Kirjutamata memuaare akadeemik Johan Eiffelt sündinud 1893 paides helisalvestus 1979 teadlase kodus Tallinnas. No minu lapsepõlvekodu on endine Järvamaa, mina sündisin paides linnas, isa oli tööline, tema proovis ka äri ajada, aga ärimees ta ei olnud ja lõpetas oma elu. Põllutöölisena Viiu metsamõisas. Son Väätsa valla piirides ja elasime seal kuni 1904. aastal, kui mina sain juba 10 aastaseks, isa suri, siis emaga kolisime linna tagasi. Siiamaani ma mäletan kahte pilti, ma olin siis viieaastane, kui esimest korda sattusin. Reisisid tallu Pärnu jõe ülemvoolul, nõndanimetatud ohakajõel Paide lähedal. Mina sattusin sinna õega kevadel, kui toomingad õitsesid ja seal jõeäärne oli köik täis domingaid ja k-d talust Kunigeenivust vett võeti, see oli ka kõik domingatega kaetud, mindud läbi õitseva dominga põõsaste ja puude, teine mulje, mis mulle järele jäi kunagi isaga läxine kevadel vara Mündi mõisa maadel ja kus talupojad said niisugused soostunud ribad mõisapõldude lähedal ja ärisid ise ülesse, siis oma juba talude laiendamiseks. Minule eriti suurt mõju avaldas just maa parandamistööd, mis väga primitiivselt sel ajal tehti, aga see hakkas mulle huvi pakkuma, sest järgmisel suvil mina nägin juba neil maa läppidel, mis olid ülisaritud käsitsi, kusagil kuused juuritud. Nägin juba üsna lopsakat rukkipõldu, see eriti minule meeldis. Teiseks, kui me mündi poole läksime Tallinn-Paide lähedal, seal on palju soostunud niitusi, need olid täis, õitsevad kullerkupp ja nurmenukk. See oli põrutav mõju ja need pildid silma siiamaale, et sellest on juba üle 80 aasta minu, siis tekkis huvi taimede vastu paides elasime tädi majas, kus emal oli seal toakene, tädil oli ka aed, mis nimetati siis rohuajaks. Muidugi esialgu see oli vist looma pidamiseks, sest Paide linnas peetikki lehmi aga pikapeale kuiva noorsugu kasvas, siis hakati seda rohumaad üles harima puuviljaaedadesse köögiviljaaedade, eks. Ja mina mäletan just, et tädil minule kõik see rohkem meeldisid üks teeriba, mis oli kahelt poolt nii täis istutatud püsililledega ja olid nõndanimetatud väikene aiamajake, mida sel ajal nimetati Loveks Saksa keele järgi ja see oli minu armsam koht, kus mina terved päevad istusin ühteteist aisse. Nokitsesin kunagi tuli tädi otsusele. Temal osa marjapõõsaid on üsna viletsad, eriti need, mis otseselt just see plankaia lähedal kasvasid ja tema ütles, et võta juku, sina omale siin paar põõsast, kasvata ise omale marju, mis sa minu käest neid ootad. Ja tõesti, mina hakkasin siis vaatama, et olid juba vanaks jäänud, põhised viletsad põhised. No mina hakkasin ska väetama, kaevasin selle kõik ümber ja paari aasta pärast minul minu põhised kandsid hoopis rikkalikult marju, kui tädipõhised. Nii tädi ütles, et liiga palju on, sul jätkub kaheski põhisest. Anna mulle kaks tagasi, ma küll pahandasin, aga siis käisin kaks tagasi ses kahes minul küll jätkus, teine samm oli, tädi kinkis mulle vana õunapuu seal seest juba õõnestanud. Ma siiamaani mäletan soli suits. Ja see oli minu lemmik sort ja siiamaale minu mõttes üks parimatest Eesti sortidest. Mina hakkasin ravima, täitsin nii tüvi, selle telliskivipuru ja siis naabriperemehe käest sain sealt ega krohvi vähe ja see hakkas kosuma, saagisin osa maha ja nii, et jälle tuli, nii et uued võsud hakkasid andma head saaki. Toredad suured õunad, mina nüüd ei oskagi saada oma suvila ajas ja tädiga siis ütles, et sul on käsi, et sul kõik asi nii läheb. See mulle muidugi meeldis, aga pärast tekkisid pahandused. Mina hakkasin tassima metsast. Ehk maikelluke siis olid mõned teisedki roomavad taimed, istutasin aia äärde sinna, aga nad ronisid tädi maasikapeenart Elle ja köögivilja peenardesse. Nii et mul tuli kähku see kõik ära koristada, aga siis tekkis juba teatud niisugune tung kohe eksperimendi järgi. Ja tõesti see otsustaski juba siis tulevase ametivaliku peale oli linnakooli lõpetamist minul kavatsus ka põllumajandust puurima hakata. Sel ajal oli kitse lehedamise Pihkva põllumajandustehnikum. No selleks ei olnud muidugi võimaluse materiaalseid võimalusi. Siis tuli oli ta omanike Aned mis minu arvates pidi lubama ka edasi õppida. Õppima postiametid jutustati, et seal tuleb öösi valvel olla ja siis on poolteist päeva oled vaba, siis võid õppida. Muidugi kahjuks see ei olnud ühtegi nii kerge see töö, kui seal arvati ning peale selle, kui me õpime seal postkontoris lõpetasin, viidi üle lusse. Aga seal mul oli jälle väga niisugune. Kuidas seda nimetada? Dunn, kohe päriselt seal oli suurvürst Kinsti mõis ja mõisaaednikuks oli üks keskealine mees, üks niitsinski, kes oli lõpetanud ärsurdi, aiandus oli, see oli väga haritud aednik mees niisugune ja temaga koos seal ma enne esimest maailmasõda teenisin ligi kaks aastat sai alati koos töötatud. Nii, minul tuli seal ka iluaiandusega lähe, kelle ta ja kuna mul selles osas oli teatud osavus ja ka maitse. Nizzinski sai vürstinna poolt kiidetud, selle tõttu oli ka minule avatud kõik võimalused eksperimenteerida nii kasvuhoones kui ka põldudel. Nagu näete. Ilu jooksis nii kokku, et oma lemmikalale ma jään kuskil võõraks vaatamata sellele, et ametit kohustused olid hoopis teised. Aasta 1914. Mina olin kutsutud juba siis ajateenistuses 1914. aasta sügisel üpris kutsuti maa sõjaväkke ja saadeti Moskva seal meil käis nii õppus enne ja juba varakevadel märtsikuus. Mina olin Smolenskis peale selle rindel ja sattusin ühte diviisi kus koosseisu oli 16 korda sõjalise jooksul uuendatud ja täiendatud. Diviisi nimekirjast läks 144000 sõdurit läbi. See oli üks tapamasin, see oli kahe 20. korpusjalaväekorpus ja mina sattusin 28. vastase diviisi side roodu täienduse korras täienduse korra sellepärast et tegelikult sellest diviisist olid pääsenud ainult sidejaamad ja üsna sagedasti minul leivakannika asemel oli ikke matemaatika ja füüsikaõpik seljakotis ja kasutasin ila minutid, et seal jälle midagi lugeda, õppida, kirja panna ja siis pärast juba nende marsruutidel seda korrata peast juba, mis oli paberisse pandud, aga enne sõja lõppu mina ootamata sattusin Petrogradi. No peab ütlema, et muljed olid huviteod, mina olen esimest korda maikuus 1917, siis peab ütlema, mis minule eriti meelde jäi. See oli nagu lõbus elu, kus neiudega istusid, sõdurid, madrusid, tänavad olid kõik täis päevalilleseemne koori, nii et üsna pehme oli käia. Aga siis niisugune mulje jäi, et asi oligi üsna organiseerimata. Rahvas oli muidugi rõõmus, aga siis need tõsised küsimused, need olid lahendamata. Aga siis oktoobris, kui ma tulin juba novembris, siis oli hoopis tunne teine. Esiteks, mis silma paistis tänavatel Need olid töölised ja sõdurid, relvastatud sõdurid, kes korda pidasid üksteise järgi ja need küsimused, mis meile paistsid, päris tumedad, arusaamatud, need said paari tunniga hoopis selgemaks ja inimesed leidsid kiirelt oma koha revolutsioonis. See oli esimene mulje, oli suur organiseeritus. No muidugi, tuli ilmuda kohe. Valmis. Seal meid võeti nimekirja, kes vajas, neid varustati, mina tulin ka, nii et varbad paistsid saabastest välja. Esimene asi, mis ma sain, ma sain saapad kamendanud, kui ma ei eksi malku poolt. Ja mina kandsin neid kaua aega üliõpilaseni veel. Ja peab ütlema, et kasutasin igat võimalust, et kuskile miitingule minna, ehk nõupidamistele sellepärast kuu aja jooksul võib-olla see poliitiline haridus, minu edenes nii kiirelt, et nii harilikus augu korras siis ma mitme aasta jooksul ei oleks nii palju saanud ühtegi, kui ma sain just nende paari nädala jooksul pärast minul töötada selle sõjaväekomissariaadis Jongi sea sundima piliseerimise komissariaat, selle eesotsas oli tuntud revolutsiooni tegelane arst Kiedrow. Minu dial oli pandud ka põllumajandusega seotud küsimus, see oli just kuidas teda nimetada põhilisi tehnilise jõu tulid hobused sel ajal, kes vedasid kahurid, niisamuti kindasid ka sanitaarteenistust rindel, no siis vabaks said ikka tuhandeid ja tuhandeid hobused, aga talupojad olid ju peaaegu ilma hobused jäänud sõjatekkel. Nii et minul oli siis vaja lahendada küsimusi talupoegade legaatidega, kes tulid just nendes põhja kubermangude paluma, et neile eraldatakse ikke hobuseid. Eriti palju oli neid, kes juba sõjaväes tulid ja mobiliseeritud, nii et see oli üsna nii tülikas töö, aga siiski seda sai ja meelega tee. Millal avanes võimalus edasi õppida juba sellel soovitud ja valitud erialal? Minule pakuti mitud head kohta tema piliseerimise, mis toimus veebruarikuus 1918. Aga minu soov oli ike nüüd viimaks ellu viia oma lapsepõlvesoo juba hakata õppima põllumajandust ja siis oktoobrikuus mina peale eksamite astusin Leningradi astronoomia instituuti, mis pärast ühendati teiste instituutide ja kursustega põllumajandusalal sel ajal tütrega oli kolm, nii et tekkis üks suur ning Ratski seltskond instituut Leningradi põllumajandusinstituut, mis töötab praeguselgi ajal. Mina olin just selles esimeses voorus, mis olid vastu, võitlesin instituuti. Olin valitud jälle üliõpilaste vanimaks oma kursuses ja minul säilis siiani registreerimise nimikiri. Meid oli üle 600 inimese, aga lõpetasime esimeses voorus 12 ja pärast, kes minuga koos astusid instituuti järgmisel aastal lõpetasid veel 30, nii et kuuest ajast 42 lõpetasid. No siin võib ka nimetada, et mõni tuli tulid väga nii kergemeelselt, eriti linnaelanikud instituudi, sest teatud soodustused olid ikka antud üliõpilastele ja materiaalsest küljest. Kui me esimesel aastal olime praktikumi solipaavovskis Leningradi lähedal ja neid varustas linn siis üsna sagedasti sai käidud iki ülemuse juures linnas. Ja Peab ütlema, et suhtumine oli üliõpilastesse väga hea ja nii saime vaest pajuki, mida anti ainult lasteaedadel. Nii et see ka ühtegi teist meelitas. Muidugi töötajad tuli üsna palju, sest meie töötasime kõik Instituudi põldudel ja ma mäletan veel 1920. aastal palgaks, meil oli siis turnips jälle söödateed. Meil oli väga huvitav menüü, sellepärast seal figureeris, peame loomasööt, aga ega see midagi tähendanud. Puusad ja ma mäletan, kui tuli meile külla otu hiljevitš Schmidt. Tema oli nõnda lahv profoobri ehk nende tehniliste instituutide kutse instituutide osakonna juhataja ja haridusministeeriumis. See oli siis üldine ministeerium, kus oli kultuurihariduskõiku koos eesotsas oli seismas järski Anatoli kasseeris. Schmidt, kuna ka see meie põllumajandusinstituut allus tema valitsusele, tuli siis kontrollima, kuidas meil asi läheb ja peab ütlema, et esimene asi, mis oli ja temal eriti meeldis, kui hea neliga. Me sõime seda. Turnib siia peedisupp nii ja tema võttis ka sellest osa ja siis, kui lõpetas, siis ütles Roy, väga meeldib, meeldib laulda nii, et meil oli üliõpilaste koor ja sama laua taga, siis meil algas peale teatud mõttevahetuste, algas ka siis juba kontsert, millest osa võttis. Schmidt ja teadeemik, akadeemik Smit sel ajal veel ei olnud, akadeemik professor ja tema oli siis esimene dirigent. Võib-olla mida ma nüüd jutustan sinna ühe naljakas välja, aga olukord oli siis ju teate väga raske. Just toitlustamise osas Petrogradis ja meie instituudile anti tsaari torm, mis oli sarskesi voos praegusest Puškinas. Ja muidugi meil ju tead õppejõud sel alal just loomakasvatuse taimekasvatuse alal siis hästi edenisse, majapidamine ja instituudil oli võimalik tasuda protsessoritel kas nädalas liiter või üks liiter piima, aga sellest sõltus üldse, kas nende lapsed ellu jäävad, ehk nad ise ellu jäävad. Ja selle tõttu meil olid väga tugevad jõud, väga palju silmapaistvaid teadlasi ja teadlased. Vaatamata sellele, et meie koosseis oli väga kirju ja peab ütlema, kui me Puškini sattusime, kus me pärast elukoht oli seal Nimiti, tati ska Marii soli Simoni nime Nende lihttöölistele, kes kunagi Pihkva kubermangus Leningradi tööli tulid. Sellest sagedasti käin paljajalu, sest hoidsime jalatsit talveks, et loengutle sõita linna kontserdile ega sinna paljajalu minna, aga linnas võis väga hästi minna katsepõldudel läbi linna paljajalu. Vaatamata suhtumine oli äärmiselt tõsine ja heatahtlik, äärmiselt heatahtlik ja nemad tundsid juba neliki, puudus üldine kultuur ja selle tõttu nemad kadusid kõik anda, mis nad vähegi võivad. Üldkeemiat, mille luges professor kurvaadav ja kurb vaatama, käis mööda linna ja meil arhitektidest need kõik kuulsamad arhitektid ja said läbi arutatud juba praktiliselt mina mäletan, tema esitas minule küsimuse, kui me tulime Aleksandri teatri eest üks, üks toredam Rossi ehitus ja seal diaatri tänav, kus on terve kompleks välja ehitatud, Sul on haruldane asi ja siis läksime üle Peeter Suure mälestussamba juurde, siis on see endine senatihoone ja ta pühib, et ta Rossi poolt ehitatud. Aga võrreldes Aleksandri teatriga, mis vahe siin on, mis teile meeldib, mis ei meeldi ja siis mis oligi, arutasime, võrdlesime, asi, ütlesin kas tead, võrreldes diaatriga siooni on nudi. Et tal on kaunistused veetud ja siis ka proportsioonid on nagu allasurutud. Vat selle eest ma panen teile Keenia viis. Hakkas suure häälega naerma, aga ta, ma ütlesin tõesti, et Rossi projekt oli senatis ja senati leidis, et see on liiga kallis ja tuleb vähendada. Ja siis kõik need toredad kärinfi sambad ja kõik need siis juba vähendati tooria sammasteks ja tuli muidugi välja ludi niisugune hoone võrreldes selle teatriga. No ma tõin ainult need näited, et meie õpetajad esimesed püüdsid kõik anda, mis nad vähegi saavad nii erialal ja teiseks laiendada silmaringi. Aasta 1923. See õppeaeg hakkas juba lõppema. Tuli siis juba lõplikult otsustada, mis tegema hakata peab, ütlevad nii. Mul väga vedas, nagu elus kõik see aeg. No mõtlesin, eks lähevad agronoomiks. Sel ajal oli nõndanimetatud Zimsky ja Minski Uudžaski hakkan agronoomiks liis vaate pärast, kuhu siis jõuda. Aga peab ütlema, et sellest mõttest kogusin tänu, Maksim kord. Maksim Gorki oli väga hea tuttav meie rektoriga professor Jeriga Juua vanast ajast ja sagedasti, kui ta puskinist käis temalusega suvila, kus küll väga vähe viibis äärmiselt koormatud töödega sel ajal siis tema käis pühapäeviti külastamas meie rektorid. Aga meil on niisugune kord rektoriga kokkulepe üliõpilastel, et tema võtab üliõpilast iga pühapäev kell 10 vastu, kui ta päris vaba on oma korteris. Tema elas sellest sari loomakas farmis Puškini pargi ääres sead. No istusime pingi peale, vaatasime, saamegi kurni mänginud, hakkasime, mis asi see käike loopima kaikaid. Ja vaatame, tuleb pikk mees kepiga, lai kaabu peas, vaatame goriti. Tema siis küsib, no mis, normeedsin dieeti? Me ootame rektorid, ah niimoodi, kas teda Joe kohal ei ole? No mina tahan ka rektoriga kokku saada. Temasid noh, hakkame siis kurni mängima ja peab ütlema, et tema oli üks nagugi, akadeemik Pavlov, väga tubli kurni mängija ja muidugi temal ei jäänud midagi öelda peale selle, kui mina esimese paugu sealt. Et massila see tehase mööda laskis, nääris muld, ainult midagi ei tulnud välja ja muidugi temaga keegi võistelda ei suutnud, istusime pingi peale. No mida te siis õpite jutustasime? Tehnikud, kes põllumajandusaga, mis pealsel tegime, hakati, lähme maale, lähme tööle. Aga mis, hakates tegema, hakkame põllumajandustaset tõstma, toodangut tõstma, hakata siis kulakuid õpetama, et kuidas vaeseid rikkaks ajaks. See panime ikka kuidas niimoodi, aga siiski see oli niisugune ütelus, mis pani mind mõtlema. Kas tõesti, missugune siis eesmärk neil on, kui me sinna läheme? Mina jäin tema ja siis minul tekkis 20. aastal juba. Me olime ekspeditsioonid professor Boris Õiga, mineroloogia, prohvet ja geoloogiaprofessor. Nii käisime temaga igal suvi üks aasta Karjalas, teisel aastal Uuralis, kolmandal aastal Krimmis, Karjalas olime 1920. aastal eriti põrutav mulje jäi Karjala põllumajandusest. Inimeste ütleme elasid seal äärmiselt vaeselt, Nendel mäe nirvakutel millalase üle sarisid kivisid Gruusias, et nemad said võib-olla üks, seitse, kaheksa tsenterit, mitte rohkem otra, heina, nad korjasid metsades ja siis nii soostunud puisniitudel. Niiet mina jäin kohe mõtlema, et mikspärast siis nemad ainult peavad nii kramplikult kinni nendest näe küngastesse nõlvakutest, soodülisi äri, viimase korruseni 23. aastal, viimased eksamid esimeses kvartalis, tulin otsusele, aga mida mina seal üksikagronoom kindlasti. Sellepärast põllumajand seal areneb nii muidugi viletsalt just selle tõttu, et talumehel ei ole jõudu selleks, et hakata maad kujundama, uudismaad üles harima nii edasi ja minul kui agronoomid seal mingisugust tähtsust, minevi millegiga, abistada neid. Aga siiski mina peale selle kärjal ekspeditsiooni. Minul tekkis soov põhja poole kuskile tüürida. Muidugi juhuslikult kirjandus. Manossovi. Kirjeldused, kus ta ütleb, et et meie põhjamaa on väga rikas looduslikult, seal on igasuguseid maaki. Ta oli ja nii edasi, aga ega nad ise koju tuli, neid tuleb iki otsida, uurida tuleb. Aga uurimine on takistanud just selle tõttu seal inimesi vähe. Ja võib-olla ka, et leivakasvatamises on mingisugused perspektiivid, mida veel me ei tunne, aga seda asja tuleb uurida. Ja siis minul tekkis korraga kohe mõte, et ei, lähen siis seda. Neid võimalusi kaugpõhja uurima, aga see ei olnud niisugune fantastiline mõte tol ajal. Ei olnud, sellepärast mina kaalusin seda läbi, tuleb võtta mingisugune üks probleem, tõsine probleem, mis võib sind siduda kasvõi terveks eluajaks. Aga mitte niisugune juhuslik töö. Täna töötad seal on veel teisi kohta kolmandasse kohta. Need valikud mul võimalikud olid, aga mina otsin niisugust probleemi, mida tuleks lahendada. Siis Läksin akadeemik Vavilovi juurde, tekkis meil oli ka professoriks instituudis, luges meile. Too oli siis veel noor professor ja tema juhatas rakenduse botaanika osakonda, mis oli tolleaegse riikliku põllumajandusinstituudi juures uurimisinstituudi juures. Nii läksite tema juurde, läksin tema juurde ja siis nõu küsivad missugused võimalused oleks ema tööks Kaug-Põhjas instituudi poolt viilu of kuulas väga tähelepanelikult seda küsimust, aga ütles, et jah, soov oleks küll, aga selleks ei ole ühtegi matti, rahasid, võimalusi. Personaalselt tema ütles, et mina ise olen sellest väga huvitatud. Mina tahan organiseerida üht katsepunki extrimaalsetest tingimustes, et selgitada, kui kaugele üks või teine. Naeratades ütles, et otsige omale rikast pruuti. No pruutrikas puppi, mingi asutus, kellel on võimalused finantseerida niisugust tööd Kaug-Põhjas käige veel. Otsige veel, võib-olla ehk need võimalused tekivad ja viimaks iki, need võimalused tekkisid. Murmanski raudtee, nõndanimetatud asustamisosakonna kavaniatsiooniadio. Ja siis sellele raudteevalitsuse osakonnale oli ülesandeks pandud ka uurimistööd põllumajandusarendamiseks Kaug-Põhjas siis alles oli küsimuse alge, see raudtee jääd veel ellu või tuleb teda hoopis konserveerida, sest mingisuguseid majanduslikke perspektiivi olnud sõjaotstarbeks ta oli ehitatud Saaria, just et sõjaväe varustus läänest satuksite Venemaal, sest teised kõik teed olid ju siis suletud. Eelmistel aastatel 21. 22. aastal oli organiseeritud uurimistööd majanduslike probleemide uurimiseks nõndanimetatud sõõrne. Nojaa, eks vigizzi ja pool aga siis Murmanski raudtee mingil põhjusel ei tahtnud enam jätkata seda tööd. Ja siis ütles, et sellele ekspeditsiooni juhendajale professor prohorvile on antud nii nimetada Ta tasuta pilet sõiduks Leningradis kuni Murmanski, nii et nood käigi tema juures, tema annab teile pileti, siis saate ilma kuludeta. Naeratasin mul, mul ei olegi midagi kulutada. Volvaskist, käia enne nii maad kuulamas. Professor ütles, et temal on omal piletid vaja, läksin siis Vilo juurde, ütles, et kukkusin läbi, võimalus sõiduks ei ole, tema võttis, kumma taskus, mis pilet maksab, ma juba teadsin. Tema võttis oma taskust raha, ostke pilet siia, tulite tagasi ka? Siis seal ilma siis sain Murmanski, ma hiljuti käisin Koola poolsaarel, siis i5 tuli 22 tundi sõita Leningradist, aga siis tuli neli. Aga kui ma ei eksi või kolm ja pool või neli ja vahepeal tuliga võta kirjas, kätte saad ja siis varuda kütet. Sõduril Ma isiklikult kolm korda käis, nimetas puid tegemas paar tundi õlaadini jälle puud peale, siis lähme edasi niimoodi. No siis sai seal ära käidud ja vaatasin seda olukorda, mis seal on, ja Vavilovist leiame teile koha, laborandi koha. 17 rubla, säin palka, kuus Murmanski raudtee eraldas terri suvise sooniks, seal juba siis kulutuseks 200 rubla. Kui palju maksis sõidupilet, seda ma nüdi mäleta, enam öelda, kuidas oli, aga sel ajal oli ju kaks oli teha, et meil oli see üldine, mis oli miljonitega vadja massin poolteise miljoni eest ühe soldati kätledee kartuleid. Aga siis oli juba rahareform ja siis olid juba Tšermoonomissis liini ja siis sul juba kullaga võrdsed, need paberrahad, Sermoonitsed tsermoonitsid ja Tšermoonits järgi 200 rubla oligi üsna hea summa selleks ajaks. Kuidas te leidsite õieti, valisite katsepunkti asukoha, vot siin olen mina võlgu tänu just sellele Zirnen promos, loekspediitsi. Jaa, professor prohorjevile, neil oli Imandra järve kaldal niisugune keskne peatuspunkt maas, nemad uurisid metsasi mullastiku sel ajal loomakasvatust oli üles haritud seal, no seal olid kännud välja juuritud, põlenud mets oli ümberringi üks pool hektarit, jäägu maad, tegid esimesed katsed ka kartuli ja siis odraga väikene põldheinaga kollektsioon oli külitud sinna pärast, siis on minu hea tuttava agronoom Krepsi pool ja kõik kohalikud elanikud kalda ääres üldse Pamoorik, kalurid, Nemad põllumajandusega tegelenud, aga siiski kui sinna mõni kooliõpetaja, intelligents, ka preestrid, neil olid maja juures mõned ruutmeetrid üles haritud selleks, et seda rõigast kasvatada seal. Ja siis mõnel olid ka kartulikatsed, aga siiski kardulad, mina seal kannid nägin, tikkis kreeka pähkli suurused olid kõik suuremad. Suurt edu selles küll ei olnud. Vot tänu sellele ekspeditsioonile. Mina leidsin ka punkti, kus võiks kinni haarata, et seal küll haritud põldu peagi olnd. Elamute asemel oli üks varak, mis olid ehitanud kunagi metsatöölised koorimata kuuselattidest. Seal tuli paar suvi elada, enne kui midagi paremat sai üles ehitatud. Aga siiski oligi, millest kinni haarata. Siis tuli sealt väetist, osta seemet ja üht ja teist asjariistu ja seemne, kus te tõite seemne, mina sain kiik. Üle Liiduse. Muidugi, köögikultuurid ja kartul. Mis mina katseteks võtsin ja põldheinaseemet sellepärast iki söödava loomadele, see oli kõige tähtsam küsimus. Sel ajal. 23. aastal oli kartulite kollektsioon seal üle. Köögivilja oligi üsna palju Saronice ligi 100 muidugi väikestele lappidele seal külitud aga kõik kultuurid, millest loota võis midagist ka põhja pool. No siis sügisel korjasime oma saagi. Meile anti üks see kaubavagun arganiseerimisi seal siis väikese näituse meie saavutustest, seal olid kõik salatid, redised, porgandid, kapsad, kaalikad, peedid, Errnidki, ilusad rohelised kaunad. Ja siis sõitsime selle vaguniga Hiibinis murraski Murmaskist kuni. Pidasime seal loengu, Tagiteerisime Raudilased, et nemad ka omale tulevast iki kartulid istutakse köögiviljaalgatusel juba neil oli aga siis kui linna ikkagi unustada, aga mõned selle võitsid kahtluse alla, et mina olen üks ütles niimoodi, mina olin niivõrd Rairi diabeeti näinud, Leningradi oblastis leiti sealt ja nüüd näitad meile, see oli esimene niisugune võit juba siis, aga siiski võeti kahtluse alla. Ja meil oli korjatud ikka üsna suur materjal, mida me tahtsime järgmisel aastal ikke seemneks seentaimedeks jätta. Kartulid olidki meil seal ikke mitu tsenterit koristatud, kollektsioonidest aga hoidev olnud, kuskil seda hoidjaid meil ei olnud. Siis me teeme kõik selle materjali raudtee ühte majandi. First Nymanasteri, no sinna siis laadisime, anti meil seal üks väike kelder, laadisime maha, kevadel viisime jälle uuesti juba himinis ja juba suuremal hulgal istutasime maha juurde saime tööriistu, sai väetisi väiksed laboratooriumi sisustused, organiseerisime meteoroloogiajaama, nii et elu algas iminis. Ja nii kestis edasi. Juba suuremas määral Hibini mägedes. Me lootsime, et seal saab organiseeritud sured majandid, kus meie katse tulemused, mida me saime väikestel lapikestel, et need leiaks siis juba kindlustust suurtel maa-aladel juba tootmistingimustes 1000 929. aastal, mina teeksin küsimuse ja tuleb organiseerida sovhoosmis, varustaks Apatiit tööstust, mis tekkis juba sel ajal. Otsustati vasta uut aastat, 1930 seltsimees Kirov tuli vinis, Apatiidi pidas seal dialoogide barakis nõupidamise, seal otsustati, tuleb organiseerida Apati tööstus Ivini mägedes. No meil oli juba siis selleks ajaks, kui tööstuse tekkimise küsimust ei tõusis, oli juba vastus ka seal midagi toota koha pealt eeskätt dist piima ja võib-olla haljast köögivilja. Et seal ka haigus ei tekiks ühtegi. Sel ajal Murmanskis võib-olla üks kolmandik elanikke olidki kõrvuni haiged ja igas rongile tassiti neid kander raamides kümnete kaupa ja viidi lõuna poole haiglatesse. Sergei Kirovi käis sovhoosis, mis oli minu initsiatiivil ja osavõtul organiseeritult sovhoos industriaal, industriaal Mul oli 16 kilomeetrit iminist eemal, aga tema esimene farm oli üks kilomeeter antiiminst eemal, nii et tema oli kursis just tänu seltsimees Kirovi toetusele. See asid edenes.