Rändame koos Hendrik Relvega. Oleme rännakul lokiaan ja maailmajao tohutu saarte rägastikku ühes nurgas seal Uus-Kaledoonia ja kui nüüd mõttes võta gloobus, siis asub see vähetuntud, aga põnev saarestik vaikses kääni avarustes, umbes 1000 kilomeetri kaugusel Austraaliast kirdes. Ja ma käisin seda avastamas umbes aasta tagasi. Ja eelmises saates oli juttu sellest, et milliseid muutusi tõi saarestikku ajalukku see, kui valge inimene nad enda jaoks avastas. Aga tegelikult olid saared avastatud juba tuhandeid aastaid enne seda. Ja. Olid siis need Uus-Kaledoonia tegelikud esmaavastajad mis nendest saanud, mis on saanud nende põlises skulptuurist? See ongi tänase saate teema. Noh, sellest aasta tagusest helilõigust, mis praegu kõlas, pole vähemalt kahtlust selles, et Uus-Kaledoonia põlisrahvas ja tema muusika on tänaseni isegi väga elus. Ja see on helisalvestus ühelt sealselt pärimusmuusika festivalilt ja niisama jõuliselt kõlasid need helid sadu aastaid tagasi või oleks siis täpselt mõelda, et Nad kõlasid nii umbes 1000 aastat tagasi, sest viimastel sajanditel oli selle muusika jõud allasurutud ja ta oli peaaegu et keelatud. Praegu kõlab ta vabalt ja julgelt. Ja kui nüüd hakata mõtlema, et kus oli see alguste algus millal esimesed Mees ja muistsed meresõitjad siis Uus-Kaledoonia saartele jõudsid. Arheoloogide hinnangul oli see kusagil 3500 aastat tagasi. Ja vist olid need esimesed inimesed, kes siia tulid, üle ääretu ookeani, kuidagi suguluses Uus-Guinea väga iidse kräsupäise paapua rahvaga. Aga järgmistel aastatuhandetel jõudsid siia mitmel korral lained hoopis teisiti epimeresõitjatest, need olid hulljulged, Polüneesia meresõitjad, nemad olid siis juba pärit sealt kusagilt ida poolt Okeaania saarestik, kest, ja nüüd omavahel segunedes moodustasidki siis need paapua ja Polüneesia algasukad musse, niisukese, sega rahvastiku ja sellisena jäise nüüd seal püsima väga pikaks ajaks. No mida me nendest algsetest asukatest teame, seal kuskil paar 1000 aastat tagasi. Kindel oli see, et neil olid olemas koduloomad siga näiteks ja koer ja nad kindlasti kasvatasid aiavilju. Nagu on jamps ja taro. Ja neid väga vanu terasspõldude jäänuseid, mis on pärit aastatuhandete tagant, võib Uus-Kaledoonia peasaarel praegugi mäenõlvadel niisuguste astmetena nagu aimata. Kui 19. sajandi alguspoolel esimesed eurooplased hakkasid põhjalikumalt kirjeldama siinsete rahvaste kultuuri ja keeli, siis said nad kokku 300 erinevat hõimu, kellel igaühel oli veidi erinev keel ja kultuur. Et nii tohutult palju erinevaid hõime sellel alal, mis ju kokku on väiksem kui Eesti. Ja iga hõim elas oma kindlal territooriumil ja ta oli eraldatud naabritest raskesti ligipääsetavate orgude ja mägedega või muude looduslike takistustega. Ja, ja selle tõttu, et hõimud elasid suhteliselt eraldatult, saidki keele erinevused ja, ja kultuurierinevused ainult süveneda. Noh muidugi suheldi ikka ka omavahel vahetati vahel kaup, puu, sõlmite, liite, vaenutseti. Hõimul oli oma maa-alal siis hulga külasid ja ühes neist küladest elas kindlasti hõimujuht. Ta oli siis hõimu kõige autoriteetsem mees. Ta langetas näiteks kohtuotsuseid, pidas läbirääkimisi naaberhõimude juhtidega, kui vaja viis oma hõimumehi sõjakäigule, tema sõna maksis ja kui tal oli vaja arutada asju oma hõimuga, siis selleks oli hõimunõukogu. Hõimunõukogu koosnes kõikide külade vanematest ja arukamatest meestest. No mis usku see rahvas oli? Võib öelda, et nad oskasid üleloomulikke jõude ja austasid loodust ja eriti oli au sees lahkunud esivanemate hinged. Ja nendest usuti kõige suurema väega olevat just minevikku suurte hõimujuhtide hingi. Vanades lugudes ja lauludes anti põlvest põlve nende nimesid edasi. Ja kui siis näiteks hõimul saabusid mingisugused rasked või riskantsed ja tähtsad ajad siis korraldajad teepäevi kestvaid rituaale, kus lauldi ja tantsiti ehiti ennast kirevate kostüümidega, khatikehad maalingutega pandi pähe maskid, enamasti puumaskid niisugused fantastilised ja usuti, et esivanemate hinged jälgivad praegu olemasolevate järglaste tegusid kogu aeg. Aga et kui on, siis kostüümid ja erilised tantsud ja laulud ja veel ka maskid, et siis pääseb esivanemate hingedele lähemasse ühendusse. Nii et tantsimine laulmine ei olnud üldiselt nagu lõbuasi, vaid neil oli eesmärk. Ja kõige tüüpilisem eesmärk oli see, et saada esivanematelt juurde väge, et elada edasi, et edasi kesta. Nii see umbes oli. Ja niisugune tasakaal valitses looduse ja inimeste vahel ja hõimude vahel. Ühtpidi oli see habras, aga teisest küljest püsis üllatavalt kaua enam-vähem tasakaalus. Ja see tasakaal lõi tõsiselt kõikuma siis kui siia jõudis valge. Võib-olla kõlas ka selline jõuline trummipõrin ka siis, kui valged asukad siia esimest korda siia randadele. Ütlesid aga igal juhul õige pea. Kui puututi kokku juba pikemalt, siis said Uus-Kaledoonia põliselanikud kogeda seda, et nendel imelikudel kaugel tulnukatel on hoopis teistmoodi suhtlemis- ja käitumisreeglid. Ja et meie Uus-Kaledoonia giid, kellega me siis koos seal Uus-Kaledoonia ringi liikunud kuulsime, ta jutustas meile siis ühest niisugusest tegevusest, mida valged meremehed harrastasid kusagil 19. sajandi teisel poolel ligi pool sajandit ja mis oli väga laialdane, see ei olnud mitte ainult Uus-Kaledoonia, vaid ka mujal Okeaania saarestikus. Ja see käis umbes nii et ühel päeval jõudis silmapiiri tagant ookeanilt mõne põlisrahva küla juurde suur laev. Ja nagu siinsetel rahvastel kombeks, läks külarahvas paatidega laevale vastu. Meremehed kutsusid kesti pardale, näitasid neile igasugu huvitavaid kaup puu ja andsid mõista, et me võiksime kaupu vahetada. Ja tingimused paistsid olevat soodsad. Kaubad olid väga huvitav, võtavad kohalike meelest ja iga päev vooris need siia laeva juurde aina rohkem inimesi. Ja siis anti nagu mõista, et see on alles algus, et kes tahab veel enneolematu maid võimalusi saada, siis võid laevaga kaasa tulla ja siis alles algavadki õiget kaup, ülemised ja uued võimalused. Ja siis tuligi laevale nii palju inimesi, neid võeti sinna nii palju, kui vähegi mahtus. Laev heiskab, purjed kadus silmapiiri taha ja neid inimesi enam ei nähtud. No mingil määral olid Uus-Kaledoonia elanikud varasematel aastakümnetel kogenud, et valge inimene käitub üllata üllatuslikult ja ootamatult, et vahel toob ta kaasa meeldivaid üllatusi, õige, tihti siiski halbu üllatusi. Aga, aga üldiselt Ta oli sügaval sisimas veendumus, et, et need teistmoodi inimesed peavad ikka kinni niukestest üldistest inimlikest reeglitest, mida meelaneesias oli alati peetud ja, ja sellist nii-öelda altvedamist või lõksu püüdmist. Selle satud kahtlustadagi. Ja mõnedel teistel saartel käitusid meremehed jälle teistmoodi. Seal, kus juba põlisasukad olid valgetega rohkem kokku puutuda, tunud ja teadsid, mis asi on töö tegemine ja, ja teenimine selle töö tegemise eest tasu saamine. Siinses tehti niimoodi, et, et lubad teekülameestele lepinguid. Et kolmeks aastaks lähete tööle ja saate siis koju pöördudes kaasa hulga igasugu väärtuslikke asju, püsse, laskemoona, riideid ja muud kraami. Ja see lepe tundus täiesti nagu seaduslik tööots, tundus olevat nagu soodne ja leidus ikka hulga mehi, kes olid nõus siis niimoodi tööle minema. Ja ka need inimesed kadusid koos laevaga jäljetult silmapiiri taha. Kuskohast võisid need Uus-Kaledoonia ja muud Okeaania põlisinimesed, arvavad et selleks ajaks on Austraalia troopikas ja paljudele Okeaania saartele rajatud lausa ääretud suhkruroo kookos ja muud istandused. Jäätplantaatoritel on nüüd sinna hirmsasti vaja väga palju odavat tööjõudu. Nii et tegelikult toimus siis põlisasukate kaaperdamine pettusega laevadele meeli ütlemine, et saada nad tööle sinna istandikes. Seal muutus nende olukord täiesti nagu pärisorja sarnaselt, kas juba laeval hakati neid kohtlema väga jõhkralt ja paljud neist hukkusid juba teekonnal, aga siis kohapeal töötades olid nad natukene paremas seisus kui orjad sest see oli kuidagi niimoodi, et et nad ikkagi olid just nagu vabad ja neil oli just nagu piiratud aeg, mille jooksul nad pidid siin nüüd tööd tegema. Ja pärast seda pidid nad ju tasu saama ja vabaks saama. Aga sisuliselt oli nende töö väga kurnav elutingimused, kohut võtavad ja igasugused võimalused enda eest seista olid täiesti olematud ja niimoodi tegelikult, et väga paljud enne kolme aasta möödumist surid, ei pidanud vastu. Aga need, kes ellu jäid, need siis laste just nagu priiks. Siis nendest sai mõned, kes olid ikkagi siis valmis edasi elama siinsamas. Nad jäidki siiasamasse ja jäidki ja nende järglased elavad näiteks Põhja-Austraalias on siiamaania, Uus-Kaledoonia asukate järglasi aga mõned viidi isegi tagasi, noh, umbes sinna kanti, kust nad olid toodud laevaga viidi, anti mõned riidehilbud tühised esemed kaasa ja, ja siis puistati nad kuskile maha. Ja, ja õige tihti juhtus tegelikkuses see, et, et nad ei pandud mitte maha kodusaarele, vaid hoopis mõnele teisele Okeaania saarele. Kas see oli nüüd kogemata Ta või, või poolkogemata, kes seda teab? See oli igal juhul hoolimatus ja, ja kindel on see, et nendest, kes kunagi siis sellisel viisil pettusega oma koduküladest Äraviidega allapoole Nendest jõudsid koju tagasi. Ja siis, kui nad jälle koju jõudsid, nad olid ju väga muutunud, nad olid kogenud midagi täiesti teistsugust. Nende mõtteviis oli muutunud, nende kombed olid muutunud tulnud ja sageli kõnelesid nad isegi mingit teistsugust keelt, eks seal oli läbisegi siis oma kodukeele sõnu ja siis neid kolonisaatorite valgete inimeste sõnu. Ja neid niisugused inimesed, kui neid oli nüüd külas juba päris palju. Issand, hakkasid omakorda jälle mõjutama seda kohalikku kultuuri ja keelt ja kombeid ja nendest jäi kustumatu jälg kohaliku kultuuri ja selline inimeste varastamine saartelt keelustati ookeanias lõplikult 20. sajandi algul. Ja praegu öeldakse, et niimoodi viidi kodudest ära kümneid tuhandeid inimesi. Ja, ja sellel tegevusel oli tolleaegses meremeeste keeles isegi omaette nimetas seda nimetati vöödinguks. Mis asi see siis eesti keeles võiks olla? Plekktööd oli sel ajal siis meremeeste arv koos tumedanahaline, pärismaalane ja vööding tähendas sel aja inglise keeles linnupüük. Praegu muidugi tähendavad need mõlemad sõnad ka midagi muud, näiteks vööd ning on ka linnuvaatluspraegusel ajal. Aga tol ajal oli see siis niisugune argoo väljend. Ja kui see nüüd niimoodi selle mõtte nagu eesti keelde ümber panna, siis mõte oli umbes nii, et see oli mustanahaliste vennikest või linnukeste püük või midagi taolist. Ja seda üsna sünget peatükki Uus-Kaledoonia rahva elus kõneleski meile siis Uus-Kaledoonia giid François. Ja kui nüüd pärast seda pus Kaledoonia põlisrahvamuusikalõiku mõelda, et milline. On siis praegu nende põliselanike nimetus siis praegu nimetavad agendid ise kanokkadeks ja selle nime lugu on ka päris huvitav, tav pärineb ka tegelikult sellest samast bläkk pööningu aegadest. Oli sel ajal niimoodi, et just prantsuse meremehed nimetasidki neid niimoodi nii-öelda kaaperdatud põliselanikke kanakadeks. Ja niimoodi see oli pikka aega, aga siis kui inimeste röövimine sai häbimärgistatud siin kuskil 20. sajandi esimesel poolel siis prantslased leidsid, et ei, et see kõlab ka väga alandavad selline nimetus, seda ei ole viisakas kasutada ja siis hakati kasutama nagu viisakamalt väljendit põliselanikud nagu oleks sisuliselt midagi muutnud, sest 20. sajandi algul olid ikka tegelikult ka Uus-Kaledoonia põliselanikud väga teisejärguline rahvas, nad olid kohustatud elama reservaati Juhtides, neil puudusid kodanikuõigused, nende elujärg oli haletsusväärne. Aga kusagil 20. sajandi keskel sisalga suuskale toonias põlisrahvast rahvuslik ärkamine ja kohalikud hakkasid nüüd just protestima üks prantslaste vastu nimetama ennast ise selle nimega kanakad. Ja praegu, kui sa oled Uus-Kaledoonia ja näed seda põliselanikku seal, sa võid ikka täitsa julgelt ja kõva häälega talle öelda ka nahka ja, ja tema jaoks on see hoopiski praegu niukse rahvusliku iseolemise tunnustamine, nagu nagu kompliment. Ja praegu ka nahkade olukord. Et kui palju on neil siis härrased algupärast pärimust ja mõtteviisi. Kui ikka siia nüüd tulla siia usgalatooniasse, nagu nagu meiegi tulime siis ausalt öeldes on isegi raske märgata Ta neid kohalikke kanakasid, sest nad ju kannavad samasuguseid riided nagu kõik teised üldse. Uus-Kaledoonia praegune rahvastiku on hästi kirju. Seal on mitut trassi, mitut rahvust, inimesi ja nende hulgas nüüd eristada ka nakkasid on, on üsna raske vähemalt nume ja linnas, ehk siis pealinnas ja selle ümbruses nende riietus ja eluviisid täiesti ära vahet tamiseni, sarnased teiste tsiviliseeritud inimeste olemisega. Aga kui minna nüüd maapiirkonda, siis seal on nagu pilt teine. Ja inimesed kannavad ka tänapäevaseid riideid ja hooned on ehitatud tänapäevastest materjalidest. Aga, aga näiteks on väga tüüpiline see, et küla keskel on kõrgumas tohutu kõrge rohtkatusega hoone. Ja selle kõrval on tavaliselt väiksem tihti ümara kujuga ja koonilise katusega hoone. Ja see suurim hoone küla keskel on külanõupidamise maja ja väiksem on kindlasti külavanema maja ja vot see, et küla keskel need kaks tähtsamat hoonet on sellised. See on väga iidne traditsioon ja neid tunneb praegu sa ja Uus-Kaledoonia külades. Neid hooneid selle järgi ka ära, et nende tipus ilutseb üks eriline puust skulptuur, sümbol seal on umbes niimoodi niukene püstine puust nikerdis ja seal on nagu justkui kaks oda teravik kokku ja nende vahel on inimpea ja üks ots on nagu suunatud taeva poole ja teine on suunatud maa poole ja nende vahel on inimpea ja kanakat teavad hästi, et see tähistab siis seda, et see tea seal keskel saan siis külapea külavanem või siis hõimuvanem. Ja need odaotsad kaitsevad siis teda kurjade jõudude ostmist tulevad ülevalt poolt ja kurjade jõudude eest, mis tulevad maa poolt maalt ja selle suure, uhke ja arhailise välimusega rohtkatusega nõupidamiste maja keskel on ka väga tüüpiliselt üks hästi jäme ja vägev puusammas. Ja see hoiab nagu seda suurt hoonet püsti ja selle põhisambal on oma nimi, selle nimi, kasse. Ja see, kas see on siis umbes nagu pealiku sümbol sest pealik ehk juht on küla või hõimu jaoks väga keskne persoon. Ja kui me räägime mitte ainult Uus-Kaledoonia, vaid meil on ees ja kultuurist, siis seal on igal pool see, et mis eristab teda näiteks Polüneesia kultuurist. Et pealik või hõimujuht on saanud selleks ainult selle tõttu, et ta on näidanud üles isiklike väga tugevaid juhi omadusi, on siis nii-öelda sel meid, mänd on jõuline persoon ja siis külarahvas või, või hõim lihtsalt tunnustab teda tema tehtud tegude eest ja vabatahtlikult allub tema juhtimisel, et see on väga oluline ja mismoodi see tema juhtimine on, see ei tarvitse olla sugugi selline füüsiline, vaid see võib olla ikka vaimne ja, ja näiteks väga suure sõna jõuga mehed on tihti olnud just need tähtsaimad hõimujuhid. Ja nii on see melaneeze põlisskulptuuris alati olnud. Ja kui mõelda, see on ju niisugune ürgne demokraatliku juhi valimise printsiip. Et näiteks mõnel pool mujal Okjaanias polüneesias näiteks seal on juhi staatus pärandatav juht pidi lihtsalt pärinema nii-öelda kuninglikust soost. Aga siin ka nahkadel on see siis teistmoodi. Ja nende olukord on nüüd viimase poolsajandi jooksul kõvasti paranenud, need on tohtinud välja tulla oma reservaatidest saanud hääletamisõiguse ja ka 1953 aastal prantsuse kodakondsuse. Ja 1977 lõid nad esimese rahvuspartei ja selle peamine eesmärk või programm oli see, et tuleb kehtestada iseseisev Uus-Kaledoonia riik. Meida valitsevad põliselanikud. Ja vot see teema on nüüd väga keeruline Uus-Kaledoonia ja ja seda peab põhjalikumat lahti harutada. Üks probleem on nende usk Kaledoonia põliselanike ka nakade hulgas see, et et nad ei ole kunagi olnud ühtne rahvas, nad nimetavad ennast küll ka nakadeks, aga praegugi koosnevad 10-st test eri hõimudest ja nad kõnelevad kahtekümmet üheksat erinevat keelt. Et suurem osa neist keeltest kuulub Austroneesia keelte hulka ka üks Polüneesia keelte hulka ja need keeled on nii erinevad, erinevad hõimud ei saa üksteisest aru siis sõna otseses mõttes neil ei ole ühist keelt tänaseni olemas. Ja siis hädavajadusel suheldakse Treifu keeles. Treho keel, see on jälle tegelikult pärand kolonialismi ajast, siis oli niimoodi, et, et lihtsalt kuidagi üksteisest aru saada, siis kõneldi Niukest segakeelt, kus oli Uus-Kaledoonia eri hõimude sõnu, aga siis ka prantsuse ja inglise keele sõnu. Ja seda keelt kasutatakse tänaseni, sest see on ainus võimalus. Kui ei taha prantsuse keeles rääkida, mida tegelikult ka hästi osatakse. Tahetakse olla nagu teistsugused, siis tuleb rääkida treho keeles, aga seda ei oska kaugeltki kõik praegused Uus-Kaledoonia põlisAsekad. Nii et näiteks ametlik asjaajamine ja kirjalikud lepingud, need peavad olema ikka prantsuse keeles. Ja on veel üks teine suur kanakade rahvusliku liikumise probleem. See on nimelt see, et kes nendest kümnetest hõimudest siis peaks olema tegelik juht. Mõnikümmend aastat tagasi oli lihtne, siis oli selge, et meie vaenlased on prantslased, neile tuleb ühiselt vastu astuda, nad rõhuvad meid rassiliselt. Aga nüüd on läinud niimoodi, et viimaste aastakümnetega see rassism prantslaste poolelt noh, peaaegu kadumas ja nüüd kipub minema hoopis, niiet et teatud Uus-Kaledoonia hõimud, kes on nagu jõulisemad, elujõulisemad, energilisemad, nemad arvavad, et nemad peavad juhtima seda kanakade vabadusliikumist. Ja et on vaja nagu ajada oma asju ainult oma kultuuriraamidest lähtuvalt. Ja see tähendab ka seda, et näiteks ei ole enam soovitud valged inimesed, prantslased, asiaadid, üldse võõrad rassid. Ja veel enam, et just kõige elujõulisemad hõimud, kes natuke ka niimoodi koostööd teevad, nemad nagu loomupäraselt püüavad kehtestada nüüd Uus-Kaledoonia niisugust ühtset keelt ja kultuuri, mis loomulikult tugineb nende keelele ja kultuurile. Ja kui see tõesti teoks saab, siis on seal üks väga suur oht. Siis võib ju Uus-Kaledoonia keeleline ja kultuuriline mitmekesisus vaesuda ja kannatada. No me võime siin Eestimaal, et mis see meie asi on, täitsa kusagil Okjaanias on niisugused rahvusühtsuse probleemid, aga tegelikult on see meile tuttavam probleem, kui alguses mõelda tahakski. Meil on ju kultuuriloos olnud see aeg, kui Eestis oli kuskil olemas kaks kirjakeelt sajandeid tagasi, eks oli Põhja-Eesti ja teine lõunaeesti kirjakeel. Ja siis kehtestati ühtne kirjakeel ikkagi just põhjaeesti kirjakeele põhjal. Üks peamine põhjus oli see, et põhjaeesti murrete põhjal anti välja esimene piibel eesti keeles. Ja niimoodi määra tegelikult lõunaeesti kirjakeel hääbuma ja, ja virelema. Ja, või kui näiteks praegu mõelda sellele, kuidas võru keelele ja kultuurile ja setu keelele tahavad kohalikud inimesed handa uut hingamist siis on tegelikult ju ka nende probleem selles, et, et kunagisele eesti keele ja kultuuri Unifitseerimise tõttu on just nemad olnud kannataja pool. Nii et pole need Uus-Kaledoonia rahvusprobleemid sugugi nii kauged kui algul tundub. Ainult et nad on palju keerulisem ja, ja ka ausalt öeldes tõsisemad. Ja kuidas nad sellest välja tulevad? Ega me ei tea, aga ega muud üle ei jää, kui jõudu soovida, et need 29 hõimu ikka kuidagimoodi ühise keele leiaksid ja omavahel ühtsed oleksid ja, ja tülli ei pööraks. See ongi see alus või see keskkond, mille põhjal saab siis elujõulisena säilida. Ta ka kogu Uus-Kaledoonia rahvaste kultuuri ja keelte mitmekesisus. Niisugune oli siis tänane Uus-Kaledoonia põlisasukate üsna keeruline teema. Aga sellest on meil üht-teist kõrva taha panna siin Eestiski ja järgmises saates. Ütleme siis, et milline on elu uskele toonias just praegusel ajal kuidas paistab eestlase pilgule ja milliseks võib kujuneda Uus-Kaledoonia homne päev? Rändame koos Hendrik Relvega.