Tervist, mina olen Urmas Vadi. Huvitav, kus vanasti oli tuul ja väikesed olevused kuidagi teistsugusemad, kuidagi satiirilise mad. Oma kohustuslikust raamatust räägib Piret Viires head kuulamist. Tere, Piret Viires. Enne kui sa ütled, mis. Tekst, see on, mis on sinu jaoks üks olulisem eesti kirjanduse tekst. Enne seda ma loeksin ühe katkendi, nagu ikka. Victor saabus esimeste tantsude ajal, märkas kohe, et kollegi on peol kaasas ilus müüjanna. Kõneldi, et nad elavad koos jätkalle naist peksma, topivad ninapidi hange ning tänitavat, joo, joo lumelimonaadi ja et me ei anna. Ja see oli tast neli-viis aastat vanem. Saavutalt varsti lapse. Kalle silmad läikesid kurjalt ning ta hoidis oma kingapoe kaunitari ümbert kiivalt kinni. Ta oli võitnud. Esimese vaheaja lõpul, mõtlesid nad kahekesi WC'sse kalle ignoreeris teda täielikult, ehkki nad seisid kõrvuti. Kedagi peale tema ja Victori ruumis polnud ta nohises, ei kandnud isegi võimalust end teretada. Victor vineeris väga viisakalt ja hääletult nagu seda taibates ja teised otsesele irvitades kogusid hirmaku suust sülge paiskas selle mahlaka lärtsatusega põrandale otse Victori kinga kõrvale ning peeretas valjult. Viktor läks üle keha higiseks ja tundis kummalist nõrkust. See oli esimesi kordi, kus ta pidi tunnistama vaimud täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees. Piret Viires, ma arvan, et paljud just nimelt selle Jermakovi nime pärast tundsid kohe ära, et mis tekst see on, aga, aga ütle sa ise, et millega tegu ja miks see miks see tekst sinu jaoks oluline on? See on Mihkel Muti esikromaan hiired tuules, mis ilmus 1982. aastal. Ja miks ta mulle oluline on. Ennekõike sellepärast, et 82. aastal ma olin ise noor, olin lõpetanud Tartu Ülikoolis eesti filoloogia esimese kursuse ja Mihkel Mutt oli minu ja enamiku minu põlvkonnakaaslaste jaoks üks väga oluline autor, kelle kõiki tekste jälgiti ja ka tema romaani oldi oodata tükk aega. Nii et ma mäletan, kui see 82. aastal ilmus, siis see sai, ütleme siis meie väikeste kultuuriringkondade selliseks põhiliseks jututeemaks. Ma arvan, et see hirm, kohv on ka väga selline juba müüdiks saanud kuju, keda noh, öeldakse, kalle Jermakov siis nagu kujutad ette, milline ta nagu on et see hirm on siis üks noh, peategelane, kellest siis nagu see peategelane Viktor jutustab, kellega ta kokku sai. Aga siin selle raamatu tiitlile on mutt ise arvatavasti kirjutanud, et see on satiiriline romaan. Ja mulle tundub, et, et see on ka üks hästi tähtis võti, mille ta nagu lugemiseks kätte annab, et kas satiir siin on olemas, aga aga kas see satiir annab seda aega ka kuidagi väga tabavalt edasi? Seda seitsmekümnendaid kaheksakümnendaid, seda kultuuriringkonna elu. Küllap vist selle mutikirjutusega ja üldse ütleme tolle aja sellised noored meesautorid, keda mina, noore üliõpilasena lugesin, et väga paljud olid tõesti sellised iroonia satiiri võtmes kirjutajad ja see oli meie jaoks kuidagi oluline, et mingisuguse piiri satiir ja irooniat just see, et, et sa kirjutadki sellises iroonilises võtmes oled hästi irooniline, sinu räägid niimoodi oma igapäevases elus kellegagi ei ole sellist südamlikkust ja siirust nagu ei olnud, et iroonia pidi nagu alati alati juures olema, et kas see oli siis nagu mingi ajastu värk või, või teiselt poolt, et ütleme, kirjandus oli oma arengus jõudnud sellisesse momenti, kus iroonia tõusis niivõrd esile ja muidugi mutt oli, selle võiks öelda kõige ägedam ja tugevam esindaja. Nii et selles suhtes kui nüüd jälle isiklikult rääkida, et mina ka siis ülikooli ajal tegelesin ilukirjandusliku loominguga ja Ta on, et ma ise püüdsin ka kirjutada just selliseid iroonilisi ja tänapäeva elu kirjeldavaid tekste ja ütleme, et Mihkel Muti tekstide justjust hiired tuules oli mulle väga tõsiseks eeskujuks, et ma mõtlesin, et et selline võiks olla tõeline kirjandus. Nojah, ja kusjuures praegu seda romaani üle lugedes tundub isegi see, et, et noh, muidugi, eks ta on selline hästi irooniline, küüniline ja tõepoolest satiir on seal endiselt olemas, ega see kuskile kadunud ei ole, aga mulle tundub, et kui võib-olla toona pühendati rohkem nagu selles retseptsioonist sellele, et või noh, mitte retseptsioonis, aga pigem võib-olla mingites baarides, et et kes on kes, et seal on hästi palju prototüüpe siis praegu on see kuidagi nagu ära langenud, see on jäänud järgi nagu puhas tekst, et sa saad, saad lugeda ja minu meelest on nagu see huvitav, et ta, ta on isegi huvitavam kui, kui see, et ma tunnen kedagi ja sealt, et see on nagu kuidagi noh, ajaga palju paremaks läinud. Ei, sellega ma olen nõus, aga ma võin öelda ka, et ma olin selles suhtes puhas leht, et ega mina ka prototüüp ei teadnud, ma ütlen, noh, noore üliõpilasena võisid, võisid aimata ka, ega ma sellist Tallinna kuku, elu ja muid asju, see oli minu jaoks siis selline kauge maa ja võib-olla tundus isegi selline huvitav ja võluv ja, ja põnevust tekitav, aga prototüübid nagu ei olnudki vähemalt minu jaoks tol ajal olulised. Oluline oli pigem tõesti see, kuidas ta nagu kirjeldas seda maailma, kus tegelastegelased liikusid, et see maailm oli noh, tõesti ühelt poolt võib-olla natukene selline nagu paheline, aga samas kuidagi hästi nagu nagu erutav ja ligitõmbav. Võib-olla lugejat, kes ei ole lugenud seda Mihkel Muti romaani hiired tuules, siis võib-olla oleks mingi sellise väikse ülevaate, et noh, tõepoolest seal on kaks peategelast, on siis üks peategelane, kelle nimi on Victor Dali hakk, Victor kakkia. Jutustus algab kuskilt lapsepõlvest, kus nad on Viljandis naabrid, naabripoiss, kalle Jermakov seal juba selles alguses selgub, et nad on täiesti erinevad tüübid. Üks on see, Viktor on väga kultuurihuviline ja, ja see kalle on pigem selline, pätistub tüüp. Ja, ja siis noh, on see vaade, kuidas siis kollast saab mingil hetkel väga lootustandev kriitik ja siis mingil hetkel hakkab ta lavastama ja noh, seal on muidugi väga, see on küll nagu hästi äratuntavad, seal on tegemist selle Vanemuise teatriuuendusega, millega see kallermakov siis tegeleb. Aga noh, muidugi see on ka hästi iroonilises võtmes mutil kujutatud. Et see on ka nagu mingit poleemikat tekitanud omal ajal. Ja siis samal ajal siis sellest Viktorist saab kirjanik ise ajalehe juurest toimetaja kultuuri, ajakirjanik, põhimõtteliselt ja esseist ja kriitik, kes ka kirjutab teatrist, nii et, et selles suhtes on ka mutt ise on selles nagu noh, tekstis hästi kohal või, või nad on hästi iseeneseirooniline või et kui palju seal seda biograafilist mutti. Sinu meelest seal on pidanud. Tegelikult saab sellele vastuseid Mihkel Muti mälestustest. Mihkel Muti mälestustest kirjutab ta päris päris detailselt sellest sellest ajajärgust ja ja ajast. Ja just ütleme ka näiteks seal ta näiteks avab mõned piire tules tegelaste prototüübid ka, nii et ma arvan, ta on päris päris palju on teda ennast sees, aga aga muidugi, kui nüüd jälle niimoodi sellist suuremat pilti vaadata, et siis see Mihkel Muti selline ühtlane kirjutamine selle ühel teemal läheb tema romaanist Taani et sellele hiired tuules järgnes ju kuskil 20 aastat hiljem progressiivsed hiired, mis oli siis otseselt siis juba nende tegelaste niimoodi edasiareng, et mis neist on saanud, aga ma arvan, et selline suur kokkuvõte baastekst, mis Mihkel Mutt on ütleme, selle oma elu eluperioodi kohta kirjutanud on see kooparahvas läheb ajalukku nii et mingit pidi üks teema, samad tuuriringkonnad ja mis on noh, tegelikult kogu selle iroonia varjus ja peidus on tegelikult see, millest Mihkel Mutt kõige rohkem tegelikult usub nendesse vaimu inimestesse, usub nendesse haritastesse ja et kui selles hiired tuules on seal veel täielikult sellises iroonias ostis võib-olla isegi ära kaduda, siis ütleme, selline võib-olla mingi selline tõsine usk sellesse, ütleme vaimu primaarsusesse tuleb selles samas kooparahvas ikka väga tõsiselt esile. Olgugi et isegi seesama hiired tuules, et on hästi tõesti irooniline, aga samas mulle tundub, et, et kõik need küsimused, et, et kas kirjanik on andekas ja kuhu ta välja jõuab ja, ja seal on üks väga hea vestlus, kus kirjanikud ja üks bioloog sõidavad autoga Tallinnast Tartusse kirjandusfestivalile ja siis kaks kirjanikku, kes omavahel kogu aeg vaidlevad ja 11 tülitavad ja siis üks on selline tõeline elu pooldaja, kes ütleb, et kõik peab läbi elama ja ja kui elanud ei ole, siis ei oska nagu midagi kirjutada, et siis ei saagi õiget kirjandust teha ja siis teine kirjanik siis räägib, et noh, peab ikka olema nagu erudeeritud ja ja kirjanik peab ikkagi fantaasiale toetuma, et, et mulle tundub, et kõik nagu sellised küsimused mis on küll jah, sellessamas nagu iroonias soostis või noh, sellises noh, tõesti satiirilises võtmes kirjutatud, aga need küsimused ikkagi inimesena mingi üksinduse, mingid püüdlused, et et need on seal ikkagi olemas. Jah, ma arvan, et tegelikult muti kogu loomingu selline põhijoon on see, et ta usub tegelikult tõesti haritlasi või vaimu inimesse, mingisse juhtivasse rolli. Et ta leiab, et see tuleb ta teistes raamatutes ka välja mõne, siis mõnes rohkem mõnes vähem. Aga tegelikult tundub, et ja tõesti usub, et nagu mingi pidi, et vaim või ütleme, vaimuinimene peab siis teisi kuidagi kas edasi juhtima, edasi minema, et on vaimuinimesel on missioon ütleme teiste õpetamisel teiste kaasaviimisel ja kuhugi ma ei tea siis kas uute horisontide nii või, või, või vähemalt mingisuguse suurema suurema selguseni ja tarkuseni tarkuseni viimiseks, nii et see, ehkki seda siin see Victor kaku erinevates sõnavõttudes tuleb suhteliselt koomiliselt välja. Aga tegelikult see toon on minu meelest siin kõige kõige sügavam ja mis on, ja ma arvan, et tegelikult kui ma seda noorena lugesin, siis see oligi tegelikult see sõnum, mis mind siin kõige rohkem võlus. Et ma nagu tundsin, et olles ise valinud sisse kirjanduse kultuuritee, et et mingit pidi, see on tähtis. Et see on missioon ja ükskõik, mis moel sa seda siin siis kas väljendad. Aga et see on nagu tegevus, millel on eesmärk. Selles saates oleme rääkinud ka seda, et see raamat nagu täna siis kõnetab, et noh, saate alguses rääkisime, et, et noh, et teda saab lugeda nüüd ilma selle väga konkreetse ajaja inimeste konteksti, Ta et mulle tundub, et sellest hoolimata see aeg on hästi täpselt kajastatud siin romaanis, et, et see on ka hästi huvitav, et et ta ei lasku küll väga paljude asja mingi sellistesse nagu detailidesse või mingitesse isegi mingitelt intervjueerida kirjeldustesse, aga samas ta nagu ei varja absoluutselt, et, et noh, see on konkreetselt see, kuigi ta vist ka nagu seda aega või aastaarv aastaarvud on selle Viktori päevikus olemas. Üldiselt romaanis ei mainita nagu väga palju mingeid aastaarve ja, ja linnad ja teatrid, millest ta räägib, on ka mingi n ja x ja sellised üsna üsna sellised lihtsalt tähistamised. Et aga, aga sellest hoolimata see aeg on kuidagi hästi tajutav see 70.-te 80.-te Nõukogude Eesti Ma arvan küll, sest noh, ma, aga uuesti ma pean ütlema, et, et aeg on tajutav, ütleme, reaalid on tajutavad, et selline suur üldisem, mingi linnaruum, aga kuna mul endal ütleme seitsmekümnendatel tõesti, ütleme sellist mingit kultuuriringkonna kogemust ei olnud, ei, ei olnud ma käinud siis ei kukkus ega ega, ega, ega mujal, et selles suhtes ma, ma nagu ei oska öelda, kui adekvaatne ta on, aga ta selles suhtes oli, et Mihkel Mutt kirjutas selle selliseks ahvatlevaks, seda ma võin öelda, et seda lugedes tundus sellise ahvatleva maa ilmana. Ja siis üks asi, mis puudutab ka seda toonast aeg-ajalt mulle tundub, et ta ei tegele ka sellega, et ta kirjutaks nagu väga mingit sellist poliitilist, ridade vahele asja või et, et seal on küll mingeid vihjeid tõepoolest sellele, et kuidas kui palju keegi kuskil on reisinud või et kas on käinud Tšehhoslovakkia, kes või midagi sellist. Aga ta ei ole küll see mees, kes räägib, et vot tegelikult mina õnnestusin Eesti Nõukogude Eestit. Et mulle tundub, et selles suhtes nagu see on nagu sellest puutumata sellisest mingis sellises vastupanuliikumisest või noh, mis toonastele tekstidena üsna nagu noh, omane, et, et kõik tahtsid midagi viidata oludele ja meelsustele. Ei, ma arvan tegelikult selle üle ma mõtlesin ka, kui ma nüüd selleks saateks valmistusin tegelikult mingit pidi see raamat võib-olla ise oli täiesti mingi noh, nii-öelda vastupanu, ehkki siin ei ole midagi seest, sest tegelikult nad loovad kultuuriinimesed siinses raamatus loovad ju tegelikult sellise paralleelmaailma nad loovad sellele Nõukogude tegelikkusele täiesti niimoodi omaette, omaette paralleelmaailma, kus käib siis selle maailma reeglite järgi elu, seal kehtivad omad reeglid ja tähtis ei ole tegelikult noh, välismaailmaga, vaid nad kokku puutuvad ainult niipalju, et kas sind avaldatakse, noh, selleks sa pidid, eks ole ju ka mingisuguseid teatud norme täitma ja, ja mingid kriteerium. Aga mis tähendab seda, et kui sind avaldati, siis Sa saavutasid ju teatud selt tunnetuse. Et sul oli siis aega, sul oli vaba raha ja sa võisid elada selles oma paralleelmaailmas, sellist elu nagu sa tahtsid ja välismaailmaga puutusid siis kokku ütleme, taksosabas või poes ma selle kohta muidugi tegelikult Mihkel Mutt oma mälestustes väga ilusasti kirjutanud, et kui ta sai sellesama hiired tuules honorari mis olid tolle aja kohta päris kopsakas, sest ta tiraaž oli 40000 ja seal mälestustes dub ära veel isegi arvutused, mis siis uudishimulik lugeja võib kokku arvutada, mis ta saab, et siis tal oli järsku nii palju raha, et ei osanud nagu sellega midagi teha, sellepärast tal ei olnud erilti mingeid soove. Tal olid mingid konkreetsed huvid, olid kultuur, aga ta ei saanud näiteks ta ei saanud reisida, ei raisanud maja osta, sest need teda ei huvitanud. Nii et selles suhtes, et nagu selles maailmas, kus nad olid, tuleb, tegutses kooparahvas ka välja niimoodi, et see lubas, oli sisse, kus nad elasid. Et seal oli nagu palju selle reaalsusega oligi pistmist, see oli omama. Jah, see on tõesti niimoodi, kui ma hakkan nagu järgi mõtlema, et isegi selles samas raamatus hiired tuules, et kui see peategelane Viktor on ju täiesti selline noh eluvõõras intellektuaal, kes mingites elulistes küsimustes on ikkagi raamatu vaata need kokkupuutepunktid, kus ta peab minema läbi öise orgi, talle tuleb mingi inimene vastu, siis ta on nagu valmis põgenema ja noh, see on mingi nali, vaid ta ongi valmis põgenema, sest see tekitab temas mingit hirmu ja ta näeb mingi selliseid ohtlikke asju kuskil väljaspool seda nii-öelda seda enda koobast ja et see on tõesti, aga see vist on tegelikult sellise muti nagu sellise peamise kuju arhetüüp. Et, et selline nagu kunstniku kuju Nojah, sest kui mõelda, siis mingit pidi ta tõesti nagu kirjutab ühte ja sama tüüpi kogu aeg niimoodi Fabennist alates kuni siis seda kooparahvani välja. Et see maailm, mis nad lõid, et selles noh, tõesti ütleme, tuli paralleelmaailm, aga selles kõige tähtsamaks osutusid suhted et nende inimestevahelised suhted ja need, mis nad siis ise ise siis, eks ole oma loominguga siis lõid ja siis need looming ja suhted, need olid siis omavahel siis tegelikult nagu siis selle maailma niimoodi kondid, mis seda maailmamoodi püsti hoidsid, et midagi sellist, aga noh, samas jällegi tuleb siia juurde jälle see usk, et Mihkel Muti autori usk nagu sellest, et selles maailmas olevat, et inimesed, need vaimuinimesed, et tegelikult neil neil on see missioon, et et hoida siis edasi siis seda kultuuri ja ja võib-olla siis selle kaudu siis mingisugune päris maailmaga toimub syda, aga muidugi need kirjeldused päris maailmaga kokkupuutest, siis on need ka päris koomilised siinsamas raamatus. Mõelda nende kahe peategelase peale selle Viktor ja siis Kalle hirmu kohvi peale siis kõigi tundub, et et sellel raamatul või sellel romaanil ei ole nagu mingit sellist väga nagu sirget ja, ja ja noh, ütleme tugevat nagu struktuuri või et aga jutustab ühe selle kalle kohvi ja selle juures veel ka selle Viktori enda loo. Ja noh, et selline noh, tähelend ja kustumine ja ühtlasi noh, seda võib võtta nagu üldse mingi toonase teatriuuenduse allegooria Ena või selle aja või mingite meeleolude või hoiakute. Ühesõnaga, sama hästi joonistub sealt välja ka selle, selle peategelase, Viktori kirjaniku liikumised, et kui alguses ta kirjutab tõesti noh, seda on päris naljakas lugeda tema enda, neid selle Viktori nagu päeviku väljavõtteid, kus ta siis nagu tulihingeliselt räägib, et kunst ja kirjandus on ainus, millele elada ja, ja see on nagu kõige olulisem asi ja muud ei olegi nagu vaja siis aeg edasi seda rohkem ta nagu justkui liigub sellest kaugemale või kuidagi nii-öelda tundub ise ka selle, et ta liigub enda nendest eesmärkidest kaugemale samamoodi nagu see kolle hirmakov, kes on selline pätt liigub siis nagu sellise noh, pealegi jutlustaja seisusesse, kes ütleb, mis on tõde ja kuidas peab elama ja milline peab olema inimene ja et see on nagu päris hea, selline nagu kaks magneti poolt, mis kuidagi vahetuvad vahetevahel. Jah, aga lõpuks läheb härma kohvil ikkagi halvasti. Nii et. Jah, lõppkokkuvõttes on see, et ta diremakofon läheb gaasi Viljandisse elama tal on palju raha, sest ta sai päranduse ja Skype kohalikus puhvetis odavaid kooke söömas, eks ole. Ja siis viktoriin on endiselt kriis või midagi sellist, et ta lihtsalt libiseb nagu kuidagi edasi, et mõlemad talle naguniimoodi natuke kehvasti. Need lood. Aga jah, nele skulptuuri ringkondadest, et tegelikult jah, tõesti väga tore paralleeltekst on see kooparahvas ja seal siis võib siis nagu praegu siis ütleme seal siis nagu mutt praegusel hetkel kirjutab, siis nagu uuesti üle seda aega ja seal on ka mõned sellised suurepärased seigad näiteks et arutlevad siis kultuuriinimesed omavahel, et kas ikka kultuurimine, vaimuinimene ikka tööd võib teha, et tegelikult ju nagu see ikkagi madaldab teda. Noh, ütleme selline vaimuaristokraatia selline ülim, selline kõrkus ja ülbus on nagu seal ja, või siis. Ka selles hiired tuules on see, et, et tegelikult peaks olema nagu vaimuinimesed puhtalt kinni makstud, et nad saaksid ainult tegeleda selle kirjandusega tegelikult ka igivana teema, mis praegu on ka nagu õhus, et või noh, ma arvan, et kogu aeg on olnud õhus. Jah, aga samas see rahvas on veel üks suurepärane koht, et seal on üks tegelane, Pekka kes on soomlane ja siis ta on ise luuletab, avaldab soomes oma kulu ja kirjadega, võitsid luulekogusid. Sellepärast võetakse ta siin eesti kultuuriringkondades hästi vastu, soomlane ka, aga ta teenib leiba turismi giidina, et ta toob soomlaste gruppe siia. Ja siis on niimoodi, et kõik need Euroopa rahvaelanikud imestunud jagamisest üle lähed, kui sul on juba luulekogu luulekogu avaldatud luule, kui sa oled ju luuletaja, aga sellistes ei ole Pekka aru ja, ja siis on niimoodi, et mingil hetkel siis nagu see seltskond, kes istub seal koopas, siis jah, järsku küsivad. Aga miks siis meile makstakse, nõukogude ajal? Küsivad inimesed, miks siis meil makstaks? Vastust ei ole, aga me võime seda edasi mõelda. Nojah, see see teema, et, et kuidagi see muti tekstis või noh, selles hiired tuules see kultuuriinimesed ise nagu noh, just nimelt on kuidagi ka selles oma elus ja mõtetes nagu hästi suletud või või kuidagi hästi sissepoole pööratud tegeletaksegi, põhimõtteliselt iseendiga isendi mõtetega või siis teiste kunstnike mõtetega, mida kirjutatakse üles kuhugi päevikusse ja siis proovitakse neist kirjutada midagi. See on ka nagu noh, ikkagi nagu väga ilmekas, et noh, nii nagu see hirmu Kohviteatriuuendus, mida, mida ta ka tegi aastaid Ühte lavastust Dostojevski, idiooti, mida keegi ei näinud ja millest nagu lõppude lõpuks mitte midagi välja ei tulnud, et põhimõtteliselt see on nagu noh, aga ilmekas näide sellest nagu mingi sellisest kapseldumisest ja siis lõpuks nagu et kui kõik on nagu noh, väga niimoodi nii mingite eraelu suhetega ja mingite tekstide mõtetega kuidagi nii sellises ringkaitses või kuidagi, et see asi kuidagi lõpuks lihtsalt lähebki lõhki, sest mingid eraelulised asjad lähevad lõhki ja läheb kogu see uuendused, ideed, asjad ka kuidagi upakile. Jah, aga asja võib-olla niimoodi lootus, või, või see, mida muidugi mutt oma hiired tuuled kirjutades ei teadnud mõelda, et aastal 88 tõesti kuus aastat hiljem tegelikult needsamad kultuuriinimesed, see ju, kes vedasid siin väga suuri vabadusvõitlust ja, ja muud asja, nii et tegelikult see kapseldumine, mis tookord oli see paralleelmaailm, et ta siiski läks lahti mingil hetkel. Mõtlesin kohe selles saates saatesõnas, mainib ka ära. Ütlebki siin sissejuhatuseks, et viitaksin ühele loole seitse aastat tagasi, 875. aastal üliõpilaslehes ilmus paroodia Mati Undi teatriromaanile viia reegia. Et noh, ja seal ilmus esimest korda nähtavale Kalle hirmakofi kuju ja see oli siis küll järmakov, et kui ta nagu siin sisse juhata, Ta mainib kohe ka seda hundi viie reegiat, siis mulle tundub, et et see on nagu justkui paroodia sellele via reegiale või sellisele tekstile, mis on nagu mille kohta nagu Maimu Berg siin selle hiired tuules saatesõnas ütleb, need, mis on 2009 välja antud. Toona, kui ta luges seda viie reegiat, hundi viie reegiat, siis see tundus, et see polegi nagu mingi kirjandus, vaid seal mingi olu kirjeldas et see on nagu lihtsalt puhtalt elu pealt maha kirjutatud. Need tagantjärgi on see hoopis nagu suhed nagu teine, aga mutt on teinud sellest nagu sellise tõesti paroodia. Ma arvan, et see küsimus on pigem nagu selles doseerimises just nimelt selle satiiri või iroonia doseerimises, et et arvatavasti mõned kultuuriinimesed nägidki seda, et, et kõik see, mis nende jaoks oli püha või oluline katsetused ja sellised asjad, et need on kuidagi maha tambitud või ainult naeruvääristatud. Jah, aga noh, muidugi, põhimõtteliselt on ju tegelikult siin ka nagu tõesti on müüdud, seitsmekümnendad on selline irooniline kümnendia ja siis sel ajal ma ei tea, kas sina tead, aga kui mina ülikooli jõudsin, siis liikus ringi sinine käsikirjaline tekst Tartu sügis, mille autoriks olid tants Juske ja Linnar Priimägi. Ja seal just siis pandi nagu paika niimoodi kümnendeid ja siis, et ma nüüd täpselt seda kõike ei mäleta, mis seal eelnevalt oli, aga igatahes nagu see 70.-te kümnendit ja just need inimesed, kes seal tegutsesid, kleiti, et see on just selline tõesti nagu sinna kaduv ja hajub ja mingisuguseid noh nagu lootust enam selles ei ole ju selles suhtes nagu see hiired tuules oma Puunia võtmega just nagu, nagu näitas, et tegelikult on küll noh, ütleme saab sellist terad vaimuerksust on küll ja küll, aga lihtsalt, et see mõtlemine on nagu võib-olla tõesti nagu selline vindiga, et maailma ei võeta tõsiselt ja ei ole mingisuguseid ideaale, mida siis võib-olla siis kuldsete 60.-te põlvkonnas oli nii et selles suhtes ja nüüd jälle nagu isiklikult öelda, et kaheksakümnendatel ülikooli minnes, et siis loomulikult siis selline nagu see irooniline ja, ja kõhklev ja ja kõike nagu küsitavaks seada. Noh, selline mentaliteet tuli, selline valdav võib-olla noh, minu minu põlvkonnakaaslastele mis muidugi, mis on noh, selles suhtes huvitav, et noh samas siis ütleme, meie põlvkonnad olid jälle siis 80. lõpul 90.-te algul niimoodi aktiivselt ja eesrinnas, et nagu see iroonia omakorda siis muutus jälle vastupidi jälle millestki väga-väga positiivseks meniski väga tavaks, et selline selline huvitav nagu käiku linn. Et nagu pettumusest nagu usu poole, mitte vastupidi. Kui võtta see Mati Undi viia reegia siis noh, ega hunt ka ei ole seal nagu selgelt kuidagi tõsimeelne selles nagu enda romaanis, aga kuigi mina ei ole seda algset viia reegiat lugenud Mina ausalt öeldes ei mäleta, ma lugesin seda. Aga aga noh, selge see, et, et noh, mutt nagu keerab selle selle selle vindina tõeliseks nagu proovideks ja mingis mõttes on, see on see ka kuidagi nagu hästi nagu vabastav või et nad sellised asjad mõjuvad alati kuidagi nagu hästi puhastavad. Kui keegi teeb nalja, aga, aga tartlased kuidagi mingitesse muudesse kohtadesse, ilma et nad kuidagi need väärtused nagu kaoksid Hoolimata sellest naljast ja keeramisest ja irooniast ja satiirist ja veidratest seikadest on siin Mihkel mutil tugev usk, tegelikult tõesti ütleme kultuuri ja, ja vaimu ja vaimu panemisse, nii et see on tegelikult ma arvan, keskne, mis tal on ja mis on siiamaani jäänud. Kas see on nagu tänasel päeval uus põlvkond, kes pole nõukogude ajal elanud päevagi, et, et mis on need nagu märksõnad, mis võivad neile nagu arusaamatuks jääda, nad sa õpetad ka ülikoolis, et on seal oma üliõpilastega olnud nagu sel teemal nagu mingeid vestlusi, et et seal on muidugi mingeid selliseid väikseid detaile. Ausaid sa pole veel teenelenigi tõmbas, aga tema on juba Nõukogude Liidu kunstnikeks, et mingid sellised asjad, mis nagu võib-olla vajaksid mingit seletust, aga samas nagu noh, iseenesest minna küll ei seganud nagu tean, et mis need asjad, need on, aga aga et, et kas see võib jääda mingil hetkel arusaamatuks, et ei saa nagu sellest kontekstist ikkagi aru enam? Ei, seda ma usun küll, et see jääb, sest kui ma mõtlen, ma seda perioodi pole ise õpetanud, aga kui mingid muud loengud on, siis ma näiteks väga sageli nagu näiteks selgitama ka tsensuuri mõistet ja selliseid asju. Et kui juba nagu sellised nagu põhiasjad, nagu tegelikult natukene tundmatud on, siis palju sa siis nagu ikka nüanssidesse lähed, nii et ma arvan küll, et kui koolis või koolis seda hiired tuules praegu õpetada, siis peab siin olema väsimine, tõsine õppejõu poolne kommentaar. Just noh, ütleme tolleaegsest sellisest ühiskonna tegelikust toimimisest, sest kuidas ühiskond tegelikult toimib ju siit välja ei tule, sellepärast see maailm oli paralleelmaa. Et selles suhtes muidugi on peda hea kõrvuti lugeda, näiteks, eks ole, Mati Undi sügisballiga. Nii et mingit pidi see sügisball tegelikult võib-olla toob seda juba noh, tegeliku maailma nagu rohkem sisse niimoodi mastaapsemalt. Et aga et siis hiired tuules on siis nagu selline kitsas kitsas lõik, aga ütleme siis nagu vähemalt siin autori ettekujutus siis püramiidi tipp, eks ole, mida ta siin kirjeldab ja näitab Aga kas Mihkel Muti hiired tuules, et enne seda kirjutas ta novell, et, et need novellid olid ka sinu ja su põlvkonnakaaslastele olulised. Jah, novellid olid need Fabin õpilane, oli esimene raamat, mis Mihkel mutilt ilmus, aga ma arvan, et üks, üks teos on veel, mida ma tahaksin siin meenutada, ma ei tea, kui palju inimesi seda üldse mäletad, tähendab raamaturaamatust kerge meel tegelikult avaldatud lühiromaan, elu allikad ja silmus 88. aastal mõnda aega hiljem kui, kui hiired tuules. Aga see eluallikad, mille nimi oli lühiromaani üliõpilaste elust, et see oli võib-olla üks selline tõeline kultustekst, mis minu põlvkonna mällu jäi, seal tegutsesid sellised arhetüüpi tegelased nagu arved, Mahtra tõsine Eesti talust pärit jälle üliõpilane, kes arvelt Mahtra tema tüdruksõber Tuuli potik ja siis paheline poliitsia Braun, kes armastas käia elektrikappides luuletamas ja kes pidas kodus pürsat. Ja siis kogus intriig oli siin selles, et kuidas poliitseb Braun armus arvelt Mahtrasse ja püüdis teda tuuli potikult üle lüüa selleks õpist ära soome-ugri algkeele, siis tantsupõrandal lähenes Arved Mahtra püüdistata soome-ugri algkeeles võrgutada. Et sellised vaimustavad tegelased siin olid ja siin olid mitmed selliseid eredaid seiku, näiteks kes su sink, mille arvelt Mahtra oli alust kaasa saanud. Ja kui Arved, Mahtra Tuuli potik koos kirjutasid partei ajaloo referaati, siis see, kes su sink kasvas sõidu otsastega, siis sink oli järjest suurem, noh, suur ja suur ja nad said sellest tükk aega siis et see selles suhtes on minu meelest elu allikad veel tõeline selline. No ma ei ütleks, et see oleks nüüd iroonia, see on ikkagi puhas komöödia. Nii et, aga ta on tõeliselt vaimukas ja ma arvan, et, et kes minuealistest seda mäletab, siis kui öelda talle märksõnaks, kes su Singsis kõik teavad, millest on jutt. Tundub, et see aeg, teema ja ja kultuuri küsimus on Muti Loomingus tõesti väga läbiv. Aga aga noh, ma ütlen, mutt ju jätkab tõesti kooparahvas on ju sama sama teema sama teema tuline edasiarendus ja, ja selles suhtes on kooparahvas, ma arvan tugevam kui, kui tõesti progressiivsed hiired, sest ta võtab ajastut niimoodi pikalt ja tegelikult räägib. Tegelikult rahvas on selles suhtes väga kurb raamat. Sest kui ma nüüd mõtleme uuesti tegelikult seal põhisõnumi peale ikka siit selle vaimu tähtsust haritlase avangardsust ja et siis kuppe rahvas nagu tuleb välja, et need positsioonid on kaotatud üha enam sellist ütleme kas see tuleb sellepärast, et nii-öelda vaimuinimesed on ise nagu loobunud või teiselt poolt on see, et nagu, et pööbel möllab ja väntab härg. Et nagu kindlasti mutid jah, et selline, see asi nagu tuleb nagu juurde, et selles suhtes nagu mingit pidi on võib-olla koomiline lugeda seda, et keegi niivõrd usub vaimu jõusse ja mõtled, et no kuulge, aga on ju muud ka, eks ole, või kuidas ta siinsamas nagu seda redisekasvatust niimoodi siin. Kaleyelcohvi vanemad kasvatavad rediste, müüvad seda Leningradi. See oli selline põlgusväärne asi, eks ole, see oli põlgusväärne asi ja, ja ma ütlen, selles suhtes oli adekvaatne, sest tõesti, kui, kui sa olid noh, tegelesid mingisuguse kultuurse kultuuri asjaga, siis noh, ütleme minu põlvkonna jaoks ka, ega see ei olnud nagu, nagu väga et tõesti, et sa nüüd rediseid praegu tänapäeval, kui sa mõtled, sellele on, ma arvan, ettevõtluset küsimus on jah, see, et kuidas see nüüd tänapäeval kõik nüüd nagu need balansid on, et mis on nagu siis, kuhu poole püüelda. Noh, ütleme mina, õpetan noori inimesi, on seal ka küsimus, et mida ma seal neile õpetada mõtet õpetan, seda tuleb püüelda vaimukõrguste poole, sellepärast et vaimukõrgustega seal viidi ülejäänud inimesi nagu tõesti edasi kõrgemale tasandile või siis teine on see, et tuleb mõelda ökonoomiliselt ja praktiliselt noh, see on tegelikult ütleme, kui ta kõrgharidussüsteemi pole, siis seal ka noh, kogu aeg need vastuolud tulevad ja mutt teadvustab neid. Ja mutt on, kuna ta on olnud niivõrd, ühelt poolt äärmuses on ma usun, et ta tunneb praegu väga valusat selle seda kõrgelt kukkumist. Vaimukaotus. Aga see võib olla noh, kindlasti on see ajas kinni, aga ma arvan, et see on võib-olla ka selles põlvkonnas, mida mutt esindab kinni, sest et noh, nemad olid sellest põlvkonnast, kes said nii-öelda elada romaani honorari eest niimoodi, et sa ei tea, mis selle rahaga teha, eks. Okei, meie saame reisida, osta, mida me tahame praegu, aga aga see, ma arvan, et need olud ja positsioonid ongi lihtsalt meie ajast ja ühiskonnas peaaegu niivõrd tugevalt muutunud, et, et see nii-öelda sellele vanemale põlvkonnale ongi nagu väikest Jah, see on šokk, aga samas on uuesti see küsimus, mida küsib kohta rahvasse. Tegelen, aga miks meile makstakse? Miks neile maksti? Kas sina tead? No ei tea, seal tuli meelde sellest samast raamatust muti hiired tuules on kaldeyermakov, kelle vanemad kasvatasid rediseid ja arvatavasti see rahandusmis lõpuks ta sai endale, mille summa kohta ütles mõte, et või noh, ühesõnaga see jutustaja, et see summa oli viie, nulliga. Et arvatavasti see oligi nagu see redise müügiraha, millega päranduseks ja mille eest siis läbipõlenud kunstnik sai kohvikus istuda, ma ei tea, mis ajani. Ja siis seesama Hermakoff, kuigi vahepeal muutus selliseks nagu tõeliseks noh, tõesti nagu pühamehekski keski kunstis sellises ülivõrdes väga kategooriliselt, et mis on kunst ja nii edasi, siis lause ütleb selle kohta. Aga selle juures suutis ta vahepeal ikkagi ühetoalise korteri vahetada kolmetoalise vastu. Et see on ka minu meelest väga kujukas. Sellesama jutu jutu kinnituseks Tere, Mihkel Mutt. Tere. Oled sa ise seda romaani hiired? Tuules nüüd 30 aastat edasi. Meil on selle romaani ilmumisest möödas, uuesti üle lugenud ja on see tekst sinu jaoks kuidagi muutunud. Ma ei armasta lugeda oma tekste üle sellepärast et see tekitab minus frustratsiooni. Vaatan, et miks ühtepidi vaatan, et küll ma olin siis andeks, kas küll oli mul palju öelda samal ajal ma tunnen, et praegu ma ütleksin seda palju paremini terasemalt, aga ma tean, et see on võimatu, nii et oma tekstidega kohtumine mulle natukene nagu laibaga kohtumine, mis sest, et vaimuka laibaga. Ma eelistan lugeda teisi teisi kirjanikke, nii et ma mäletan ka hiired tuules raamatus tegelikult ainult kõige üldisemat. Ma arvan, et see üldine ongi kõige tähtsam. Nii et aga mida sa ise ütled, mis üldine on? Üldine on see, mida seal eriti justkui ei, ei ole vist kriitikud ka märganud, aga no mis kasu sellest on, kui kirjanik ise seda ütleb, aga ma siiski kasutan, kasutan seda, jõuab hiljem kõik see vaimbutsemine sealjuures tegelikult on garneering, see on väga tore, see on mulle väga meeldinud kunagi, aga tähtis on ikkagi üks suur konstruktsioon, see tähendab see inimene, kes puutub kokku, kui vaimumaailmaga ta ei saa seda teha ette valmistumatult siis ta võib peassegi minna. Sa pead nagu Jermakov, täpselt nii, see käib aste-astmelt ja siis ta kohaneb sellega, siis ta niimoodi järk-järgult hõlmab uusi horisonte. Aga muidu on niimoodi esialgu kui see mees metsast võiks kõik otseselt metsast või on see metafoorina, kui ta puutub kokku vaimumaailmaga, see nagu mingi kange vaimsus ja see võib su segi lüüa nagu kange viin. Algul sa võid korda saata midagi huvitavat kunstimaailmas, tänu sellele, see nagu ma sarvedega, purustad selles mingi seina ja lähed sinna sisse sinna Koplisse. Aga siis järgmised sammud. Nii sa võid astuda ainult siis, kui see juba kohanenud sellega ja hakkad seal peal niimoodi targu toimetama. See on üldine küsimus, sellel pole midagi pistmist nõukogude korraga või totalitarismi või millega tahes, see on üldinimlik. See on see, mida ma tahtsin selle teosega väljendada. Aga Mihkel mõte, see iseenesest on hästi huvitav teema, et kuidas mingisugused tekstid, mis kirjeldavad mingit möödunud väga konkreetset, aga mingeid detaile ja olusid ja, ja suhteid võimu ja teiste mingite Estantsidega. Et osad sellised raamatud jäävadki pelgalt, et sellisteks olu keeldusteks või nad jäävadki kuhugi nagu sinna sinna aega. Aga siis on ka teistsugused tekstid, mis on samuti nagu noh, väga konkreetselt selles või selles ajas. Seal on ka väga konkreetsed detailid, mis selle aja juurde kuuluvad ja kõik need suhted samamoodi, aga siiski mingit raamatud jäävad nagu alles. Aga et mis asi see sinu meelest on, mis? Neid kahte asja ühendab komplimendi nagu, nagu öelda, et minu meelest hiired tuules ennast nagu selles mõttes nagu see teine variant, et on võitnud, et, et mina enam ei loe nagu seda noh, mingisugust läbi prototüüp pide või, või nagu noh, mingi selle aja äratundmist, vaid see ongi nagu täiesti puhas, puhas kirjandus. Mina ei tea, mis asi see puhas kirjandus on, mul on sellest täiesti oma oma ettekujutus minu jaoks tekst on tekst, tekst on kas vaimukas, tan, huvitav, kütkestav või ta ei, ei ole seda kiiret tuulest, suure osa ilmestavad ja moodustavad ja mitmesugused arutlused, Esseistlikud muutused ja mõned kriitikud seda koguni nimetasid essee romaaniks. Need võiksid praegu vabalt ilmuda, mingi kolumnina võiks kõik, millena toonan seda žanri lihtsalt ei olnud olemas, sellepärast ma toppisin oma mõtisklused mõne tegelase suhu. Kas päeviku katkendina, mis pole muidugi kirjandusajaloos midagi väga originaalset. Nii et sa vaimukus ja inimestes on vaimukuse tarvidus. Ei ole ju eesti kirjanduses väga palju vaimukust eriti satiiri, huumorit on ju veel luts, Kivirähk, aga satiir eriti palju ei ole, nii et kui see midagi pakub tänasele lugejale, siis sellepärast, et need probleemid, mis puudutavad kokkupuudet vaimumaailmaga hariduse, kultuuri, kunsti tegemise ja elu kokkupuudet, kokkupõrget. Need, groteskid, need veidrused, mis sealt sünnivad, nagu seda on nähtud läbi satiiri või huumoriprisma, siis see pakub tänapäeval täpselt samasugust nalja lugejale, nagu ta võis siis pakkuda. Mõned asjad on üleaegsetega, hiired tuules ei ole seotud konkreetselt nõukogude ühiskonna, aga see on noh, ta ei ole isegi mitte selle kiuste kirjutatud, on täiesti eraldi. Kas see aeg nõudis seda satiiri noh, just sellist satiirilist käsitlust või on selle satiiri puhul tegemist noh, sinu enda hoiakut maailmavaatestiiliga kirjutamisstiiliga. Nii ühte kui teistega ennast ümber teha ei saa ja ma olen niimoodi loodud, et ma näen igat asja kahelt poolt igas naljakas asjas ma näen ka kurba ja igas kurvas asjas näeme aga padunaljakat. Nii see nii see ühiskond oli. Ühelt poolt muidugi siis oli hirmus palju seda satiiri ju ka, see oli see periood 70.-te teisel poolel kui Eestis, kas parodeerimise kultuur ja ma ei oska kuidagi öelda, kas see oli seotud mingil määral nõukogude ühiskonnaga, see oli mingi võimalus jälle kuidagi satiiri ametlikult ergutati. Et sellega lihtsalt lõutine olid olemas, isegi kinoringvaade süütenöör oli olemas niisugune kohustuslik asi, mida kinodes enne põhifilmi näidati, see oli satiiriline ringvaade, kus tehti nalja mingite eluga väärnähtuste üle, aga mis asi on elu väärnähtus, see on jälle niimoodi tõlgendamise küsimus. Ühesõnaga, satiir oli ühiskondlikud soositud nähtus, mida ta ilmselt praegu on nad tasapisi uuesti tekkimas, kui me vaatame kas või seda riigimeeste saadet või seriaali, mida ma üleeile vaatasin ja pean tunnistama, et täitsa naersin. Nii et, aga sellel ajal see oli eriti eriti laialt levinud. Aga muidugi üks asi, et ma panin selle romaani alapealkirjaks lausa satiiriline romaan, vaat seda, ma ei saa aru, miks ma seda tegin, kas ma tõesti olin, kuidagi maksin lõivu ajastule ma leian, et see oli, see oli mööda, seda poleks vaja olnud. No mis ma ikka niimoodi satiiriline. No igaüks, kuid, kuid mis, mis kasu on öelda, et see on nagu paned romaani pealkirjas geniaalne romaan, noh, kui on geniaalne, siis igaüks saab, arvutan geniaalne ja kui ta ei ole geniaalne ja Sa seda niimoodi nimetada, ega ta seda geniaalsemaksid, kuigi tänapäeval ju panevad ka kirjanikud panevadki nimeks geniaalne romaane ja noh, ma ei tea, mis sest kasu on jumalikud ilmutused on ju mingi kirjastus lause olemas. On aga vihjan vaid, kui palju sa mõtled selle aja, millal su see tegevus toimub Tapportoyoteerimisele või on see aeg noh, selline asi, mis on nii või naa sellise taustana olemas või, või pöörata sellele kuidagi eraldi tähelepanu. See kõlab minu suust täiesti nagu pühaduse teotusena, aga tookord, kui ma seda kirjutasin, ma ei mõelnud sellele mitte kõige vähimatki. Ajaloo hindamine, selle võlu ja vajadused, kirjandus, seda teeks minust tekkinud alles natukene hilisemas eas kusagil 80.-te keskel, siis mul oli nagu noor vasikas või ma ei tea, mis loom tuba mullikas. Ma lihtsalt kirjutasin, mulle meeldis asi see vaimumaailma portreteerimine, mul oli oma asi ajada kitsalt vaimumaailmas ja ma tahtsin selle oma pärisversioonina öelda, kehtima panna ajaloole jäädvustamisel ma ei mõelnud mitte midagi, sest see oli aeg, ärme unustame, kus 90 protsenti vaimuinimesi ei uskunud. Et see ühiskondlik kord muutub. See oli sügav stagnaaeg, igasugune mõtte ajaloo jäädvustamisest, et see oli nagu mingisugune noh, see ei olnud relevantne, see oli umbluu suurel määral. Piret Viires ka meie sellel eelneval vestlusel ütles, et, et läbi sinu Rumooni, noh selle aja laiemast ühiskonnast mingit täielikult ülevaadet ei saa, et, et pigem on see vastupidi, et et salongi tekitatud täiesti selline kinnine, suletud omaette paralleelreaalsus, kus siis need kunstiinimesed tegutsevad, et, et see on pigem nagu mingi eebenipuust, torn, mis sa sellest eebenipuust tornis arvavad, Mihkel Mutt. No sellega on jälle kahte moodi ühelt poolt Piret Viires seal kahtlemata õigus, selle romaani järgi ei saa vähimalgi määral aimu, mismoodi tegelikult elati. Aga ärme unustame, et eluga selle jäädvustamises samal tasemel nagu praegu teeb ajakirjandus ja levi kirjandus oli olemas säärane mõiste nagu olmeromaan, see jäädvustas elu. Aga kuna ma olin siiski sellel ajal noor inimene, ma kirjutasin seda 28 29 aastaselt. Ja olid trots mõistagi olmekirjanduse vastu, sest sellest ei peetud eriti lugu, kuigi ka olmekirjandust oli paremate ja halvemate üldiselt. See ei meeldinud minusugustele inimestele. Nii et ma hoiduksin sellest eemale poliitilisest reaalsusest sellel ajal kirjutada, seal polnud lihtsalt mõtet ja see poleks avaldamist leidnud. Nii et reaaliaid detaile ühiskonda selles mõttes ei leia. Aga teises mõttes ütleb see selle aja ühiskonna kohta siiski küllaltki palju. Esiteks selles mõttes, et igas kultuuris on tõusud ja langused pikas perspektiivis on, ei võta ka eesti kultuuri siiski ühe pika joruna ja see aeg, mida, millele ma olen romaaniga tähelepanu osutanud. See oli see teatriuuenduse lõpp ja 70.-te esimene periood ja see oli üks kahtlemata kultuuri kõrgaegu selle jäädvustamine, sellele osutamine on igasuguses ühiskonnas igasuguses kultuuris ja igas kirjanduses oluline nähtus. Aga veel olulisem on see, et selle nii-öelda eebenipuust, torni või elevandiluust torni kujutamisega me näeme, et see kõik tegelikult oli olemas totalitaarse ühiskonna kiuste. Ma ei ole seda. Ma olen natukene võib-olla liialdanud, aga tegelikult see elu, mis on nendes romaanis sees, see kõik oli olemas ja vahel võib-olla isegi eredamal kujul. See oli mingisugune ütlemine, vaimutsemine, vaimupildumine, see oli kuldne vaimu, noorus oli enesepõletamise, orgia ja säärasena. Ma ei ütle, et see isegi vastandus Nõukogude korrale, sellele korrale ütlen ausalt, ei mõeldudki eriti, see oli sellest sõltumatult ja see tähendab, et ka sellel ajal oli võimalik vaimu pann oli võimalik ennast harida. Kõik ei ole ajaloos mustvalgega üks-ühene. Mihkel räägi nende tegelaskujude Victor kaku ja Kalle Jermakofi sünnist, et et kui palju sind ennast on näiteks selles Viktoris on see Victor kaks, sinu alter ego. No ju ta on sellepärast et ta mõtleb nii palju neid mõtteid, mis on tal minuga ühiselt. Jah, ta on ikka minu alter ego ja ta on samamoodi nagu, nagu on Fabian minu, minu alter ego ja eks neid ole veel olnud, ma olen lihtsalt see tüüp, inimesi, kellel on igasuguseid mõttejuppe peas ja ma pean kuhugi ära panema ja kindlam on kindlam sõnad kellelegi suhu panna. No teine võimalus on muidugi nii, nagu Urmas Vadi teeb, et ta kirjutab mõnest ajaloolisest isikust draama ja ja laseb laval need ära rääkida, needsamad mõtted, igatahes keegi mingi meedium peab olema. Aga prototüübid ei ole minule iseenesest kunagi olnud probleemiks. Loomulikult ma tõukusin tolle värvikatest nähtustest, aga alati niimoodi. Minusugusele on tähtsa mingit tendentsi väljendamine, mis on olemas kultuuris või ühiskonnas. Mõni inimene väljendab mõnda nähtust peaaegu puhtal kujul, ta ongi üleni see tendents või nähtus, aga sagedamini see ei ole niimoodi. Sagedamini on see üks tendents väljenduv 10 20 inimese kaudu, igas natukene sa pead kokku panema, ütleme nii, mingi paralleel on selles kui vaja filmi teha. Tänava jaoks ilusaid tüdrukuid leidub. Aga filmi jaoks seda ühte pole peaaegu olemas, see tuleb seal kohapeal kolm tundidele meiki teha ja ma ei tea, mida kõike veel, et saaks selle ilusa inimese kokku. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkisime Mihkel Muti romaanist kiiret tuules Piret Viires ja ka Mihkel Mutt. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Ja suurimad tänud tiit Kuzetsile, kes ka sel hooajal toetab meie saadet valides ja laenutades Naudi riiulilt meile muusikat. Kõike head ja kohtumiseni.