Ja neid on laululava külgedel rivistunud trummilööjad et liituda puhkpilliorkestrite mängijatega. Selle suure orkestri viimase pala ettekandeks tänavusel peol. See oli helikild piduselt laululavalt kolm aastat tagasi. Täna oleks Eesti NSV rahvakunstnik Helmut Orusaar saanud 55 aastaseks. Täna kõneleme pillimehest orkestrijuhist, õpetajast ja inimesest, kellele elu oli seotud trump petega. Kes pani mehed hästi pilli puhuma. Kellele võlgneb Eesti puhkpillimuusika tänu pasunad kooride kõrge mängutaseme eest. Mida tähendab Helmut Orusaar? Kui meenutada Laine Mesikäpp tervitussõnu, mida ta ütles viis aastat tagasi Estonia kontserdisaalis Helmut Orusaare 50. juubelil ehk puhkpillipeol nii nagu üle vabariigikokku sõitnud orkestrandid, seda oma juhi pidu kutsusid, siis tore trompetipuhuja, tark ja tragi, taktilööja viisi vallavalitseja, trummarite talitseja. Puhkpilliperede peremees, juhatad puhkpilli nii pidudel, et, et me vana Vanemuine jätab kalli kannel pilli, pistab pasunat puhuma. Mängivad 16 trompetit dotsent Helmut Orusaare trompetiklassi õpilased. Täna kõneleb Helmut Oru Saarest aastakümnete jooksul raadioarhiivi talletunud sõna- ja muusika kõneleb seiskunud ajahetk, et nüüd aastate tagant elustada olnud et anda mõtisklemiseks ainet, aja järjepidevusest ja suurest muusikust. Ent veel hetk peatugem rahvaloomingu maja puhkpillimuusikasektsiooni esimees, üldlaulupeo presiidiumi liige. Temast on jäänud mälestus kui ühest väga Espansiivsest ka elurõõmsas ja väga edasipüüdlikkust inimesest pedagoogilist huumorimeele naljameel jätnud teda nagu kunagi maha oli siis olukord, milline ta oli, oli siis puhta orkestriproovil või laulupeoorkestrit juhatamas. Kui vahel ei tahtnud fotosa kokku minna, siis huumorimeel nagu aitas raskustest üle saada. Samuti on meeles tema väga otsiv vaim. Ja nii see algas koolipoisina jõgisoo rahvamajas aldimängija kuulsas kuldses seitsmes trompet ja raadio estraadiorkestris, ikka trompet ja juba dirigent. Ning 1951. aastal konservad tooriumi lõpudiplom. Ja siin ta ongi helilint arhiivist trumpetil Helmut Orusaar. Järgneb töö Estonia Teatris, trompetisolistina ja dirigendina. Ainuüksi muusikali minu veetlev leedi juhatas Helmut Orusaar 161-l korral ja siis jälle töö Eesti televisiooni ja raadio sümfooniaorkestris. Aga juba koos konservatooriumi lõpudiplomiga. Tänaseni populaarse puhkpilliansambli pasunapoisid algus. Täna elustub ka Helmut Orusaare hääl. Ta ütles pasunapoiste veerandsajase juubeli puhul mõni aasta tagasi. Kui me alustasime, siis ma mõtlesingi, et hakkamegi lihtsalt mängima ajaviitemuusikat vana tantsumuusika näol aga kuna meie heliloojate liidu liikmed olid huvitatud ka sellest ansamblist ja tekkis idee spetsiaal sarnaseid lugusi looma hakata 10.-st aastast alates, juba on ka pallur repertuaari, mis on edasi läinud suurte kollektiivide ja kolhoosiorkestrite repertuaari, seda on trükitud ja kättesaadavaks tehtud kogu vabariigikollektiividele. Repertuaaripoliitikas olen ma püüdnud hoida niisugust joont, et meie jaanuar mahuks rahvapilli ja estraadimuusika vahel isegi just kammerliku on tehtud nagu Anti Marguste tegi miniatüürid keerukad ja kammerlikud, aga väga kaugele ei ole tahtnud minna mõningate üksikud nisust katsed tuleme jälle ikka omade liistude juurde nii-öelda tagasi. Vennasrahvaste muusika tulevad palju mänginud liidu rahvaste tantse, mitmeid rahvatantse, mis on väga vedelevad ja rütmikat. Ja selle tõttu on nagu repertuaar võrdlemisi rikkalik. Pasuna poistega on esinenud 25 laulusolisti, 20 instrumentaalsolisti ja kuus vokaalansamblit. Akva Russell ka. Aga? On ka. Mul on. Mängulusti ja töörõõmu kannab edasi tütar Sigrid ainuke naine, pasunapoiste rivis. Flöödikunstnik Sigrit, Orusaar. Mida räägib õpilane Leho muldre oma õpetajast dotsent Helmut Orusaarest. Millal teil, Helmut Orusaarega kokkupuutetalvest? Kokkupuuted Helmut Tarmo Saarega algasid konservatooriumi päevilt, tema oli kauaaegne trompeti eriala õpetaja, aga samuti ka dirigeerimise õpetaja, puhkpilliorkestriklassiõpetaja ja hiljem ka puhkpilliosakonna juhataja. Nii et paratamatult kõigil konservatooriumi üliõpilastel tuli rohkemal või vähemal määral temaga kokku puutuda kas siis puhkpilliorkestri tunnis eri Äradonnist, trompetitunnis või dirigeerimise tunnis. Mäletan tema loenguid konservad tooriumi päevilt hingamisest ja huulte asendist. Tal oli oma teooria, oma põhimõtted propageeris neid kõigile üliõpilastele ka teistel erialadel. Tema oli puhkpillimeestele õpilastele kõige suurem autoriteet ja sealt siis nagu ka side puhkpillimuusikale, otsene side, nii et ühest küljest õpilased, trompeti, õpilased, puhkpilliorkestri klass, kontserdil, tooriumis, Diegeerimise tunnid, puhkpillidirigeerimise kateeder, konservatooriumist ja edasi juba siis tema tegevus tuletõrjeorkestri dirigendina. Millise orkestri ta viis vabariigi kõige paremaks orkestriks üsna lühikese ajaga ja tema tegevus laulupidude juhina ja tema tegevus rahvatantsupidude muusika üldjuhina. Ja me mäletame 1600 mehelise puhkpilliorkestri muster liikumist, mis ka silmal suurt värskust pakkus. Nii tema töö konservatooriumis kõikidel nendel kevadel kui vabariigi puhkpilliorkestrimuusikajuhina oli väga tihedalt üksteisega läbipõimunud ja paratamatult kõik pillimehed, nii kutselised, mõtlen ka puhtorkestri dirigendid, kui konservatooriumi õpilased olid temaga seotud. Aga ise tegevuslikude puhkpilliorkestrite pillimehed olid temaga seotud laulupidude aegu ülevaatuste ajal ja ka jooksva töö käigus. Nii et kõik puhkpillimuusika niidid, mis puudutasid puhkpilliorkestreid, puhkpilliorkestridirigeerimist kui ka trompeti õpetamist koondusid nagu tema kätte, nii et töö oli tal väga laiahaardeline ja väga suur. Kui 1967. aastal antiorusaare orkestrile ning hüüti Tallinna vabatahtliku tuletõrje ühingu orkestrit, teenelise kollektiiv aunimetus, ütles 11 aastat tagasi helilindil kultuurhariduslike valitsuste juhataja asetäitja Ilmar Moss järgmist. Seda orkestrit me tunneme praegu kui vaieldamatult vabariigi parimat puhkpilliorkestrit. Seda nii tema repertuaari poolest. Kunstilise taseme poolest kontserttegevuse ulatuse poolest. Veel tuletaksin meelde, et juba rida aastaid on see orkester, meie rahval on mingi maja juures paasakestriks uued palad, kuulatakse kõik läbi selle orkestri ettekandes. Ma ei toimu ühtegi suuremat vabariiklikku üritust, olgu see siis laulupidu või rahvakunstiõhtu. Just nimelt ilma selle orkestrit. Olulisena veel selle orkestri tegevuses mainiksin seda, et ta on teiste kontsertkollektiivide kõrval asunud väga laialdaselt propageerima puhkpilliorkestrit kontsert kollektiivile. Mida rääkisid orkestrantide ise flöödimängija kuulajale ja tuntud Eesti raadio diktor Heino Irjas? Muutus on ilmselt kvaliteedis, muusika kvaliteet on läinud paremaks, mina ise mängin orkestris üle 10 aasta juba. Ja ma mäletan neid palu mida me mängisime esimestel aastatel, need olid suhteliselt kergemad. Niisugused väikesed lood. Aga nüüd me oleme jõudnud juba isegi klassikani ja minu arvates orkestri kasv seisneb just selles, et oleme nii-öelda kergema muusika Pealt läinud edasi juba sisuliselt tõsisema muusika. Ikka poole, mida arvas Helmut Orusaar ise. Järgnev on lindile kõneldud 1967. aastal. Kõik need asjad ei läinud nii siledat nagu siin rääkida, palju vastuolus ei hakata mulle vastu, kõigepealt Heliridelite puhumine, mis on meil? Neid aastaid kestnud ABC ABC gammade puhumine, sellega tulid esimesed suured lahingud. Muidugi, kui enne räägitud, siis kõik tahtsid juba suurt muusikat teha. Siis vähemalt avameelselt väga räägiti, kui istuti vaest napsiklaasi taha ja mis see oli, jaamast tulev jutt ja räägiti erad. Kuule, et sa oled ikka, Ma arvan, me oleme vanad muuse kandid, et et sa teed ikka täiesti valesti, saad selle pilli lõhki, ära kiusamine, ära kiusa meid. No aga nüüd on siis asi nii kaugele jäänud, et Orgstrandid ei pea seda häirid buumist mingisugust kiusamiseks, vaid iseenesestmõistetavaks niukseks teaduseks. Isegi mehed kiirustavad kõik töölt saada täpseks ajaks proovile, sest meil algab väga täpselt isegi nii täpselt proovi, et me võime kellad ära. Reguleerida selle proovi alguses. Leomuldre aitab meenutada kuid hiljem temaga kokku puutusid juba, kui kolleegid, üks oli tuletõrjeorkestri juht ja teie olite siis Kalevi puhkpilliorkestri juht. Kuidas siste vahekorrad olid, siis te olite omamoodi konkureerivad firmad? Jah, seda küll, temal oli omaette stiili omaette suund, mis tema viis läbi nii oma puhkpilliorkestriga kui pasuna poistega, mida ma enne jätsin nimetamata, kindlasti on veel palju tahk ja palju alasi, mis nagu ei tulegi momendile kord meelde tema tegevuses just jaa, orkestrit juhatades olid Aleks oma kindel stiil kindel, mida ta viis väga järjekindlalt aastaid ellu. Temalt õppisime kõik pehmet tooni andmist, hobused mängulaadi ja püüdsime kõik nii palju, Moskasime jäljendada ja eks siis igaüks katsus ka midagi omapoolset juurde panna oma tegevustesse, aga nagu see põhi ja see mõõdupuu sai võetud ikkagi tuletõrjeorkestrilt ja tema nõudmistest ja näpunäidetest. Saate lõpuosa kuulub leinavale Estonia teatrisaalile. Pasunad puhuvad viimast muusikat oma tahte kindlale juhile. Kuue Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi aukirja omanikule Helmut Oru Saarele kõneleb Nõukogude Liidu rahvakunstnik Gustav Ernesaks. Üldlaulupeo peakomisjoni seega kogu laulupeoliste nii lauljate-mängijate, tantsijate kui ka mitmesajatuhandelise kuulajaskonna nimel. Avaldagem tänasel Helmut Orusaare ära saatusepäeval sügavat lugupidamist ja tänu tema pikale realise pidev ja tulemusrikka töö eest. Pisut enam kui nädal tagasi toimus viimane kohtumine, seekord aga juba haiglas. Kuigi kaudselt teateid ei lubanud, oodata kolleegi peatselt asumist. Ometi tundus mulle veel nagu võiksime ja mõne aja möödudes uuesti leida tegutsemas oma lemmikalal. Sõnu oli seekord vähe, aga silmad nagu saatsid tervituse sõpradele ja homsele päevale. Helmut Orusaare isiklik homne päev päev on kahjuks suurde vaikusesse tardunud. Ka selle võimekal töömehele oli vaid üksainuke elu ja seegi lühikene aeg eluks lühikene, aga töödest ja tegudest tulvil. Seega sisult pikk. Mida tähendab Helmut Orusaar Wabariigi puhkpillimuusikale puhkpille elule üldse? Temast kujunes välja aastatega nisugune isiksus, kes oli lahutamatu Eesti puhkpillimuusikast, olgu see siis alates pasunapoistest, mida Ta juhatas, kus ta ka ise kaasa mängis, olgu see siis tuletõrjeorkestri dirigendina, laulupidude üldjuhina, rahvatantsupidude muusikalise juhina kontsert, tooriumi puhkpillikateedri juhataja ja õpetajana ja ei kujutanud nagu ette ristipuhkpillimuusikat ilma tema nimeta kõik ettevõtmised, mis toimusid puhkpillimuusikas, olgu see siis puhti, orkestrites või konservatiiv uurimisolid ikkagi seotud tema nõuannetega, tema juhtimisega, lava, riiklik puhkpillijuhtide orkester sai temast alguse ja loomulikult näete, ei olegi jälle üks asi, mis jäi kahe silma vahele, see idee sai temalt alguse ja tema viis selle orkestriga ka heale tasemele, nii et jätkastel on suuri raskusi hoida seda taset edasi. Nii nagu ta korrusele portali viidud. See oli seisatatud ajahetk et nüüd juba möödunust rahvakunstnik Helmut Orusaar, arest mõtisklemiseks ainet pakkuda. Aia järjepidevus meie tegudes vajab ikka ja jälle Helmut Orusaare tahtejõudu annetti armastust, mitte ainult trompeti vastu. Vajab tehtu ülearupidamist, mis on suurem kui elu.