Tere õhtust, keskekuulajad. Tänased võidupäeva mõtisklused on aedas Lutskelt. Teieni toob nätherma saarem. Millest algab see kõige kohutavam inimeste elus? Ma ei arvanud iialgi, et tuleb aeg, millal sellest sõjast saan mõelda, jutustada kui millestki abstraktsest kaugest. Ei, see ei ole siiski päriselt nii. On ju see, mis ma olen, mõtlen ja teen. Nii suurel määral sündinud tollal nende lõpmatult lõpmatult pika nelja aastapäevadel-öödel. Kuidas tungib inimese ellu ja üldse, kas saab esitada niisugust küsimust? Ei, pole mõtet ennast petta. Ja ma tean, et ta tuleb nii mitut viisi omamoodi igaühele. Ja igaüks võtab seda nii, erinevalt vastu. Tuleb lihtsalt endale selgeks teha, kuidas ta minul algas. Aga mispärast just praegu, täna ma mõtlen juba mitu nädalat, miks see on muutunud mulle nii tähtsaks? Arvatavasti sellepärast, et praegu räägitakse nii palju sõjaaja lõppemisest. Aga lõppu ei saa ju olla ilma alguseta ja isegi naljakas mõelda. Vaata, missugused tarkus oma praegu leidub. Ja siiski kui omane on inimesele ükskõik, mis asja isegi kõige lihtsama seletamiseks võrrelda ja vastandada püüd endale selgeks teha asjade sisu. Aga kui ei ole jõudu esile tuua kaugete üle olemuste kogu teravust, siis tahaks nii väga suuta kõike läbi mõelda sellest samast lähtepunktist. Kord kui me kõik olime kolm ja pool aastakümmet nooremad Umbes kaks aastat hiljem kritiseeriti ühel parteikoosolekul teravalt kedagi ohvitseri härrasliku kõrkuse pärast. Ohvitser oli pikakasvuline suurepärase rühiga veel üsna noor mees, tulnud vanast kodanikust armeest. Ta oli algusest peale osa võtnud rasketest lahingutest ning korduvalt oma tegudega tõestanud mitte ainult kartmatust, vaid ka küünilisuseni ulatuvat surmapõlgust. Kui tema juuresolekul läks jutt inimese käitumisele hingus tõmmuste hetkeks nagu enesesse siseneda, lausus mõtlikult. Teate, minule on sõda nagu sport. Hüvetamine. Tõepoolest, kuidas saab vapper inimene, kes viib lahingusse sadu sõdureid, vastutab nende elu eest selle maatüki eest, mida ta kaitseb või vaenlaselt tagasi võitleb, uhkeldada ümmarguse laua, rüütlik kõrkusega. Ma kuulasin vanemate seltsimeeste põlastavaid sõnu ja minu nördimus oli sarnane nende omaga. Temaga rühikas hoolitsetud välimusega oli viisakalt tähelepanelik. Ja kui temale sõna anti, ütles ta, et kriitika oli õige. Sõjas on kõik väga tõsine kuid tema sõnu ei tõlgendatud õigesti. Võitluses on alati palju enese jaotamisest. Ma suhtusin tollal üldse umbusklikult ohvitserliku professionalismi niisugusesse, mis lähtub vanast kasti erandlikkusest. Siin aga, nagu mulle näis, oli tegemist mõttetu bravuuritsemisega. Kuid kas ma mõistsin tollal kõike lõpuni? Aga mina ise millal mina tundsin, et sõda see on suur enese jaatamine igaühele. Me lahkume Tallinnast. Eile õhtul läks ilm lõpuks pärast udust hommikut ja sajust päeva selgeks tuuliseks jahedaks. Järgmisel hommikul paistis päike Eva jäälõhkuja Suur Tõll, millega meie sõitsime, õõnsus tugevasti. Jõudsime sellele viimasel momendil just enne trapi üles tõmbamist. Olime ilma pakkideta. Minul oli vintpüssi, kaks püstolit, mõned granaadid ja ei tükikese leiba. Öö vaevlesin ära, leivapätside riidal istudes ei olnud küll mõnus, aga kõht oli täis. Sisada kutsusid kaks madrust, kuuldes meie kergest varustusest mind ja Jaan Jensonit, kellega töötasime ühes toimetuses ülemisele tekile hommikust sööma ja merd vaatama. Tegelikult aga olid nad vahist vabanenud ning tahtsid kuulda uudiseid Tallinnast ja nagu hiljem välja tuli ka kaarte mängida. Mäng läks kuidagi laisalt ning varsti vaibus ka jutt. Igaüks meist tahtis omaette olla. Juhtus ju eilse ja tänase päeva jooksul midagi nii tähtsat, mille üle tuli sügavalt mõelda. Sõja esimese kuu jooksul toimus üldse väga palju meie elus nii minu teele juhuslikult sattunud madruste kui ka jaanija minu enda jaoks, kes ma olin alles äsja astunud iseseisvasse ellu. Ümberringi laius ääretu, merimastide kohal rippus parv valgeid kajakaid. Kõik neis nii rahulik ja muutumatu. Kuid ahtris sõitis raskelt laineid lõigates ristleja kiirov. Tema tagaga loendamatu hulk miinilaevu kaubalaevu, reisilaeva. Mõnikord tormasin nagu päikesest endast välja, kurjalt mürisedes mustad lennukid ja merest kerkisid elusad vahutava veesambad. Radisesid kuulipildujad ja siis saabus jälle vaikus. Kõik see ei paistnud mulle eriti ohtlik. Mind oli samuti lapsest peale harjutatud mõttega, et sport Ta ei ole ainult hea ajaviitevahend, vaid ka iseloomu kasvatamise kool. Kui soovite vastupidavuse kontseptsiooni väljatöötamine. Surma ma ei uskunud, haavata saamine, aga isegi raske vigastus, see on lõppude lõpuks anda inimlikule mehisusele. Oli mitu kuud viibinud rindel tegutsesin toimetuse sõjakirjasaatjana. Olin näinud tapetud, olin näinud, kuidas surrakse oli näinud isegi seda, kuidas lasti maa reetur. Kõik see oli kohutav. Kuid selles saatanliku sündmuste keerises ei suutnud kõik sind veel tervikuna haarata. See ei olnud veel täielikult katkestanud niidid minevikuga. Võib-olla sellepärast, et mul oli kodu kodu vaikselt tänaval, kuhu võisin tunniks-paariks pageda. Kata aknad ja laualambi mõnusas valguses lugeda lemmikraamatuid. See oli tükikegi harjunud rahulikku maailma. Minu mõttelõng läheb sassi. Madrused minu kõrval, hüppavad püsti, haaravad kinni reelingu servast, nende näod on hallid, pilgud suunatud otse alla merre. Siin pöörase kiirusega läheneb kahele Vahur ribale. Sekkunud teine kolmas. Aeg oleks nagu seisma jäänud selles voolus. Kuumaks. Laev pöörab ootamatult ringi risti vastu sõidusuunda. Ja kaks vahutama. See on kiitus kapteni külma verelisusele. Jaan, vaata tähelepanelikult, madrused, tema näol on nagu alati heasoovlik, viisakas naeratus. Haad, kuidas on, kui selja taha jääb kõik kodukõik, millega sa oled harjunud? Ta nagu loeks minu mõtteid. Nüüd ei ole enam midagi jäänud vanast harjumust. Ei pruugi uskuda oma surma, kui sa oled väga noor, ei taha seda uskuda. Kuid sind ümbritseva maailma halastamatu sam, vaieldamatu. Ja nüüd muutub kõige peamiseks sinu kohus olla seal. Aga kas saab inimene selles ebaharilikus maailmas surma naabruses väita et temale on sõda ainult enesejaotamine ja palju, väga palju kordi vastandasin mõttes sedasama parteikoosolekut ja seda päeva, seda tundi, millele igaühest meist sõda tõrlusjagamatult välja kõik, milleks Me sünnime sellesse maailma. Ilusa linnalähedase maja mugaval verandal elasime juba kolmandat päeva. Meie nüüd olime vabariigi ametiühingute nõukogu esimees Jaanus ajakirjanik Andrejev ja mina, tema kolleeg kutsealal. Me evakueerime kõik Tallinnast, siin aga sattusime juhuslikult kokku ja asusime ühte ela. See juhtus siis, kui meie ešelon lagunes seal samal momendil, kui sakslased Fischer purgi juures sulgesid blokaadirõngas Leningradi ümber. Päeval tammusime Laadoga kaldal kaide juures oodates võtmist. Õhtul tulime tagasi sellesse põliste mändide all olevasse majja. Ja siis ootas meid veel noor vaikne nukra silmadega perenaine. Tema külge liibosid kaks poisikest. Üks oli umbes kümnene heleda hüttimifraks Andružali kuuene. Laual lõhnasid praetud kartul. Õiget kohta leidmata ja ka teda söödavad head inimesed ning ergutavat lahke sõnaga. Me teadsime, et tema mehe kohta tuli juba üle nädala tagasi matuse teada. Aga ta uskus, et see on eksitus. Et koolja koputab ühel ilusal päeval jälle nende klaasuksele. Ja siis siis on kõik endistviisi rõõmuse lõbus. Kord külmetasin järve kaldale, tulin tavalisest märksa varem tagasi, meie verandale. Heitsin tasa, pikali diivanile. Veidi aja pärast kuulsin läbi une kõrvaltoas hääli. See oli Mischa, kes pärisema vastastele väga vaikselt. Mis pärast need võõrad onud meie juures elavad? Miks nad räägivad omavahel võõrast keelt? Kas neil on saladused või räägivad nad halba? Ei, pojake. Meie maal ei ole võõraid. Räägi vendadega oma keeles. Selles, mida ema neile õpetas, nagu mina sulle. Nende keel on neile omasem. Aga miks nad söövad meie juures? Ma nägin ise keldris ei olnud kõigest kaks kutti kartuleid. Vaikus ja siis väga tasa, kuid kindlalt öeldud sõnad. Aga neil ei ole sedagi. Neil ei ole ka emasid ja kodu ei ole. Aga mis sa siis tahad, suletud ukse taga ise oma kartuleid süüa? Jälle paus ja siis lausub poisi hääl mõtlikult. Ema ristida. Ei, nii ei ole hea, ei tohi. Mis võib olla tugevam ema jõust? Tol ööl me peaaegu üldse ei maganud. Oh kui palju oli igaühel meist vaja mõelda. Sain teel haavata kuivaks jõudsime Laadoga järve teisele kaldale. Haav ei olnud teab kui raske ka niisugune kõrge säärega saabast vasakusse jalga tõmmata ei saanud. Ja nii ma siis olin üsnagi kummaline kuju, kelle välimus ei vastanud kuidagi ettekujutusele kangelaslikkust paremas jalas, läikima löödud säärsaabas vasakus suur kaloss, millest paistis välja oskamatult seotud jalarätt. Pean ausalt ütlema, et ma ei olnud oma väljanägemisega sugugi rahul. Ja seda vaatamata pommitamisel kõhu tühjusele ja paljule muule. Ise iseloomustaks noid aegu. Aga kui sa oled noor, siis ei ole sinu välimus ainult kest. See kehastab väga paljuski sinu isiklikku suhtumist kõigesse ümbritsevasse. Pärast pikka ringiekslemist jõudsin lõpuks kaugesse siberi stepikülla oma varem sinna evakueeritud vanemate juurde. Nad elasid palkonnis, väljas olid käre talv. Teen hakkas haav mädanema ja mul tuli arsti nõudmise peale nädalas paar voodis lamada. Juba esimesel päeval, kui väikeses aknas hakkas kustuma punase talvepäikesevalgus astusid tuppa pidulikult vaikides kaks suur ätikutesse mässata naist. Nad panid midagi lõuale, istusid sõnagi lausumata pingil. Istunud minuti diviis jätsid nad hüvasti, lahkusid. Veidi aja pärast tuli aga väga tõmmu ja kärmete liigutustega vanaeit. Kuid oma energilisusele vaatamata ei alustanud temagi jutt. Pannud samuti mingit konksu lauale, hakkas ta kaastundliku ja valuliku pilguga mind silmitsema. Rohkem sellel õhtul visiit ei olnud, kuid laualt leidsime mitmesuguseid maiuspalu, siberi präänikuid ja pelmeene, magusat ja hea kakaovärvi, ahju, piimavesi, igasugust muud toidukraami. Järgmisel päeval tuli tugevasti longates tuppa hiiglasekasvu vanamees. Tema pani samuti midagi lauale, istus ägisedes pingile ning sügas kohmetunud oma karvase lõuaga. Minu imestuseks hakkas tema teistest külalistest erinevalt rääkima. Jah, näedsa, missugused on lood, lausus ta kähisi häälega. Olen siin külanõukogu esimees, et tulin vaatama. Mind liigutas niisugune hoolitsusega. Kuid üldse oli olukord ikkagi arusaamatu. Nii need vaikivad visiidid tolle aja kohta, helded, kingitused ja muidugi kaastundlikud pilgud. Kuidas siis vastas vanamees minu küsimusele, mis siin arusaamatut on? Naised kuulsid, et sa tulid meile, sina oled meil külas esimene haavatu. Kuidas nad siis ei pidanud sulle au osutama sind vaatama tulema? Need mind kummitama panevad, visiidid ja kingitused kestsid veel palju päevi, niikaua kuni olime kõik seal omavahel tuttavaks saanud. Siis muutusid meie vastastikused suhted lihtsamaks. Sõime seal nagu oma inimesteks ja ka tööd ja tegemised olid meil ühised. Kas teate, millal maa muutub ühekski kantseks raskeks rauaplaaniks? Seesama maa, mille laps ostab oma esimesed ebakindlad sammud ning seejärel mõõdab oma pikkade elupäevade lõpuni loendamatuid kilomeetreid. Millal ta siis muutub niisuguseks kurjaks, julmaks, võõraks. Sa tahad leida temas varjupaika, temaga ühte sulada, muutuda nähtamatuks, aga tema? Ei. Tema ei anna järele. Millal see siis nii on? Läheme mööda lõpmatuna näivat kingu harja. Lühikese talvepäevavalgus hakkab kustuma. Meid on kaks Aleksander Aben pikk, turske massiivse nurgarise näoga ja majori ternidega paguneil ja mina tema alluv, täis lugupidamist ja veel lihtsat sõjaeelset inimlikku sümpaatiat tema vastu. Meie läheme ja läbipaistvas sinitaevas kusagil tagapool sünnivad järjest tugevamaks muutuvad helid. Algul me neid isegi ei kuulnud, lihtsalt tekkis tunne, nagu oleks midagi muutunud. Oleme ju sõjas, kus kõik on ootamatu. Ja siis hakkab selgesti kostma tüütav undamine. See tuleb ikka lähemale ja lähemale. Apen seisatab tal minust umbes viis sammu eespool. Siis pöördub ta ümber ja vaatab üles, kuna teised on ka ja vaatan sinnasamasse elus nagu võib-olla ilus, ainult idama ornamentika geomeetriline täpsus. Läbipaistva taeva taustal ujuvad kahes reas mustad, laiade tiibadega linnud. Ujuvad nagu saatusest juhitud elutud oma riviis häirimatult oma liikumises. Undumine taevas vahelieneb, muutub nõrinaks. Mäenõlval kahte pindaaži peab jõudma sinna. Tahan hüüda. Kuid samas kuulenaabeni häält heidan maha, heidan maha. Line rumalus viskuda maha siin kõige väljapaistval kohal. Sinna jookseme sinna, püüame rohkem žestide ja miimikaga selgeks teha, selles õhku lõhestava mürinas. Ja ainsa sekundi jooksul jõuan näha nii palju, kuidas Aabel kätega pead kinni hoides viskub pikali lume kirjumiga kaetud maale. Ja nende nii ihaldatud pindaažide. Ometi kättesaamatus kauguses. Esimene pommituslennuk seal taevas laskub õhtupäikese kiirtes hõbedaselt sädeledes vasakule, tiivale tormab kivina alla. Tema järel teine, kolmas, neljas, viies rohk. Midagi ei näe, viskunud samuti maha, hoian kätega pead. Ümberringi on põrgu undamine, gridisemine läbi suletud laugude paistvalt lõõmavad tuleleegid. Ja siis kostuvad, kõikjal raputavad, lörtsivad, neelavad üksteisele järgnevad gigansse, vasarahoobid, hoobid vastu vappuvad maad, maad, mis korraga kaotab oma pehmuse. Konarused. Lohud muutub nagu hiigelValtsidest läbistatud ääretuks, ühetasaseks raskeks metallplaadiks. Maa peab vastu panema löökidele kõmisev ta vajub raskelt löökide all kehtib välkkiirelt üles oma endisesse asendisse. Seda raudselt jäikust, seda Petruvad vastuseisu. Ma tunnen iga oma keha rakuga. Tema maal ei ole praegu asja minuga, meie kõigiga. Tal on vaja vastu panna, et tal on vaja vastu panna pääseda selleks, et elada. Et temal jälle kasvaks rohi, õitseksid värvilised moonid. Ja väike tüdruk ruugete patsidega võiks rõõmsalt naerdes taga ajada kirjuid, liblikaid. Kõik vaikib. Mitte otsekohe, eelsisisemad hõõguvad killud, kusagil variseb liiv, midagi põleb. Kustuva taeva valguses näen lähedal kahte mustendavad auku. Seal, kus oli blindaažid. Seal ei jäänud keegi ellu. Astun paar sammu ja komistan. Siin ei ole just siledat teed. Aga siiski on pagana hea, et tema see meie maa nii konarlik Hospidali palatis valitseb erakordne ärevus. Õied riputavad akendite kardinad, voodite vahele on ilmunud põrandariided. Erilise hoolitsuse objektiks on minu kõrval olev tühi voodi. Egopylambaas kohevate männi okstega. Kusagilt ilmus välja paks suletekk, kerged nagu suvised pilved, padjad. Meeleolu on ülev nagu suurte pühade eel. Homme tuuakse siia kangelane, teatas eile konfidentsiaalset õde perenaine. Tänaga ütles peaarst armastusväärne Ivan Jakovlev, lits kõigi siin olevate haavatute. Ehk nagu näid, harjumuse järgi hüütakse haigete suur sõber. See on esimene Nõukogude Liidu kangelane, meie talis. Kõiki haareskannatavad ootus. Ja lõpuks on ta meie seas kaks sanitari kannavate kanderaamiga sisse ja aitavad vooliseid. Ivaniakolerid, õed, mitu arsti, kõik on heasoovlikult säravad, abivalmis. Lõpuks elevus vaibub. Ja elu meie palatis läheb harilikest rööbastesse. Silmitsi mäe huviga oma uut naabrit. Kõige järgi otsustades on ta keskmist kasvu mustapäine rõugearmid näol. Teame, et ta nimi on Petrohvetan leitnant tankist, et põlv on purustatud. Ja arvatavasti tuleb jalg amputeerida. Teame ka seda, et viimases lahingus kangelase nimetus antidel märksa varem tõesti seda veelkord, et ta on selle au täiesti ära teeninud tema tanklasti puruks ja tal oli võimalus vaenlase automaatorid eest ära minna kuid ei teinud seda, otsustas katta tema tanki saatnud sapööride taandumist. Ta tulistas viimase võimaluseni käsikuulipildujast. Edasi võtsid sündmused meie balletis ootamatu pöörde. Kõik algas lõuna ajal. Tema tõmmud mustlase silmad muutusid äkki kurjaks. Ei, poisid, mis te seal närite ja minu poole pöördudes keskis näite siia, mis seal taldriku peal laiali määrid. Tol päeval oli kangelasel erimenüü, mis palju erines meie tavalisest pohhist pudrust, Ihahhaa tähendab kaerapudrust ei teki sellist. Siis sõidab väga kiiresti aruga suletekist vaasist spetsiaalselt tema jaoks välja otsitud ilusast pidžaamas. Ja ta küsis mitte midagi head, tõotav häälega viisakalt õe käest. Kas ta võib loota peatsele kohtumisele arstiga. Peaarst ilmus kohale otsekohe. Meie kangelane tänas viisakalt Ivan Jakovlev mütsi ning esines tema ees järgmise avaldusega. Ma tean, et Torop, et siis on 22 kirikut. Hospital asus tõepoolest selles vanas vene linnas. Ma tean, et siin laskis ennast laulatada Aleksandr Neski aga mina, leitnant Petrov, ei tulnud siia kiriku pühale, vaid ennast ravima nagu Nemad kõik siin. Ja Petrov tegi käega laia žesti. Ja meie kõik daame kiiremini tagasi rindele. Ja sellepärast on ravile vaja kõiki ühteviisi ja loomulikult ka toita ühteviisi. Ning ka voodi peab ühesugune olema. Teinud väikese pausi, naeratas Petrov kavalalt oma mustade silmadega ning lisas. Aga kui vaas on ette kirjutatud individuaalse diagnoosi korras, siis sellega võib nõus olla. Peaarsti nägu läks kohmetusest punaseks. Aite ütles ta vaikselt palatist lahkudes. Õhtul ütles Petrov mulle. Ma ei tahtnud teda solvata, ta on väga meeldiv inimene. Aga tead, autasu antakse mul sulle ükskõik kellele mitte sellepärast, et see oleks mandaat ERA kordsusele. See on aite, kui tahad hinnang meie tegude eest ja kõik. Ning sellepärast ei ole vaja neid maasikesi sulepatja. Ma vaikisin, ta oli oma lihtsuses nii suur, et tal oli õigus rääkida võrdsusest ka minuga. Ja ongi, kõik. Aitab mälestustest. Käes on kesköö. Varsti sünnib uus, väga tähtis uus päev. Suurte tegude aastapäev. Päev. Millal 30 aastat tagasi lõppes kanonaad lahinguväljadel. Sõda oli igale sellest osavõtjale mehistumise aeg.