eemal olla ja ka tegeleda muude asjadega raha koguda, vahel, et edasi õppida. See kallutas vaekausid õigusteaduskonna kasuks. Millal te astusite Tartu ülikooli õigusteaduskonda? Mina astusin 35. aasta sügisel õigusteaduskond võeti vastu 150 uut üliõpilast ja olid ka etena eksamid, kuid keskkooli kiitusega lõpetanud said siis ilma eksamiteta, mis puudub ülikooli, seal on nii igav nagu omaette individuaalne plaan oli andnud ette nähtud järjekord, milline tuli teha teatud õppeained, et ainetes eksamid ja kui need kõik olid sooritatud, mis plaanilised eksamid läksid siis dekanaati ja taotluses salduma lõppu tunnistuse välja kirjutanud õieti diplom, väljakirjutamist ja sellega toimus, ütleme, ülikooli lõpetamine kogu aasta vältel ja sellist pidulikku lõpetamisest, nagu praegusel ajal ei tuntud. Ja lõpetamise järel muidugi iga mees pidi ise töökohta vaatama. Ja see oli muidugi kõige raskem asi, see töökoha leidmine sest oli ju need, kellel olid sugulased või võimuga tuttavad, need. Ju neid sidemeid kasutades samal töökohal. Mul vedas, mis sel ajal, kui ma lõpetanud olin, ma olin teoreetilisi kursusi juba ära teinud, ainult tuli veel diplomi kätte saamata siis kuulutada välja üks vakantne koht väliskaubanduse komitees. Konkursi korras kuulusid täitmisele ja mina olin tegelenud väliskaubandusega just oma kodukohas, kus oli inglastele kuuluv saeveski makibiniemalkuubani. Ma rituaalselt töötasin seal kantseleis. See saeveski saatis iga aasta mitukümmend laeva laadungi lauda Inglismaale ja sellega seoses olid nii väliskaubanduse operatsioonid teostada. Kuna ma olin kantselei, siis ma nüüd ka teostasin. Ja sellega seoses ma selle konkursi võitsin ja saingi siis selle kaubanduslikku komiteesse õnnelikult. Ametikoha, milles konkurss seisis. Konkurss seisis eksamite sooritamisest, oli rahvusvahelise õiguse kaubandusõiguse ja ühe võõrkeele eksami sooritamine Te lõpetasite ülikooli cum laude lõppedes siia. Ja noh, need eksamid ei olnudki mul raske sooritada, sest need olid siis kaubandusõigus seoses väliskaubandustehingute oli mul ka küllaltki selge See oli üks asutus, mille ülesandeks oli korraldada siis sisse- ja väljavedu andis väljaveo siis lube. Samuti tegeles tolliküsimustega ja laevade teenindamisega. Sadamas oli väga huvitav töö ja väga meelepärane töö. Milline oli teie järgmine töökoht pärast 1940. aasta juunisündmuseks? Pärast juunisündmusi oli niimoodi väliskaubandus küllaltki keerukas keerukas ala ja samuti ka kodanlik Eesti väliskaubanduslikud sidemed, välisilma, kulid küllaltki mitmesugused. Kuidas see siis tõusis, väliskaubandustehingud ju eraisikud ja firmad. Kuid väliskaubanduse ostu-müügi oli toimunud mitmel viisil. Rida välisfirmasid andsid kauba nii-öelda laenuks. Nõudsin selle tasumist alles kolme kuue kuu möödumisel pärast kauba kättesaamist. Samaaegselt ka teised firmad, nõusid ette tasumist, eriti näiteks Ameerika firmad nõudsid kõigi kauba eest, enne kui seda välja saed, et seda selle eest oli tasutud. Selle sellega tulemus, voli kujunenud olukordade osa välismaalt tellitud kaup oli meile kohale jõudnud ja selle eest oli veel tasumata. Teiselt poolt aga meie firmad olid maksnud ära kauba eest kaupulist saamata. Sellega oli küsimus sellest Eesti kodanik Eesti väliskaubandusbilansist väga aktuaalne. Sellega tegeles sky väliskaubanduskomitee. Kuna need küsimused läksid üle hiljem kergetööstuse rahvakomissariaadi-le, siis Winsaltigi üle müügimäärati kergetööstuse rahvakomissariaadi käsutusse ja anti seal väga vastutusrikas kohta ütlema transport, osakonna ja autobaasi juhataja, ses transportosakond pidi tegelema ka siis väliskaubanduslikke tehingutega. Ma töötasin sellel kohal, kuni sõja alguseni peab, ütleme, see oli väga vastutusrikas koht, sest kõik tuli teha algusest peale. Endised teadmised ja oskused ei lugenud midagi. Kergetööstuse rahvakomissariaadi alluvat tehaseid tuli hakata varustama tsentraliseeritud korras ja transportosakond oli see, kes pidi siis kaubad vastu võtma jaamas ja nad kohale toimetama aadressaatidele. Sel ajal algas ju tohutu ulatuslik sotsialistlik ülesehitustöö, meie maal uute tehaste ehitamine, samuti vanade laienemine tehaste ehitamiseks, samuti nendega toorainete varustamiseks tuliva teistest liiduvabariikidest meile äärmiselt palju kaupa. No et seda vastu võtta, siis tuli luua küllaltki suur organisatsioon. Kõigepealt Narva lõime dispetsherpunkti alaliselt tegutseva dispetšeripunkt vaatas siis, milliseid vaguneid on saabumas, mis kaubaga, et me saame ette valmistada Tallinnas nende vastuvõtuks. Samuti Tallinnas Telliskivi kaubalaos, moodustasime dispetšerpunkti, see kontrollis vagunisse saabumist, nendele peale mahalaadimist, samuti dokumentide vormistamist. Peab ütlema, et kõik läks hästi ja mingi suurimaid viperusi ei toimunud. Kõige suuremaks, kõige viletsamaks kaubaks olid meil toruribad. Millega olid paljud jandid. Peaks helide, mida need torud juba endast kujutasid. Oli ette nähtud Tallinna üks toru, et tootmise torude valmistamise vabriku ehitamine tsiviiltule on Paldiski maantee algusesse. No vabrikud ei olnud veel olemas, kui telliti juba toormaterjali kohale ja toormaterjali plekiribad kuus meetrit pikad, vastavalt laiusele, siis viis kuni 10 sentimeetrit laiad ja umbes kolm millimeetrit paksud. Need tulid taoliselt pakkidena, mis sai siis kraanaga välja tõsta vagunist kui teinekord need pakid olid lahti läinud ja siis tuli neid libad üks haavalt sealt vagunist välja võtta, mis oli äärmiselt vaevarikas töö. Ja ühe sellise vaguneid tihendamine jääb mulle eluks ajaks meelde. 40 aasta 31. detsembril olin parajasti lahkumist töökohalt, et minna koju vana aastat ära saatma ja uut aastat vastu võtma. Kui kaubajaamast teatati, on tulnud sisse üks suur 60 tonniline vagun toruribadega. No see juba iseenesest see teade ajas nii-öelda ihukarvad püsti. Vana-aasta õhtu ja toruribad. Siiski läksin kohale saineid laadid kinni pidada ja kui ma seda vagunit läksin, vaatame siis veel teist korda, oleksid veel ihukarvad püsti, sest milline, mis selgus. Selgus, et tulid lõunast, kus oli olnud tugevad vihmasajud. Ja sellega ühes käsitoru, Repad olid täielikult täis vett kogunenud. Ja nüüd olid nad ära külmetanud ja kogusin 60 tonnine vagun oli suur jääkamakas. Selle öö veetsin ma raudteejaamas, et turgutada neid laadijat ja muidugi neid selle külmarohuga elus hoida. Kuid siiski esimese jaanuari hommikuks saime selle vaguni tühjaks. Te kindlasti jälgisite rahvusvahelise elu sündmusi, kas sõda tabas teid ootamatult või oli sõja lähenemist aimama? Ta sõja lähenemisel aimata, sest juba Hitleri kõned ja Saksamaa taga sõjakas väljastamine näitas, et ikkagi kaua aega ei saanud pist enam rahu. Ja sellega seoses muidugi. Tuli juba ka mõelda, mis siis edasi saab, kui tõesti sõjaks lahti läheb. Kui sõda läks lahti, siis oli mul täita mitmesuguseid eriülesanded seal rahu mistraali liinis. Ma olin kaitsekomitee volinik kaupade Evjueerimisel Tallinnas, Tallinna kaitsetööde korraldaja siis töölispolgu, solin rõõmu, õpetasin töölispolgu liikmed relva käsitsema ja viimasel nädalal olin siis Tallinna ümbrust. Evakueerimisrinde lähenemisel olid inimesed Jokeeritud Tallinna ümbruses kuid alles jäänud loomad ja neid siis nende evakueerimiskorraldusi. Mina. Sellega seoses oli mul sõjaväe mobilisatsioonist nimetatud trenn. 18. augustil kutsuti mind sõjakomissariaati hommik, kell üheksa läksin sinna ja sõjakomissar, major jusseff teatas, et minu roll on tühistatud ja kolme tunni pärast pean ma olema kogumiskohas Raua tänava koolis. Helistasin Weimari Rahvakomisjonilt, teatasin sellest, lõimer hakkas küll kõvasti sõimama, just siin, et kui see ütles aga rahulikult, seltsimees Heimar, pakkige oma kohvrid, sest paari päeva pärast pead ise ka Tallinnast lahkuma. Ja nii läksingi siis sinna kogumispunkti, sealt läksime sadamasse ja sadamast pandi mind ühes teiste reservohvitser tegi, see oli reservohvitseri kombinatsioon. Silvil pandi laevale Sibir, kus olid peamiselt haavatud, kes olid saanud haavata Eestis toimunud lahingutes või peale sellega reservohvitserid. See suur laev, see oli suur laev ja kokku oli meid sellel laeval üle 2600 mehe. Esialgu läks reis hästi, umbus keskpäeva ajal 70 välja kuid siis tütar parte juures ründasid meid soome lennukit ja ühel lennukil õnnestuski heita pomm. Meie laeva keskossa läks põlema. Komandör sild purunes, sellega seoses sai kapten ja vanemohvitserid said surma. Said surmaga mobiliseeritud vanemad ohvitserid, kes. Ka Mombilisatsioonil selge seosed, vanem juhtivkoosseis sai hukka. Tuli välja, et laeval ei olnud köiti meest, kes oleks sõidi oskanud juhtida kogu seda tegevust edaspidi. Vot kui korraldus haavatud päästepaatidesse. Kui ei vabu päästepaadi, siis pandi sinna ka mobiliseeritud kuid päästepaati osatud alla lasta. Üks päästepaadi ots lasti lahti, teine jäi kinni, inimesed kukkusid robinal merre ja kõik inimesed kukkusid merre. Ühtegi päästepaati õnnestunud korralikult sisse lasta. Teine paanika, üks laevaohvitser karges sealt kuskilt poolt välja teadest päästke ennast, laev läheb õhku. No ma ei tea, mis sa mõtle seda õhkamineks, mikspärast läheb minema ja see oli nagu signaaliks, et laev tühjenes jäid ainult üksikud laevatekil, kuigi laev vajus pikki mööda ja mingit otsest hädaohtu ei olnud. Kas teie olite deklejajate hulgas? Mina olin tekil jääd hulgas ja lõpuks oli üks kümmekond meest, kes jäid tekki, teised hüppest mördi ja see oli kohutav vaatepilt. Laevaümbrus oli inimesi täis, kes siiski pärast vette hüppamist nägid endale teinud valesti ja hakkasid appi hüüdma. Selleks võitluseks lahti üks nöörijupp oli midagi millegi külge sai klammerduda. Kuid laine oli suurvesi oli külm. Võitlus kestis väga lühikest aega, veerand tunni jooksuli esirahunenud ja need merre uppunud, välja arvatud üksikud, kellel olid siis spetsiaalsed vahendid. Kummirõngad või voolikud, mis ei tee peal, hoidsid. Teie säilitasid selles keerulises olukorras külmavõistluse. Oli teil varasemaid meresõidukogemusi? Jah, no sellepärast oligi, et mina ikka rida aastat sõitsin ka nooruses laeva peal ja tahtsingi saada meremeheks, kuid seal, kus selle sellega seoses, et silmad mul olid nõrgad, ei saanud selle unistust teost ja selles olid võimul kainelt hinnata kulude ja näha tõesti laev ei vaju. Laev ainult põles keskelt. See ei olnud selles suhteliselt ohtlik kellelegi ja need kõik inimesed oleksid võinud ilusti pääseda. Oleks olnud juhtkond, kes oleks oskuslikult käitunud. Tuleb märkida seda, et ka need igasugused abivahendid tuli siiski hästi kinnitada sest minu silma all uppus meres üks noorkergetööstuse rahvakomissariaadi insener. Just selle tõttu, et seal see kummipadi olnud korralikult kinnitatud, nimelt tali pannud seal kummipadja lihtsalt särgi alla ja tugeva laine lõi rinna vastu ja asi padi karges põuest välja tuuri säraja. See mees uppus. Kas pääsenute hulgas on meile tuttavaid nimesid? Pääsenute hulgas jah, on meil küllaltki tuttavat nime, seal kõik. Georg Ots oli üks nendest. Georg Ots ujus vist, kui ma ei eksi, kaldale ujus siis oli veel professor Lepikson. Tallinna Polütehnilise Instituudi prorektor Ja, ja siis oli vil teisigi tuttavaid, pikemat aega töötas, mis nõukogus loode siis praegu, Tartu Ülikoolis töötab dotsent tallmeister, nii et küllaltki palju selliseid tuntud nimesi, kes seal pääsesid. Vaatasid pead saate kaadrid, kes meid saatsid. Ja lõpuks saate kaadrid nähes siiski seal. Ise inimesi ei saa ennast pääseda, siis üks saate kaadra tuli meie laeva juurde võttis need kõigepealt peale, kes me olime jäänud veel kümmekond meest laeva pardale ja korjas üles veel teised, siis merelt, kellel olid siis kes ujusid mitmesuguseid abivahendi. Kokku jäi siis ellu 73 inimest. Nagu me kuulsime, oli selle saade kaadrikomandör üks esimesi. Aunimetuse. Ja üleminek saate kaadri toimus nii, et see päästepaadi ots, millegi päästepaat on kinnised laagrid ja see oli meres sele, kerisin merest välja ja viskasin selle kaatri peale endise meremehena ja, ja see kaadri üks madrus edusele kaadrireelingu külge, nii läksime seda nööri mööda laskusime kaadri peale. Kaatri tekil oli küllaltki raske olla, sest lainetuse tugev ja kaadritekk oli libe. Et vaata, seal oli pealaine üle parda meid viinud. Te läksite siis kätega rippudes ja rippudes kätega ja tuleb märkida, et mina olin ainuke mees, kellel oli täielikult riides kübar Kavil peas kübar, mis mul pea sõnul mul senini säilinud. Reliikvia na. Ja me olime koos alllaeva Ruumis reidil ta laeva põhja peal. See oli üks Tallinna mees, preek, solide nimi ja lahkumisel. Kuna ma olin kergetööstuse rahvakomissariaadi töötaja, siis unioon saapavabrik kinkis mulle portfelli. Portfelli na ja ka veel kolm pudelid, konjakid olid seal sees ja ma rääkisin sellele mehele, et seal vot mul konjakid ja nüüd küll lõuna hakkama pidama, siis teeme väiksed napsid. Kui me sinna saate kaadri alla jõudsime, siis mees küsis mu käest, kus portfell on? Ui portfell, unus ära sinna alla. Ja see mees oli niivõrd julge kars välja kajutasides, toi ronis nööri kaudu tagasi, see piiri peale laskus alla ruumi ja tõi selle portfelli siiski ära. Muidu see mees oli üldse väga julge mees ja pärast sai ta mitu ordenit lahinguliste teenete eest. No pärast seda, kui hakkasime Leningradi poole sõitma, vil korduvalt mos 10 korda lennukid käisid meid pommitamas, seda kaadrit juba nüüd ja kaadrit ja laene see pommituse lõhkelaineviskes kaatri teinekord täitsa veest välja, kuid otsetabamus ei saanud. Jõudsime õnnelikult Leningradi, kuid meie välimus enamikel oli äärmiselt kohutavusest. Kõik nad olid oma riided seljast ära võtnud, nii jäid laeva pardale. Ja peaaegu alati said nad kaadri pardale ja siis kaadrisõjaväelased andsid midagi selge, mis neil oli siis vanu Rabolektüriidid Fonu kingi. Nii et me läksime läbi Leningradi nagu tõelised merehädalised. Kooli, kus meil oli määratud ja tuleb siiski veel ja veel, mis on huvitav sel ajal Leningrad tuletasid meelde ennast tõestist rindelinna, siis sel ajal lennurünnakute eest kaitsmiseks oli vaja välja saata õhupallid. Ja nii ta Leningradi oli kahetuhande õhupallide võrguga. Tõke balloonide jah, tõke balloonid, et lennukid ei saaks madalam laskuda. Sõitsime edasi. Meid oli 73 meest, meili käsutas andi kaks vagunit neid haruldaselt hästi. Kuid neid riidest meile ei antud midagi, kõik selle riietaks, mis tulime, läksime edasi. Ja siis juhtuski nii, et kui me jõudsime Tihvini jaama, selgus, et saksa väed on küllaltki kiiresti edasijõudnud ja on juba Tihvini jaama vallutamas. Ongi fini juures raudteeliinil läbi lõikamas juba Tihvini juures turistirongi kuulipildujatest. Varsti pärast seda, kui meie olime defini jaamast lahkunud, käis kohutav plahvatus. Selgus, et Tihvini jaamas oli seisnud eks laskma rong, mis oli saanud mürsutabamuse ja see plahvatas. Sillakus raudteetammi. Raudteerööpad ja sellega ühes ka katkes siis Rautid kaudu ühendust Leningradi, nii et me olime viimane ešelon mis lahkus Leningradist. No edasi läks sõit. Tšeljabinski jõudis Tšeljabinski, ootasime, millal me saame siis omale vormi ja neid rindel saadetaks, kuid asi viibis. Meid unustas täielik ärana, raha oli enam, mis mees, oli minul üksinda õige raha, sest ma sain ju veel oma viimased palgad kätte, mis ma kaasa võtsin. Neid võeti sõjaväe arvelt ja anti Tšeljabinski metsakombinaadi käsutusse. Kes saatis meile 200 kilomeetrit põhja metsatöödele. Siis oli küll veel augustikuu ja alguses oli väga soe ja alguses tegime heina seal ja nende kergete riietega oli võimalik seda teha. Kuid hiljem läks külmaks, mis oli häda, oli seal see teede olukord, teesid ei olnud variangi jaamas olime vagunist välja, hakkasime üle tee minema. Nad jäid kinni nagu liimi sisse ja pärast kahte-kolme samastumist minu nägusatel suvekingadel tallad, rid, altar. Palli jalgadega tuli seal, siis otsid edaspidi nööri meilegi inimene siis sai juba säärikud jalga panna ja neid kasvatada, kuid säärikud läksidki varsti käikuses, siin tuli ära vaesed, et elatisvahendeid saada. Ja me olime jaamas 20 kilomeetrit kaugel metsas, kus pidime tegema metsatööd. Meissneri metsatöö tegijaid ei olnud, kuigi polnud midagi selga panna. 25 30 kraadi külma. Ei saanud minna seal. Enamikel olid need, puldan riidest madruse tööriided ei olnud välismaailmaga sest et lumi oli sügav, no ja meie jalanõudega esialgu ei saanud kuskile minna, siis oli seltsimees lepiksonist meil tohutu kasu, sest tema lõpetanud ning tehnilise õppeasutuse seal seisis üks vana Ractormits oli kohandatud ka nii vagunetide veoks. See töötas kuu gaasiga ja esialgu muidugi talirikkes ei liikunud, kuid siis seltsimees Lepikson võttis kätte, tegi selle korda. Ja nii avanes meil võimalus sellest metsast ikkagi vahetevahel tulla asulasse, kus siis sai, kellel veel midagi oli, sai vahetada ja nii läksidki minu saapad mängu seal ja portfell läks mängu ja maantee läks mängumis, kõik aitas kaasa meie eluolu parandamiseks, aga muidu saime mets, muud midagi. Kui 700 grammi leiba päevas otsisime, siis saatsime valitsusele kirjad ja ka sõjakomissariaati, et mehedama rindele minna. Siis muidugi tervitasime igati, kui tuli teade, et on moodustatud Eesti laskurdiviis. See võis olla rõõmus päev, kui te sealt rahvusdiviisi poole teele asusid. Ja see oli tõesti äärmiselt rõõmus päev. Aga see oli ka siis sellist temperatuuri ma ei ole ka muidugi hiljaski kohtunud ja ka seal harva sama eesolev termomeetril naises 57 kraadi alla nulli. Nii et väljas, kui võtsid kindla käes siis oli juba väga raske teda uuesti tagasi kätte panna. Seitsmenda diviisi jõudnud noh, küsiti registris inimesele, mis keegi on teinud, kuuldi, et mina olen tegelenud autoasjandusega, siis pandi mind autu õpperoodukomandöriks. See rootide valmistame ette auti juhte edaspidi diviisi saabuvatele autodele. Ja seal oli umbes 200 meest, toimus teoreetiline õppus ja kevade sorts need kõik ootusi eksamid. Siis jagati need äraväärsed vaheline, selgus, et nii palju ei ole vaja, nii palju autod ei saanud siis autojuht jäi üle ja mind koos nende ülejäänud saadeti tagavarapolku. Davor polgus oli selline juhus, et sattusin kokku ühe vana tuttavaga nimelt minu autoremonditöökoja juhataja kapten otsa, kes oli saanud kunagi oli sõjaväes teeninud kodanikus, siis sõjaväes saanud kapteni auastme ja seal jäävad ju neid Kohti vastulauas kampsun otsa. Vanem mees oli määratud pataljoni komandöriks, kui temal need kirjavärgid ja kirja tundmine oli vähe kehvavõitu. Kui nägi mind, siis tegi kohe minule ettepanekud, tulgu mina temale appi, temale staabiülemaks. Ma olin nõus. Siis määrati mind kolmanda pataljoni staabiülemaks, suvel aga juba õppepataljoni staabiülemaks. Alguses oli pataljoni staabiülemaks järgmisel 43. aastal pataljoni komandöri asetäitjaks rivialal Tagorp polgu. Ja nii oligi siis kui oli juba Eesti mandriosa vabastatud ja lahinguid Saaremaale siis pataljon paiknes ümber Narvas, Tartu. Sel ajal tekkis siis mul ka suhe Tartus Tartu ülikooliga nimetatud ülikoolikavas ettenähtud seal lõpus, lõpus kõigile, nii meestele kui ka tütarlastele. Küllaltki naljakas vaadata tütarlapsi nende vanade Vene püssidega kusjuures püssori teinekord isegi pikem kui see tütarlaps, kes sedapidi kandma. Ei olnud aga kaadri, kes oleks seda sellest sõprust saanud ja niisiis tegi polgukomandör ülikooli taotluse mulle ülesandeks viia läbi oma alluvate ohvitseridega sõjaline õppus. Ülikool viinasse kevadel tegime siis selle seal sõpruse läbi, võtsin vastu arvestused ja kõik muud õppeti Vornis olite seal sõprus? Millistel asjaoludel tõuendasite tutvust juur, aga no siis oligi nii, et. Poolk suvel kiirmarsi korras paiknes ümber Põhja-Eestisse ja seal oli huvitav moment, kus me pidime esitama oma elamu asemel siis oli men, on anime, sall, mingid elamud ei olnud. Siis panime tööle katuse pilpa riiulimasinad ja tegime pilpad Bilbastest hunnikus mesis elama asusime. Kuid ülikool seoses sellega, et ma olen siin varem sellest õppus Eestis taotluse minu toomiseks ülikooli juurde, mis ka rahuldati ja 45. aasta esimesest oktoobrist määrati mind juba ülikooli püsivaks õppejõuks. Mul oli pidevalt soov edasi õppida. 46. aastal kuulutas õigusteaduskond välja vastavat aspirantuuri. Sooritasin sisseastumiseksamid ja võetigi mind vastu. Aspirantuuri. Millise õigusharude valisite? Mina valisin, õigusharus oli ainult välja kuulutatud riigiõigus, kui tegelikult oli, mul alati ikkagi kavatses. Sellest ja rahvusel on õigus. 47. aasta märts. Mind pani see eriti ja nii jäin siis otseselt aspirandiks. Esialgu raskusi juhend ei leidmisega. Käisin Leningradis, kuid selgus, et Leningradi rahvusvahelise professor raport oli tol perioodil parajasti Tokyos Dali nõunikuks Jaapani sõjaroimarid protsessil. Kunst juhus aitas kaasjällegi. Tuli õigusteaduskonda kontrollima Moskva Ülikooli õigusteaduskonna dekaan professor Koževnikov kes samaaegselt oli Raskustest siis olid kohe nõus mind võtma üle Moskva ülikooli ja mind juhendama aspirandina Viieteistkümnendal veebruaril 1950. aastal kaitsesin Moskva riiklikus ülikoolis oma kandidaadidissertatsiooni teemal. Teema oli ühinenud rahvaste organisatsiooni tegevusest rahu ja julgeoleku kindlustamisel. Tol perioodil oli ÜRO äsja loodud organisatsioon ja sellega ühes ka teema selles valdkonnas väga aktuaalsed. Noh, kui kandidaadi oli juba ära tehtud, siis hakkas ka doktoritöö teema otsimine viibides Moskvas, selgus, et kuigi Nõukogude liit on suur mereriik siiski ükski mees ei tegelenud veel rahvusvahelise mereõigusega. Ja üldse mereõigus oli väga vähe uuritud. See oli nagu vesi minu veskile ja otsustasingi alustada siis tegevust rahvusvahelises mereõiguse alal. Valisin teemaks territoriaalja sisemerede õigusliku režiimi. 10 aastat läks ära, sest tol perioodil nõuded doktor dissertatsiooni vastu oli äärmiselt ranged. Kui nüüd doktoridissertatsiooni ei tohi olla pikem kui 350 lehekülge, siis alla 600 lehekülge ei saanud kõne alla tullagi. Peale selle nõuti veel monograafia, avaldamis trükkis. No mul ka selles suhtes oli nii-öelda noh, edu bet, toimus parajasti rahvusvaheline merekonverents ja merekonverentsi materjalid sai ära kasutada. Doktoritöö kirjutamisel. Kaitsesin seda 61. aastal, 19. oktoobril Moskvas Teaduste Akadeemia riigiõiguse instituudis.