Võiduparaadi päeva ei unusta vist küll surmatunnini. 24. juuni 1945 jaanipäev eesti rahvakalendri järgi suve kõige suurem pidupäev pööripäev. Ja eks võidu paraad Moskvas punasel väljakul oli minu ja ma usun teiste paraadist osavõtjate jaoks tõesti pöördeline päev. Neile paraadist osavõtjaile oli ta nagu punkti panemiseks suurele võidule isamaasõjas. Ja nagu esimeseks sammuks rahuaegsesse ellu. Minu käest on sõbrad mõnelgi puhul küsinud, et kuidas ja sinna paraadil õieti sattusin. Sest tuhandete hulgast sattusid sinna ainult üksikud. Kuidas mul õnnestus? Ja ma olen sunnitud neile vastama alati, nii et ma ei tea seda, tuli käsk ja sõitsin. Me olime Kuramaal, olin tollal seersandi aukraadis ja põhiliseks ülesandeks oli korpuse staabi lahtkonnas käimine ja kohakaasluse alusel ka taevapiltniku ameti pidamine. Ei mäleta seda kuube, millal levis kumu väeosas, et Moskvas toimub vägev paraad punasel väljakul ja meilgi pea sinna keegi minema. Järsku leidsin ennast ka nende poiste hulgast, kes olid valitud kandidaatideks esindama, kuna Eesti korpust võiduparaadil Moskvas. Kuna me asusime korpuse staabile hästi lähedal oligi ühel päeval kindral Pärn isiklikult seal. Ja vaatas need kandidaadid, ülevaatus seisnes selles, et lasti marssida nii ja naa ja eks igaüks püüdis anda oma parema kõigele vaatamata, mõni mees sai kandidaadiseisusest lahti ainult niisuguse pisiasja pärast, et lihtsalt pikkus ei andnud kindrali arvates õigetrivimehe mõõtu välja. Teisel jäi jälle puudu sammu pikkusest või samu särtsakusest või kes seda head kandidaati arv jäi tükk maad väiksemaks. Ja ega minugi käsi tahtnud hästi käia, anti käsklus valvel ja kindral astus minu juurde. Ma olin tol ajal ja olen ka praegu prillikandja. Kindral küsib minu käest, et pesemisest prillidest seal ees hoiad. Seltsimees kindral nendega sutsu paremini kui muidu. Novia, kuule, sa ei anna õiget sõjamehe mõõtu välja, ikka prillidega ana korraks minu käte. Nabistsin siis kindral ja prillid pihku, kindral Pärn astus 10 15 sammu rivist eemale. Pöörab näoga roolejad, küsib, et kas sa näed mind. Just nii, seltsimees kindral, näen küll. Tarnastus veel kümmekond sammu eemale ja. Noh, kuidas nüüd on, seltsimees kindral. Kindral tuli minu juurde tagasi, hoiab prille ikka oma käes ja ütleb. Tahad Moskvasse minna? Taan küll, seltsimees kindral. Tead, mis on lai, jätan need trelli oma kätte, tuleb traadilt tagasi. Saab prillid kätte. Aga siis hakkad neid taske tapma käia, ütleb, et kuule mis kindrali käsku saju kuulad, eks ole. Muidugi kuulan VII kind, annab mulle prillid pihku ja ütleb nii kuni võidu peale taadi lõpuni pead nägema ilma prillita. Prillid võid ette panna siis, kui tuled tagasi. Just nii, seltsimees kindlalt, sellega oli sisse esimene tapp lõppenud, sattusin nende hulka, kes tõesti sinna sõitsid. Päev-paar hiljem kogunesid ka diviisidest kokku kõik need mehed, neid minu teada oli nende hulgas ja mehi ja seersant koosseisu meie korpuses täpselt 40 ohvitsere. Kas kolm või neli või viis, kui kõik olid koos, laaditi meid autodele ja sõitsime jaama. Jaan hoonet vist ei olnud. Mäng oli rang missugune. Niisugusega ei olnud mina sõitnud terve sõjaaja jooksul. See oli sanitar, rang. Meid ootasid kupeevagunid. Nad tegid, aga sõduri ettekujutused, täielik unistus. Hakkasime sõitma. Haiglase sõid, kuigi kaugele ei läinud, jõudsime ainult Riiga. Esimene asi, mis Riias meiega toimus, oli see et leiti, et see nõustus, mis meil seljas on, et see ikka nagu pole küllalt esinduslik. Peatati kõik lattu ja lõpuks oli varustes seljas, missugune Riias algasid õppused ja päris korraliku rivi tegime seal uuesti. Seal võrreldes sellega väeosas oli, olid tingimused hoopis teised. Kuna kuramal marssisime kusagil heinamaal, siis siin toimus õppus spordiväljakul alguses ja hiljem mingisugusel asfaltväljakul. Ja see kestis nii neli, viis päeva, siis oli nõnda öelda Riia periood läbi. Ilmselt oli sinna kogunenud paraadile minejaid ka teistest ümberkaudsetest väeosadest. Ja nii saigi meist paras ešelon ja algas teekond Moskva poole. Vaatasime huviga nalja vaguniakendest nähes väärseid purustusi. Aga samas juba usinaaid, käsi. Inimesi, kes parandasid sõja laevu, kerkisid juba uued elamud, parandati katuseid. Ühesõnaga, raviti sõjahaavu. Ja seda juba tegid inimesed teadmisega, et enam pommid nende tööd lõhkuma ei tule. Kui praegu sõidetakse Moskvasse ööpäev või natukene rohkem, siis tol ajal me siiski sõitsime seda teed paar võib-olla isegi kolm päeva ja kusagil üheksanda 10. juuni paigu olimegi Moskvas. Meid paigutati koolima ja, või administratiivhoone. Väga suurele siseõuele, kuhu olid paigutatud suured paar-kolmkümmend, võib-olla isegi 40 inimest mahutavad telgid. Ühes telgis oli, nagu hiljem selgus, söökla järgmisel hommikul algasid, võiks öelda, nüüd juba päris tõsised õppused. Siinjuures tuleb kõigepealt muidugi öelda, et moskva ilmad tol ajal olid niisugused jube, hommikul keris meeter, ent kusagile 20 kraadini. Paar tundi hiljem aga 30-ni pilvitud taevast. Lõõskas. Kuum päike toimus tänaval, mis liikluseks sel puhul oli suletud. Kui te nüüd arvate, et see päev oli täielikult meie, see on selline 40 mehe käsutuses siis teeksite küll väga rängalt. Meie käsutuses oli sellest haavast vastu umbes üks viiekümnemeetrine lõik. Järgmise 50 meetri peal oli jälle 40 meest oma viieohvitseriga. Nendest edasi jälle 50 meetrit ja 40 meest. Haavat palistas tihe uudishimulike Moskvalaste müür. Õigem oleks muidugi öelda Moskvalannade müür. Ja noh, eks meid võis vaadata, kiiver, peas, piss, seljakott, ühesõnaga peaaegu täielik varustas. 30 kraadi sooja päike 50 meetrit 40 meest. Millesse õppus siis õieti seisnes? Kõigepealt igasugused pöörded, peapöörded. Rivisamm valvel, samm relva õlale, võt käele, võt jalale, võt, ühesõnaga kõik, mis kuulub ühe korraliku paraad rivi juurde. Tegime seda küll üksikult, 10 mehe kaupa, 40 meest korraga. Ja nii ikkagi 50 minutit rivi 10 minutit puhkust 50 10 50 10 nii, kuni lõunani ja pärastlõunal. 50 minutit revi 10 minutit puhkust, 50 rivi 10 puhkust, päike, kiiver, 30 kraadi, Raadi higi. Puhke, pausid olid päris mõnusad, peab ütlema. Sellepärast et see näitsikute rivi, kes meie õppust pidevalt jälgis oli varustatud veeämbritega ja naeratusega. Niipea kui puhkus rüvitultanti tormasid näitsikuid meie juurde, kes tahtis juua, sa ei jõua, kes käsi pesta, kaela loputada või krae vahele vett lata, kõike tehti. Ja nii kestis see päevas hommiku kella üheksast 12-ni siis kaks tundi vahet. Kella kahest, nelja või viieni Neetuma, kuus-seitse tundi tuli seda rivikest päevas ära ja peab ütlema, et sellest kust täielikult, et õhtuks esimesel päeval, teisel päeval ja kolmandal meestel praegu võhm välja võtta. Mõne päeva pärast marssisime juba 40 mehe kaupa täies rivis ja täiel sammul oma arust päris korralikult. Nähtavasti meeldis seal ka teistele ülemustele meie meeste rivisamm ja korralik esinemine, nii et oli ka juhuseid, kus meie 40 meest tegime nagu demonstratsioonesinemist. Need, kes neist natukene kehvemini marssisid vaatasid pealt, kuidas meie marsime ja selle tõttu me saime jälle vatti natukene rohkem, kui need pealt vaadata oleks minu arust palju varem olnud. Ainult niipalju siiski, jah, mida päevi edasi, seda vähem see õppus väsitas. Seda kergemini tuli kõik nagu öelda välja ja enesetunne paranes, kindlus kasvas ja tundsime ennast varsti, et me võiksime juba punasele väljakule minna. Et mõned päevad võiks nagu kergemini hingata, et pruugikski enam seda drilli teha. Enamik meist oli Moskvas ju esimest korda. Ja pealinnaga tutvuda, tahtis iga mees oma käe peal, väikeste gruppidena. Tutvusime Moskvaga siiski küllaltki põhjalikult. Pealegi olid meil selle juures abiks kõik moskvalased, kui nii võiks öelda. Igaühele näidati, mida me küsisime, saadeti sinna, kuhu tahtsime minna, mitte juhatatud või just nimelt saadeti. Ei olnud harvad ka need juhud, kus võeti paaril poisil käe alt kinni viidi enda juurde koju, kostitati sellega, mida parajasti juhtus olema. Päriti, kust me oleme, kes me oleme, kus võitlesime. Kui kuuldi veel, et eestlased Baltikumist, siis tus, suhtumine nagu eriti heatahtlikuks soosivaks. Tundus, et Moskva lastel oli eriline heameel just nimelt see üle et teiste vennasrahvaste kõrval olime just meie nende kõige nooremate liiduvabariikide sõjamehed andnud ka oma osa ühisesse võitlusse fašismi vastu. Ja see, nagu ühendas meid kõigi Moskalastega, kellega kokku puutusime. Oti muutus suhtumine märgatavalt, kui kuuldi just, et me oleme nende noorte tol ajal noorteliiduvabariikide esindajad. Sel ajal õieti saime tunda seda külalislahkust, mida ei oskagi nagu ette kujutada, kui selle osaliseks ise saanud ei ole. Eks minul oli seda raske öelda, sest mäletate ju kindrali käsket prillid võin ette panna alles pärast saadi. Noh, aga läheme siiski nüüd vastele tõsisemate asjade juurde tagasi. Jõudis kätte 23. sel päeval toimus suurel väljakul proov, mis pidi andma lõpliku enesekindluse ja paraadi korraldajatele hea ülevaate üldisest väljaõppetulemusest ja kindlustunde järgmisel päeval punasel väljakul esinemiseks. 23. juuni õhtupoolik kulus viimasteks ettevalmistusteks, et paraadil olla täies vormis. Nimelt saime mõne päeva eest kätte uue, spetsiaalselt paraadi jaoks valmistatud vormi ja säärikud. Sinised Califi püksid ja tumerohelised frentsid. Selle külge tulid kinnitada muidugi ordenid, kaardiväemärgid nööbi ilusti läikima lüüa, säärikud ära viksida, vaadata, et vorm istub tõesti tipp-topp ja kuna mundrid olid juba mõned päevad käes, olid nad kohendatud, nii et paraadiks olime ikka päris päris kenad poisid. Ja ongi käes 24. juuni hommik. 24. juuni 1945. Äratus, nagu igal eelmisel päeval. Ärkad ja tunned, et see päev on siiski kuidagi eriline. Ma ei oska isegi seda millegagi võrrelda, on umbes niisugune tunne, võib-olla nagu üliõpilasele otsustava eksami eelsportlasel väga tähtsa võistluse eel. Ühtlasi on kuidagi väga pühalik tunne, raske on seda asja millegiga üldse võrrelda, mõtled ikkagi punane väljak? Sinu sinu kaaslaste peale võiduka? Punaarmee esindajate peale vaatavad meie väejuhid peale selle partei ja valitsuse juhid välisdiplomaadid, liitlasmaade, sõjalised, diplomaatilised esindajad. Ja kogu nõukogude rahvas võiks julgelt öelda kogu maailm. Paraad pidi algama kell 10, meie aga olime Punase väljaku läheduses oma rivistumis kohas juba vähemalt tund aega enne paraadi tegelikku algust. Kelly spaski tornis lööb oma 10. löögi ja koos sellega on eemalt kuulda kabja plaginat. Aga näha ei ole küll veel mitte midagi. Varsti kõlab eemalt kusagilt võima surra. Ja väikeste vaheaegadega hakkab see hurraa jõudma meile ikka lähemale ja lähemale. Kabjaplagin läheneb. Ja siis näeme kahte ratsanikku valgel hobusel. Paraadi vastuvõtja Marssal Žukov. Ja teda saadab mustal ratsul marssal rokozovski, kes juhatab paraadi. Meie kohale jõudes tervitab marssal meie koondpolku Meie vastu hüvitus kõlab väga reipalt. Ja sellele järgneb meie poolt võimas hurra, siis liiguvad paraadi juhataja vastuvõtja kaks marssalid edasi Järgmiste väeosade poole kaugeneb ja kaob lõpuks hoopis uus kabjaplagin. Kaks ratsanikku mööduvad meist ning asuvad oma kohale punasel väljakul. 24. juuni oli Moskvas pika aja hommikust alates pilvine ja koos paraadi algusega langesid ka esimesed vihmapiisad. Ja hakkas sadama olevat seenevihma, mis hästi kuludele ja vihma järele janunevad maale. Peab ütlema, et ega ta meilegi halvasti ei mõjunud. Tuligi korraldus liikuma hakata. Mina olin kolonni kõige parempoolses reas. Ühesõnaga see rida, kes pidi hoidma vahekaugust ja õiget joondumist ees liikujast ja järele juhendasid kõik vasakpoolsed naabrid, see on 20 meest. Ja hoidsid õiget vahekaugust. Seetõttu minu peavaade oli kogu tribüünist möödumise kestel otse ette minu äratada kaadri taga kõik vaatasid paremale. Nemad nägid mind ja ta paremini tribüüni võttis päris hea hulgakesi aega, enne kui meie kolonni ees hakkas paistma punane väljak. Siin tuli väga täpselt jälgida eesliikuvate ohvitseride märguandeid sest need ei olnud suusõnalised, vaid märku anti mõõga tõstmise ja langetamise ka selle järele. Tuli siis võtet püstkäele ja vaade paremale ja valvel, samm ja kõik käis ainult puhtalt märguannete järgi. Punasele väljakule jõudes püüdsid muidugi võimalikult palju haarata silmadega sest ega ju tegelikult see paraadist osavõtja näeb sellest paraadist hästi vähe. Igal pealtvaatajal on tunduvalt parem ülevaade. Ja see tribüünist möödumine ja kogu see asi möödus suhteliselt niivõrd kiiresti, et väga vähe jõuab haarata. Peagi olimegi sellel kohal, kus tuli pea pöördeid ja kõik ära teha, valvelsam sisse võtta. Ja siis sai silmanurkadest pillutud ikkagi kergelt paremale, et samal ajal ühe silmaga nagu öelda, jälgides õiget joondumist ja teisega kergelt kiigates paremale, et siiski midagi näha. Nägime ka maas vedelevaid hitlerlikke lippe, mis olid sinna visatud juba paraadi. Algul möödusime nendest lippudest. Nägime tribüünil viibivaid valitsuse juhte ja kogu see asi kestis ainult mõne minuti, siis olime tribüünist, kuidas juba järgnesid meile teised kolonnid ja valvel, samm muutus tavaliseks rivi sammuks. Ja juba olimegi punaselt väljakult läinud. Hingasime nagu kergemalt, see oli selja taha jäänud ja siis alles hakkasid vaatama, mida see pidupäevani Moskva ennast õieti kujutab. Peab ütlema, et paraadile minnes nagu ei märganud üldse Moskva tänavaid jälgida ega vaadata. Aga punaselt väljakult ja minnes siis nägid, Moskva elas sellele paraadile tohutult kaasa. Inimesed olid kuidagi eriti rõõmsad juba vaatamata vihmale, kõik olid kerges suveriides, vihmavarje ei olnud, sest keegi sellest vihmast välja ei teinud. Mis, ma ei saanud ju ometi niivõrd suurt ja ainulaadset ja kordumatut segama tulla. Väljakult ära minnes kadus nagu rivi. Paratamatult läks segamini linnarahvas, moskvalased pressisid kuidagi selle rivini välja, haarati sõduritel käe alt kinni, visati neile lilli. Liiguti koos sõjaväe kolonnidega väljakust eemale. Siis alles nägid, mismoodi elab kogu pealinn kaasa kogu meie rahva suurele pidupäevale. Ei mäletagi ausalt, kuidas me oma majutuspaika tagasi jõudsime. Küll aga mäletan väga hästi, mida kujutas endast Moskva toll. 24. juuni õhtul võiks öelda, et terve Moskva oli üks suur peosaal. Tantsiti igal võimalikul väljakul ja tänaval. Ilutulestik kestis pea kogu öö. Ja see ilutulestik viis paratamatult mõtted kaugest Moskvast kodusesse Eestisse, kus samal ajal võisid põleda veel Jaaniku tuled ja rahvas samuti pidutses koos kogu nõukogude rahva ta suure võidu puhul. Jutustas võiduparaadist osavõtja Boriss murdsaated toimetas Hilde raudkivi.