Kirjutamata memuaare päevi ühest elust. Ilmar Jürisson Eesti maaviljeluse ja maaparanduse teadusliku uurimise instituudi direktor, majandusteaduste doktor, Helsingi ülikooli audoktor. Mina olen pärnu mammi eid Pärnu-Jaagupist, vanemad olid talupidajad. Sellest tulenevalt olen ise ka peaaegu pool oma elu east talu tööd teinud ja kogu selle põllumajanduselu ja tegevusega kokku kasvanud. Võib-olla tekib küsimus, kuidas mina sekkusin Nõukogude ellu, tähendab Nõukogude korra ülesehitamises Eestis? See eelkõige tuleneb sellest, et maast madalast tänu isale tänu temale, kes end selles vaimus ylesse kasvatasid Kodutalu kutsuti kogu kodanis ajaperioodil punaste taluks. Tähendab, kalme, talu kutsuti punaste taluks. Isa oli palju kordi kodanemise korra võimude poolt. Välja kutsutud juba seepärast, et seitsmeteistkümnendal aastal, kui lühikest aega oli nõukogude kord, siis ta oli Pärnu-Jaagupi piirkonnas. Tol ajal eksisteeris kingija vald talisele täitevkomitee esimees. Ja siit tulenevalt ka minu edasine saatus. Sest mina loen igale noorele kõige tähtsamaks ikkagi vanimaid. 21. juuni 1940. Ma olin kodutalus, kuulasime raadiot, kodus oli parajasti õhtusöök. See ei lähe kunagi meelest ära. Kui doktor Vares. Ja märkis, et võimeline läinud rahvale. Ja siit siis see asi algaski, kuna Pärnus oli palju kommunistliku suunaga poliitikategelasi, nagu seda oli Aabels kumm siis kohalikud seal Nesler ja paljud teised. Kõigi nendega oli minu isal ja ka minul endal varem juba ja kontakt ja kui toimus, siis. Poliitiline muudatus kogu vabariigis, siis mind kutsuti abistama tööd tegema põllumajandusalal. Kuna ma olin põllumajandusspetsialist siiski tol ajal juba ja tulite lõpetanud Jäneda põllumajandusse keskkooli ja sellega seoses, siis kutsuti mind algul valla täitevkomitee esimeheks. Ma olin mõned kuud algul Halinga valla täitevkomitee esimees koduvallas. Ja sellele järgnevalt juba viidi mind üle. Pärnu maakonna maakorralduse komisjoni sekretäriks. Viisime läbi esimese maareformi kogu Pärnumaa ulatuses. See oli selline periood, kus hommikust õhtuni ja isegi öösel tuli vahetpidamata tööd. Ühest vallast tuli minna teise valda, kuna igas vallas töötasid maakorralduse vallakomisjonid, kes jaotasid maa ära, kutsuti kokku kõik uusmaasaajaid, kutsuti kokku need, kellelt Maat võõrandati. See akt oli teha teatavaks, paljudel juhtudel oli ka vastulauseid, ka need olid kohapeal ära lahendada, kuid üldiselt me siiski tulime sellega toime. Ja nii imelik, kui see on nagu suur isamaasõda lõppes peale seda juba Pärnumaa täitevkomitee esimees. Alustasime otsast peale sedasama tööd, mis sõja eel sai samuti ära lõpetatud, aga me teame, et okupandid võtsid maha uuesti tagasi andsid neile peremeestele, kellesse varem kuulus ja sellega seoses siis tuli peale sõja jälle uuesti otsast alata. Kevadtalvepäevi 1942. Oli nõndanimetatud tagavarapolk ja sellest tagavarapolgust võeti välja siis 120 poliittöölist ja mina kuulusin ka nende hulk, meie pidime olema siis need esimesed, kes hakkasime rajama eesti sõjameeste laagrid ette valmistama. Ja juba järgmistel päevadel tulid mobiliseerida tellitud. Kes siis hakkasid meid abistama, kütsime zemljankat soojaks, ehitasime nii palju, kui oli võimalik. Esimesel nädalal sai nendes zemljankades magada ainult püsti, sellepärast kõik oli külmunud. Zemljanka sisemine pinnas oli külmunud, väljast rääkimata. Lumi ja pakane siis väikeste ahjudega kütsime, nii kaua, kui see ära sulas, zemljanka soojaks läks, siis alles sai nii-öelda narrid teha sinna peale magama. Kevade tulekuga. Noh, ma olin siiski põllumees, eks ole, olin huvitatud ka, milline muld siin ühes või teises kohas esineb ja see oli niivõrd rikas piirkond, sealt võis igasuguseid värvimuldi välja kaevata, mida me kasutasime siis sõjaväe Adria ja Honnide korrastamisel ja kaunistamisel, eks ole. Ühel heal päeval diviisis staap kutsub mind välja. Ja väljakutsujaks oli tegelikult tolleaegne põllumajandusrahvakomissar Aabels ja keskkomitee sekretär rese. Ja nemad esitavad mulle küsimused, seltsimees Jürisson, et kas te ei taha minna Pärnumaal? Algul ei osanud sellele vastata ja ma ütlesin, kui tarvis on, eks ma siis lähen. Aga teil tuleb minna, partisanid, mõtlesin, no mis siis aeg ja andsin oma nõusolek. Ja nii minust saigi siis partisan. Ja peale selle oli veel seal terve rida noori mehi, eks ole, noh, ma olin tol ajal noormehed. Keda värbati siis partisaniüksusesse samuti kui mind? Eks need väljavalitud olid juba varem ära täpsustatud tõenäoliselt. Keda kuhu suunata. Kuna vajalik oli ka kohalikke olusid tunda, teisiti polnudki mõeldav. Ja siis võid neljal päeval meid sealt kokku pole, seal läks üks nädal aega kõige rohkem peale seda võtsite sõduri asjad, sõduri asjad ja mina olin ohvitser tol ajal juba nii meie kui see on ka sõja ajal sain omale ohvitserikraadi väljaõppe teel, mind valmistati ette partisaniüksuse komandöriks. Minu ülesanne oli õppida tundma lahingulised ülesanded, mis on seoses partisanisõjaga õppida tundma kõik vaenlase relvad. Eks ole. Nõukogude relvi me niikuinii teadsime. Peale selle oli vaja tunda hästi topograafiat ja õppida selgeks siis trüki vajadi, et lendlehti trükkides meil oli, anti kaasa ka trükikoda. Paljude varem teada saite väljalennust, väljalend oli me juba pool aastat, teadsime, et on vaja sõit. Juba pool aastat oli ette valmistada väljasõiduks kõik lahingvarustus, kõik oli välja antud, ära pakitud, mitu korda võtsime uuesti lahti, paksime uuesti. Et mõni toitaine või riided või seal uuesti läbi vaadata toitaineid, eriti, kuna need võivad rikneda. Ühesõnaga, me olime kogu aeg lahingolukorras ja siis Moskvas sõitsime välja Stara ja ta Euroopasse, see on Pihkva oblastis üks külakene. Panime laagrid ülesse ja ootasime siis seda päris väljasõit sealt meesis Kümnenda septembri õhtul 43. aastal. Umbes kella 11 ajal lendasime välja, jõudsime Eestisse umbes kell üks öösel, mitu poissi kümnekest. 10. september 1943 vastu 11 kümnendat. Meie lennukiga juhtus õnnetus sest rinde lennates meie lennuk sai pihta see selgines õieti siis, kui me hakkasime välja hüppab varem ei, ei märganud, meie ei märganud seda tulistati, märkasid seda tulistamisele pärast? Trasseerivad kuulid helkisid ju igal pool. Ja sel momendil, kui me hakkasime välja hüppama, korra kohaselt pidi kõigi ees hüppama, siis luureülem ja selle Järvadist ja siis alles salgamine, mina olin kolmas väljaõppe. Nii oli ette nähtud kord salga ülem pidi teadma, et tema luue, tema asetäitja luure alal ja asetäitja raadioside alal oleksid välja pannud, eks ole, või see seda ka juhtuda, et mõni siis ei epaimiseda like d. Sellist asja meil siiski jäänud Eesti posti hulgas seda esinenud väljaõppel küll esines ja et mõni lõi kartma, aga ka lahinguolukorras meil seda esinenud kaks meest hüppasid endale heid alla ja sel momendil rebenes kahepoolsed uksed rebenes teine uks, mis oli lennukil viis koos selle külje ära. Just sel momendil, kui mina hüppasin, toimus kõik see ja kõike ülejäänud seitse poissi, kes olid, need kukkusid lennukis üks ots. Kõige tähema panin, tähendab välja hüppamisel. Teie viimaseks meheks panin Paulsinive, see oli tol ajal Pärnumaa poolraskekaalu. Maadlusmeister, mõtlesin, et kui mõni mees seal ja seal olukorras ikkagi antakse ka ergutuseks mõni naps viina, et kui mõni mees natukene rohkem on teda võtnud siis ta aitab selle vähemalt välja ja tema ette ma panin jaan Leinuse. See oli eelviimane Need, kõik olid unikus siis aga Jaan leinas, tema oli siiski natuke rohkem napsu võtnud kui õigus. Ja ta ei saanud keetset üles, siis siniPaulutsite kaenlasse hüppasid korraga. Nihed kõik jõudsime õige õigesse kohta, kuid. Meie lahingvarustus läks kõik kaotsi. Ei saanud üldse oma lahingvarustust peale selle, mis meil seljakotis oli. Sest lennuk nähtavasti ta kaotas tasakaalu ja tekkis selline ootamatus. Ta viskas ist kusagile Kõpu kanti maha, hiljem me kuulsime, et säält oli leitud siis sõjavarustusega siis kott, iga kott kaalus umbes 100 kilo ja see lennuk ei jõudnud sinna lennuväljale, kus ta välja lendas. Kuna seal lühikene lennuväli kartis seal maanduda ja sõitis Moskva lennuväljale. Ja see lennuk koos meeskonnaga Hävines nii, jah, see oli septembrikuu ja septembrikuu. Oli see selge öö või, või pilves? Hästi ilus, hästi ilus elus, kui kõrgel te lendasite kõrgelt umbes 400 meetri kõrguselt ja sest 400 meetri kukkumiseks läheb aegumas üks minut. Nii et põhimõte seisnes selles, et mehed, kes välja hüppasid, oleks võrdlemisi üksteise lähedal kuid ka selle tagajärjel, et lennukil juhtus selline viperus. Meie Ühte punti ei kukkunud, välja arvatud mina ja siis radist ja luureülem. Kuid teised hajusid hüppamisega kaugemale, sellest lennukist välja hüppamisel on tarvis nii kiirelt hüpata, kui jõuad siis seda lähemale. Maandumisel kukud ka teisele eelnevale hüppajale. Aga meie see territoorium, kuhu me alla kukkusime, see oli küllalt suur, nii et me alles hommikul päevatõusu ajal leidsime registris. Kuidas leppisite kokku kohtumise suhtes või kuidas te leidsite meile, et mõeldud kerge vilistamine, kaks vilet, nii paaris-, kui üks vilistas, andis kaks vilet kerget vilet siis teine pidi ühe vile vastu andma, eks ole, ja nii me siis leidsimegi üks teisi ja kui päris lähestikku oli, siis olid veel numbreid. Et kui mina, mina ütlen näiteks number kaks, siis summa pidi olema kuus, näiteks see pidi vastama neli. Siis see oli kindel, et oli meie mees, no need olid niisugused lihtsad sihvrid. Mida me kasutasime ka radisti ja luureülevaade, leidsite kohe, kui jalad, jalad maha kuhude kukkusite. Meie kukkusime tegelikult me oleks pidanud kukkuma kiki pere raba serval lagedal maal, aga me kukkusime, kõik mets. Ja mina kukkusin kolme väikese kuuse otsa, nii et umbes kolme-nelja meetri kõrgusele jäin rippu. Lõikasin siis parashiti nöörid, mis hoiavad selle riide lahti katki ja siis kukkusin maha, aga õnnetumalt kukkus siis alla Jaan leinas kellest juba eelpool oli juttu. Ta kukkus hästi kõrge või suure männi otsa. Aga muidugi, et ülevalt puu otsast alla tulla, väikesed nöörid katki, aga kukkumine on niivõrd kõrged, ta oli mitu aega, jalgu oli vigane, nägu oli sinine ja purustatud ja käsi oli haige. Kukkumisest hiljem, mõne nädala jooksul ta toibus, sai jälle samasugune teovõimeline mees nagu teised langevarjud koristasid ära viia, ise puugatson, langevarjud, koristasime kõik ära ja mõtlesime. Ja need on praeguselgi. Rahvas. 11. september 1943. Me olime muidugi mõnevõrra mõnevõrra sellises valveseisundis käega ei teadnud, milline olukord ja me ei teadnud isegi, oleme õiges kohas. Isegi see on veel seal. Ja hommikul siis hakkasime otsima punkti pidepunkti. Kas topograafilised kaardid vastavad, kus me oleme, ja selle pidepunkti saime kätte, väikene oja on seal kikipära raba ja metsaveeres ja jõudsimegi selle oja juure ja seda oja vil nii kilomeeter-poolteise ulatuses vaatlesime ja seal mõni kilomeetrile see asi seal olid kaks talu kogu seda ümbrust mee siis uurisime ja lõpuks leidsime, et me olime õiges kohas, kuigi antud koordinaatidest olime mõnevõrra kõrvale kaldunud, eks ole, kuid see meid ei häirinud. Aga hommikul juba umbes 90 ajal juba püssidega mehed jalutasid kiti pärast raba veerel. Meie olime peaaegu seal nii, noh, kolme-neljasaja 500 meetri kaugusel metsa veeres tähendab saksa okupatsiooniväeosad ja kohaliku omakaitse oli juba häiritud või alarmeeritud sellest, et otsida, kas on alla hüpanud keegi või mis toimus, kuna lennuk lendab, lennuk oli teada, see oli ikkagi meie lennuk ja vaenlane ju seda teadis, see oli esimene päev okupeeritud Eestis ja esimene päev. Nii imelik kui see ka ei ole, aga meie leidsime tuleaseme, seal olid metsamehed mõni päev tagasi puid teinud tuld vahetult lõunatasid või õhtul. Ja seal olid muidugi toit, oli nähtavasti neil paberisse olnud pööratud pakitud värske okupatsiooniaegne Pärnumaa ajaleht. Eks ole, ja me saime esimesed uudised, kohalikud, kohalikud uudised ja kõige huvitavam oli see, et terve reale Pärnu-Jaagupist minu koduvalla Mistele okupatsioonivõimud eesotsas siis piirkonna komissari Bombegaalid kätte andnud ürikut tänutäheks. Et üksikud talupidajad olid hästi põllumajandussaaduste kohustused ära täitnud ja ma just imestasin neid mehi, kes, kes kõiki, neid inimesi, kes seal antima kõiki isiklikult tundsin juba varem. Eks ole. Nii et selline seks, eks v esimene informatsioon, esimene informatsioon ja aga hiljem me saime juba taludest lehtiku, meil olime loonud omale kontaktid, kes oli esimene inimene, keda te nägite või kellega kohtasin. Minul oli esimene inimene, Kike Peraküla talupidaja Jaan Sass, eks ole, keda hiljem okupandid maha lasksid plasti, liikuste kõik koos nüüdsest peale või, või meil oli ikkagi metsas oma kindel. Keskus. Meil oli oma raadi ja vahetult meie Püüdsime kontakti astuda enda staabiga. Esimene ülesanne meil tagalas seisnes selles, et luua kontaktid. Pidepunktid kohalike elanikega. Esimesena saatsime välja luureülema. See oli Erich Meime. Sõja algus. Saatsite välja luureülema, saatsime tema välja ja siis ma ei tea mäleta, kes teine poiss oli. Samal päeval kohe, nii kui hommikul kõik olemas poos, kohe saatsin välja teha selgeks astuda kontakt. Esimene Talogigi küla. Selle metsaserval on a'la Talori. Nemad panid parajasti peremees ja perenaine panid parajasti vilja kokku. Septembrikuu viljakoristus. Läheb sinna, see peremees ja perenaine jooksevad sealt põllult ära ja suri hirmu ja kartuse, kuigi need olid täiesti tavalised inimesed. Aga noh, järsku metsast tulevad korralikud mõnibriidis kõik raseeritud, nii nagu peab olema. Ja vahetult sel päeval toimus seal väikene haarak. Nii lõppes esimene luure. Meie seda ei teadnudki, et see nii oli, nemad tulid tagasi, ütlesid, et vaat niisugune juhus oli, nemad olid teretanud tähtsat juttu ajada kantjooks ja teisel päeval läksin juba mina. Ja ma ei tea, kelle ma endaga kaasa ots. Hasso Jaan Leinuse võtsingi kaasa. Ei Teamise. Arkadi koodise oli orajõe valla täitevkomitee esimees Jaan Leinus oli ennem seda Häädemeeste valla täitevkomitees. Nii et kogu Pärnu Martini inimesed olid minu salgas, nii oli ka välja valitud juba eesti korpusest, keda suunata. Ja mina siis läksin eelneval õhtul peale lõunat saime sinnasamma kohta, kus kus sündmus toimus, eks ole, kaardi järel, aga teise talul. Üks päev olime Erne kaera segatise Hauna all istusime, vaatasime, jälgisime külaelu kahte talu, nägime. Ja teisipäevane ja kolmandal päeval siis Soatsesime minna selle Jaansas idas. See ümbrus oli meil inimeste suhtes täiesti võõras ja siis läksime ja kolmandal päeval hommikul läksime selle sinna tallu ja läksime kohe tallu, siis ütlesime tere. Ja ütlesime kohe, et kes me oleme. Me ütlesime, et me oleme siin mitu päeva söömata või kergelt oleme siia saanud. Et kas on võimalik ka süüa saada, muidu ei taha, raha meil on, eks ole, maksame teile ilusast ja siis saame selle peremehega hästi. Noh, heale jutule tuli välja, tema vend oli ka Nõukogude liidus. Juba oktoobrirevolutsiooni ajast alates, seda enam hakkasid asjad klappima sõime ja siis anti meil teised pidepunktid ja niiviisi selle Jaansassi kaasabil meil argneski koguse partisani luure ja teadete saamise side võrk Sindis ja siis Kilingi-Nõmme hiljem Pärnu, tema oli meil vahedalitajaks või siis kasvatasime ise moodustet, käisime ühes ja teises kohas. Vot selliselt see kontakt meil algul tekkis ja siit edasi juba arenes kogu meie töö ja tegevus. Andsime edasi pidevalt kõiki teateid olukorra osas okupeeritud Eestis. Alustasime ka aktiivset tegevust trükiga, ta jõudis pärale või telki, koda ei jõudnud ära. Kogu meie varustusmärgis läks, kaotasin alles järgneva grupiga saime triks. Neile tuli järgnev kruvi järeltulijale, teine grupil tuli kolmas grupp, tuli neljas grupp veel, võtsime vast ikka sinna Kike pära. Otsi, meie võtsime vastu ja suunas suunasime neid jälle mujale. Kuigi need allusid kõike minule ja meie selle salga juhtkonnale. Kui ruttu tuli järgmine grupp järele siis kui teie olite? See järgmine grupp tuli alles kolme kuu pärast peale oktoobripühi, eks ole, me juba oktoobripühade eel vahetult tervitasime tagalat sellega, et see oli sild. Sai õhku lastud ja riis selle raudteejaama juures üks sõjaväerong kraavi lastud. Sellega meie mobiliseerib, tellisime vaenlase tagala tagala korra kaitseks, mis oli äärmiselt vajalik, et vähem oleks mehi saata Frandil. 24. detsember 1943. Ja kõige huvitavam vastuvõtmine oli detsembri detsembris 1943. aastal, vahetult enne jõule veidi jõululauk. Me käisime talus. Ootasime lennukit lennuki tulnud, andsin viimase teate, et kui nüüd lennuki tule, meie patareid ja raadiotegevus katkeb, et kütust ei ole, koha pealt ei ole võimalik hankida. Mingit vastust meiega ei saanud oma staabist. Kõik lootused olid kaotatud. Käisime siis kikikülas, käisime sõprade pool toitaineid saada ja läheb hoopis sellest kikipära piirkonnast ära. Planeeritud oli Sauga valda Minna Lavassaare turbatööstuse juured, seal kontakti astuda tolleaegsete vangidega Pärnu-Jaagupis ära käia talveperioodil lähemale küladele ja uude kohta, mis oli vähem häiritud. Ja nii me ka tegime ja tuleme siis kotid on kõik toitu täis. Läheme metsa ja järgmisel päeval hakkame siis jälle öösel edasi minema, aga liikumine toimub põhiliselt öösel. Läheme metsa, kuuleme järsku lennukimürin. Ja mina veel märgin, et kindlasti meerinud Saagumis haavaga time tuled üles. Saime paar-kolm kvartalit metsas edasi minna. Me teadsime, et seal on üks tühi lank, seal olid puuriidad Dimi, tule üles, aga see tule tegemine oli hästi raske. Kiiruga ei saa puud märjad, kase tohtmeri märg, samuti kasteid, mis kasvas seal aga kuidagi mihkel saime tule üles, kolm tuld oli ette nähtud. Üks tuli põles, teine ei põlenud. Lõpuks saame siis ikka enam-vähem ja lennuk tuleb otse meie kohalt üle uuest. Mötlesin veetamaks poisike, puurist härm, võib-olla ta Fats tuli peal. Ja lennuk läheb üle hästi madalalt, noh, võib-olla 300 meetri kõrgusel tunni, kahe-kolme meetri kõrgusel. Ja kuuleme, et midagi kukkus lähedale metsa Mahaliseksputsukest, eks ole. No siis oli selge, et need olid meie varustuskotid, mida meile pidi saavutama. Teeme uuesti toll, veel, loodame, et mehed ka vead, tuleb time uuesti veel tuld. Lennuk tuleb teist korda, ei ole siis enam peale selle midagi kuulnud, et midagi oleks kukkunud välja käes. Need olid visatud tublisti kaugemale tuledest. Kell seitse, aga lennuk tuleb teistele. Peale selle enam lennuk ei tulnud, värin kadus ära. Lennuk sõitis minema. Ja selle öösel me saime, leidsime üles pimedal ööl vähemalt ühe koti ja selle koti sees olid siis kuivikud ja kaheksa liitriline piirituse pläsku. Niiviisi siis tähistasime lennuki vastu võtmest. Kottides oli meil liha muidugi eelnevalt. Aga ühtegi nõu ei olnud, aga laagri asukoht oli sealt veel neli, viis kilomeetri teema. Ei ole teist võimalust, kui lõime Augusele piiritusenõule pealt sisse nagu praegu avame konservikarpe või seal mõnda mangomahla purki. Ja lasksime siis selle piirituse sinna selle nõuäärele üleni ja siis sealt pealt nagu ühelda, kergelt hüppasime. Eks ole ja sõime siis peale. Aga hommikul juba varakult hakkasime otsima siis teisi kotte, leidsime kolm koti ülesse ka kõigi muu varustusega mehisel päeval üldse ei leidnud, aga juba kella kolme või nelja ajal olid juba luurajad vastaspoole luuraja koertega metsaspõhisest oma kaitsjaga sakslast ka muidugi seal üks üks Koernil oligi rohkem neil nähtavasti olnud, kui see koerakas niuksuma, meil oli tuntud juba need jälituskoerad rinud, vahetevahel tegid niuks niuks juba tundsime ära. Kui selline see olnud esimest korda vaid ka varem on, oli meil selliseid vahejuhtumeid. Koer ründas luureülemat Meymrit, kes oli ka selle viie poisi hulgas ja aga ta nägi, juba tuleb ja ta oli hästi väledad, automaat kõhu peal ja laskis ta kohe maha, muidu see koer oleks talle kõrri karanud või noh, luure koeradel oli ka see ülesannet hoiab kinni ja see päästis seda. Ja siis oli meil selge, aga see vahejuhtum häiris meid kõiki. Koli eelnevalt lepitud, et kui me päeval enam kokku ei saa, siis saame öösel kella 12 talllaagris kokku. Ja vot siis pauke. Me kuulsime. Mina kuulsin vähemalt pauke, kui me Imre laskis, me oleme üksikult kõik viiekesti tööd paremini korraldada. Ja õhtul või öösel saame siis kokku ja vot siis see vahejuhtum sai meile selgeks. Üks parasiit varus kotiga jäi puuots see oli niivõrd suure puu otsas ja me kuidagi ei olnud võimalik sinna üles ronida ja jäigi sinna ots. Ja me siis otsustasime seal niiviisi, et läheme hommiku vara pimedast tagasi ja passin, kes sinna tuleb. Kas vaenlased leiavad selle koti ülesse, ei tule, meie mehed, mehime kusagilt ei leidnud selle eest. Niiviisi läks kaks päeva. Siis ühel heal päeval näeme, 10 poissi tulevad koos erariides kõik noaga, me kõiki neid tundsime nimepidi nägupidi. Me teadsime sama, koolipoisid sahhifoisid ja ja siis oli rõõm oli. Rääkimata. Ja sellest ajast alates. Meil oli küllaldaselt varustust, mõningal määral toitaineid, patareid tulid nii, et me saime jalakad elama, riietust oli tarvis, eriti jalatseid oli vaja. Nii et sellega me saime oma asja ilusasti ära ja side taastus, siis side taastus ja kõik, mis oli vajalik selleks, et Partsioni lahingtegevust jätkata. Viies jaanuar 1944. Mina olin täpselt üks aasta ja 13 päeva vaenlase tagalas. Õigemini oma sünnimaal, kus vaenlane oli peremeheks. Ja selle aja kestel noh, selle raadiosaatega, mis me täna siin teeme pole võimalik kõiki neid momente rääkida. Kuid võin ainult üht öelda, et selle aasta jooksul magasin ainult 15 korda toas noh, sõna tõsises mõttes toas. Kõiki ülejäänud aeg sai elatud väljas. Meie partisanisõjategevus ei seisnenud selles et rünnata vaenlast, ots. See on meeles, sest sellisel väikesel grupil, nagu meie olime, ei olnudki võimalik. Meie ülesanne oli anda vaenlase, loob siis, kui ta seda ei tea. Ja seda me ka tegime, kuid oli ka kokkupõrkeid vaenlasega. Ja üheks suuremaks selliseks lahinguks oli 1944. aasta viies jaanuar kus sõna tõsises mõttes meie laagri asukoht piirati täielikult vaenlastest ümber kolmekordselt Piret Ees Janno roomik. Lõpetasin parajasti raadiosaate ja kuuleme, et metsas on püssilaskja jutuga. Kui ela aga ta aasta või üks aasta metsas, siis ma võiksin öelda niiviisi, et nii hea sidevahendit kui mets on, ei ole üldse olemas. Harjud ära kõigi häältega, mis metsas anud kõikjal metsas kuulda, eks ole, eriti siis, kui on selge, ilus, talvede, isegi külas rääkimine. Me olime põlenud, ma küla lähedal, isegi külas rääkimine oli kuulda tavaline jutuajamine, aga igasugune häälitsus lindude poolt tuli see või metsloomade poolt või inimese poolt, see oli kõik kuulda ja teada, kus suunas ja kui kaugele umbes. Vot sel hommikul oligi selline asi, et. Me olime siis ära minemas sealt laagrist, andsime viimase telegrammi ja kuuleme järsku jutukõminat ja ühte püssilasku. No siis oli selge, kui mu mälu ei peta, siis need hääled. Ja see lask oli lääne suunast. Tähendab, et meil oli tarvis vastassuunas kohe liikuda. Võtsime oma kotid ja varustuse panime selga, tavaliselt me elasime, kõik see, mis meil eluks vaja oli, kotis alati käepärast, alati lahingvalmis. Liigume siis ida suunas, aga seal metsasihil juba tuled üleval olid ju põhiliselt sinna tulnud. Nii 50 või 100 meetri tagant olid üksikud tulelõkked ülevel ja kakskolm, meest Crux. Ühesõnaga nemad meid ei märganud. Värske lumi oli maas, puud olid härmatanud. Läheme teises suunas. Lähme põhja suunas. Täpselt samasugune olukord, võtsime siis viiekesti sellise vahekoha peale ühe ja teise selle gruppimiste vahe keskele. Ja nüüd siis korraga läksime üle selle sihi ja peale selle kohe need mehed, kes seal meid passisid, andsid edasi signaali. Stopp. See kajas kõik igal pool, tähendab, et neil oli antud, et kui üks ütleb stopp see tähendab, et on leitud partisanid ja see signaal alati siis mõne sekundi jooksul või ütleme, seal võib olla maksimaalselt minuti jooksul kogu nende ründajatele antisesi pool edasi, mida me isegi kuuls ja kohe hakati meid tagant laskma. Metsalaskmine seal niisama nagu tuule tallamine. See on harukordne juhus, kui pihta saad, läheme edasi, jõuame järgmise kvartali sihini, täpselt samuti. Rajal tulid meile järele ka üks seitse, kaheksa oma kaitsemeest paralleelselt kõrvuti, algul ei pannud tähele, aga ma ei mäleta, kes meil poistelt ütles, et näete, seal metsas liiguvad ka teised. Me, aga need ei julgenud, need olid niivõrd viletsad julgenud tulla. Meie lasksime, nemad lasid nende. Meie üks mees sai haavata, reest luureülem sai jalast ja käest haavata ja nii käis selline meie tavanesin hoopis teises suunas veel, et vaatame, üks, üks tee oli veel lahti. Seal ei olnud mehi ja läheme sinna selle siia äärele. Laseme sinna põõsastele pikali, näeme terve kari tuleb neid mehi ülevalt poolt, aga meie oli vaikselt seal põõsaste all. Eks ole, noh, peaaegu vahetut lähedust siis igaüks sealhulgas ka seavad rühmi. Mina ütlesin, et ärme laseme, vaatame, kas nad lähevad mööda või tulevad meile. Kui peale tulevad, siis laseme. Sest meil pole põhjust lasta, et meil on tähtis, et me saame elusalt välja. Ja niiviisi siis need läksid mööda, tuli veel teine grupp, seal oli üks 10 kümme-viisteist meest, oli iga grupp, tähendab need, kes olid sihtide palees, need hakkasid siis grupeerusid ja ahelik tuli omamoodi, tulid ja läksid sinna teiste juure sihi peale ette, lootsid, et me sinnapoole tuleb. Ja nüüd, kui me nägime, et ühtegi ei tule sealt seal niisuke rabaäärne, see oli õieti ei olnudki teerada. Jaa, meiegi piilume nemad ei näe, muide, meil olid valge parasiidi riidest moondumise materjali ka ümber ja ja me hüppasime üle selle sihi. Ja siis hõikasid sealt üks, 200 või 300 meetrit eemal. Et näete, mehed läksid sealt. Siis meie vajutasime edasi järgmise sihini. Siht oli puhas. Ja peale selle kaks sihtimine läksime edasi, jäme vait üldse liikunud ära. Me teadsime seda, et kui pime tuleb, seal on meie peremehed, jaanuarikuupäev on lühikene. Meil oli tarvis oodata ainult pimedat ja nii meie selle pimeda tõttu megapääs. Öösel me ise ütlesime, et näed jumalal ka meie poolt hakkas hirmsasti tuiskama lund sadama siis oli kõik korras. Samal öösel meie läksime üle kiki pere Rava Viljandimaale Kõpu. Aga nüüd oli see ju jälle täiesti võõras rajoon ja tuli kõikjale otsast. Alareek otsestavat salga teritooriumi ei olnud Viljandi rajoon, vaid Pärnu maakond. Kuigi mina olen ühtlasi ka partei keskkomitee volinik lääne-Pärnu- ja Viljandi maakonnas. Selle okupatsiooni ajal peale patsiendi seal ka komandöri ülesannet, mis tuli ka täita. Vaat niiviisi ja, ja netis olen siin nii nagu see on, olen ikka elus ja terve. Aga Eestimaa territooriumi vabastamiseni oli jäänud veel järele kaheksa kuud, kaheksa pool kuud sellest sündmusest peale selle tuli veel olla tagalas.