Kirjutamata memuaare. Juhan Raudsep kujur Eesti Kunstnike Liidu eakamaid liikmeid. See on niimoodi, et kui ma nüüd oma elukäiku tagasi vaatan, siis see on ju pisut üle 80 aasta. Selles tegeliku ja niisugust teadlikku mälestust on ehk vast 60 piirides, aga muidugi ka see esimene järgse lapsepõli või siis kogu aeg on ju iseenesest väga põnev ja väga suure tähtsusega. Ja see on ju kulgenud ühel või teisel igalühel isemoodi. Ja minul muidugi ka, kuigi ma olen võrsunud maad ja seenmaatingimused ja olud on ju üldiselt kõikidel vast ehk ühised olnud, sellepärast et meie maaelu oli kaunis ühepalgeline. Seebeedi koosnes peamiselt põllumajanduslikust tegevusest. Tööstust oli seal aga vähe sajandi lõpul ja algul vähemalt selles rajoonis, kus mina olin ja peamiselt oli tema ainult põllumajanduslik ja perekondlik elu, toimus ju kõik selle üksikute perekondade ja Talvude piirides ja see liikumise nii ulatus oli võrdlemisi väike. Aga Mul on olnud õnn ühes õnnelikus kohas olla. Kui meie nüüd Lõuna-Eesti kõrgustiku nii kõrgemalt vaatame Valgast Võru sihis välja näeme siis algab juba umbes nii Valgast 10 kilomeetrit, väikesed mäe kuplid, kõrkustik, mis läheb ida suunas sinikuni munamäeni välja. Ja see algus on selle poolest ka põnev, et seda küll ei pane. Palju tähele, aga paistsid kõik need kaugusid kätte nii munamägi kui ka Otepää ja ja siis Lätimaa poole kantiga. Ape ja need olid väga võluvad, mis nende mägede peale all või taga on. Ja õnneks minu vanaisa, kelle juures ma kasvasin, oli minu ema lapsepõlvekodu. See tegi mulle kõik selle selgeks, mis nende taga on, ja see muidugi pani minu mõtteid tublisti liikuma ja tõstis huvi ükskord sinna jõuda. Viide vanaisale teoses Eesti kunsti ajalugu hallist graniidist välja tahutud rusivana on kindla arhitektoonilise ülesehitusega kompaktne ja väga materjalipärane skulptuur, mis mõjub monumentaalselt vormi kõne rahuliku üldistusega. Vaat niimoodi on olnud siis lapsepõlvest need mälestused pärsitud. Nüüd see muidugi, mis puutub peale koduse maaelu, sinna tuleb see koolielu ja see oli kool oli üsna lähedal ja kooliõpetajaks oli Johannes luukin, kes oli väga erksa vaimuga mees ja tuntud kui suur rahvamees oma lauluga, kooride juhatamisega ja kõikide muudest toimingutega, mis külarahvale oli vaja, aga ühes sellega see oli tema fotograaf ja ta rakendas mind oma abiliseks ja see oli mulle uudiseks, aga meeldivaks niisuguseks vahepalaks selle küla halluse lee. Aga seal oli veel üks moment, mis seda asja põnevamaks tegi, tema vend oli Aafrikas Ginimaanduse Arumäe läheduses saksa kolooniasse ehituse meister ja tema jättis selle koha seal umbes nii seitsmendal aastal maha ja tuli oma venna juurde maale ja tema tõi sealt kaasa selle Aafrika etnograafilise materjali siis peale terve rea küll tiigril leopardi ja boamadude nahku, aga ühtlasi ka tehnikat, nats, miniatüür, see raudtee, aga veel palju tähtsama selle fonograafi, mis tol korral oli, koosnes plaadid, sellest rull, niisuga, rollid, vaha, vaharullid ja see oli üks suurklassilise muusika kogu, nii et mul oli võimalik tutvuneta seal selle fonograafi ka uduga klassilise muusikaga, mis oli väga põnev nüüd tavalise külapillile. Lisaks kui, kui vanade olite siis seisma think 1907 maalin sisse 11 aastat. Ta on ja kuidas oli selle fonograafi muusika helikvaliteeti? Et minu mälestusi järele võrdlemisi hea, sest näiteks kui tagasi tulid need suure toru Cramo fännid välja ioni palju halvema kvaliteediga, nii et see on nüüd kogu see päevilt ühed huvitavamad mälestused. Nuia koolitee, kooliaeg jätkus edasi peale vallakooli läksin Kihelkonna kooli ja siin, kui see sai lõpetatud, siis tekkis üks niisugune kriitiline moment, et tuli küsida, mis siis poisist saab. Ma olin siis 16 aastat vana, Kuima kihelkonnakooli lõpetasin ja. Obasin, aga ma pean ütlema küll, et see oli kaunis kahvatu veel oh see see elukutse leidmine ja õnneks siis ühel niisugusel kriitilisel momendil tuli meile külla üks meie sugulastest, keda kutsuti inseneril tähtiks. Need, kes aga tundis maailma asju paremini kui ükski teine perekonnaliige muuseas teadis ka, mis on tõde ja õigus ja tegeles nende küsimustega, aga oli tuttav ka mitmesuguste elukutsetega, mida ta ise katsetanud oli ja oskas selgiks seda teha nii üle kui ka vanematele, mis oleks sellele poisile sobiv ja lühike kokkuvõte oli siis nii, et tuleks õppida. Ja mina ise olin selles kastis kõigega rohkem, nii ka kindlust saanud, et selle kaudu maa ehk jõuaksin mingisugusele tõelisele elukutsele välja, aga see oli see nüüd moment oli väga suure tähtsusega, sellepärast et mina seisin just neil sama päevil, ei selle elukutsevaliku ees ja üks niisugune nuhk perspektiiv oli, et minust võib saada, vaid peab saama aednik, selleks oli sobitatud ka juba üks kokku ja kuhu ma pidin minema väljapoole oma kodumaa piire ühe sugulase juurde, kes oli vist kui ma ei eksi, leedu maalsel kuskil Vilniuse läheduses, aga, ja see langes. Ja et tuli õppida, järelikult edasi tuli minna ja sai mindud Valka. Ja see Valka minek, see siin mängis jällegi üks teine juhus, palju tähtsamad osa Valga linnakoolis oligioonistuse õpetajaks Aleksei Aleksejevi Soodov, kes oli pensa kunstikooli lõpetanud, oli ise üks väga tore mees ja väga hea kunstnik ja tema pani neid poissi tähele, kes tundsid joonistuse vastu huvi ja ta seda soovitavas suunas Kustas. Ja nii kujuneski välja, et 1914 siis me olime juba kaks vastad koolis nii tööd teinud. Asusime katset tõsiselt end ette valmistama kunstikooli ja seal oli siis nii õnnelik juhus, eesteksid see. Soldov ise oli pensa koolile detanud, teiseks oli üks läti poiss Ivanskisse õppis ja kes meid juhendas ja me tegime terve suvi otsa tõsist tööd ja olime ennast nii ette valmistanud, selle koolieksamiks kogunes meid kokku seitse poissi. Nii et olime nii kui Alexis kihi nii-ütelda seltskond seal oli siis peale minu ole Roolaid, hoiakov, Melienties, vormus ja siirak. Sõitsime kaugele maale ja peale vaatamata jäid ilma, seda algas augustis, me pidime välja sõitma, kuid see meid Algunni küll kohutas natikese, aga arvasime, et see sõda on kaugel ja see lõppeb varsti ja meie läheme sinna rahulikule kaugele maale. Ja seal me võime rahulikult õppida. Ja nii see ka toimus. Eksamitulemused olid nõnda, et esimesel kursusel oli viis vakantset kohta aga ettevalmistumise klassi oli vist siis, kui ma ei eksi midagi 25 koha ringis. Ja meil oli õnn niisugune, et kole ja mina saime esimesele kursusele ja teised poisid, kõige ettevalmistamise oli siis see esimene suur samm astutud nii-ütelda ühele kindlale teele ja algasti. Ja see on siis sellest ajast peale kestnud siis kuni tänapäevani. Nii et kui nüüd võtta seda teekonda nii pool sümboolselt, et sealt rusi tootuga pedaja näed Tallina mustand mäe kunstnikute paleesse, see tee on siis pisut kestnud üle 80 aasta teadliku nii aega umbes 60 olnud väga mitmekesine. Kui seda võtta nii, et Salvast oli tuult ja tormi, aga otsekohe ka tuld ja tõrva, aga ometigi see ei ole sellest teest kõrvale viinud. Ikka siiski on olnud Olümpose mäeni, kus pidi siis olema no ja ja siis Töid paik ja kuhu põrgu ei ulatu, sest põrgust oli meil ettekujutus juba lapsepõlvest saadik röövlijuttudest ja piibliloost, aga olümpiamäest olid meil väga kodused ettekujutust ja see tipp on tänapäevani veel kaunis, kaugelt paistab küll sealt, aga milles sinna jõuab, seda ei tea. Aga noh, kui on veel aega ja jõudu siis lähemale ikka tahaksin küll jõuda. Tsitaat teosest Eesti kunsti ajalugu. 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel jätkus Eesti kunstielu kujunemine uutes, märksa muutunud oludes. Esmakordselt üsna arvukas poolesajani küündiv kunstnikkond pidi organiseeruma, kunstil tuli leida endale koht ümber kujunemas Eesti ühiskonnas. Kunsti kandepind oli kitsas. Arusaamine ja kunstivajadus ootasid veel tublisti harimist. Eriti jäid publikule kaugeks eesti kunstis esile kerkinud uuemate kunstivoolude sihid. Kui te alustasite kujurina kui palju oli Eestis skulptorid tollal? Tuletame seal siis meile, et leidsin takk, veel elas tasufi 1000 eest 120 meest, isiklikult tundsin, et ei, mul ei olnud juus teda kohata, kuid ma võtsin tema matustest osa siis teine oli, kes töötas meil Adamson Adamsoni, kui ma olin isiklikult tuttav, ma käisin mõnel korral ka Paldiskis ja teda ma mäletan väga hästi, aga juba tihedamat kokkupuuted olid ohti Stacopy Melvikuga nuiamas, mina siis Seltsisin sinna ja nii tulid sinna siis anna mees ja Halliste ja teised. Nii et neid oli siis võrdlemisi vähe. Aga nüüd oleme jõudnud välja vist umbes 60 nii diplomeeritud kujuhini. Aga minu elu kulges algul nõnda, et maalin joonistuse õpetaja nii Tartus kui Tallinnas seni kuni ma oma vaba elukutseliselt teele välja jõudsin ja see oli 1927. Kahekümnendatel aastatel algas meil kodumaal ju hoopis ise lehekülge nii-ütelda meie kultuurielus, kus kõik kunstnikud olid koondunud kodumaale, kuna nad ennem tegutsesid siin-seal väljaspool külmets kohta, oli juba seisis tükk aega töötas Adamson, töötas Peterburis, jaga Pariisis. Veetsin Pärk Toomas ja lõpuks nad koondusid siis kõik kodumaale ja algas siin. Meie majanduslik seisukord oli siis niisugune, et inimesed olid peamiselt oma igasuguste elutarvetega, esmajärguliste tarvete ka väga seotud ja kunsti jaoks nendel palju aega nagu ei jätkunud ja sellest oli tingitud ka see Edgar kunstnikud pidid siis ühte niisugust ülesannet täitma ühiskonnas, mis nendele vähemalt võimaldas eksistentsi ja nii palju, kui sellest jõudu ja aega üle kassis pühendama vabale loomingule. Ja seda tegid paljud ja osa kunstnikke, grupeerus ennast ballasse ühingu ja kunstikooli ümber ja nemad olid siis seotud ehk selle praktilise loominguga rohkem kui need, kes olid ainult keskkoolides joonistuse õpetajad. Kuid mina Tartusse nii, siin ma olin tulnud Lõuna-Eestist ja mulle oli tartu võõras ja nii isiklikke kontakte ei olnud varem, need alles tekkisid seal ja selle tõttu mina jäin sellest nii ballasse Mürgiste eemaleen, aga siiski ma algasin seal juba loovat tegevust ka, aga neid tööväljavaateid oli võrdlemisi vähe veel ja ka töötingimused tööruumide suhtes ja materjalide suhtes oli see veel võrdlemisi väga tagasihoidlik. Ei olnud mingisugust vaid neitsi, mis seal sai tehtud, need olid kõik tavalised nii-ütelda juhuslikud ruumides võik uurides tehtut. Ohtu oli otma, praegu tuletan näki meie, et kas ta ei olnud jahvist 19-l aastal kadril Tartus ja siis ta tuli Tallinna üle, nii et mina koordi ateljeed mäletan, Tartus ma käisin seal ja see oli nüüd küll juba laial tänaval rohkem vähem atrielgi mõõdud ja mõistet nuia dema töö. Nii järg oli tol korral ka väga intensiivne, ta tegi siis tol kohal väga palju nüüd ja mul on nendest mõnedki nii jäänud meelde, mida meie praegu üldiselt tunneme nende bodhide alal. Seal oli näiteks tema abikaasa poolt ei, siis oli nende nende eesti daatide portreed näitaja tegi seal kõik, need olid kõik väga nii põnevat asjad. Kahekümnendatel aastatel oli väga suur organiseerimise tuhindia kunstnikud grupeerusid kasvama tutvust kaudu oma koolipõlvest või muidu oma nüüd ametnikku ahaa tõttu ehk ka oma kunstiliste tõekspidamiste tõttu ja nii nagu ma märkisin juba, et mulle otsekohest kontakti Pallasega ei olnud ja tekkis ballasele rea reas eesti kunstnikud, rühm ja selle selle tuumik oli peamiselt päritud Atsiali pensa kunstikoolist. Sellepärast, et oli, oli Tartus mina ja niisamuti nüüd Randelgia hist, kes hiljem Kappensesse tuli meie ja siis mu moodustasime selle, selle grupi ja sinna ka Jaan Vahtra põrust liitusime hiljem liitus Tallinnast laarmann, atakk golfi, siin olid nüüd mõlemad momendid mõõduandvad, nii see isiklik nii-ütelda tutvus koolipõlvest aga peamiselt muidugi kunsti tõekspidamised. Ja see oli peamiselt, kui võiks ütelda feni kooli orientatsiooni kaudu tulnud, kuna meil ju üksjagu kunstnikke olid õppinud kas Pariisis või Saksamaal või kuskil mujal. Neid jällegi moodustasid nii nagu oma vaateid ja tõekspidamise välja ja selle tõttu tekkis meil neid organisatsiooniga mitmeid agasid tähest ühendus Kultuurkapitali saamise järile. Lõppude lõpuks Üheks nii organisatsiooniks sihtkapitali valitsuse nime all, kes viis läbi üldisi ürit, tõsi ja seal see organi satsioonide osatähtsus siis tubliste langes. Aga see algatus niisuguse kunstiliste tõekspidamiste eest oli siiski selle organisatsioonidest päritud ja nad jätkasid ka oma traditsioone. Nõiad, meie pidasime sihukeste rühmas siiski tol kohal vajalikuks natuke laiemalt ja ulatuslikumalt seda kunstiküsimust võtta mitte ainult lihtsalt nii ühe vaate või nähtuse maha joonistamise või maha maalimise vaid võimalust mööda ka palju rõhku panna otsingutele dial loomingulisele nii küljele ja ma võin nüüd takkajärele kinnitada, et sellel on olnud nii isikliku arengu seisukohast kui ka meie üldise kunsti arengu seisukohast oma tähtsus. Ja tänapäeval on nüüd meie kunstiteadlased ka seda küsimust takka ja välja vaadanud ja nad on ka leidnud sedasama ja on ka küllalt nüüd takkajärele rohkem hinnanud neid püüdlusi, kui see meile tol korral osaks sai, sellepärast et see tundus nii natukese liiga uudne ja väga ohvrem lahkumine see nagu sellistest kunsti traditsioonidest, aga sealt ei kadunud mitte see realistlik suhtumine siiski oma ümbrusse ära. Ta ei olnud vaste nii selgel kujul nõndanimetatud fotograafilise dokumendina, vaid ta oli organiseeritud ja süntiseeritud kujul. Ja see on ikkagi see kunsti peamine siht ja seda me tahtsimegi kätte saada ja Madden mõningal määral me oleme seda ka saanud. Siin on jah muidugi üks niisugune moment ka ette panna, see tegevus tol korral oli väga suurel määral häälestatud saksa kooli pealesõjaaegseid ekspressionismi vaimus ja meile oli see nüüd vastu võtmata tundus tema liiga nii kaootiline ja võõras olevat meie mentaliteedile temast puudus nagu niisugune konstant, kiin tunnetusse ja sihitus mutikese hiljem ju kõik kristalliseerus, see, see võttis pärast ju päris niisugusi ja ilme ja hea lahenduse. Niisamasugune lugu oli ju ka rühma tegevuses, et ka siin see nii abstraktne ja konstruktiivne ja Cupistlik vain teatud määral taandus ka ja liitus ja taas rohkem realistliku vormiga, nii et need arengud on olnud kaunis nii kiireid ja, ja nüüd, kui meil nii lehitsemine kas nüüd raamatuid või siis ka muuseumis, osaliselt mis küll kõik ei ole välja pandud tööd, siis me saame selle arengu käigus seal üsna selge pildi, et need otsingud on olnud üsna nii tõsised ja sügavad ja nad on kõik meie kunstiaru saanud pommist tublisti laiendanud. Nüüdseks tähendab päeval meie suudame juba mitmesuguste küsimuste peale palju paremat vastust anda kui mõni aeg tagasi. Eriti see, mis puutub näiteks kui meie seome ka skulptuuri või Maali või missugust tahes kunstilist lahendust nii arhitektuuri, Lauri, siseruumide ja kõigiga, siis seal tuleb suhtuda sellesse väga mitmesugusest aspektist ja rühm tahtis siitpoolt kaasa rääkida ja, ja tal olid ka omad tulemused. Juba meie esialgse tegevuse ajal mõjutas see tublisti näiteks meie mööblikujundust ja väikesel viisil Jubaka arhitektuuri formee ja milleni me oleme nüüd tähendab väävel välja jõudnud see see eeltöö või niisugune eelaimdus, et olid juba 20. maal aastatel ka meie nii pinnal ja ka sellesama päikeserühma tegevuse kaudu nagu ellu juba viidut. Nii et mõnedki heitusid, mis sellest ajast pärsitud on, kannavad juba nisust konstruktiivset tunnetust ja see on kahtlemata väga tervitatav ja niisugune positiivne nähe ja sellest Õydini rahvusvahelises mastaabis on ja välja kasvanud 20 sajandi arhitektuuristiil, mida me juba nüüd võime kinnitada täiel väärallatsioon isegi niisugusi üliIlmlise ulatuse juba saanud ja siin ei ole näiteks ka nendel sama unistajatel maalijatel ja kujuhitel mitte päike tähtsus systemat tunnetasid seda juba nii ette ja katsetasid, mis on aga nüüd muidugi selle tehnikaga baasidet määratu ulatust saanud. Vaat nii on nende kunsti nii-ütelda probleemidega laut. Mida teie eesti kunstnikud rühma tegevuses kõige tähtsamaks peaksite nüüd hiljem sellele vaadates? Ja no ma mõtlen seda, et Eesti kunstnik rühm aitas väga palju kaasa selle tänapäeva stiili ja ruumitunnetuse kujundamise alal, niisamuti ka kunstimõistmine laiem mas mõttes haarata asja mitte üksinda seda tööd üksinda, vaid tema asetust ka ruumis ja ajas ja linnapildis ja nii need probleemid nendega tegeles eesti kunstnikud, rühm ja see on tema pea peaminega nii-ütelda, positiivne panus meie üldisi kunsti arengusse. Vahelugemisi teosest Eesti kunsti ajalugu. Kunstnikuteed alustas Juhan Raudsepp 20.-te aastate algul veidi hiljem kui Anton Starkopf ja Voldemar Mellik ning umbes seal Ferdi Sanna mehega. Ta on üheks neist, kes andsid meie 20.-te ja 30.-te aastate skulptuuri-le ilme juba üsna algusest peale. Esialgu erinesid tema loomingu printsiibi taga tunduvalt teiste eespool nimetatud kujurite omast. Huvitunud aega, kubismist, konstruktivismist oskas ta neist endale edaspidise loomingu tarvis varuda üht-teist kasutamiskõlblikku esijoones kindla arhitekt toonikaga vormi, selge ja mehise tugevuse ning jõurikka väljenduslikkuse pronksist, naisportreedes ja haljasalade ning ehituste jaoks loodud figuurides aga oma vormikõnes, sujuva joonelisem, pehmem ja ümaram, kuid plastiliselt ikka terviklikult tajutav. Juhan Raudsepa 30.-te aastate loomingus omandas keskse koha monumentaaldekoratiivskulptuur. 1928. aastal käis ta seoses Eesti kunstinäituse organiseerimisega Soomes, kus puutus lähemalt kokku Väino Aldoneni ja tema teostega. Viimane oli just läbinud lühikese Cupistliku etappi oma loomingus ja pöördus tagasi looduslähedase käsitluslaadi poole. Juhan Raudsepa vahendusel jõudis Soome kujuri mõjuga meie skulptuuri. 1934 ehitatud kunsti hoone fassaadile valmistas Juhan Raudsepp kaks pronksfiguuri. Üks neist sümboliseerib tööd, teine ilu. Nõiameil siis nüüd kolmekümnendatel aastatel kerkis üles ka snäkkese juba varem isegi oma kunsti populariseerida, nii palju, kui see võimalik on, ka väljaspool kodumaad ja siin on üks huvitav moment, millega mina seotud olend ja puhtisik isikul initsiatiivil. Ma sõitsin 22-st Nõmmal aastal Soome tutvuneda Soome kunstiga, see huvi oli mul juba, no ja mitmesuguste asjaolu tõttu lükkus see ikka nii edasi ja 20 80. aastal ma seda tegin, tutvusin terve rea soome kunstnikutega ja kujunes välja seal. Ainult et meie teeme oma kunstinäituse Soomes ja see toimus ka 29. aastal. Ja ma olin tegelikult selle kunstinäitusega, käisin siis ka Soomes ja meie no oli seal väga hea. Hiljem jätkusid meie välisnäitused nii Saksamaal, Pariisis kui ka Roomas, siis oli Lätis, Leedus muidugi ja, ja nii. Linnast väljapoole oma kodumaa piire ka viia ja mõnelgi näitusel oli väga hea vastukaja muidugi eriti kõige suurem soomes seal päästjatsiooniga kõige ulatuslikum meie välisnäitus sinna oli siis välja pandud alates väitsnbakist Köderist operatsioonist, kuni siis tolle aja ja kus ka Eesti kunstnikud, rühm oli omaette ruumis, siis oli nime sai oma taidehalli just valmis ja nende avanäitusel ma teadsin seda jama kohe sihilikult. Võtsin selle seisu ette märtsi, kui nemad oma avanäituse seal tegite ja, ja selle ja ma tutvusin seal sisse deferea soome kunstnike käia, seal seda plaanime, siis pidasime ja selleks ka kõik täide ja meie siis saime ise nii kaugele, et ka see soometaidehalli saamise lugu, see seda sai uuritud ja see oli meile väga põnev, et, et me peame Tallinnasse ise soovitame omale kunstihoone ja me saime seda valmis kohe 34 Eesti kunsti näitus oli ka Moskvas 1935 ja sygasvas näitus välja Moskva näitusse kahest asjaolust, Eestiks oli meil siin üks vene graafikute näitus, sellega tikkis teatud isiklikud kontaktid ja toimus 34. aastal eesti kunstnikutee ekskursioon Moskva ja Leningradi ja sealt kasvas ka välja. Nüüd see mõte, et Eesti kunsti näitus teha ja 1935 ja oli ka seal oli teie tööd, seal oli külgaja lohh, muld, alkohol, nii nagu nüüd on nendel talvist näitustel kah, oli peamiselt esitatud postreid reisimist üheks suureks elukooliks. See on selle tõttu, et sa satute võõrastesse oludesse ja kuidas seal siis orienteeruda, kuidas sellesse suhtud, mis sa seal näed ja millest sa nii-ütelda sealt kasu või, või tulusam vaat selles mõttes, et oma silmaringi laiendada. Ja mina pean reisimist küll üheks väga tähtsaks asjaks ja mul endal on õnnestunud ka natukese liikuda, peamiselt küll Soomes, Rootsis, Lätis, sellega mani algasin aga pikema seisu. Ma tegin 37. aastal Londoni, sealt siis Anther Benie Brüsseli, Pariisi ja sealt itaalia mitmesse linna. Juhan Raudsepa Ehitus plastiliste tööde veidi idealiseerivad ümarast laadis on valmistatud ka Tallinnas tornide väljakul asuva fonteni vaagnat hoidev naisfiguur pronks 1936 mis oli üheks vähestest avalikest tellimustest dekoratiivskulptuuri üle. Eesti kunstiajaloost. Siis oli veel üks probleem, nimelt Tallinna süda eriti südalinnapilti natikese paremaks muuta, kui ta oli, kui me meele tullitami näiteks nüüd, missugune pilt oli kahekümnendatel aastatel meie nõndanimetatud rohilises vööndis alates paksus Margareetas seni kuni võidu väljakul välja ringi tulles sealses Snelli tiigi ja Toompea alt ja nii siis sinna oli tekkinud aja jooksul vääga palju juhuslikke. Neid ehitusi ja ladusid ja mitmed mitmed Nietzsche ei moodustanud mingit vanad muljed Tallinnast ja peab ütlema, et kolmekümnendatel aastatel alati seda nõndanimetatud tornide väljakut, mis siis oli näituseväljaku rekonstrueerimist ja terves rohiline, ent viimistleti rohkem vähem nii välja, nagu ta tänapäeval on. Ja Sänna oli siis mõeldud ka paigutata skulptuuri ja minul oli juhus sinnassist jõustata fonteni, mis on tänapäevani, seal saime vaagna, jah, see naine paagnaga, seal see oli, see oli selle üldise nii-ütelda linnakujunduse pildis ka üks üritus siis luht teostas Torritaal loomas skulptuuri kits, see oli algul ühes teises kohas, kui ma ei eksi, mitte siin nõndanimetatud rootsi kantsi poolt kandis, pakkis ja hiljem viidi ta üle vaksali tänavale. Seal ta oli kaua aega, aga praegu on ta seal remontide tõttu ajutiselt aga võetud ja siis roos teostas vist veel ühe kah seal sama ajal ühe Karu motiivist ühe skulptuuri ja veetsin pähki. Linda seisis juba varem seal, kus ta praegu on. Vaat need olid nüüd need esialgsed lahendused sellele rohelisele vööndile skulptuuriga, kuid ette oli nähtud veel mitmeid mitmeid lahendusi. Kas tohib esitada sellise küsimuse tagasi vaadates teie seni valminud teostele? Töö, missuguse kallal on pakkunud teile suurimat rahuldust või õieti võiks küsida, missuguste kallal? Nojah, muidugi, selle peale ei saa küll mitte lühidalt vastata, vaid see on niimoodi, et Ma olen olnud vabakutseline ja nii-ütelda praktiline skulptor, kõik see aeg siis mulle on tulnud tegeleta vääga mitmesuguste küsimustega ja neid lahendada nii oma oma ideelisest kui ka vormilisest seisukohast. Igat üht Moody, aga muidugi üksikud suuremad tööd, mis, mis on olnud ulatuslikumad, need on neid ma olen muttiki teinud nii-ütelda suurema innuga ja ka lootusega, et nendel on nii-ütelda, aja vastupidavus olemas, need muidugi on pakkunud suuremat rahuldust. No võtame kas või näiteks millest me võiksime praegu selle fantayni lahendus seal jaama juures naisfiguur maagnaga siis oli viienda aasta monument Tallinna, mis praegu mäel siis kunstihoone kujut ja terve rida ülema Ma mitmesugusi lahendusi nii monumentaal kui kastikkuratiiv skulptuuri alal, no näiteks Tartus pangamaja kujud siis Pärnus revolutsiooni mälestuse märg ja muuseas, seal on ka üks dekoratiivlahendus, ühe koolimaja fassaadil taim Pärnus tegid, no need on suuremad tööd. Mis pohtreitesse puutub, siis väga popule tänaseks on saanud, jätsime nüüd Kanski portree, mis oli kahelil mürovske ja Nilmyranskimis oli 20 aastate lõpul tehtud ja kus nüüd kuju ise on, oli huvitav, aga ma püüdsin ka sellele huvitavat lahendust saada ja see mul ka õnnestus. Ja hiljem nüüd minu nii kunstnikud kui kirjanikud, Beffest, keda ma tsiteerisin nõnda mõndagi, ma olen suutnud lahendada päris heade tulemustega, aga muidugi neid, mis ei saa mitte pidada, et õnnelik oleks olnud. Kas on siin rutamisega olnud tekkimist, kas on võib-olla mingisuguste materjalidega olnud äpardust, nii et sajaprotsendiliselt kõike seda, mis sa oled teinud, pidada nüüd? Nii hea? Üheks lahenduseks seda ei saa ja vist vähesed seda ka saake. Kui autor ise peaks koostama pingerea, missugused oleksid kolm esimest või viis esimest ja kas selle rea koostamine võtaks palju aega Ei, see ei võta, ma usun küll, et nüüd ööd välja noppida umbes 400-st, see on lihtne ja siin ma paneksin näiteks, kui me nüüd võtame nendest monumentidest, siis paneksin muidugi monumentidest viienda aasta monument kohale esikohale ja sellepärast, et see on küllalt originaalne, olene lahendusse ja eriti veel tolle aja kohta ka ja sobib ka selle selle momendi jaoks, mis ta mõeldud oli, Selteriooli ajada. Ja just just just, ja nii, et see oli ja see võistlus oli küllalt pioneer, seal oli üle 20 kavandi oli sisse antud ja mul õnnestus seal siis nüüd tähelepanu leida nii esimese kui ka teise variandi juures ka teise preemia on ja ja see seda on pidanud ka mitmed need, kes nüüd monumentide ka väga palju kokku on puutunud ja nii väga originaal roheliseks ja sobivaks. Ja nüüd monumendi juures ongi üks kõige tähtsam küsimus, et ta need kaks momenti, et ta oleks originaalne ja et hooliks selle ideega, mille jaoks ta on tehtud kooskõlas. No ja seda ma nüüd loodan, et seda võib pidada üheks heaks lahenduseks see kuidas rahvas, andke andeks, omal ajal seda vastu võtta, ta võttis seda ka hästi vastu, aga väikese huumoriga ka muidugi nii nagu kõikide tööde kohta on seda. Kuna see oli tohu platsil, käikesed seda rahvategevust sisse, mõned nüüd vihjasid temale kui juustukettale või juusturattale. Aga et see ratas või kui, kui nii-ütelda ajastul düna Annika ja sümboolika, et see siiski sobis, seda võeti väga hästi vastu ja ta oli paigutatud ja lahendatud ka nõnda, et seda oli võimalik, nii üht kui teist külge tajuda väga nii reljeefselt ühe ühte ülestõusu ja peale selle ka selle traagilist nii-ütelda lõppu. Nii et need mõlemad momendid olid reljeefi kaudu seal ära märgitud. Üks asi veel ja see on siis üks nendest nii monumentidest, siis mis puutub nüüd nende kalmistu monumentidest, siis muidugi tuleb siin võtta Käsmus Tiidemani hauakujundust ja siis rahumäel Westholmi kohtredest võtaksime Vassisse lemmiranski treigi Janseni paneme tammlaane ja nii edasi tuleb terve rida, nii et viit välja noppida on päris lihtne. Hulgast nuh on olnud juttu siin Tuglasest juba meil varem ja tunglast ma olen mitmes variatsioonis teinud ja väga pika aja kestel võiks ütelda, et see 20. aastal, kui ma temaga tutvunesin ja neljakümnendatel viiekümnendatel ma alles lõpetasin. Nii et see oli ligikaudu seal nõu 30 aasta jooksul nii ja siis muidugi ka teisi maa kõiki olen isiklikult tundnud ja kokku puutunud ja see annab niisuguse küllalt põhjaliku nõudmised postriteeridava suhtes ja seda on ka vajalik. Et ikkagi teatud määral nii modelliga tekiks hea kontakt, siis on ka need resultaadid palju paremad ja õieti nüüd ma kanid modelleeringuid teinud rohkem nõnda et see läheb nii-ütelda vestluse laadis ja siis selles vestluses avaldub see inimeseni vorm ja sinu tunnetus ka paljud kergimine, sel juhul, kui me seda nii väga staatiliselt võtame, siis tuleb tardunud ja niisugune natikese Nov ehk ainult kuivlahendus, mis küll kah mõni koht on väga vajalik, aga temas puudub ehk see tundemoment, mis hakkab postrees. Tingimata on vaja teha.