Lugupeetud kuulajad, tänase saate pühendame NSV Liidu rahvakunstniku Lenini preemia laureaadi professor David Oistrahhi mälestusele. Kui ma olin Moskvas maikuus, ma teadsin, et tal oli olnud juba mitu südameataki ning arstid soovitasid tal mitte mängida enam viiulit ega ka mitte juhatada, kuid ta ise ütles, et tema tahab jätkata oma muusikateed, mitte aga olla lihtsalt siin ilmas. Ja ta tahtis tõesti oma elu intensiivselt elada. 24. oktoobril see intensiivne elu katkes kontserdi reisijal Amsterdamis. Kõlama jääb heliplaatidele ja lintidele salvestatud muusika. Suure muusikuteed jätkavad tema õpilased, kellest paljud on juba ammu meistriklassi arvatud. Unustamatud kontserdielamused. Tänases saates meenutavad oma kohtumisi Viidois trahviga Eesti NSV teenelise kunstitegelased liidi auster ja Eri Klas. Tema enda mõtteid ajakirjanikele antud intervjuudest vahendab Einar Kraut. Olin kolmeaastane, kui isa kinkis mulle väikese viiuli. Mängisin sellel ja kujutasin elavalt ette oma tulevikku tänavamuusikuna. Nukker elukutse, mis oli tol ajal Odessas laialt levinud. Mulle näis, et ei või olla suuremat õnne kui viiuliga õuest õue käia. Me kõik olemegi ju rändmuusikud. Kuid meie elukutse pole nukker, vaid suurepärane. Me lihtsalt sõidame sinna, kus inimesed vajavad elavat muusikat. Ja see pole oluline, et me nüüd lendame reaktiivlennukitega ja esineme esmajärguliste saalides. Asja olemus on jäänud samaks. Olen veendunud, et kaasaegne inimene vajab veelgi enam tõelisi sügavaid elamusi mida suudab pakkuda muusika. Lapsepõlves avaldas mulle peamist mõju minu professor diaatristoljarski. Ta polnud üksnes silmapaistev muusik ja pedagoog vaid ka erakordse hingega inimene. See tegi suhtlemise temaga eriti meeldivaks. Aga see on äärmiselt oluline. Varases eas, mil laps ei vaja ainult muusikalist juhendajat, vaid ka kasvataja Stoljarski sisendas oma õpilastele, et kõige peamine on töömuusika kunst et oma ülesande suudad täita vaid siis, kui sa ei pühenda sellele üksnes kogu oma aja. Vaid enda, tervenisti jäägitult. David Oistra erakordne muusik ja suurepärane inimene on minu elus mänginud ühtegi kõige tähtsamat, kõige mõjuvamaid osa. Nimelt oli tema esimene inimene, kes suunas minu muusikaõpingud õigele teele. Ma olin proovinud lapsena küll üht, küll teist, õppinud viiulit, klaverit, kuid tema oma esimestes kohtumistes minuga vaevarikkalt püüdis mind suunata õigele teele viiulimängualal. Ma olin siis 10 11 aastane, ütles mulle, et ma peaksin hakkama vaatama ja uurima rohkem muusikaliteratuuri tutvuma. Paljude muusikateostega. Enge pani tähele minu huvi orkestri vastu. Nii oligi noh, iga aastal oma suvepuhkuste ajal Pärnus nagu kontrolli ajaks, kui kaugele olen ma oma õpingute ja kõige muuga jõudnud, ta oli väga tähelepanelik jälgija ja südamlik nagu võiks öelda isa mitte ainult oma pojale igurile, vaid ka kõikidele oma õpilastele. Ja kuigi ma ennast ei saa tema õpilaseks lugeda, tema mõjud tolleaegsele nii-öelda arenevale inimesele olid need eriti tugevad. Mul on kodus säilinud terve rida kirju, millised on saanud tema käest Moskvast koos nõuannete ja soovitustega. Kui ma 58. aastal ekskursioonil olles sattusin Moskvas haiglasse ning selgus, et tegemist on tõsise haigusega, nimelt liigesepõletik ja sellega ei tohtinud nalja teha ega liikuda ja pandi mind haiglasse, kus ma olin mitu kuud siis ei olnud minu rõõmudel ja liigutusel piire. Külastame tuli, ei keegi muu kui ta föderi soovistrahhise, eks tea ju igaüks, kui ta on haiglas, kui väga oodatakse külalisi ja tähelepanu enese vastu seal kaugel kodunt olles tundsin ma eriti seda. Ja kui ma sain omale sellise hea külastaja hoolitses mu eest ja kui ma pärast haiglast välja tulin ning arst soovitas, et ma sõidaks kohe koju, vaid oleksin veel vähe selles kliimas, käiksin ambulatoorse Lavín siis talis Roduris kutsus mind oma majja. Ma elasin veel kuu aega tema korteris, kus Maraymaanuna ja ta sõõris minu eest hoolitsesid. David oih, krahhiga oli Eesti kontserdipublikul väga korduvalt kokkupuuteid. Aga teil, seltsimees auster, olin temaga kokkupuuteid vist palju varem. Millal algas teie tutvus tädi Tois trahviga? See oli Moskva konservatooriumis 35. 36. aastal kui ma kohtasin astreid ja 30 70-l aastal. Ta nii nagu ikka endast Kozmasse, nii poistra Kah lendas muusikalisi kosmose. Ta esines rahvusvahelisel konkursil ja tuli sealt Lauriaatina. Ja sest ajast algas David Ostrahhi epohhi meie muusikaelus. Kas 37. aastal oli Brüsselis nimeline konkurss? Ja sealt siis muuseas endale ja ka meie viiulikoolile. Ta oli ju vist üldse esimene Nõukogude viiuldaja, kes siis rahvusvahelise tunnustuse võitis? Jah, ei, seda küll, jah. Vaevalt leidub interpreet, kes oleksid universaalsed sõna otseses mõttes aga püüde universaalsuse poole. Selle eesmärgi seadsin endale jumalale varases nooruses. Täpsemalt öeldes ma ei võtnud eesmärgiks saada suureks kunstnikuks ega jõuda kõrgustesse. Mu püüded olid hoopis tagasihoidlikumad. Tahtsin tegeleda muusikaga, saada tõeliseks professionaaliks. Ka praegu pakub mulle muusikas kõik huvi. Võin vaimustusega juhatada orkestrit, aga kui mind pandaks mängima teist viiulit, teeksin seda niisamasuguse hea meelega. Mul oli võimalus kuulata töö helveti liidus läbi kuule, mis seal eetika antud esmakordselt ära maksta ja nii viiulikontsert ja seda esitesterid Oistra. Tal oli niisugune loominguline koostöö Katšetoriaaniga ja see kontsert ongi pühendatud temani. Ja hiljem see kontsert juba kõlas orkestrist saartel. 45.-st aastast olles siin juba Eestis, olen korduvalt kohtunud, neid osta, aga kui juba tuttavat tänu Moskva konservatooriumi nõial hiljem, kui asusin siia jube tööli raadiomajja siis olid juba niisugust töösuhet. Tema esines meie sümfooniaorkestriga solistina. Ja sümfooniaorkestri külalisteraamatus on siin säilinud. Mul oli seal kokku puudumist temaga Pärnus, kus ta on palju aastaid. Peaaegu 20 aastat on seal puhanud, tean, et ta oli suur tennise armaste mängis alati seal. Muusikaline tupik, nii nimetati seda väikest kohta Pärnu supelrannas kuhu kogunesid muusikud paljudest Nõukogude Liidu linnadest, kes olid tulnud sinna puhkama. Selle muusikalise tupiku hingeks oligi ta viitseva televisioonis trahv kes jutustas toredaid lugusid oma paljudest reisidest. Tal oli palju kaasas igasuguseid toredaid heliplaati tuttavad, tema sõbrad ja tuttavad muusikantid tulid kokku õhtuti tema juurde ja seal toimusid niisugust muusikalist läbi kuulamisi. Mul oli võimalus kah nendest osa võtta. Samuti oli tal eriline huvi kõikvõimalike uude plaadimängijate grammofonid ja, ja magnetofonid vastu, neid oli tal alati ka Pärnus kaasas, kes siis muu, kui mitte tema, kes reisis terves maailmas nii palju ringi oli kursis kõige viimasemad tehnikauudiste ja sõnaga. Üheks väga huvitavaks hoobiks oli temal ka filmimine ning pildistamine kodus olles. Minu arust ta näitas oma reisidest filme diapositiive, teen seal juures viibida ja kuulata neid jutustasid, oskas väga huvitavalt rääkida oma reisidest ja neid oli tõesti palju oma kohtumistest selliste suurte muusikutega, nagu olid gazals Klemperer Karajan, Con viitšini, tema muusikukontaktides võib lugeda kogu 20. sajandi esimese poole epohhi Fritz Grayslerist kuni Stravinski, Šostakovitši ja kõikide suurimate heliloojate kui ka orkestrite ning solistideks. Dirigeerimisest unistasin juba lapsena. Meil olid kodus ooperite klaviirid ja kui ema läks teatrisse etendusele, siis juhatasin otsast lõpuni läbi Carmeni padaemanda oneegini. Ümisesin omaette laulda ja mängisin ooperidirigenti. Hiljemgi nägin unes, et dirigeerinud mõnd ooperit või sümfooniat. Pärastpoole hakkasin jälgima suuri dirigente, püüdes tabada nende kunsti saladusi. Ja nüüd vana mehena angeskise õnn mulle osaks. Esimese dirigeerimis proovi eest võlgnen tänu Nathan rahvlinile. Sõitsime koos Svjatoslav Savitskiga Kiievisse Brahmsi topeltkontserdi proovile. Rahvlin hilines 40 minutit. Knošewitzki mängis oma tšellopartiid ja mina juhatasin orkestrit. Kõik läks korralikult. Ta jõudis oma eluajal juhatada vististi kõiki maailma tähtsamaid ja soliidsemaid orkestreid nii Ameerikas kui ka Euroopas oli ta heliplaate tema dirigeerimisel salvestatud paljudest teostest. Ja muidugi viimane suurem töö Oyster hil, see oli Mozarti kõikide viiuli kontserdite salvestamine. Mul avanes ka see õnn, et heliplaadiseeria salvestamise juures ma viibisin Lääne-Berliinis, kus David ois trahv juhatas ja mängis ise viiulit ning salvestas kõiki Mozarti viiulikontserte koos Berliini filharmoonia kuulsa Karajani orkestriga. See oliks nõrgemaid ja põnevamaid õpetlikumaid aegu üldse minu mälestustes. Sest ma võisin viibida helisalvestustel kuigi kuulata teiste muusikute arvamusi, kes selle juures olid. Nende hulgas oli ka Herbert von Karajan, kes pärast võistrahhi õhtupoolikul salvestas heliplaadile Tšaikovski kuuendat sümfooniat. 67. aastal, kui olime Pärnusse Sümfooniaorkestriga, siis tegime temale ettepanekut esineda orkestriga dirigendina, kuna kuulsin, et tema alustas seda tegevus jäeta väga, armastas tema abikaasa oli vastu, et, et ta ei tohi ennast nii ärritajatena, et tervist oli juba tal mitte kõige parem. Ta nii tahtis seda teha, siis me tegime kõike, tõime autoga teda proovile, leiab autoga, viisime proovisid koju ja ümbritsesid teda suure tähelepanu käinud, aga näiteks juhatanudki kontserti ta alati käis kuulajana ikka oli meiega kontaktis. Sellel kontserdil esinesidki solistidena. Irina Patškaaja. Jüri Gerretz mängisid Bachi viiulikontserti. Ta mängis Beethoveni avamängu Edmond ja juhatas neil Brahmsi teist sümfooniat. Brahms olid temal eriti nii. Lemmikhelilooja. Covidi vaheajal vestlesime temaga tulevikult, plaanides tema esinemistest Tallinnas aga juba dirigendina. Ja siis ta unistas ja tahtiski siin Tallinnas teha niisuguse kontserdiga, kus oleksid Brahmsi helliteed. Ja nimelt oleks Brahmsi Saksa reekviem, mida mõtlesimegi oma kooriga seda Etti kanda. Kuid kahjuks need plaanid ei täitnud. Kord sain ma kokku David ostasiga Leningradis. See oli kui meelde tuletada tema nii-öelda dirigendi tee. Alul tal oli kaasas magnetofon, millel oli terve rida helilõike ühest Berleosi suurteosest Haarald Itaalias, ta kuulas seda teost ja ütles, et temal on selline plaan hakata terrigeerima ja tema unistus oleks kunagi seda teostust juhatada. Ta päris arvamused, kuidas siin või seal juhatada, kas siin kahe, kas kolme peale ja ja nii naljakas oli minul ta, noorel inimesel anda nõu või üldse avaldada arvamust nii suure muusikasuuruse ees nagu Oyster. 20. detsembril 71. aastal ta tuligi Tallinna juba dirigendina siis tal oli poeg kaasas, Igor hoida ja ta juhatas Berlioosi sümfooniat Harold Itaalias, kus vastutava aldi soolopartiid mängis. Tema poeg esitas Brahmsi variatsioonid Haydni teemale ja siis mängisid koos pojaga Bachi kontserti kahel viiulil. Ma võin öelda, et noorusest peale kuni tänini suhtun ma suure austusega igasse inimesse olgu ta siis muusik või Puusepp, kui ta ka oma tööd hästi teeb. Iga kord imestasin, kui lihtsalt ja loomulikult ta suhtles kõikide inimestega, jäädes samaaegselt tagasihoidlikuks ja ei surunud peale kunagi oma mõtteid. Ja oli väga taktiline. Ta oli väga hea tahtega, väga sõbralik ja väga lahke ja jutukas ja olles temaga nagu ei olnud seda distantsi, mina olin suur kunstnik ja sinult väiksem inimene. Ei, ta oli väga niisugune inimlik ja tore, niisugune sõbralik, teiseks, kõikide vastukist teda ümbritses. Olgu, kas see oli lihtne orkistrand, mõjulisi, orkestri, noodikoguhoidja või autojuht kõigile, ega ta oli väga sõbralik. Kui ma mängisin Eesti raadio sümfooniaorkestris, siis ohistva käis mitu korda ja meil siin viiulit mängimas. Ma mäletan, kord tuli siia, mängis Beethoveni kontserti, milline algab Timpani löökidega. Siis ütlesid häälestaja imponeid hoolega ära. Sinust algab ikka see kontsert peale, mina ainult mängin selle väiksema osa, mis sinna pärast tuleb, ise ütles, öeldes seda ütles, et loodame, et kunagi võib-olla saame ka niiviisi kokkuvõtet, sina juhatad seda, kui mina mängin küll, aga sinnani aeg ei jõudnud, mina temaga ei saanudki mängitud, tema pojaga küll Igor võistasiga mängisime aga aastat kolm tagasi talias Tšaikovski kontserti. Tuletasime seda nalja veel meelde. Iisraelis tähtis on pärinud oma isalt peale musikaalsuse ka rida teisi, kõige paremaid iseloomujooni, mida Taavi Toiza hil olid, on kahtlemata suur muusik. Mitte ainult tänu isa nimel. Hiigeltrahv on samuti juba maailmakuulus viiulimängija ning jätkab oma isa poolt avatud suurt muusikateed. Oma esimesel suurel kontserdil 1927. aastal Kiievis mängisin glasunovi, viiulikontserti dirigeeris autorise kalliks mälestuseks sellest ajast on Aleksander glasunovi portree minu toa seinal. Sellel on pühendus andekale, noorele Virtoosile, kunstnikule ja suurepärasele muusikale. David ois trahile mälestuseks meie ühistest esinemistest Ukrainas. Tema ande siiras austaja, lasunu. Ta kinkis mulle veel oma pildi ja see pilt pool kirjutas laul, sinna on kirjutatud, et ta soovib mulle kõige-kõige paremad elus. Ja Allan kirjutanud Lüübischeti peadevid föderis. Ja tihti on küsitud ka, kes on minu eeskuju olnud muusikuna. Ma peaksin ütlema, et see oleks eeskujuks, oli David föders Oyster mitte, nagu loodetakse, võiks olla Karajan või, või forte Englas mikspärast, sellepärast et see oli suur õnn kohata oma elus nii suurt muusikut, kes algselt oli nii lihtne aus muusik, viimase närviotsani, väga töökas. Ta on iseloomujooned, mida ma olen alati imetlenud ja milliseid ma püüan järgida. Ja selline olla, sest ausus, vahenditus, lihtsus suhtlemises nii kaaslaste kui ka muusika endaga. Ning lisaks sellele suur musikaalsus, need on kõige hädavajalikumad kõige tähtsamad iseloomu joonud muusikuks saamise juures.