Täna õhtul kordame Toivo Karise koostatud saadet, mis jutustab aastast 1944 Tere õhtust, tere kuulama täna õhtust keskprogrammi. Tänavust pikka ja sooja sügist on paljud võrrelnud sügisega 36 aastat tagasi. Ja nii saigi tänane meenutuste mosaiik nimeks see päikseline sügis 44. Mäletan, et mulle eelnev põlvkond on 40 neljandat sügist ikka kuldsõna meenutanud looduses päikselisema inimeste südameis ja pöördelisena meie sünnimaa ajaloos. Sel sügisel sai Eesti jälle vabaks võõramaistest vallutajatest. 22. septembril tõusis Pika Hermanni torni võidulipp. Teisel oktoobril ehk see on täna, 36 aastat tagasi astus raekojas kukkuma esimeseks sõjajärgseks istungiks Tallinna linnavalitsus. Töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee. Aga olgem siis faktides lõpuni, täpselt ei palugi. Me Tallinna riikliku keskarhiivi direktoril Eda vendad järele vaadata, mis kell algas. Istung. Võin teil seda protokolli näidata, vaadake palun, ja näete, siin on kirjutatud, et kell 10 hommikul ja siin on ka allkirjad nende inimestelt, kes sellest osa võtsid. Ma mõtlen täitevkomitee liikmetelt, arutati linna Trustide tööd, see tähendab, otsustati avada ja lugeda ühesõnaga taastatuks terve rea Trustide tegevus, need olid hotellid, Rust, küte, trusti, gaasivesivarustustrust ja terve rida teisi veel siin saunas pesumajad ja need kõik hakkasid tegutsema septembrist 1944.-st aastast. Esimene Tallinna täitevkomitee esimees oli Aleksander kiidel maa meenutab tema tolleaegne töökaaslane, täitevkomitee sekretär Larissa Hammer. Ta on niisugune heatahtlik ja, ja väga tähelepanelik oli rahulik ja väga hoolitsesid need kodanikud, linnakodanikud, kes tulevad tema jutule eetika küttima, jutule pääseksid seda mitu korda ikka toonitas, et kas ikka kõik saavad minu jutule, kes tahavad. Teine oktoober seal juba sügis käes, kuigi doosigis oli soe sügis raekojale külma karda. Ei, ei ole meil Viljandit külm oleks olnud võib-olla lini töö, siis ei olnud aega vaadata, meie töötasime, teate, kuidas siis ütlesin. Kell 12 pool üks kell üks öösse tulime kodu, ikka küsiti, et kas sa julged ikka tulla, mõtlesin, miks ma julged. Ja taas kroonikakirjadest Tallinna keskarhiivist Edabenlalt. No täitevkomiteel ma mõtlen just linna üldosakonnal oli tohutu suur kirjavahetus elanikega inimesed kirjutasid, et kus on nende omakseid, kus nende lapsed ja muidugi, ega nad ainult Eestist ei kirjutanud, väga palju inimesi kirjutas kestvaid evakuatsiooniks olnud, et kas nende omaksed on alles, kes olid jäänud siia Tallinnasse ja ega siis linn ei olnud ju omast peast, ei vastuseid ei saatnud iga avaldus, mis tuli, registreeriti, saadeti edasi aadress büroosse, tuli sealt tagasi, otsiti veel siit-sealt ja kus saadeti siis vastuse siis lapsi oli kadunud, muidugi oli väga palju vene rahvusest lapsi kadunud, keda sakslased olid ära toonud ja, ja sealt evakueerinud Sid rindevööndis ja neetika otsiti ja tõesti neid mõningaid leiti, näiteks pisike poisike leiti üles Valga lastekodus, nii et näete, et isegi kirjutati palka ja igale poole, nii et see oli tohutu otsimine. Linn tegi tõsist tööd. Ja kroonikast töötajate võrustamiseks põllumajandussaadustega organiseeritakse rea täitevkomitee asutuste juures abimajandid. Ühe parima abi majandina märgiti korduvalt Tallinna gaasi ja vesivarustuse trusti abimajandid. Turiste juhatas täitevkomitees esimese istungi põhjal 22.-st oktoobrist 1944 York Trofimov. Aga mis oli abimajand? Küsisin Georg Trofimov. No me saime vanad aru seal Keila rajoonis Tuula külas. Isson oli maatori, meil üks, 30 hektarit, esialgu lehmad, hobused, sead, kõik karid, kanad ja hindamisel kasvatasime Sis kartuleid. Vilja ühesõnaga üks korralik talupidamine, korralik talupidamine oli ja tookord olid toitlustamisega natuke raskusi, oli kaardisüsteem, käisime, kordame öösel veel kooli, teine tööd, viljakoristamine, kartulite võtmine. Huvitav, aga mida siis kaardiga dolla sai? Leiba sai, eks Rasvainet sai margariini liha ka natukene. Tangained suhkur, sõda käis veel kõik läks seisuga rinde jaoks Tallinna tulime siis seals, andis leibet osude, rahva regi. Huvitav fakt. Linn oli Rajoneeritud, need teatud äritöid. Raha ei olnud veel siis aga nõukoguderaha, siis anti nendele tasuta vist paar-kolm päeva leiba. Ligi nädal otsa viskeid, siis see asi jah, täitsa ärisse ja sõit oma normi kätte. Paelase normis ollakse, mäletad ekstoriks? 400 grammi vähemalt oli. 600 või 500 ikka Leningradis oli 400. Poole kilo ringis oli. Toiduga oli raskusi ja et parandada elanikkonna varustamist põllumajandussaadustega, jagati linnas varbad, maad, köögivilja kasvatamiseks, linnastele, mis tähendab vabad maapinnas. Noh, need on praegu enam ei ole vabad, seal on uued majad peal, need, need olid, need, ma arvan, nii. Tatud Kristiine heinamaad, Roland seda ja need olid lillekülas ja mujalgi olid joonist lihtsalt heinamaad olid siis, kui pärast sõda rahval ei olnud raha veel, ma mõtlen nõukogude raha ja jagati tasuta leiba siis seda jagatud ainult kauplustest. Minu mäletamist mööda sai meie pere oma leiva pääskule apteegi. Mul on aga kuulaja ees nimetamata, et meie eelnevad vestluskaaslased Olga Trofimov ja Georg Trofimov abikaasat, et neid kokku viiski täitevkomitee töö. Tolleaegne on seni Jah, kas täitevkomiteest ta põhimõtteliselt oligi? Mäletan väga hästi täitevkomitee esimesi nõupidamisi esimehe juures, kus me siis kohtusime temalisest trusti siis nimetada tuksis praegu tootmisvalitsus ja mina olin siis kaadrites see muidugi noored. Terve nende ülesehituselu oli ees. Ja ka enda elu üles. Ja enda elus ehitamine algas siis suurte mõtetega suurte plaanidega tol ajal. Ja huvitav oli ka muidugi kahtlemata, sest kõik oli uus, nii andetu ja inimeste suure entusiasmiga, sest kõik need vanad ma 40 sel aastal olin täitevkomiteest enne sõda siis kõik need vanad töötajad, kes olid veel siia jäänud suure kiirusega, tulid siis, kui raekoda meil oli juba avatud, sinna vaatama, kuidas need olukord on ja kuidas tuli tagasi, et asuda kiiresti tööl ja yks tuli oma abivalmidusega ja ettepanekut. Aga nüüd oleks põnev veel, meenutad seda, millal ja kuidas Tallinnasse saabusite Tallinna vabastamine siis, 22. septembril, kas te tulite juba selle operatiivgrupiga? Mina tulin natukene hiljem, mina tulin tainasse Ministrite nõukogu operatiivgrupiga, kus oli Oskar Sepre ja Hendrik Allik. Ja ma mäletan väga hästi eelehtne kohal, kui me jõudsime Jeerid kohalis, kohtusime nendega väeosadega. Narva pool kaks kutti oli Veimeritud, oli Narvast, aga halliku Ministrite nõukogu aseesimees tuli teise grupiga Lõuna-Eestist. Siis asetasid meie auto vihisi kõrgele õhku ja läksime. Tulime jällegi edasi, noormehed olid nii suurt entusiasmi täis, minnes Tallinnale Tallinnasse, vaata kuidas sõjavägi testiks, võrdlemisi palju seal liikusid. Aga Tartu maanteele juba jõudes oli elanikkonda päris arvukalt. Esimene asi oli sidet, tõsised eestlased oletike eestlast 1000, ükskõik kes tulid. Kahtlemata nägid, et Nõukogude armee, aga meie oli eraisikut. Kes te olete ikka ees ja rahva meeleoli väga ülev. Rõõmus ilm oli muidugi ka väga ilus sügisene ilm, soe. Seda septembrikuupäevi me mäletame alati. Ilusaid päevi pole kunagi olnud kui siis, kui Tallinnasse saabusime 44. aastal ja mitte ainult sellest, ilm oli soe õhkkond, inimeste suhtumine ja meie saabumist kuidagi üles. Ja. Minu arvates me tulime Tallinna. 23. järgmisel päeval peale Tallinna vabastamiseni, teie tulite siis sõjamehena? Ei, mina siin varakult mobiliseeritud, organiseeriti Bertiv gruppi koonal majandusse alal, aga juba siis ühesõnaga mõelda tagala, kuidas linnaelu käima panna. Täpselt organiseeriti rida operatiivgruppi essmäärad juba linnamajanduses igale ettevõtjale asudes, juhataja, aga telgist oli päris tühi koht vastu võtta või kuidas? Muld tuli vastavate, päris tühi koht, see on õige. Aga mina mäletan seda päeva väga hästi. Pidurimetallina õhtul oli rahvakomissar Inger asetäitja luus, mina ja sõitsime linna majandusse Ingeriga vaatama. Gaasielektrijaam töötas, veebostesseam töötas ka Aleksei järgmise päeva hommikul sinna juba töökohtades oli uhke, aga rahvas sinna kogunenud võtsid meid väga hästi vastu, kuna ma töötasin seal meistri, näiteks pool aastat, enne kui ma sõjaväkke läksin, pressiteade, et mina hakkan juhatama väga kena imet oma meest, keda me tunneme. Nii et ühesõnaga, mul olid väga head muljed isemispäevadest. Üldse otsustati, et linna tööstus tuleb asutada Ülemiste järve rajooni muidugi hiljem elus nagu kukub natuke teistmoodi välja seal Eesti kaabel ja punane sõit, kukkusin Narva maanteele. Aga, aga niisiis tselluloosivabriku kohta otsustati veel, et kui on raskusi linna veega varustamises, siis tselluloosivabrikule näiteks vett ei anta, juba sel ajal oli probleem veega. No siis linnas gaasi valgus asendati elektrivalgusega. Aga ikkagi väga huvitav on vaadata inimeste niisuguste mõtlemisviis ja vajaduste vaatamist. Et kui alguses kirjutati nii, et kas ma võin ja ma olen suures hädas, siis vastu hakkasid juba niisugused kirjad tulema, et vaata, mina müüsin ühe kuuendiku oma majast ära. Muidugi, seda võis ka inimeste häda sundida müüma. Aga vaat nüüd me jagame aeda ja siis juba täitevkomitee kahel otsusega vaatas seda asja läbisemis. Konkreetne juhus oli Vabaduse puiestee alguses, et, et kuidas seda aeda ikka jagada, kas anda 500 või 600 ruutmeetrit ja nii edasi selle teise poolele. Nimel oli neid eespool juttu juba kaardisüsteemist tseki süsteemist ka huvitav, kust perenaised siis ikkagi omale neid sisse osta Tallinna peal? Sellel 44. aasta sügisel tegid? Otsekohe taastatiga turud, nimelt uus turg, teater Estonia juures laadaplats liivalaia lastekodu tänaval, galerand võrgu tänaval, seasus kuni kalasadamani ja kopliturg, nõmmeturg ja turgudel peale kalaranna, kus oli lubatud kaubelda päeva tõusust päikese loojumiseni, oli kindel. Uuel turul kaubeldi, huvitab teid majandus- ja aiandussaadustega, kalade ja käsitööliste poolt kaladega ja käsitööliste poolt valmistatud majapidamise esemetega. Laadaplatsil kaubeldi hunte, õlgede, elusloomade, lindude ja tarvitatud asjadega. Määrati kindlaks, et riiklikud, jaga operatiivsed ettevõtted müüvad riiklike hindadega teised hindadega, mida kujundab turg. Aga turgudel keelati leierkastimeeste, ennustajate, lauljate ja teiste tegevus. Päeval see oli seal, kas ta oli seal majahoidjaks Šveitsi nihukeses ananis, lao Lauristi. Tema tuli ise raekoja juurde, et otsida, kellele võtmed üle anda. Ja parajasti raekoja platsil oli olnud just kiidelma. Esimene Tallinna linnapea Jahimees oli olnud ja ja siis ta andis võtmed üle ja nii pääseti raekotta, ilma et oleks tarvis olnud uksi lahti murda. Siis näitab, tähendab inimese suurt kohusetundlikkust ja ootamist, millal tulevad tagasi need, kes ära läks. Ja peab seda toonitama, et mis osutus väga suurt abi, tähendab näiteks Leningradi rin kuna käisime oma majandust taastama. Pass esimesel kuudeldiva olid need kontakt loodud labises materjalidega ja nõuga ja siin ma julgen vahele küsida, abistasid teid sarju, blokaadi, linn, kõige rohkem kannatanud Hinn. Jah, teil on õigus, aga vaatamata sellele, tähendab nad andsid väga suurt abina satsis kommunis spetsialist, siis järgmisel aastal 40 viiskiga Suutehnika juurde misside uue tehnoloogia juurutamisega. Islam peab ütlema, et andsid väga suurt abi vaatamata oli väga suur puudusi seadmetesse kõikides. Noh, siis täitevkomitee muidugi hoidis silma peal üldse, et mis siis linnast saab, sest linn oli väga purustatud ja ei saanud ju nii, et ehitatakse sinna, kuhu vaja. Näiteks üks ehitusorganisatsioon tahtis hakata niisuguseid baraki tüüpe ehitisi tegema Kadrioru mereranda, noh see kohe vastati eitavalt ja, ja niisugune sobimatu, just äsja tulijate, no siis oli veel teisigi asju, mis on muidugi rääkides võivad tunduda imelikuna, näiteks ükse linna asutus oli minu meelest köögiviljatrust, pahandas, et tema kapsas olemise plats on jagatud ühele teisele asutusele, kirjutas nii huvitavalt välja, et et mina olen linnaasutus, minult, võtate ära ja annate mitte linnaalluvuse kasutusele. 13. oktoobril 1944. aastal otsustati, et iga täiskasvanud inimene mehed aastatest 16 kuni 60, naised 16 kuni 55 peavad töötama taastamistöödel 15 kuni 25 tundi, igas kuus. Ja töötati muidugi pühapäeviti või siis õhtu poolikutises, laupäev ju, sel ajal ta ei olnud, veel 49. aastal toimus Sis taastamistöödel silma paistnud isikute autasustati linna vabastamise viiendal aastapäeval ja aukirja sai 174 inimest keskrajoonist Kalinini rajoonis 140, mereväe on 142, nõmme rajoonist 42 inimest ja autasustatud hulgas oli Estonia teatri näitleja. Ei, nato tuleb meelde. Seda momenti vaevalt mäletan, et kunas ja kuidas ta anti, aga küllap on kusagil mul alles kui ma nüüd oma pakikese, mis on kokku köidetud, kuskilt lahti arvutan. Aga ma just nüüd selle aukirja väärt olin, vot see on natukene üllatus, aga neid oli igatahes palju neid inimesi, kes sellest tööst nii hoolega osa võtsid. Kuule, see oli selge, prahti Estonia ümber täis. No põhiliselt ma tegin Estonia ümber Harju tänaval ka ja siis eriti veel tenniseväljakutel. See oli nagu normaalne nähtus, ei mingisugusest tohutust patrioot voodist linna patrioodid ja koduliimi laseks sul selgelt, see tuli ära teha, ei olnud ju palgalisi inimesi kuskilt võttagi, silt läks, noored mehed nagu, mis on 30 35 aastased lust ja lillepidu. Lihtsalt lõpp ja aga lendas. Aga Heino Otto, kas te mäletate, milline etendus ja millal oli Estonias taastatud Estonias nüüd esimene, vaat. Esimest etendust ma ei mäleta, aga esimene mootor oli minu arvates poeemia parasega, mina seda vaheldamise laulsin, aga mul on niisugune tunne, et esimene ooper läks uude Estoniasse. Et ei, peaosas ja Rudolf jah, aga mida soli umbes? Oi, ma olen aastaarvudes väga nõrk, see oli 48 kaheksa ikka nii palju võttis ikka Estonia joo sellepärast, mina tulen Estoniasse 47, siis mul oli juba kaua aega veel glooria seal nagu ülesanne kolida õigusest hoone oli siis klooriasse? Jah, praeguses Vene Teatris, Georg Otsa esimene roll kõrvelaul. See sündis ka kloorias. In Tallinn, alustame oma raadiosaateid vabastatud Tallinnast? Jaa, mitmendal kuupäeval, see oli meid siis eetris. See oli 28. oktoobril 1944 kell 18, null null, nii täpselt meeles ja jah, tõepoolest praegu meie stuudios tolleaegne Tallinna ringhäälingu diktor Silvi kalpus, kes praegugi meie majas töötab edasi. Kas te meenutate, kus koha pealt need need sõnad siis eetrisse loeti? Need sõnad loeti eetrisse Estonia teatri keldrimaja ise oli siis, eks ole, Igalühel rusudes maja oli peal, rusudes, teisel poolel, neljandal korrusel oli paar ruumi, mis olid toimetuse ruumid, aga põhiline rahvas töötas meil tegelikult Pärnu maantee kaheksa, Pärnu maantee kaheksa, see on siis praegu, kus on praegu perekonnaseisuaktide, aga seal samasel liha sealsamal samal korruselgi. Nii, aga kas meenutaksite veel, mis siis selles esimeses saates sees oli, peale selle siin Nõukogude Eesti raadio? No selle saate avasõnad, ütles raadiokomitee tolleaegne esimees Paul Uusman. Sellele järgnes keskkomitee sekretäri Eduard Pälli kõne. Sellest ta tegi kokkuvõtteid juba vabastatud Eesti pinnal saavutatust ja tuleviku ülesannetest. Ja siis oli kontsert sümfooniaorkestri kontsert, sest meil oli tol ajal juba Leningradi sümfooniaorkester. Ja see kontsert toimus praeguses merekoolis. Seal oli meil üks klassiruum, aga selleks, et teadvustada teadvustamine pidi sealt toimuma, niisugust võimalust ei olnud, et teadustaja oli Estonia keldris orkester, seal selleks tuli siis joosta vahepeal iga, kui seltsimees pall kõneles, siis jooksin mina sinna ja merekooli ja siis teadvustasin seal seda kontsert, nii et sõna otseses mõttes tuli joosta. Otseses mõttes tuli joosta. Kui me Tallinna tulime tagasi, siis meil ei olnud ju absoluutselt mingit aparatuuri, kõik oli purustatud. Meil oli üksainukene heliplaadi mahamängija Estonia keldris oli meil neli väikest ruumi, kusjuures üks oli kunagine plaadihoidla plaadid olid kõik seal katki taotud. Ja sealt tagant läks käik alla turuplatsile. Nii et meil ei olnud üldse mingit tehnikat, enne kui me pärast hakkasime. Kusagil 45. aasta algul me saime kaks magnetofoni, siis juba nagu läks asi lihtsamaks. Anna maale siis köik otse, kõik läks otse-eetrisse, kõik, nii kuuldemängud kui igasugused esinemised ja kõik kõik otse-eetris. Kas sa mäletad, mida ta sellesse meie praegusesse majja kolisite siis sellesse majja kolisime 45. aasta juuli algul juba ja neljandal ka keldrisse, sellepärast et me ei saanud Estonias enam olla. Estoniat hakati taastama ja stuudio oli all keldris ja siis tihtipeale üleval nurgas kopsitlevus, ükskord isegi tõsteti niimoodi kivi pealt ära. Siis vabandati, muidugi, saade läks seda samas vaimus, nii et me kolisime siia keldrisse. Seda maja me oleme ise oma. Aga nagu ehitanud, sest ülevalt, nagu kastmekarpidel seda nimetatakse, oli valmis aga kõik need ümbruse korrastamisest ja kõik need olema tolleaegsed maade inimesed, kõik käed külge. Taastamistööde kohta peab seda ütlema, et kui linna hakati taastama, ei olnud mitte niimoodi, et lihtsalt lammutati varemed või siis ehitati sinna varemetele juurde, mis võimalik oli. Kui näiteks lammutati, siis see tähendas seda, et kõik väärtuslik, mis selle maja juures oli pleki ja katusekivid, need tuli kokku korjata ja sirgeks teha ja üle anda järgmisele ehitusele vihaselt raiddetailid ja ma ei oska muudki ütelda. Eriliselt vaadati veel muinsuskaitseobjekte linna arhitektuuriosakonnas oli iga aasta üks kaust, mis käsitles muinsuskaitse objekt. Eesti kunsti ja kultuuriväärtustega oli tollal üks kõige otsesemalt seotud mehi. Paul Rummo. Püüame kuus meenutada, kus ta viibis Tallinna täitevkomitee esimese istungipäeval. See on täna 36 aastat tagasi. Täpselt ma kuupäeva ei mäleta. Tundub siiski, et ma võisin ka sel ajal Tallinnas olla, sest mul kuskilt alateadvusest koidab. Nagu oleks samal päeval olnud Draamateatris Nõukogude teatri hooaja nii-öelda avamine, kuhu olid jõudnud juba ka riiklike kunstiansamblite esimesed rühmad eesotsas Lauteri ja pinnaga. Seal ma olin, võtsin osa ja vist võtsingi vististi sõna, see vist oli teisel oktoobril. Ja te võtsite sõna, kui Eesti ENSV kunstide valitsuse juhataja asetäitja nii. Jah, see oli, ma olin sellel kohal 43. aasta detsembrist alates, kui hakati nõukogude tagalas moodustama nii-öelda atratiiv gruppe teadlaselt värskele kodumaale tulla ja siin elu edasi hakati ehitama. Ja oktoobri algul ei mäleta, mis kuupäeval lausa alustasin ma pikemat sõitu ümber Eesti. Läksin nimelt tutvuma meie teatrite olukorraga. Mäletan, et oli väga ilus sügisene ilm, lõhedalt kollased õunad potsatasid puult, lehed langesid. Koristati hilinenult veel vilja, sest hiljuti oli alles rinne üle käinud. Karistus. Jah, ma muuhulgas siis ka sellesama sõidul ka vaatasin olukordi, mis olid Tallinnast ja Tartust sõja ajal evakueeritud. Turihoidlate entusiasmi tõttu, et sakslased ei saa laisaks. Ta oli evakueeritud, kunstimuuseumivarasid lõid Järlepa mõisas Harjumaal siis kuskil Mulgimaal, ma ei mäleta, kus kohas oli. Sain teada, et olid ka Tartu kirjandusmuuseumi ja vististi ka ülikooli raamatukoguvarasid. Ka neid käisin vaatamas ja ilusti valve all valval seal olid tartlased ise ise olid, olid sealjuures nii, et see on käi olnud muret ja siis selle ringsõidul veel teatrite osas muidugi tark tuv. Tartust ma olin juba käinud, kui hakkasid võrust Tallinna sõitma, siis peatusin ööl Tartus Vanemuine suitses veel. Aga siis endises saksa teatrihoones, seal oli hilisõhtul aega käisin ja elektrivalgus pandud siis liikus ringi nagu tont lossi varemetel Kaarel Ird ükspremi küünlavalgel. Ja kui ma sõid sellel ringsõidul uuesti, sinna sain, sellest oli siis paar-kolm nädalat vahet, siis käis juba teatris hoolikas töö teatri varastamiseks, etenduste valmistamiseks. Aga kas võib öelda, et neljandal aastal juba kõik Beatrid, kuigi mitte oma hoonetes hakkasid Eestis tegutsema? Jah, aasta lõpuks küll, välja arvatud muidugi Narva võitleja, mis oligi hävinenud, see oli ju ka poolkutseline teater enne sõda. Ja mis siiamaale pole uuesti loodud. Ja vististi ka vist võttis aega, ma täpselt ei mäleta, kas Rakvere teab, mis oli ka enne seda poolkutseline. Kas leiba sai tuulesel aastal tiibadesse või mitte? Muidugi jäi ka käimata, Kuressaare, kus ka enne pool kurtsin, teater töötas, ei saanudki sinna minna, sest seal seda lahingut oktoobris seal käisid jah, alles lahingut ja selle tõttu ei olnud õieti ka mitte mingisugused teated, missugune olukord seal. Kuidas on Eestimaal nüüd näha selle sõja jälgi ja huvitav üldse, kuidas ta ringi sõitsite tol ajal, kas nii ohutu oli, metsades oli ju vaenlase riismed. Küllap neid oli aga tagasi mõteldes, see oli nagu mingisugune niisugune uljus, sõit jäi nagu ei märganudki hirmu tunda ja midagi ei juhtunud. Sõitsin nimelt me kunsta valitsusse Willisega, seda enam. Ja mida juhtis muide hiljemalt tuntuks saanud ooperilaulja Artur Linnamägi kes sel ajal oli kunstivalitsusse värvatud Dahli muusikainspektor, aga tegelikult ka täitsa abijuhi ülesandeid väga osavalt. Muidugi see oli kõik väga niisugune ülevia liigutab ringsõit selle tõttu, et ma üle kolme aasta jälle rumalale sain tulla. Ja õnneks oli siiski Maal eriti sõja jälgi, palju vähem näha, kui ma kartsin. Ma olin näinud mujal Leningradi oblastisse abilikelluk ümbruses ja olin näinud nii-öelda paljas põletavalt maid. Aga Eestis siiski küladrid kenakesti korras üldiselt ja keegi lausa metsadest ka kimbutama ei tulnud, kuid hiljem kuulsin väga palju juhtumeid, kus metsavennad tegutseb. Võib-olla nad sel perioodil veel tublid, nii ehmatanud sellest mandrilt välja peksmist, et võib-olla ma ei tea, kas nad siis kuigi palju ka tegutsevadki veel? No muidugi, Teebrid lõhutud sillad olid mitmel pool läbi, siis sai bensiin otsa, ma kannatan siis autode käest, saime ikka siit-sealt lisa. Just jah, aju ja kuskilt vahel oli bensiin tilga poolt otsas, ühtki abilist ei olnud näha, siis leidis kartul Linnamägi, näiteks Saksa pank oli kraavis purustatud ja imes selle põhjas seal järelejäänud bensiini välja paakides. Nii et me saime kuidagi Tartusse siis juba saksa apelsiniabi. Erupolkovnik Paul Liitoja tol ajal veel 921. polgu staabiülem major liituja oli teisel oktoobril Muhu saarel valmistumas Väikse väina forsseerimiseks ja Saaremaa vabastamiseks. Aga esimene taaskohtumine Tallinnaga. Minu esimene käik Tallinnasse tuli 22. novembril, 19. ma sain vaata Salme küla juures Sõrve säärel ja 22. pool novembri hommikul, siis tulime Balti jaamast maha, kurb pilt oli, jaam oli kõik varemeis ja ega ma kaua jaamas olla ei saanud, mul oli pool nägu kinni seotud, kuna üks kild oli siin kõrvaldada. Käsi oli kinni seotud, aga eks me siis ikka autoaknast vaatasime. Ja sealt siis meid viidi Narva maanteele, praegusesse võidelda lastehaiglasse, mida praegu enam ei ole. See oli niisugune nõndanimetatud nii-öelda sorteerimishaigla. Aga edasi ma olin bussijaama juures juba 13.-st sõjaväe haiglas ja sealt sansistavinad vaatama tulla. 23. detsembril suutsin arstidele augu pähe rääkida, et ma olen niivõrd terve ja ausalt öeldes tahtsin minna kojud. Ja Peab ütlema, et vot sel ajal tallinlased tõesti meid võtsid hästi vastu bussi liiklemine oli väga arv ja bussi peale raske pileteid saada ka. Kui mul oli sõjaväe vorm seljas ja üks käsi oli veel nii-öelda elas siis ei küsitudki, tollal nõuti Od nõndanimetatud täi tunnistust ja jagan vahelesisesele täitunnistusega. Tänapäeva inimene, noor inimene eriti lihtsalt ei kujuta ette, aga noh, siis oli niisugune kord, et vot kus buss oli, siis seal palju inimesi koos, eks oli, võib-olla ka suuremad nisust võimalused igasuguste külgehakkavate haigustele ja vot bussi muidu pileteid ei müüdud, kui pidi olema, siis tunnistused on vaba, sellest aga minu käest igatahes, kui ma olen, näitasin vahendeid, käsi oli veel küljes, ei nõutud ja pilet kohe ilma igasuguse jututa müüdi ja ja tõesti, siis 23. õhtul ma sain esimene kord paidesse sealt ka koju. Erupolkovnik Paul Liit. Ja tegelikult ka teie elutee on olnud seotud Tallinna linnavalitsusega, te olite aastast 1960 kuni 75 seal ju üldosakonna juhataja, aga siis neljanda aasta 23. detsembril pealelõunal Guide Hospital Est välja tulite ja Tallinna tänaval kõndisid. Kas te märkasite ka selle eludega uued Tallinna linnavalitsusega? Aegamööda ka praegu, kuid muidugi oli tunda, et sõda ei olnud veel lõppenud, sest sõjaväelasi ja vormiriietes inimesi oli küllaltki palju. Peab ütlema, et inimeste nägudel noh, nagu sõja jälgi nii palju ei olnud, aga mis puutus riietusesse ja mul on hele jäändet mööda kivi ikka veel puukingade ja niisugust lõbidad oli kuulda. Ja tol ajal muidugi need ei olnud mingisugused moeasjad ka siit-sealt. Aga lihtsalt teisi ala nõusi veel inimestel ei olnud. Eks need varemed, mis olid purustused, Need jätsid muidugi esimesel pilgul küllaltki nisuse masendava ja kurva mulje. Aga inimeste nägudel, nagu seda näha ei olnud ja näha oli, et juba tegeleti rusude puhastamisega ja tramm juba liikus sel ajal ja buss oli muidugi väga vähe. Osa nendest olid isegi veel need puuga baasiga, liikusid ringi ja vabastamisest oli mööda Daile vabastamis jah, kolm kuud oli ju mööda ja igatahes niisugust linnavalitsuse niisugust juhtivad organiseerivad. Nii Tallinna riikliku keskarhiivi direktor Edab Endla. Kuidas teile tundub nüüd need Tallinna linna täitevkomitee dokumente sirvides, mis saastaks umbes oli Tallinn suutnud toibuda ajast. Mulle tundub, et 1948.-ks aastaks siis oli kaardisüsteem juba kaotatud ja kui istungitel arutati näiteks kaubanduse tööd, siis märgati, et kaubandus on juba elavnenud, nagu kaubandus elavneb, ehk siis inimeste elujärg paraneb. Ja veel huvitav, kui suur see varandus tegelikult on meeste hoida praegune materjalis täitevkomiteest. Tallinna täitevkomiteest meil on väga palju toimikut üle antud, aga ainult sellest perioodist 1009, nelja neljandast kuni 50.-ni on meil üle antud 204 toimikut ja see moodustab, ma lugesin ja et võib-olla see ütleb rohkem 33110 lehte. Aga üldse ma pean ütlema, et arhiiv on tänulik Tallinna linna täitevkomiteele, et meie oleme siiani hästi olnud varustatud ruumidega, et me oleme saanud õigeaegselt arhiivimaterjale komplekteerida, sest kui arhiivimaterjale vastu toeta ja õigeaegselt ei korrastata muidugi siis see tähendab seda, et meil ei olegi tulevikus lugeda, millal üks või teine linnas trammiliin läks käiku või missuguseid maju, kellele jama. Tati siinkohal lugupeetud kuulajad, jääb tänase saate koostajale Toivo karisel vaid tänada teid tähelepanu eest sest mulle lubatud minutiga on täis saamas. Ja veel kord suur aitäh neile, kes tänases saates osalesid Larissa Hammer, Olga ja Georg, profiimavid Heino Otto, Silvi kalpus, Paul Rummo, Paul Liitoja ja viimasena tahan erilise tänuga nimetada Eda vendlat Tallinna. Riikliku keskarhiividirektorit, kellelt tänase saate idee pärinebki aitäh ja meeldivat õhtu jätku.