Huamia hoomia Tallinna Kello on üüdeksan toosta kalme 10.. See hääl rääkis Tallinna lainepikkusel mõned head ajad tagasi. Lõpetanud soomekeelse saate lugemise, kadus stuudiost väljuja pikatoimelise inimese rahulikul, tasakaalukale sammul raadiomaja koridoridesse. Sügavad vaod kõhnal kuidagi piinatud näol varjasid nagu mingit mõistatust. Kuid üks kui teinekord jutustatud eluseigad avasid ajapikku nende tähenduse. Nüüd siis istub Eevalt Kallas üle pika aja jälle tuttavas stuudios tuttava mikrofoni ees, et võta sõna, saates kirjutamata memuaare. Alge on oma elulooga. Sündisin Saaremaal, Kuressaare linnas aastal 1900. Sealt isa kolis perega, on aga Pärnu ja sealt algavad minu mälestused. Oli see esimene Vene revolutsioon. Mäletan, kuidas töölisi viidi sõdurite valve all kuskil kaugemale mahalastavate isa segunes ka kuidagi selle asjaga ja põgenes Peterburi kaudu Soome. Ema ja kolm last läksime järel hiljem. Ja nii algas minu elu Soomes Helsingis. Kuueaastasel Läksin Soome kooli. Seal sain alati kuulda seda, et virra laene olin nagu teiste laste pilkeks. Paha ta ei teinud, kasvatas iseloomu ja rusikaid ka väe. Aastal 1914 kui algas esimene ilmasõda. Isa mobiliseeriti sõjaväkke, ema suri mõni kuu selle Jerrele ja mina jäin üksinda kuue venna ja ühe õega. Vanem vend. Peale ema. Nii et mina olin siis perekonnapea, midagi teha ei olnud, läksin vene sõjaväeülema juurde ja ütlesid, isa on sõjaväes, mis teha, et mul on nii palju lapsi, mis ma nendega teen. Asutati orbude sõdurite lastekodu Helsingi lähedal ja lapsed saadeti siin peale minu ja minut järgmise venna kooli käimine, leppess, minul ka sellega. Läksin tööle. 17 revolutsiooni aegas tehti Soomes ka väikest mürgelda 1918 siis läks juba hoopis Soomes sõjaks lahti ja minu tee viis Nõukogude Venemaal. Ühe sõiduga läksin kuni Siberisse, sain kokku kahe Siberi eestlasega. Ja need vetsid, vend, kas lepi ja läksime ühte eesti külla, oomist, kiht 100 versta lõuna poole. Seal hakkasime põllumeesteks, mina ja kaks soomlast sealt külas. Läksime läbi rinde kuni Ufaani välja ja seal algas minu punaarmeelased peli. Palusime meid vabatahtlikud punaarmeesse võtta. Sellega oli see elu suurem otsus tehtud. Aega seal palju õppusteks olnud. Tuli minna koltšaki vastu, koltšaki jäägu, mu oli saadud. Omskis moodustati sealsetest soomlastelt Soome väeosa ja mina nagu juba vana sõdur minust tehti ja soome keele oskaja muidugi. Minust tehti selle väeosa ülem. Sõitsime esite ida poole, sealt raudteed mööda slov korrodi linna. Seal oli juba kõik valmis. Mood kui hobustel. Ja edasi lõuna poole Turkestani poole. Seal oli mingisugune Lotnikovi mäss nõukogude võimu vastu. Läinud lahingud igas külas. Abiilmati jõudsime, seal oli kolmas 10. esimene juuli ühte kalkino külla. Et seal olid peale meie oli ka vene väe osasi ja Ungari väeosa. Millegipärast ühel päeval kõik teised läksid terra ja jäime me, soomlased, ainult umbes 150 meest. No midagi teha seal ei olnud. Ootasime, millal tuleb mingisugune käsk, kas edasi liikuda. Ühel hommikul mina magasin, seina küündis, tuleb maja perre naene ja muud pole ta varris komandierr, tõuse üles. Vöörat, väeosad ründavad küla. No saime ennast sinna ümber küla, jätkunud ta selle poole peale, kust, kust vaenlast oli näha, tulema. Stepis, kaugel oli näha maailmatu hulk ratsaväelasi Katsakat. Olgu et suvine aeg, suured karvased papaahad peas. Ja nii algas meie lahing. Ja lõppes sellega, et need kuus haavatut, mees tassiti kokku ellujäänud peale ühe, üks tähendab seitsmes. Selle oli külanaised peitnud, tal oli juba külas pruut ja ta oli vene keele oskaja Karjalas pärit. Naised olid peitnud selle härra ja tema hiljem siis alles Petrogradis tuli välja, et on elud. Meie kuus vii tööte viljaaita, kus oli lahtine vili. Magasime seal vilja peal ja kes oigas ja kes katsus ennast kuidagi siduda. Riided ja saapad kohe vangi langetes, kel olid paremad riided, et härra minul oli kõik verine, neid keegi ei tahtnud, ta saapad tõmmati jalast ära, head saapad olid. Ja nii jäime sinna siis ootama ja ukse ees olid mõned püssimehed sees valvamas niine olime siis terve päeva, tuli, läks pimedaks. Ja järsku kuuleme kohutava hurra. Ja hakkas laskmine, kanged plahvatused meie maja lähedal. Kes meist oli natukene, nii et seisma ja käima saime, ründasime välja. Valvurid olid kadunud. Jooksime üle õue, kahe mehe üks teine poiss ka saime sepikotta, vinnasime ennast üles selliste Orte peale, kus oli kuivamas nahku loomanahku. Tõmbasime ühe naha enda peale ja meil oli sädaleppen. Kui kõik jäi vaikseks, läksime välja. Kohe pidime saama, täägi on minul oli teada nädalaks ette. Barroll no mina pidin ütlema, Russ ja kui teine küsib, mult ei küsinud keegi, mina, ütlesin Russio Barrol viidi siis selle ülemuse juurde. Sain teada, et selle väeosa nimi, kes ründas külla oli Stenkaraažinnal nimeline ratsaväeüksus. Nii, hommikul meid pandi siis nii öeldud pat Woodude peale oli nelja rattaga sellised heina ja viljaveovankrid. Ja hakati sedasama teed tagasi viima, kust olime tulnud. Jaa, Slava korrodist, rongile ja Petrogradi ja nii mind komandeeriti, kolmekesime komandeeriti siis kaks soomlast ja mina päris Petrogradis balti jaama lähedal oli. Ta röövib Petrogradis kõika väljereski kurssi ja nii minust sai siis ratsaväe kursant. No ega seal palju õppimisest midagi saan. Natuke aega läks juba hobused vagunisse ja sõitsime lõuna poole. Seal oli Wrangel Krimmis mässamas. Kui see oli selge, jälle natuke aega koolis. Ja jälle. Korras ka siia Eesti piirile. Ja siis üks kena päev tuli rahu soomlaste hulka, seal olid seal all. Kuulsin oli siis kange punase soome mees. Tema oli parajasti Soomes ja üks Einurrahja hoidis seal soomlaste asja. Palun midagi, üks kena päev olin juba jälle Soomes. Seal nabiti kinni ja pandi vanglasse. Olin Helsingi. Nii õeldud lääni vanglas. Uuriti ja puuriti igatepidi ja tuli välja, et ma ei ole soomlane. Vahepeal isa oli võtnud terve perekonna ja mind ka alaealisena Eesti kodakondsusest lahti. Aga väike nõks oli sees, et kui isa vande andis, siis mina olin juba täieealine. Et seda isavanne minus ei lugenud, nyyd ma polnud enam mingi maa kodanik. No istute siin edasi. Aga isa käis siis Nõukogude saatkonnas. Seal anti talle nõu Vetta advokaat. Sel ajal Soomes oli üks nii punane advokaat Heino becala. Tema ajas seda asja nii kaua, mind üks päev hõigati välja viidi, riided selga panen, ma panin oma riided selga. Siis kästi võtta üks suur kohver ka, mõtlesin, et see pole minu. Küll ta on täie võtke, aga ma olin juba niivõrd väetiks läinud, et ma selle kohvriga saanud hägul. Valvur võttis teiselt poolt kinni ja läksime jaama. Rong tuli ette, viimasena oli vangivagun. Enne kui ma sinna vangivagunisse läksin, nägin, et isa oli seal ühe ukse vahel ja viipas käega, mullane ahah, tekk salaja pind kuskile viidad, vana mees ikka jälgib, viidi sinna vagunisse, seal oli just nii, et said istuda ja põlved olid ukse külges kinni ja. Nii sõitsime kolmes etapis pöhja poole. Kui sa saad välja, vaatan jaamas voolu, ahaa. Sealt väeti. Lepi uuest jalgsi ja viidi voolu vanglasse. Oli jõululaupäeva 1923 jõululaupäev. Naiskoor laulis õhtul need jõululaule ja jõulukingiks anti mulle ka üks väikene ümmargune kukal. Ja üks postkaart kursoli inglite pildi peal. Teine jõulupäev, nagu Soomes öeldakse, tabaneb päev. Järsku kolisid õhtu hilja, siis kui juba öeldi, et vaikus, löödi uksed lahti ja võtke oma asjad. Tohoo kurat töös, et nüüd läheb lolliks. No pätsid, mis mul seal oli, jõulukingi postkaarte. Ja läksin jälle oma riided selga ja kõndisime Oulu politseijaoskonda. Seal tuleb üks mees. Kallas ja kus teie isa on? Hullu, kust ma peaks teadma? No hästi. Viige ta isa juure. Ja jälle läks selle valvuriga mööda Oulu tänavat tassis teised sangad, mina teisesse kanda mett ja läksime uuesti jaama, ma arvasin nüüd viht viivat Rootsi. Jaama ees oli selline reisijate kodu. Nonii, kui hotell, võõrastemaja. Viidi sinna ja seal oli tuba ja isa lamas seal Soova peale. Tere. Ja nii leppes minu vanglas istumine Soomet. Aga isa oli läinud nii öeldud maahärra, juur. No kes on selle voolu lääni ülem? Minu asjus, et mind edasi kuskile saadetakse. Ja kuuleb, et selle maahärra nimi on fon, Anders, ta. Esimese ilmasõja aega. Isa teenis väeosas, kelle ülemaks oli see samane soomlane fon andestab. Kui see, siis alasti tema jutule isale kannad kokku ja käe kõrva äärde ja ütles, et sõjamees Kallas esineb oma ülemusele. Nagu asi, selgus, et siin on endine sõjamees ja endine vene, olgugi et oli soomlane. Sellal soomlasi oli ka Vene sõjaväelt. Et endine sõdur ja rügemendi ülem. Ja kui kuulis, et tema poiss on vanglast siin. Sealt tuli õhtu hilja käske kohe mees lahti ja see, nii ma jäingi, siis Oulu kohustus oli iga päev käia oma nägu näitamas. Saad politseijaoskonnas. Näitasin iga päev oma nägu täpse kella, esinesin jälle siin. Nii et neil oli juba. Olivad tülpinud menuga käsk oli, et pean iga päev näitame mina päris kiusu pärast tulin ikka täpselt sellel samal kellaaja kellalöögil. No muidugi, elu läks seal igavaks. Olin tööl suure osaühisuse pagariäris. Ja see naine on parajasti mul siin Tallinnas kodus. No mina olin osa võtnud igasugu asjast Soomes, olin Soome kommunistliku partei liige. See ikka ei sobinud neile soome härradele, nii hakati mind jälle piinama läksi Noonult edasi ühte väikesesse külla, i-nimeline küla 40 kilomeeter poolus. Ja siis tuli järsku tuli töölites Spordiseltsi spartakiaad Helsingis. Mina olin maadlen juba Venemaal punaarmees olles ja seal Põhja-Soomes, jätkasin maadlus ja palusin luba siis Helsingi minna, et saaks nende spartakiaadil maadelda. Luba mulle anti. Aga selle loaga ma läksin siis Helsingis eesti saatkonda ja ajas seal udujutud, mis pagan see on, ma olen ikka Kuressaares sündinud ja eestlane ja nüüd ma ei ole mingi mingi maa kodanik, et isa võttis mind siit lahti ja Soome vastu ei võtnud ja et kas ma saan tagasi Eesti kodakondsuse, aha kirjutati kõik asjad seal ülesse ja. Läks vist kuu aega, kui mulle saadeti postiga Eesti välispass. Pinnima seal külas ja siis ma ütlesin, et ärge nähke minuga vaeva. Et ma olen välismaalane, näitasin eeti patsi, vaat seda ei olnud kuskil möllitud, mingi suhteliselt templid ei all. Tehti otsus, et eestlane külla lubata, maa pandi raudu ja jälle vangivagunisse viidi, Helsingi tõestati laeva ja küsite kuuma eesti tammil muidugi sünnimale üks vaas on nimeline laev käis siis Kuressaare ja Helsingi vahet. Nii, ükspäev siis ma astusin Kuressaares välja oma sünnimaale nii mitme aasta järel. No ta kuigi maitsev see elu siin Eestis sel ajal ei olnud. Mul välispass oli käe. Panin aasta takka, ma läksin Argentiina konsulaati. Sain loa. Seal algas siis elu nagu immigrandi elu alati. Olin rauatööl ja pagaritööl. Maadlesin. Tulin Argentiina meistriks, see aitas mind väga palju tööalalt kohti leida ja. Nii käisin Vellalt siile maadlemas ja Peruus lima linnas maadlusvõistlustel. No seal ikka kreeka-rooma maadluse ju arenenud, seal oli väga kerge igal pool ikka meistriks tulla peale punasaerressi. Seal oli väga palju Ungari endiseid maadlejad, Vene olümpiamängude meistrimehed päris, et seal oli üsna raske Argentiinas, teistes riikides oli üsna kerge. Siiles Santiago Tšiili linnas ja hiljem Valparraysor. Seal ma sain kokku ühe oma endise Argentiina tuttava eestlasega kaks venda, Paju nimelised. Ja mina vaatan, sihuke suur tugev mees, tule. Soovitasin tal spordiseltsi ja õpetasin teda maadlema. No kui ta juba mõne maadluse alguse sai selgeks niida, tõmmati juba tsirkusesse oma suure keha ja jõu ja kaaludetu. Sel ajal oli see Argentiina ja Tšiili vaheline raudtee mägestikus tund veevoolu tulid raudtee katkestan. Ja nii nad olid siis Eeessete muula seljas ratsutanud üle andide ja tuld Tšiilesse. Ja seal tsirkuses maadlusivad. Nii kui mina tulin kord Tšiilessen, nii ma läksin, tsirkus, leidsin sealt kohe pajupoisiga ülesse. Ise maadlesin asjaarmastajate võistlustel ja õhtul hilja, läksime vaatama, seiskunud. Täht, hispaania keeles loetakse haaks. Nii baasita, hüüdsid seal ees, et Pavuuba õudu. Elasin seal üsna kenasti, polnud viga midagi. Aga hakkas. Tulen aasta 1938 üheksa oli juba sõja hõngu. Saatsin esite naise. Soome naine läks. Saatsin naisele järele telegrammi, ära mõtle tagasi tulla, ma olen juba tulemas. Mina tulin Soome laeval merre mehena Turu linna. Vedasin kihla teiste merre meestega, kui nägid, et üks meestuttava näoga tuli plangoogilist üle. Et kohe mind süütasse, kapteni juurde ei läinudki. Mõni minut. Kallas, kapteni juurde läksin sinna. See mees võttis taskust rauad, käerauad ütles selle mehe, ma viin kaasa. Ma ütlen, kuulge, ärge viige ikka, mul oli Argentiina pass. Ärge tehke ilmaasjata naljad. Atgen, Mac, helistan Argentiina konsulaati, vaatasid passi, kõlitasid ise Helsingisse, sinna poliitilisse politseisse, seal anti vääras, mitte puutu. Aga pagaasi ei lubatud mul maha võtta. Ma sõitsin edasi sellel laevaga veel Helsingi. Ja järgmise laevaga oli mul käsk Eestisse minna. Ja laene tuli ka sellesama laevaga, nii olime jälle Eestis. Ei läinudki kaua, kui algas sõda. Mina liitusin hävituspataljoni, ta oli siin Tõnismäel. Sakslane lähenes väga kiiresti Tallinnale, siis tuli käsk laevadele asuda. Minul oli ebaõnn, et jõudsin Eesti rannale oma poistega. Saime siin natuke vintsi ninast mööda. Kui juba Soome lennuk, tulijad panin meile mõned pommid Eesti ranna esimesse luuki, selle, kust pöhja tappis esimeses luugis olevat inimesel. Ja laev hakkas lekkima. Natukese ajaga oli esimene luuk ääreni vett täis ja laevanina juba pähe vee all. Aga eesti rand sai siiski ennast Prangli saare randa ja jäi sinna pöhja kinni. Kuigi kaua saanud Prangli saares olla, kui jooba püssimehed tulid. Sealt meid võeti ja toodi Tallinna patareisse. Ja seal hakkas siis vanglaelu eest Tallinna vangla selleaegsest elust on nii palju räägitud, et ega sellest midagi juttu ei ole. Siis viidi sirtsu rappa metsa töötama. Kui punaväed lähenesid juba Narva kanti, siis meid löödi Sirtsest. Pärnu kanti Lavassaare laagrisse Ja ühel kenal päeval Lavassaare Tallinna ja laeva jälle sadamas kena suur valge laev, nimi oli vartel, on. Ja läks sõit lahti seekord Saksamaale. Tanssegi pandi väikestesse jõelaevadesse ja viidi seal need jõge. Rist Visla jõge. Sealt viimati aru mööda ülesse. Ja viimased neli-viis kilomeetrit jala tootthoffi laagrisse. No siis me alles nägime, mis on koonduslaager seal Me elasime esite liiva peal lahtise taeva all nagu loomad. Kaks nädalat oli karantiiniaeg. Siis vete omad riided ära ja antitriibulised ja nii me olime siis laagrielanikud. Kaua seda jätkum pandi jälle ehite java mars, siis jälle sellised väikesed jõelaevad koskil lööbi raudteevagunites uksed kinni, vahelt aknapilust, rallide vahel nägin lane jaama, niiet taipasin, kuhu läheme, need olime viimati OMA sallarni, seal oli väikene jaam, pitsin Jen. Ja neemes tuli siis pisingeni laagri elanikud. Tutthoff oli midagi loomaliku, siis see väikene 1500 mehe laager, pisingen, see oli sellega võrreldes päris põrgu, meid oli eestlasi 100 ümber, aga siin Tallinnas ei ole vist neli-viis inimest elus sealt pisingeni laagrist. Toidunorm seda norme ei olnudki. See oli roheline laga nõgeste suut, nõgesed ja vett. Ja see, mida leivaks öeldi. Kuigi ma olen sellel ametimees nime ma ei oska talle anda. Et inimesed paistetasid ja surid nälga. Ühel päeval ka mina märkasin, jalad kuni põlvedeni paistes. Ja siis ma olin juba läheb paremal tööl. Juhtus nii, et ma olin nikerdanud puust ühe väikese kuju ja läksin saksa valvurd kööki seda pakkuma leivatüki eest. Ja see valvur, kes selle vetis mulle supiportsu eest oli jälle Angeldanud selle laagriülemale. Laagriülem omakorda käskis tuua selle tegija enda juurde ja nii pandi mehed õhtul rivvi ja see valvur otsis mind üles ja viis mind laagriülema, joon. Tulen senna müts peos, triibuline müts. Vaatan laual, on see minu tehtud naisekuju alati naisekuju. Küsib, kas mina tegin selle ja millega sa tegid. Ma võtsin oma vöörihma, see väikse juba Tallinna saadik toodud niklivaba lauanoa metsa otsa, olin teravaks nühkinud ja panin lauale ahhaa. Kust te selle saite? See on mulle eestik kaasas ja ära pole veel neetud. Ma olen teda täitnud. Aha. Võtate ja teete mulle kirjutuslauad karnituuri, köik et see valvur, kes teid siia homme näitab teile koha kätte, vec. Aga ma tulin tagasi, ütles aeglasem minu messerred, millega ma teen ahhaa andis mulle selle noaga ja nii minust sai siis nikerdaja. No mina tegin puust ja luust kirjutuslaua karnituuri, ikka leiutasin uusi esemeid luuraja, seal kõrval, ma tegin siis teistele laagri valvuritele salaja ikka, et sain nendelt leiba ja meni tailiha ja neli tõi juba üsna vorstitüki ja nii hakkasid mu jalad, mis oli juba kõhuni paiste Sakke tagasi minema, Need, paistetus minule surma ei toom. Nii, mina siis nikerdasin. Niikaua kui hakkas kahurikõmin kuuluma. Kui ja minema jala, viidi meil aut märgeni laagrisse, see oli üks neli 50 kilomeetrit lõuna pool. Kui sinna hakkas kahurimürin kuuluma. Käsutati üle ja loobiti triibulised palitud ja anti head saapad ja kes tahtis, oleks läinud. Kas kakskolm paari võtame, saime aru, et sakslane tahab koonduslaagri varandust päästa, nii et need tassiksime. Viskasime need minema, aga jalga panime ikka õige head saapad. Ja nii marssisime paar päeva kuni ženeevee järve äärde. Kaugel oli näha šveitsi alpi lumised tipud järve taga ja sealt pöörasime ringi tagasi. Ühel kenal päeval meid käti metsa alla puhkama. Puhkasime jälle püsti, edasi maanteel. Kuni ühe väikese Sillaningusteline oja jooksis alt läbi ja siis kamandad kõhuli maha. Viskasime maha, arvasime, et nüüd hakkavad laskma, sihtisid külla, mitte ühte lasku ei tulnud. Läksid üle silla ja panid jooksma. Sel momendil teadsin, et oleme vabad. Läksime kõndima sinnapoole, kus lask oli kuulda. Ja kaua ei läinud, kui juba väiksed autod tulid. Peale istusid Moostad neegrit, prantsuse neegrite väeosad olid esimesed, kes vabastasid meie kolonni. Neegrit viskasid meile suur armee leibu. Istusime, tee ääre ja kukkusime sööma. Nonii auto sõitis jälle mööda. Viskas konserve, neil oli puha pidu. Et nii palju pold süüa saanud. Aastate kaupa, kui sees visati vaipa, väike suitsupakke, mina ei olnud suitsumees, aga tõmbasin ka toredasti suitsu nina alla. Ja nii me olimegi siis esimest korda kaua ajada, kand, vabad mehed. Ja anti riided ja kästi vanad riided ära peletada. No seal oli ikka üsna tugev täisaun ja see tallakseks nalja vaja. Aga mina olin terve aja hoidnud oma triibulist ülikonda. See oli kaunis viisakas, kuna ma olin ju seal nikerdamas, siis mulle anti päris uus triibuline ülikond. Ja mina seda hoidsin ja peitsin ikka härrad. Teised, kes andsid, need põletati ära. Mina ei julgenud neid isegi täi põrgusse panna. Tulin nendega Moskvasse, peitsin ära ja viimati tulin Tallinna ja siis Tallinnas alles oma naine Lätis ja aurutas. Ja keetis puhtaks. Ja hoidsin alles, noh, kord oli niisama raadios juttu nagu nüüd, et mul on see ülikond triibuline, alles. Nii tuldi muuseumist järele ja tänapäev ta on Muuseumis.