21. juuni 1009 40. aastal algas mulle peale õige vara. Tolleaegne kunstnik Johanil tuli läbi. Minu poolt läksime koos, teenis majja. See kõik toimus Tartus. See oli Tartu töölismaja tähe tänaval maja, mida praegu ei ole ja mille kohal puudub isegi igasugune mälestusmärk. Meie valmistasime tol ajal ette rongikäiguks. Ja sai seal siis võetud con takte käitistega, töölisvanem mõttega ja aktivistid õige lahendatud väga mitmesuguseid episoodikesi ja yksnalist jäi enam-vähem piltlikult meelde just oma grupeskuse tõttu. Tol ajal teatasid Peetsi vabrikust et peremees ei luba rongikäigust osa võtta. Ja me küsisime siis, et mis ajast on tänu nendele siis on. Nii et kes ei oska isegi peremehega midagi ette võtta kui te tahate välja tulla. Ja siis oli sealt vastu naeru ja öeldi, et küll paneme temaga vahepeal kinni, kuidas see asi tegelikult juhtus, seda oma koha peale näinud. Aga Betsybubliku töölised tulid ka elama. Ja viimaks oli töölismuna nagu mesipuu kus. Ning siis saabus aeg. Läksime välja, oli ilus suvine ilm, päike pimestas ja naljast rohkemgi, imestasid võib-olla punased lipud mis sul aja tagant jälle päikesevalgusel oma selget keelt rääkisid. Üks nendest viidi tööliste poolt katusele ja tõmmati. Näed ja see oli nagu sümbol, esimene sümboolse uutest sündmustest, need käed, mütsid edaspidi maa ja rahva saatuse juhtimise oma hooleks. Ning marssisime alla linna. Ja tee peal oli üks väikene episood ikene veel, mingisugune kordnik tuli juurde ja küsis, kas rongikäik ei vaja abikorra pidamisel. Sellele vastate ta, pean kõige parem, kui nad võimalikult kaugele hoiavad. Korraga saame ise hakkama. Siis saabusime Raekoja väljakule, seal oli improviseeritud. Teiseks nõuded kodanikuvabaduse järele ja saamise tee korraldamise küsimused, mis selle järel esines siis eks kõnelejate ise järgi. Tuv komporteitama juhte kõnelda. Väljak lainetas, juubeldas ja äkki ilmub raekoja ja lipuaugust välja üksurranto pea. Tähtvere parki ja üks osa läks Raadi kruusaaukude juurde kus kodanlus oli pikemat aega mõrvanud töölisliikumise aktivist. Ja keerasime 100-lt Postimehe toimetus, et neli meest neist läks siis toimetuses. Ja rongikäik jäi peatuma. Toimetus oli kohe veel ja toimetaja tuli väga vee veel meie juurde küsides. Kas tulid, et postimehest üle võtma. Seletasime, et me tulime Postimehe toimetust abistama korraliste korraliku lehte välja anda ja küsisime, kas nad tahaksid siis meid selles aidata või meiega koos töötada. Paluti 10 minutit aega nõupidamiseks. Toimetus pidas nõu ja teatas, et ta on nõus. Lehe käsikiri läks toimetaja kätte, tuli ta natukese pärast naastpunasena tagasi, ütles, et tema juhiniseks sellel numbril alla kirjutada. Gunnar kant ja Tõnisson tema siis kohale ametist lahti laseks. Me küsisime, et milles siis asi on ja millest siis pidi väljenduma see kaasaaitamine? Ja küsisime ka seda, kes siis tekst on temale vastuvõetamatu, ta ütles, et temal on vastu võtta ka nõndanimetatud aktsiaseltsile ei ole vastav, et ta soovitas mõelda, kas ta tahab edaspidigi aktsiaseltsi huvisid teenida. Ja siis ta kirjutas sellele numbrile siiski olla. Ning sel päeval ilmus siis esimene Postimees, kus sündmused olid valgustatud mitte kodanluse vaid ülestõusnud rahva seisukohtadelt. Samal õhtal ilmusel teine leht. Sealt siirdusime siis tähtedele. Kus siis esinejad ja publikum omavahel mõtteid vahetasid ja seisukohti avaldasid? Eks selgem episood sellest ajast oli, kui mööda maanteed tähtulegi kasarmute poole tuli, üks punast implit kandev auto ja selle sees istusid kaks armeekomandör, oli auto, peeti kinni ja yks mees nendest rändas siis sõna tõsises mõttes käte, helile koosnevate peade kõnetooli kus ta siis meile ka väikese esinemise maha pidas. Kõneledes sellest, et punaarmee andunud meid abistama aga mitte vallutama. Et punaarmee kaitseb meid sõjaohu, vastas ta sai suure aplausi osaliseks ja rändas samuti ketel autosse tagasi. Sellega oli esimene päev jõudnud juba õhtusse. Tähtveresündmused olid juba pärastlõunal. Ja need olid pärastlõunal ja mina sain juba pärastlõunal korralduse olla järgmisel päeval Tallinnas. Kuna see korraldus tuli partei poolt, siis mõistasin rongi ja sõitsin Tallinnasse. Ja millega siis Tallinnas hommik algas? Vallu ojas Tõnismäel kus oli tolleaegne, võiks öelda aktsiooni staap ja aktivistid. Ma läksin sinna. Ja siis sain korralduse, et tuleb minna ametisse siseministri abinõu ja sisekaitseülemana tuli isalt, siis marssida Toompeal ja minna siseministeerium ja ministeerium oli veider olukorras. Rauduksed ja rookõrred kõigeese kinni, politseinikud seisid seal lahtistele valvuritega valve all ja ma marssisin siis sisse politsei. Soomann oli see mees, kes vastu võttis. Kas teil oli kääre valvel ja raporteeris, aga muidugi mitte, teatasid klõbinat, ootad, ja minister olevat all ja ootavad. Siis läksin ministri poole, võtsin ette, et olen kohale saabunud ja tuli sistele hakata. Tolleaegses isegi kaitse seaduse järele. Siis ei, kaitse ülemal oli õigus. See oli siis peamine toiming. Sellega tuli tegeleda àra, kuulda raporta, jääte kammisi. Nende kohta seisukoha tõttu. Loomulikult tolles olukorras oli, siis peab oma põlluigasuguseid külastajaid. Näiteks pärast seda, kui oli ilmunud sisekaitse ülema käskkiri endise sisekaitse ülema otseselt tühistamise kohta millega kommunistlik partei oli ära keelatud ilmus Jaan Tõnisson taotlusega anda õigus ka Teha, et sisekaitse ülem saab küll tühistada eelmise sisekaitseülemate käskkirju, kuid ei saa tühistada presidendi otsuseid millega omal ajal parteid suleti ja selle tõttu tuli teda siis adresseerida. Edasi. Vastu tulla ja taotlas nõuannet selle kohta, kes ta peab sõitma Saksamaale või mitte-Saksamaale sõitma. Lugu olevat nimelt nii, nagu ta ise ütles, et on mul lihtne naine sõiduaalseks omale sõita ja metoodika pahandust täis. Tema ei tea, mis saatus teda ootab. Ja sellepärast siis ta on sunnitud sinna sõitma. Aga kui tal oleks rahulik elu ootama, läheks maal, hakkaks seal vaikselt elama, igayks kuskil? No mul tuli siis talle muidugi öelda, et küsimuse, kes oled eestlane või sakslane, kus su kodumajarahvas, seda tuleb ikkagi ise otsustada. Minul on selles osas raske seisukohta võtta, võin eksida. Nii ta siis läks ära ja. Tajaid tutvustati. See sündis tol ajal enam-vähem sõjaväelises korras, moosisin, tulid, kannad kokku, raportöörid, genogramm, mis ta täidab ja ma arvan, see ei ole välja käia uimasti, oli võrdlemisi väike. Mehikene. Uksehoidja Andres raporteeris, tema on siseminister riietovide ja uksehoidja. Ja palub luba lahkumiseks. Et tal on ministri juuresolekul uksehoidja, ei tohi istuda. Ma küsisin, kuidas ta siis kodus oma naise juuresolekul, kes ta võib istuda või mitte. Ta ütles, et me oleme ühesugused. Mõtlesin siis talle, et me oleme samuti ühesugused. Istuge. Olin sihiga üllatatud, keda tikksirgelt istus tooli nurga peale. Ja hakkas siis päris valju häälega nutma ja küsis, et kas mina olen siis nüüd ka inimene siin mingil määral iseloomustas seda režiimi mis ministeeriumis oli, aga teisest küljest ka seda, et uue korra võttisist südamest vasta esimesena just siseministeeriumi uksehoidja kogu sellest ministeeriume, rahvast. Ministeeriumiga teie vahekorrad ei kestnud siiski mitte väga kaua. Läbi töötada ja ette valmistada ja peab ütlema, et suurem jagu tööst oli seotud tol ajal just selle majanduse ümberkorraldusega. Tööstuse. Kõndisime piki Tallinna käitisi. Just et kontrollida, kuidas valve töötab. Ja kui ma ei eksi, oli siis selles seal hulgas. Peale minu veel seltsimees Boris Kumm ja veel paar tegelast, kes laudis täpselt olid, ma enam ei mäleta. Hakkasime peale siis Tallinna elektrijaamast. Seal lasti meid ilma pikemate, siis käisime igal pool ära. Kuhu me siis läksime, siis tuli seal teha päris korralik peapesu, et kui kõige niimoodi sisse lasete, siis varsti ta Venemaal ikkagi öelda. Selle vastu aiva jälle tolleaegsed tselluloosi. Mina olen Lauristin. Siis ta ütles, et Lauristini kestahes ühe sammu edasi astud, lasen siin sammas maa. Ja oli tõlga, revolver käes. Tule dokumente ette näidata. Neid mehikesi on siis kiitsime. Meil on väga palju niisugust jooksvalt tegemistel toimingut oli nii tööd jätkas hommikust kella kaheksast igal aastal ikka kella üheni ESL vähemust. Mäletan, kui korral võiksime oma sekretäriga Pika Hermanni otsa päid jahutama, sellepärast statisti kohta jõud, kus seda võiks teha nii et sind paari minuti pärast selle üles otsida. Seal ei olnud telefoni. Millega me nüüd võiksime veel lõpetada? Ja seda riigivolikogu esimest koosolekut, kus Lauristini esines oma kõnega. Ja kui siis tuli tööliste delegatsioon Krulli töölisvanaemaga eesotsas nimel, ma olen kahjuks unustanud mees oli hästi tugeva metallitöölise kehaga, käsuta mustade vurrudega ja kesiselt. Korraldasime selle asja siis nii et enne koosoleku algust siis delegatsioon tuli sisse. Ja see oli tõesti vist eesti rahva ajaloos esimest korda, kust rahvas ka rahvasaadikute ees esines loomulikul kujul. Ja tema siis pidas seal väga lühikese kõne. Ja selle kõne nael oli testi töötav rahvas nõuab Nõukogude Eesti taastamist. Siis hakkas koosolek peale laurestingi tasuma ette kanda ära. Ja nagu me mäletame, seal oli ka siis selge otsus. Tuginedes rahvalt astele. Riigivolikogu kulutab Wella nõukogude võimu Eestis. Ja meie istusime siis seltsimees murraga. Tema oli tol ajal juba siseasjade rahvakomissariaadi töötaja. Istusime kõrvuti ajakirjanikkudel laoseis ja