Tänases hili arhivaar Isaac ess meenutab Joe Trigger Valdo Panti. Viis aastat tagasi palaval heinaga lõpul mis surm meie hulgast parimas loomias, Valdo Pandi raadio ja televisioonikommentaatori, Eesti NSV teenelise ajakirjaniku, kelle loomingu loonud mõtlemapanevalt kaalukas osa Nõukogude Eesti ajakirjanduse arengus. Võidujooks ajaga. Et saade oleks valmis, saate algusajaks ja lõpeks siis, kui ettenähtud saatekavas rutamine artiklite teatri estraaditekstide filmistsenaariumide kirjutamisel nappidel öötundidel sai ootamatult otsa. Otsa sai see, millest Valdo Pant iial puudust ei olnud tundnud. Ajapuudust ei olnud enam, sest tema jaoks oli aeg seisma jäänud. Tähelepanu katkestamine viivuks oma kavakohase saate. Päevakaja tuletab meelde Praegusel hetkel, millal valmistusite kuulama lõunakontserdi viimaseid palasid. Ainult 20 aastat tagasi lendasid Berliini esimesed kahurimürsud pärast Napoleoni sõdasid ja lõhkesid kesklinnas nende kahe kogupauguga kolmanda löögiarmee kaugelaskepatarei lest algas sõjaajaloo võimsaim ja hävitavaim kanonaad. Piki hiiglarinnet anti edasi käsk, mida oli oodatud, millest oli unistatud neli pikka rasket aastat. Tuld Berliinile. Meie teiste jaoks vasardas metronoom kõrva trummidel, seda valjemalt on vaja mõtestada, mida andis Valdo Pant oma ajakirjaniku tööga Eesti tuurile. Viieaastase mõtlemisaja järel oleme nüüd tema juurde tagasi tulemas. Oktoobrikuus toimus Tallinna kinomajas Valdo Pandi mälestusõhtu. Kevadel kaitsti Tartu riiklikus ülikoolis esimene diplomitöö Valdo Pandi ajakirjaniku loomingust. Tema televisiooni publitsistikat on analüüsinud kunstiteaduste kandidaat Tatjana Elma, Naarits. Ja siiski olemalaste hakul. Mida pole aga imeks panna, sest et kogu meie nõukogulik ajakirjandusprotsess, tema suhted rahvaga, osa kultuuri vahendajana loojana ja talletajana alles ootab uurijat. Nüüd on sõna naiskooridel tugevate kiiduavaldustega tervitavad lauljad ja pealtvaatajad teist laulupeo audirigendi, helilooja, vanameistrit ja laulupidude veterani, vabariigi teenelise kunstitegelast Mihkel Lüdigi kes grupi lauljate poolt sõna otseses mõttes tuuakse ja asetatakse dirigendipulti naiskoori kontserdi avalauluks on Mihkel Lüdigi palju lauldud kiigelaul autori juhatusel. Viis aastat on piisavalt pikk aeg, et tunnetada lünka, mille ühe mehe äraminek järele jättis. Selle aja jooksul teiseneb ka raadio- ja teleauditoorium. Uue põlvkonna kõrvus ei helise enam paindinutkelt intoneeritud huumorivarjundiga või ka pidulik olenevalt teemast. Hoopis inimlikult lähedane südamesse minev hääletoon. Veli hella Vellekene laulud nüüd lähevad juba terve inimpõlv, tuntakse, armastatakse ja lauldakse neid laule kõigis Eesti osades. Mitmetel laulupidudel on laulud läinud Mihkel Lüdigi taktikepi all. Vanameister võtab vastu terved sülemid, lilli. Vähe sellest. Koorist eraldus kümmekond lauljat. Nad tõstavad audirigendi kätele ja saadavad pealtvaatajate poolehoiuavalduste saatel aukülal istekohtade juurde. Kohe kuuleme tema vana meisterlikku hinnangut, käesoleva üldlaulupeo kohta. Levis räägib Triin. Nemad Meti kepi mul ei olnudki näppudel kui suurepärast niimoodi reageerisid selle peale. Ja mina arvan, et niisugust laulupeo meil Eestis üldse ei olnud ja võite valvasid. Mõndagi on õnneks alles, eriti raadio heliarhiivis, ennekõike tema laulupidude reportaažid. Kuid jääda oleks võinud palju rohkem. Videolindi põud sundis kustutama pandi tähetunni säravaimad saated, mis nüüd ajakirjandus tudengitele oleksid aegumatu väärtusega kooliraamatuks. Valdo Pant oli ennekõike reporter kirjeldaja mõtestaja totaalne isiksus, kes lummas meid iseenese olemasolemise ja maailma nägemisega. Valdo Pant aatomielektrilaeval sõjaväeparaadil Valdo Pant kaamerate mikrofoniga. Tallinna tänavatel näiliselt mitte millestki paeluvad saatesari loomas Valdo Pant sünnitusmajas või metsaperes laste ja loomadega ühist keelt leidmas. Jutt on kahest väikesest rebasekutsikast kes siin õues on just nagu, nagu koerakutsika ketis, kuidas neli, kus veel on? Et see on siin nurga all ja ja kõik on kohe varjule pugenud, nagu mikrofoniga õue tuleni esinejad läinud, kõik end saba, otsad väljas. Kuidas nemad seda teavad, peljata? Ja on teada juba näini kui vanad nad on. Umbes kaks pool kuud on minu käes olnud nadolid, haige poisikest kuma metsast, nad sain sellised võib-olla 15 sentimeetrit või sedasi. Aga kuidas selliseid iluasju metsast saadakse, meie ka siinsest, aga metsavahel juba mitu päeva. Kevade jäinuetsima siin köin on läpa lohu peal ja läksin sealt heinu otsima ja märkasin jätuks, rebane, läheb, on jänes, temal või midagi oli suus, märkasin, ja hiljem läksin seda jälgima muidugi ja siis tema oli kärmas ära matma, oma saagi joosta ja vaatasin, et oli jänes talle hammaste vahel ja siis kolm hiirt oli ja need mattis kähku lumehange sisse ära või seda tühi ja siis hakkasin märkima, et siin peaks olema üks perekond kuskil ja siis hakkasin mööda metsa käima ja viimati avastasin, et on olemas rebasepesa ja sinna oli veetud siis kokku. Teatresid muidugi emasid, peamiselt part, et põld või neid laane pöisid oli. Ja siis jänesejäänused oli näha seal ja iiresid oli ja siis lõpptulemus oli sees, ain pojad kätte, siis urgu, salli seapea umbes seapea ja see on täitsa neli poega, toob koju terve gastronoomia kaupluse lao hoolitseb hoolega oma perekonna eest, Barbist kuni sealiha, nii, palun väga, võtke poisid, mis vaja, on väga hoolas loom selle eest aga hävitanud kõvasti. No ja muidugi metsas teeb igatahes suurt kahju. Valdo Pandi Reporteritalendist oleme heliarhivaari saadetes kõnelenud niisamuti uutes saatesarjades, mis viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel lausa tulvale eetrisse teed rajasid. Esimese väljamõtleja rollis mõistagi ikka ja alati Valdo Pant. Täna püüaksime jälgida tema portreeloomingut. Pandi kohta on öeldud, et ta ei olnud hea usutleja. Tal oli endal nii palju mõtteid, mida küsitletava mõttekäikudele tingimata lisada tahtis. Rääkijat innustav kuulamine on tele- ja raadioajakirjanduse ometi tundmise saladusi. Tõepoolest kuid veelgi olulisemad on vestleja valik, tema isiku väärtus kuulajale. Ja see, millest kõneldakse. Mõtted, mis välja öeldakse, saavad korralt kogu rahvamaks. Noh, kuidas siis merele läks, kuidas kala sai, täna läks, varsti saime natuke ka arvata, paar tonni ikka püüdsime ära. No teie olete ju hulk aega juba kalu püüdnud, eks ole üks 60 aastat kalur olnud, aga vanades üldse olete 80. aastate välimuse ja jutu järgi küll seda ei võiks öelda, paistab iga 10. Siiski kaluri elu on, sõitke lõbus, elusi meeldib mul väga, sellepärast. Sellepärast näide on ka noor välja veel. Meeldib tuju on hea. Kui tuju on hea, siis on kõige paremini eluga inimene, jätka Vanoreks, just. Vahest nüüd meenutaksime pisut seda kah 60 aastast kalamehe eluga. Mäletate, kuidas teil see esimene püük ja esmakordne kalaretkele minek koliga esmakordne kalaretkele minek oli vilets selle pärast? Meil polnud mitte mootorbaatasid sorude paadid olid ja purjepaadid olid ja väga palju juhtus ette tulema, et kalur ja hinnaredasel päästepaati isegi pidi teda päästma. Niina, teie olete helistanud ka küll ja küll ma olen ma, ma olen küll küll olnud ja ma olen ise teisi pääsenud ka sellepärast, et ma olin päästepaadi kipper omalajal. Kuuldud jutuots on üks vanemaid, mis Valdo Pandi intervjueerija loomingust säilinud salvestatud 1955. aastal. Meistri käekiri on alles kujunemas. Ajastule omane suhtlemisstiil veel äratuntav leidmisrõõmuks tabama kaapandi enda isikupära, huvituda erakordse elusaatusega ajakirjanduslikus mõttes põnevatest inimestest. Kodanlikus ajakirjanduses tunneme sensatsioonilisus kui võluvõtit, millega kuulajat-vaatajat hoida püütakse. Pant otsib erandlikku, mille kaudu väljendub midagi olulist tüüpilist kas üksikinimesele kogu rahvale või ajastule omast. Enne kui mõttega edasi läheme ajastuhõngulist muusikat, et sellega, mis möödanik, paremini haakuda. Rasva ja võõrasel ei. Maaleri. Kui saaks kuiv jää siingi. Kuus. Päike on taevalaotuses Belloneelise maskide ja õpetada nüüd siin veel kaaludega brigaadi kamandavad ja kähku kiigele, kui tanduleri kõige uhkem ei tule ja. Oma tundeist laulan sul ühisel Sinu tulin armastuses Kui vaid üksnes sinu juurde. Kuna voolu sulgudset sind ootan. Isane kuulmata. Nii noor, sa oled olevana tulles ka minu armus. Ikka suletuks. Jätkame juttu valda, pandist seitsme surmalugu. Ja see oli nime piilusin, oli mingisugune tsirkus oli nõndanimetatud ja sellel siis oli siis siin Tartu maanteel umbes praeguse Keskturu juures oli seal üheskoos hoovis oli siis üles pandud seal nii-ütelda looma loomaaedadel, seal oli siis lõvi üks surnud krokodill kindlasti nälg ära surnud ja, ja siis oli seal veel üks ahv oli, ja siis oli üks madu ka, oli seal pisike, ussike oli. Ja nüüd üks taltsutaja oli seal üks Karal Joff mustlase poisteta, taheti tastika lauljad teha, ei tulnud midagi välja. Lõvi lasteaiast. Ja siis ta nüüd. Aga rahvast keegi vaatama ei lähe, 20 sentimaks piletiga. 20 klienti, suur raha, keegi ei läinud, rammimine 10 sentimaks trammi peal, lõige, rahvas käis jalal, raam sõitsid lüüa. No ja mina tulin seal ka ilma tööta ja tegin siis ikka foto. Allkiri oli siis ja fotoaparaat oli kaenlas. Koroljov tuli mulle vastu, ütleb, et teab mis, tule, tule pildistab, lõvisid tule pildistama, läbis, et ma panen pildi välja ja ja et vot on levinud on söömata ja ja pole rahanid, süüta kaader ja mul pole palka ka saada, paneme postkaardid müügile. Et siis poole saad omani poole, mina olen. Läksin sisse Loovia sisse ja Need lõvid olid seal puuris ja ja, aga no kui ta mul ennem ütlesid, nad söömatan, ma mõtlesin, et passisin puuri, tulledeteid pildistavad ära kardadel vägardama, demonstreerin koheselt võttes Saatliku suu lahti ja pistis peasena sapiku. Ma ütlesin, et aga siiski ma kardan, et ta teeb must lõunasöögi ja et panime kinni. Ta tõi lehmaketti, väljasid sisele sapikul ümber kaela ja ja siis ma läksin sisse, aga no mul oli 13 18 niukene puukaamera nagu vanasti nad olid ja see oli pime ja ega see puur ja nad istus nii ilusti rahulikult, pilgutas silmi. Sapikul ühel pool seina, teine pool Koroljohvistus nende vahel ja ja käsi oli ümber sapingu kaela ja kõik panin selle pildi ilusti maid klaasi sisse ja panin kasseti ette ja kõik oli väga ilus, aga pime oli ja tol ajal pildistasin magneesiumi ja võtsin siis selle magneesium lambi ja nii kui siis sähmakas kähistad. Liisi Lõvi karges, ma vaatasin, tainel juba liigutas neid tagumisse jalgadel ja nii ta hüppas, köik tuli puruks, naeruks jääb kohe kahe jalaga mulle peale ja mina võtsin siis noh, aparaat on kolme jalaga seal aparaadi jala otsas, naelgate libises põranda peal, mina mõtlesin siis. Aga jala ja ma ei näinud nurgakese kurku ja suu lahti käpale tegeval kahe jala peal. Ma olen selle aparaadi jaladal täielikult kohe kõrisse, niipalju kui läks. Ja see nii palju ta mõjusalt laskis, kohe tagasi esimeste käppade hammustas selle krõps teisele jala pooleks ühe jala ja siis jalgu varuks. L2 ei olnud aega enam sellepärast jaagu, kus mu käest terasel kruvi keeraks atrat jala külge jää murdus rabelema, sihukesele otseselt aparacebivuse mul ainult jalgu, kus Mahadel? No asi oli nii, momendi eluga seoses ikka. Ma mõtlesin selle aparaadi painidel vastustseenidega, selle momendiga, ma hüppasin siis sellest aiast välja, sest uksest välja kaalnevad seisid ukse kõrval hüppasin aiast välja ja üle aia taha üle aia ja, ja see oli nii. Ja mis kõik elus ette ei tule, lõvi puurist pildistamisest dramaatilise laevahuku nii. Ja ikka leidub mehi, kes on saatusest tugevamad ja pandile selliseid just meeldivadki. Randa kuskil näha ei olnud, aga see reis umbes Loksa kohas olla, ujus maha, aga ma tean, et tekib keerislaeval ja sellepärast ma hakkasin kohe eemaldama vastutuult. Ja tema on siis hästi, nii. Alguses tugevasti kohe ja, ja siis keerasin ringi, vaatasin kruiisilaev, siis vajus siis propeller keerutas, mida täpselt ühel ajal läksid mõlemad laeval korraga, vajusid ära, propeller keeras õhus veeres ülemal keelse tõhustada. Nii et näiteks masinlikku töötas seal vee all veel siis ja siis oli puhas. Ja ma siis vaatasin veidikene aega ja allpool oli palju inimesi allatuult, mina vastutuul sisse ja siis ma hakkasin siis teistele järel ujuma. Korraga tunnen kamp tõmbama keerisesse ja see keeris oli võrdlemisi suur. Ta oli, no ütleme, üks kaks, 30 20 meetrit kindlasti lai. Ja pikkamööda siis seal ma teadsin, mis siis juhtub ja ma hakkasin siis tõmbama. Nii, kõigest jõust tuleb ikka välja tõmmata sellest keerist, aga midagi ei aidanud, tõmbas kerisse Traskeeris sisse ja hakkas siis alla tirima del. Ja mina siis mina siis ujusin püsti ja keerutas kogu aeg kirjutas ringi ja ikka tõmbab allapoole ja vaatasin, et nüüd ongi siis lõpp peale, et siin enam mingit pääsu ei ole. No ja juba v kurguaugust, sädikad juba ja ja muidugi vot siis tõmmake või ju ja ja siis ikka pressisin, aga siis hakkas siis sukad tulid jalast ära, jalgele töö on võrdlemisi tugev, sukad tulid jalast ära ja, ja aga ikka ikka ikka nonii, tõmmanlik, et ma sõitsin ikka peal. Ja siis tundsin, et mul oli Khalifa püksi, tänased püksid hakkavad allapoole kiskuma. Vot see oli mul siis kõige rohkem hirm, et siis enam jalgadega enam ei saa töötada, jalad jalad ära ja jääd ühe käega oleks saanud aega pükse kohendada. Selleks oli, selleks oli ka kardetav, sellepärast käed kõik aega kogu aeg käima. Ja vot just selle momendi peal tuli sisalduks niukene. No mis ta siis oliivid, kas ta oli kas katla plahvatuses või oli siis kui laev esiots läks, et seal ju õhk jäi alla, sissetsehh paiskas välja, aga igatahes viskas mind otsekoheselt keerisest välja kõige veega tükis. Mis? Ja ma ka see. On? Ei no see on no see ja too Ei too. On? Jaa. Eesti tolleaegses ornalistikas kujunes sündmuseks kelme puurist loodud portreereportaaž kui sellise žanri praegu siin välja mõtleksime. Sest tegijad ei ole kunagi suurt zhanri puhtusest hoolinud, olgu Smuul või olgu pant. Kindlasti oleks Valdo Pant 10 aastat hiljem selliselt Helmi Puuri teemale lähenenud, muutuvad ajad ja siis oli see aga uudne leid. Raadio väljendusvahenditest olid sõna ja muusika pandud üheskoos emotsiooni teenima. Homse õnni hingematkev aimdus hingistab luikedega. Tihedal ringina piiravad nad objekti ja printsi, et Luikede pulma pidulikus talituses ühendada armastajate käed. Samal silmapilgul valgustab kuu help kõrgel kaljul võlur rott, parti kurjakuulutavat kotka nägu. Luiged tarduvad paanilise Zirnes. Süda aimab halba. Veel kord pöördub Ottet oma armastatu poole, meenutades tõotust ning vannutades, keda kiiresti lahkuma. Siis lahkub temagi. Vapustatuna, seisab prints üksi keset lagendikku. Hardusega tõstab ta maast üles lumivalge luigesule mälestuse oodetist. Kalleima varana tahab ta seda hoida. Lagendik jääb tühjaks. Üldiselt helgib kahvatus kuuvalguses sünge metsa järel. Tema tumedal pinnal kaugeneb valgete luikede nukker rida. Kõrgel kallile aga lehvitab musti tiibu õel nutilt. Ta on kõike näinud, printsil ei pea iial õnnestuma pidada oma vannet. Noorte õnne kohale on kerkinud ähvardav süngerneri. Vaatlus on lõppenud. Nüüd ütleb publi oma hinda lasena. Viina nüüd vaheajal mikrofoni nende juurde. Kellele on määratud need kiiduavaldused? Siinsamas hubases, kuid siiski üsna tavalises garderoobis õlgadel tavaline pehme hommikumantel. Siin ongi siis väike neiu, kes paneb suure teatrisaali vaimustusest rõkkama. Kõigepealt võtke ka meie poolt vastu parim õnnitlusseltsimees, puur. Olen väga rõõmus, kuid ataki ette minu vana õpetail NSV Liit näiteks alati, et baleriin long on vaenlast külm loidus ja liigset kiitjad. Tore tarkus, kuid vil vanem on tark vanasõna, kuidas töö, nõnda palk tähendab, kuidas kunst, nõnda tunnustus. Rahvas on teie tantsust siiras vaimustuses. Ma tunnen, et rahvas hoiab mind. See on kõige meeldivam teadmine, mis saab kunstnikul olla. Olen selle üle väga õnnelik, kuid te kindlasti olete nõus, et üksi ei saa ju keegi balleti teha. Ja sellega tuleb meil muidugi nõus olla. Suurepärane lavastus, balletirühma ladus tants, printsi osatäitja Artur Koidu ja rokkpartii Verner haiguse väljendusrikas mäng. Kõik see võimaldab noorel peaosalisel rakendada oma talenti. Siiski on hea tunne seda kuulda just noorelt solistilt endalt. Me teame, kui paljud vanema põlvkonna kunstnikud oma esimese edu järel eraldusid oma kollektiivist ja rahvast määrates nii ise ette oma seisaku paigaldamise kunstis. Siin aga on meie ees uue ajastu noor kunstnik, kel juba esimesest lavaosast alates seisab silme ees selge siht. Mitte balletilavamonopol, vaid kollektiivne kunst, mitte isiklik tähelend, vaid oma rahva teenimine ja kasvatamine. Ja pole kahtlust, et sellel teel edasi minnes jõuab Helmi puurkord veel väga kaugele. Puhas emotsioon Kasentiment millele Ringhääling 50.-te aasta lõpul ja 60.-te alguses lõivu maksis tuli see ju kui vastukaal eelmise kümnendi pateetikale ja rangele tekstiga metsale on tegelikult pandil võõras. Tema arsenali tugevaim tulejõud peitus faktoloogias sädelevuses, nende ühendamises ja rõõmus, mis sündis otsekui iseenesest, kui oli leitud sild tabava fakti või ilmeka detaili juurest järgmisteni. Pantali optimist ta kiindus detaili, kuid see oli talle vaid osa tervikust. Tema tervikut iseloomustas aga mastaapsus haare ajas ja ruumis, mille ilmekamaks näiteks sai suure isamaasõja teema käsitlus. Seepärast kohtame panti küpse meistrina harva ühe mehe portreesaateid tegemas. Küll aga temaatilise kompositsioone, milles stuudios korraga kümmekond vestlejad. Sellised olid tema koondportreed õhtu jahimeestega lenduritega, sportlastega meremeestega. Nord Eestist toob mürakaid laineid noor arsti, paisub see lõhkuvaks satsiks takisenda 1000 käeline nooti nagu küüntega purjedes kratsiks. Ja ees on tal sadasid miile veel teed Põhja-Atlandi jääkülmapinda. Ta puhanguis elaks kui õitsuvad veeks. Ole kotkas, löönok, sinnal, rind. Need lai tuhmhallid ja rasked kui Raudes nagu mäe nagu langevat kallides. Harjast harjani on terve kaabelt au. Neid on. Poole salsk kallab su üle, sekund kaks tuleb, tuleb, võib-olla sa kaod üle poordi ta soolases süles. Aga ei, Taimat, vaid tilgake dast sellest laine kolhoosist lööb laev. Korraks rüüpab porduvett korraks ägiselt mast. Siis ta läheb ja siis hakata pool taevast, kuni järgmine tuleb hõiks tarbetuks jääks see, mis Speegandeist välja Ivo ning poomidel veelingul rippuma jääb. Jäänulke ja atlandil. Laev Harrised tast üle lööd raskeid laineid ja müüdavaid hiir. Ja varsti kaob alles. Ja varsti on ööloogi, mõõdab vaid taha jäänud miili. Niisugune ta on meri, vaprate tööpaik. Kuigi meri, see on mitte ainult torni ulumine ja ookeanisügavuses. Sa oled ohud. See on ka murdlainete muusika, kaugete sadamate võlu, päikese sillerdus ja delfiinide vallatu mäng. See on tuhanded uued muljed, mõnusat puhketunnid, merejutud ja lõõtspillilood ühiskajutis. Kõigest sellest vestavadki meile täna vanad meremehed. No mis siis muud kui piibud põlema ja tagant. Ahjaa, leian veel tuttavat, aga otse Vasane täna, seltsimehed, on meil külas aastakümneid merd kündnud merikarud kapten kivisel ja, ja kapten Tõnissoo. Tüürimehed Laanemets ja Taal meremeeste nooremast põlvkonnast ning veealune meremees, tuuker Aleksander Alba, tervishoiu. Lähemale olgu siis täna siin värske meretuul, kostusid kõikide raadiokuulajate kõrvu, tuule ulumine, taglases ja lainete kohin päevi. Kas maksab kohe nii suure tormiga? Äkki mõni jääb raadio juures merehaigeks, meil tuleb veel pahandus. Sellest saame üle, mina tean merehaiguse vastu head rohtu, Hoffmee ajama. Vaata, tarvitseb ainult õõtsuda. Asume keset laeva lage ja kui laev kerkib ning vajub kõik ette või tahapoole, niiet alati laevaga tasakaalus. Kui laevanina kirjandit, siis kummardage poolel EDP kuni ninaga laeva lage puudutate. Nagu laevapära kerkib, siis ma jõuga tagurpidi kaheks kolmeks tunniks aitab noaga nädal aega, seda muidugi keegi edasi-tagasi. Muidugi nädal. Ühesõnaga nagu kuulsime, on täna õhtul õige mitu meremeest kuival maal. Niisiis jutustab vana meremees sadamakai. Ka vanad ja noored Puura ammuli sui ja. Aja olen sain seal Shanghai toonud, näinud aga oli jaakkord surnumerest õngega püük. Symbol sündis siis, kui olin veel poi. Ord ookeanil oli meil kurss otsessi kui käis auku, eristus piiril kinni ja oligi. Niisama hirmus kui tiiger teil kuival maal allveelaeva, mis leiab, saab aega laiaks. Ja siis Hiinas laev, mille sellega sõitmiseks sain keisrilt. Nojah, Aafrika dzhunglis viis kargmend kaisukass. Mul on jäänud unustamata meelde üks öö purjekaga merel. Olime õhtu hakul Muhu väinas ankrusse jäänud, et hommikut oodata koos koiduga tuliuue päeva. Tuul lükkas purje pike mööda, kord ühele, siis teisele poordile, kuni lõpuks leidis kindla suuna. Nii oli see ka Valdo pandiga. Kõigepealt olid reporteri üldse mees, kes teadis midagi igast eluvaldkonnast ja suutis nähtut-kuuldut ka huvitavalt vahendada. Kuigi aeg on edasi läinud ja Päevakaja või Aktuaalse kaamera universaalse reporteri kõrval on tunnustuse võitnud reporterid, spetsialistid, tuntakse vajadust, kas selliste meeste järele? Sest mitte alati paelumeid vahendamise üksikasjalik täpsus pigem suhe toimuvaga ja hinnang selle saava kandvaid reporter kellel on isiklik mõttemaailm ja oma suhe eluga. See on reporter, kes saab korralt kuulaja usaldusmeheks mis tahes seikades. Monteerib, mõtestab ja sellega rikastab informatsiooni, kes muudab maailma kuulajale omaseks, toob tuppa kaugete tähtede maailmaski asjade rõõmudele, muredele kaasamõtlemisest rääkimata. Valdo Pant on raporteerinud Pirita-Kose ringrajal mootorrattavõistlusi rääkinud Eesti põllumehega ja teadlasega kirjaniku muusikuga. Korstnapühkija. Elu palju taolisel mänguväljal kujuneb aga lõpuks igal mehel oma lemmikteema. Pandile sai selleks inimkonna suurima heitluse mõtestamise vajadus. Ühest küljest sõjapidamise strateegia ja taktika, lahingoperatsioonide lahenduskäikude analüüs, vääbjalikute geniaalsus või saatuslikud eksitused. Kõik see inspireeris panti mälu, mängurina ja fakti kollektsioneerijana võib mõista tema kiindumust mängida uuesti läbi sõda kui inimkonna traagilisem kaardipartii. See polnud aga peamine, vaid tulevärk. Kiit sarja põhiteemaks sai inimeste ja rahvaste saatus suures sõjas. Selleks kujunes inimkonna eetilise mina probleem fašismi poolt ajalookaalu kaussidele heidetuna. Ainult selline põhitekst kindlustas sarjale rahva väsimatu huvijad tunnustuse. Meretunne mereavaruse tunne saksa maismaa südames otse sinu jala eest, ainult vaksa võrra sealtpoolt kaitsevõret on 140 meetrit tühjust. 140 meetri kõrguselt langevad alla järsult fantastilise kujuga liivakivikaljud, moodustades sambaid, koopaid, lõhanguid, kuristike kolm Ontika kallast üksteise peal. Ja seal all põhjatu sügavuses. Nagu helesinine pael saksa kretsiani kiharail lookleb Elbe. Alles nüüd märkad, kui hämmastavad kaugused, siit avanevad hiiglaslikud praamid jõel, mis meenutavad männikoorest laevukesi linnakesed, mis meenutavad mänguasjade kaupluse vaateaknaid. Keegi kohalik loetleb vaiksel häälel. Selle silla lasksid õhku fašistid. Asula hävitasid lendavad kindlused. See põles maha. See tehas oli mineeritud. Seal oli lahing. Seal langes mu isa. Aga seal kaugel allavoolu. Dresdeni ja maisseni taga on torg au. Ja vaata. Nüüd kuuled sa midagi hoopis muud. Kuulet teistmoodi laulu. Sealt päikesetõusu poolt tuli täna 20 aastat tagasi Elbele sõdur-vabastaja. Sealt tulid need, kes olid üle elanud taandumisvalu. Bresti Smolenskis, Sevastoopoli, Jaboro, kino, kus taganeda polnud enam kuhugi. Need, kes rinnaga kaitsesid Moskvat, nälgisid Leningradis, klammerdusid maasse viimasel meetril enne Volgat, kuid ei alistunud. Tulid need, kes haavadest nõretades vapustasid maailma ja lõid puruks 300000 mehelise Pauluse armee kes läksid tulle Velikije Luki lumehangede Scurski tolmus valgevene soodes toonil neprile, Nestril toonaul Vislal ooderil Elbe poole rühkisid need, kes olid talunud kohutava sõja suurimaid ohvreid. Surunud põlvili Hitlerliku annastus armee ning alles eile sisse piiranud Berliini Elbele tuli nõukogude armee ja õhtu poolt tasid talle vastu liitlasväed. Sealt tulid need, kes Egiptuse piiril El Alameini all lõid puruks Romnely ja meredel töönitsi ning tõid pöörde sõtta. Läänerindel. Kes tegid maatasa Saksamaa linnad ja Atlandi valli, kes tulid, relv käes, Euroopasse ning surusid põlvili fašistliku Itaalia. Ei olnud sõduri süü, et veel selgi tunnil 20 aastat tagasi üle nende peade sepistati sobinguid Hitleriga, liitlasmaa nõukogude liidu vastu. Täna 20 aastat tagasi langes teise Valgevene rindevägede kätte viimane fašistlik kindlus Ida-Preisimaal meeleheitlikult võidelnud Pillau ning statiini linn Oderi suudmes. Praegu 20 aastat tagasi aga valmistusid stardiks Berliini kohale 1486 Nõukogude rasket pommituslennukit. Linnatsentrile seni tugevaim hoop õhust. Operatsioonileppenimi oli tähendusrikas saluut. Nii saluteerisid lendurid liitlasvägedele, kes kohtusid Elbel võidulipu heiskamise. Nii oli jäänud ainult viis päeva. See oli täna 20 aastat tagasi. Sarjas oli pant leidnud enda jaoks olulisema üksikportree test oli ta jõudnud kogu nõukogude maa patrateerimiseni. Sarja 313-st saatest vaatab meile vastu ka eesti rahva ja tema sõjamehe heitlus aegade portree. Tänane heliarhivaar saade oli pühendatud Valdo pandile. Saarte koostas Ivar Trikkel.