Ma olen võtnud endale ilmselt üle jõu käiva töö jutustada tagasivaatena laulupidudest Eesti raadioreporter konna suhtest, nendega. Võiksime arutleda, et üldlaulupidude puhul on ringhäälingul kanda pigem ainult vahendaja roll et laul jõuaks kuulajateni ning kooride vahetuse ajal jagada pildilist kommentaari või osavõtjate külaliste muljed intervjuude läbi. Paraku pisendaksime sellise lähenemisega lubamatult suurt ja vastutusrikast tööd, mida Eesti raadio mitu reporterite põlvkonda on teinud oma võimete ja võimaluste piirides parima südametunnistuse järgi. Ja kuulaja, kellel ei ole võimalik pidu paigal olla ei rahulduks sellise saatega. 1965. aasta üldlaulupidu. Selleks ajaks olid transistorraadiod rahva hulgas juba piisavalt levinud. Näitas, et lisaks laulule vajatakse ka kohapeal lauluväljakul lisainformatsiooni sellest, mis toimub dirigentide koori, külaliste, kogu suure rahva hulgas. Kodusest kuulas, siis rääkimata, kes peab endale täielikult looma pildi kas isiklike muljete mälestuste mõtete kaudu või siis usaldama reporterit. Ka ei ole meil õigust taandada üldlaulupeo kogu rahvast haarab liitev ja meie päevade tegusid mõtestab ühiskondlik tähendus suure koorikontserti ja selle muusikalise elamuse tasemele. Nüüd räägitu põhjal Eesti raadio heliarhiivis ringi vaadata, kus terved riiulite read kannavad paljude üldlaulupidude ja kohalike laulupäevade rahvaste sõpruskontsertide kümneid helikarpe. Üks üldlaulupidu muide, 20 kuni 25 kilomeetreid helilinti. Siis mõistate, et siin on tallel terve uurimus. Seni kirjutamata peatükk Eesti Raadio ajaloost reporteri ja laulupeod. Selline võiks olla Pealkiri. Esimesteks teerajajaks olid kord Felix Moor, Elfriede Ilves, Heino mütsi, Ülo Saldre 1947. aasta üldlaulupeo, rongkäigu ja kontserdireportereid. Praegust õhtutundi ja tänavust uut laulupidu silmas pidades kitsandaksime siiski vestluse teemat. Püüaksime otsida ja leida helimälestusi meeleolusid möödunud laulupidudest. Püüaksime ära tunda, mis värvi on need mälestused, kas rukkilillesinised või moon punased. Mõlemad on ju olnud suurpidustuste sümbolvärvideks. Ja seome need kokku mõnede mõtetega, mis sündinud nendel paljudel kordadel, kui rääkial on olnud, on ja muretses tööelus käivad mõlemad tunded paraku paaris kui on oldud silmitsi suure peo ja väikese, kuid tundliku mikrofoniga. Ebatõenäoline, et reporterid võiksid kuulai elamuse lausa rikkuda. Selleks on laulupidu liialt suur ja kordumatu, sõltumatu kõigest muust, isegi ilmast, mis 1960. aasta juulis laulupeole, kui mäletate, andis erilise hoo. Kas sa ka reporterid midagi lisada suudavad? Kas nad toovad piltlikult öeldes eide-taadi Läti piiri äärest paganamaalt ja panevad ta istuma aukülaliste keskele kuulsate koorijuhtide vahele, nii et neil oleks kuulda, mida arvab, tunneb ja mõtleb, hall Ernesaks nende kõrval või millest kilkavad vanade lapselapsed Eestimaa kõige pikemas söögilauas lauluväljaku tagaosas. Kas me seda suudame? Selles ongi reporteri olla või mitte olla. Laulupeol on kaks kulminatsiooni alguskella hetkel, millal iiliti juhi dirigendikepp seisatab õhus ja 30000 lauljat on täitnud kopsud Soome lahe soolaka mereõhuga, et alustada. Möödub silmade ees terve pildirida. Kui palju proove, terveid õhtuid, nädalalõppude, sadu, vabu tunde kulutati selleks, et nüüd siin seista ja kohe praegusel hetkel koiduga alustada. See on hingevärin, mis käib läbi mitme 100000 inimese sest ka väljak on nakatunud. Emotsionaalne pinge kontrollib reporteri mõtet, joob läbi mikrofoni avatud raadiovastuvõtjate kõikjale, kus kuuldel ollakse. Ma ei imestaks, kui sellel hetkel värahtaks dirigendikepp ka Gustav Ernesaksa käes on temagi inimene. Olgu küll, et suur. Kujutleda siis, kui palju mõttelaengut mahub imeväiksesse mõõtühikusse. Aga siis on see möödas. Lähevad laulud vägevaid vooludel üle maa ja pidu on alanud. Teine kulminatsioon on lõpetamine, kui ollakse väsinud ja õnnelik kahest pikast laulupäevast. Küllap teavad lauljad kõige paremini, mis tunne tuleb, kui on lauldud kõige kaunimad laulud laulumaast, kus ma olin väikseke ja hõisatud pilvedele, mille poole pürgivad 100 noort tamme Lasnamäe paekaldal. Seda tunnet sõnadega edasi anda. Küllap jõuab kuulajani meie kõige kaunimat laulupeo lõppu kandma taadis Gustav Ernesaksa laululavalt lahkuvaile kooridele. Alguse ja lõpu vahele mahub aga kaks sündmusterohket päeva lõputa hulgal kohtumisi, eriti reporteritele, kelle kohus kultuurielu ees on koguda mõtte mõtte kõrvale arvamusi, hinnanguid, suhtumisi ja mitte ennast upita vedevus vaid Eesti laulukultuuri kui ajalooliselt omanäoliseks ja harvaesinevaks kultuurisündmuseks kujunenud, see ajas ja ruumis konkretiseerimise vajadus. Eesti laulukultuuri areng, rikastumine Nõukogude rahvaste vahelises suhtlemises laulukultuuri mõju heliloomingule, selle tagasimõju, kooride kvaliteedile, laulupidudele tagasimõju, täpsemalt edasiviiv mõju kogu Nõukogude Eesti kultuuriprotsessile. Selline seoste ahel, millele mõtlema peale praegustest päevadest, teame, missugune on laulupidude mõju isegi liikluskultuurile mis siis veel muust rääkida. Seepärast ka järgnev valik aastate jooksul Eesti raadio heliarhiivi kogutud külaliste muljeid laulupidudest 1940 saastavas eestlastele vennasrahvaste kunstivaramu suust suhu levisid Nõukogude viisid. 1940 aasta revolutsioon, uuendasi ehitas ümber kõik vaimse loomingulise elu alused, kirjutas Vares Barbarus neil aastail aga juba põlesid külat ristidega ja muusikaks sai sõduri samm. Nii jõudis Eesti Laul nõukogude vennasrahvaste nii alles pärast suurt isamaasõda 1947. aasta laulupeol. Kirjanikrustes Svenska on meenutanud. Nõukogude rahvaste kultuuris omab lault tähtsat kohta. Kunagi ütles korki rahvalaulu kohta. Laulan rahvatiivad ja nüüd siin meie vennasvabariigis Nõukogude Eestis nägime seda Impasantset lendu, rahva fantaasiat, rahvatarkust. Ühingu Rootsi Nõukogude Liit delegatsiooni koosseisus jälgisime juubelilaulupidu Rootsi Muusikaakadeemia sekretär Gunnar Larsson koos abikaasaga. Millised on nende kui muusikaspetsialistide hinnangud? Me oleme siin kontserte jälginud kahe päeva jooksul ja muljed on väga rikkalikud. Oleme juba kuulnud umbes kolmekümmet eri koori nõukogude liiduvabariikidest. Meil oli võib-olla kõige huvitavam kuulata kaugemalt Usbekist Armeeniast Gruusiast mujalt tulnud koore, eesti koorid ja koorilaulud on mitmeti lähedased. Rootse jaamadele hämmastama panev oli aga nende hiiglakooride suurepärane kooskõla ja see annab tunnistust tohutust ettevalmistustööst. Me oleme vaimustatud kogu teie peost. Teie peo iseloomust. Muusikaspetsialist professor Clement Ameerika Ühendriikidest jälgis meie laulupidustusi turistina. Kas te teadsite juba varem, et siin toimub laulupidu või sattusid eestimaale juhuslikult selleks ajaks? Kuulsin teel seisvast juubelilaulupeost juba oma kodumaal Ameerika Ühendriikides külastades oma reisil ka teisi maid ja sättisin asja nii, et just laulupeo ajal oleksin Tallinnas ja saaksid osa võtta teie laulupeost. Pealt võlusid mind värvikirevad lauljad Eestimaa mitmesugustest paikadest kui ka naabrimaadest. Rõivaste mitmekesisus jättis väga sügava mulje. Kuid kõige meeldejäävama mulje jättis siiski see, kui tuhanded lauljad laulsid üheskoos. See liigutas mu hinge niivõrd, et pisarad tulid silmi. Milline kooriliik teile kõige rohkem meeldis mees Corp, poistekoor või midagi muud? Ja siiralt esitatud kõige meeldejäävam oli aga siiski, kui kõik koorid laulsid üheskoos ja laulsid veel nii kaunilt, võimsalt liigutavalt. Eetris on ultralühilainesaatja lauluväljakul. Me oleme Leidnud külaliste hulgas Tallinna vastse sõpruslinna Veneetsia delegatsiooni, keda me nüüd palume kuulajatele tuttavaks teha. Öeldakse Itaalias kividki laulavad, kas on külalistele esimene võimalus kuulda eesti laulud? Muidugi, meile on see esmaseks kogemuseks nii niivõrd hea organiseerimise poolest kui ka selle tohutu rahvahulga poolest, kes nii palju lauljaid pealt kuulatud. Vastilmunud mälestusteraamatus kutse kirjutab Gustav Ernesaks ei pruugi sugugi olla ainult vägev seitsmehäälne, kuid see, mis haarab seda, võib saavutada kuivaid. Kooriate astub sugereerivad võimetega juht. Ja juht peab tingimata haarama. Jätkame mõttest ja juht peab tingimata haarama. Kui palju oleme näinud neid haaravaid dirigente. Kui täna rääkida manalameestest, sest praeguseid üldjuhte näeme laupäeval pühapäeval silmast silma siis meenutaksin Johan synni Mihkel Lüdigi. Kui ta oma laule kordama tuli ja arhiivilint võimaldab nendegi mõtteid taas kuulata. Hallipäine mees, kelle rinda ehib käesoleva laulupeo aujuhi Lintroseid ja kellele just äsja anti ka loorberipärg kanda, seltsimees Siim, teha küll rasked päevad, kui paljukardetud juba nõhka pillutud loitsud olid ja, ja seal ma ei tahagi nii meelde, tuletage kõige raske asi minu jaoks, vanainimesed pilluvad üles liiga kõrges hakkab tervise peale jai aega südame nõrka ja noored neitsid vil annavad seal kõiksuse lille, siis võtab ka härdaks inimesena ja seltsimees Siim taktikepi hoidsite veel päris reipalt. Tiiter kolmveerand sajandit on teile juba varsti õlgadel ega palju, ei puudu. Nõnda vaevalt aasta veel. Aga millal te esimest korda taktikepi kätte võtsite? Eisi on ammu juba valisis vajuldist, seitsmeteistkümne aastane. See oli kuma reaalkoolis, käisin oma kooli õpilastega Tartus Tartus jadad, selgul triaal kuulasid. Nojah, eks nendel Tartu laulupidudelgi te olete ju palju kordi juhatajana vist pea kõiki, mis oli, saadi valitsuse asi juba ja siis ta muidugi kodanlikul valitsusel ja nüüd ka kõik nende elu siis vahest on tulnud üleüldse mis malakana juba kahekümneaastast poisikest pääle niinimetatud professionaalse juhataja, no üle 100 kindlaseni laulu pääse, pidusid veel. Missugused mõtted on teil tänase laulupeo puhul siin meeskonna juhatades? No õieti see päev on määratud meeskooride päevaks, aga siin sissejuhatav muidugi segakoorid ka. Igatahes on meeleolu, tuju sissejuhatamise päev on suurepäraline. No rõõm on nii suur Toled, nii nagu oleks mingisugust õige suurt ära teinud siis soolade inimesega ka inimestega kaasa elanud. Kuidas täna mehed laulavad vägeste? Noh, nüüd on see pikk pikk pidu läbi ja eks ta ei ole neid ju palju näinud, mis te selle suure laulupeo kohta nüüd ütleksite, seltsimees Lüdig lödiks räägib siin mina oma elus veel nii suurt laulupidu naelud. Huvitav. Aga ma pean minagi. Kui suu mas kui hästi limalt Meti keppima, lõialgeda näppudel kui suurepärast nemad reageerisid sellele peale. Ja mina arvan, et niisugust laulupeo meil Eestis üldse ei olnud, võite valvasid. Mina väidan ütelda, et, Nõukogude Eesti laulukultuuri suurkujuks on Gustav Ernesaks ja õnneks mitte erandliku nähtusena vaid terve põlvkonna andekate võimekate järglaste kasvatajana kujundajana. Laulupidude traditsioon, milleta meie tänapäevast kultuurielu raske ette kujutada, nõuab järjepidevust. Vajame uusi lauljaid. Kooridirigente Me vajame laulupidudele meelestatust ka noorte popmuusikasse ja teistesse tänapäevastesse meelelahutusvormidesse kiindumise ajastul. Seepärast ka praegune hilisõhtuni jutt, millal kuulajad on ju valdavalt noored. Siinkohal maestro Ernesaksa enda mõtteid laulupidudest. Juba selge, et tuleb hakata mõtlema laulupidudel, arvan, on vist olemas kusagil mõni kirjutus, isegi selleaegsetes rahva häälte väikestes numbrites laulupeost. Ja kui koju jõudsime selgelt laugude, tuleb teha. Aga enne veel, kui koju jõudsite. Enne veel kirjutasite, te võiks öelda Eesti laulupidude laulude laulu, see on mu isamaa. Missugustes tingimustes see sündis, mis seda ajendas, seda ei ole raskemal kellelgi aimata. Seilos ilmus Rahva hääles Koidula ühe tähtaku puhul. Kaks luuletust oli puhtad pihud ja. Mu isamaa on minu arm. Ja selle mustandi äärel on kirjutatud neljas märts 1944. Sobinovski tänav number viis. Seal saalis oli klaver ja siis seal on mõningad asjad kirjutada. Aga seda muidugi ei teadnud ka, et see laul mõõdud võtab, ei olnud aimugi. Muidugi ma püüan alati ükskõik mis millise lauluga hästi lähedale meeleolult jõuda. Et laulu nii emotsionaalselt nii põhjani ära ütelda oma südame päält. Mis on õige, mis südamest tuleb, seega südamesse läheb, nii, te olete ise öelnud. Aga muidugi ei teadnud meist veel keegi, missugune selle laulu saatus on ja see hakkab õieti kujunema alles 1960. aasta laulupeol, kus ta on lõpulauluks kavas. Ja ta on kujunenud nii-ütelda üheks laulupeo kindlaks laulus, nagu ütleme, Lüdsigoidki ja, ja terve rida teisi laule. Ja tore on laulupidudel mõnda tuttavat laulu korduvalt kuulata, mis on omale juba nii kätte võitnud, nii usalduse ja laulupeol ei peagi olema kõik alati uued asjad. Ikka on kena, kui sa näed ühte vanad head sõpra. Meel läheb rõõmsaks. Kuuldud heli mälestusega oleme üle elanud ühe meie laulupidude suurimaid kulminatsiooni hetki. Uus laulupidu ja uued hetked on aga peatselt ees mida meenutada reporterite tööst. 1969. aasta üldlaulupeo kahe päeva jooksul olime koos kolleeg Mari Tarandiga ühtekokku eetris 14 tundi. Võiks arvata, et lõpuks suretab mõtteväsimus ja pidev pingeseisund aga ei sureta, kui pidu inspireerib ja töötlemiseks on enamvähemgi normaalsed tingimused ja kui tehnika tõrgu. Ülekandetehnika on aga tänapäeval keerukas, mistõttu mõnigi õnnestunud intervjuu tuleb paraku uuesti üle rääkida. Sest et väikene raadiosaatja, millega tavaliselt rahva hulgas liigume mingil põhjusel eetrisse jõudnud omalekitusega vahel võimaldab seesama tehnika ja tehnilise personali entusiasm aga lausa imesite. Meenub lätlaste juubelilaulupidu 1973. Kohale jõudes selgus, et meil ei olnud otseülekandeks piisaval hulgal liine varutud. Arvati, et küllap me salvestama algselt oma magnetofonilt õhtul, siis saadame edasi. Tiit Kasemetsa ja Andrus Esko ei lasknud ennast aga heidutada. Kohe oli meestel plaan valmis. Üks neist ronib Riia raadiomaja katusele ja hoiab ultralühilainesaatja abil meiega lauluväljakul ühendust. Kaabelliini möödaga läkitamast saadet. Kahe kaasaskantava magnetofoni ühe mikrofoni abil, millesse saime pealegi rääkida otsesaateks läbi Ell Läti Raadio, bussijuhi kabiini, mis meie kasutada oli antud. Saatsime siiski Tallinna nii keerukalt kombineeritud saated pärast isegi imestasime, kuidas kõik viperusteta eetrisse läks. Alati ei lähe aga kõik muidugi ladusalt. 1000 965. aasta laulupeo algus hilines terve tunni võrra. Valdo Pant, kelle raadioreporteri töös see jäi viimaseks säravaks tippsaateks oli aga alustanud otseülekannet ette nähtud kellajal ega suutnud nüüd enam millegagi seda aega täita. Tuligi siis raadiomajast meeleolu kontserti vahele mängida. 1969. aasta üldlaulupeol püüdsime eelmise laulupeo viga vältida. Ikkagi tekkis 50 minutiline tühimik. Et aga laulupeoreportaaž, eks ettevalmistumisel oli pool aastat mööda Eestimaad ringi sõidetud ja stuudios oli nüüd kaks reporterit. Õnnestus siiski aeg sisustada ja kuulajate meeleolu hoida. Silja näiteks omaaegsest laulu pärapotaažist. Fragment Valdo Pandi reportaaži 1960. aasta üldlaulupeol. Siin Tallinna lauluväljakul Nõukogude Eesti 20. aastapäeva suurte pidustuste keskne peopaik, et kõik see, mida kuulsite enne Vene kolleegi jutustust võidu väljakult kordub praegu siin Lasnamäe nõlva all. Üldlaulupeo hiiglaslik tegelaskond saabub lõputute kolonnidena lauluväljakule. Ligi poolteist tundi jälle seesama tore samm silma ja litri. Kõigis värvitoonides kirjeldavad kangad rahvarõivaste musttuhat, värv, kõik täpselt nagu võidu väljakul. Siiski sealt reportaaže kuulsite, ainult ühe erinevusega rongkäik läheb läbi vihma. Kõik oli ilus ja peopäevakohane, kuni äkki aias üles tinahalli pilve ja kell 17 15 läks lahti ja õide hoolega. Vihm, siis tugev vihm. Rongkäik laskus edasi, siis algas tõeline paduvihm. Lavaesisel lausa mulises veebis hüppasid üles kui 1000 kaunitari valges punases näitlikud teie tuttavad rahvakunstiõhtuvõimlejate esinemises astusid laitmatu sportlase sammuga oma pidulikkuse filee ja nende järel kõik teised. Rahvas, kes sellistele tulijatele Latsutas õieti öelda, ainult plaksutas tuliselt ja julgustavalt hüüdis siis hurraa. Muidugi oli meil kell katus pea kohal. Kahju, kuid mis teha? Täname veel, ilma muuta ei oska, sellega tuleb paratamatult oodata. Homseni. Nii võimegi lõpetuseks kõnelda laulupidude sõnaga laiemas kontekstis Nõukogude Eesti aastapäeva pidustuste mõjust ka žurnalistika arengule. Vähemalt raadio ja televisiooni ajakirjanikele on need pidustused tõsiseks ametitundmise ja töösse kiindumus eksamiks. Siin sobiks tsiteerida Gustav Ernesaksa mõtet. Arvame vahel tööl pole lauludega tegu. Lauludel pole tööga tegu. Kas on ikka nii? Kas pole hea töö nagu hea laul, kas hea laul ei jõuta heale tööle? Nii saamegi lisaks laulupidude üldkultuurilisele tähendusele ka nende laiema sotsiaalse kandepinna. On ju iga laulupidu tähiseks Nõukogude Eesti arengus juubelitähtpäevade vahel kokkuvõtete tegemise ajaks. Kohtumiseni siis Nõukogude Eesti 40. aastapäeva üldlaulupeol ja selle üldlaulupeo raadio lainel.