Tänane õhtujutt tuleb Ellen Laidrega, meenutage palun natukene oma lapsepõlve ja seda, kust teil tuli niisugune huvi muusika vastu, et see sai elukutseks. Minu meelest ma olen. Nii kaua kui ma ennast mäletan armastanud muusikat ja laulnud olen ma ka terve elu vaja. Nii et ma ei oska öeldagi, kust see huvi tuli. Minu vanaema laulis väga palju, vanaema laulud olid rahvalaulud. Emaga laulis riimilisi rahvalaule, no neid, mis olid siis moes ja laudavad siis, kui tema noor oli. Kas peres pillimänguga oli? Ei, pildi ei ole meil kunagi mängitud. Et kui ma juba sain kooliealiseks, siis isa ostis ühe ana klaveri. See klaver oli meil vennaga mängimiseks. No see mängimine oli siis juba niika muusika õppimise korral, miks te ei jäänud klaveri juurde pidama, miks laul ikkagi lõpuks võidu sai? Ma arvan, et seal on päris mitu põhjust, esiteks oli minu tervis väga vilets ja õpingud, nagu olid niisugused juhuslikud ja katkendlikud. Ja kui ma siis uuesti jälle muusikaga tegelema tahtsin hakata, siis nagu hiljaks jäänud klaveri õppimine. Aga kui ma koolis käisin, siis ma laulsin kooris. Töölismuusika ühingu. Kooris kas te juba tol ajal, kui te koorilaulja olite solistina ka esinesite? Ei solistina ei esinenud, aga meil oli väga muusikahuviline hääleseadekooril ja ma ütlesin, et tal ei ole enam mulle midagi õpetatud, mingi vaatliku, kedagi teist. Esimene lauluõpetaja oli mul Arder. Altari juures me õppisime ka lühikest aega ja teeni, lauluõpetaja oli siin Siimann. 40. aastal läksin ma võistluseksamitele, tähendab sisseastumiseksamitele konservatooriumi ja sain sisse. Ja siis tuli sõda vahele. Ja see katkestas, õpingud katkestas õpingud, pärast seda siis ma hakkasin uuesti õppima. Kes te oleksite olnud siis, kui te poleks lauljaks saanud, mis erialade siis oleksite endale valinud? Ma töötasin hoopis muusikale võõral alal. Olin raamatupidaja. Ma oleksin tahtnud saada arstiks väga. Nii et see raamatupidaja töö, see oli siis lihtsalt leivateenistus hädas. Ilmateenistuse töö ja seda ma tegin küllalt kaua. Kuni 47. aastani. No seda on arvatavasti üsna raske ära seletada, aga äkki siiski prooviksite, mis see on, mis teid laulu juures nii võlub, et ikka olete sellega tahtnud tegeleda? Võib-olla, et see on armastus muusika vastu ja muidugi ka üks võimalus eneseväljenduseks. Kas te olete kunagi seda kokku võtnud, kui palju te üldse olete esinenud? Ka neid kordi on olnud tuhandeid? On ikka, on üks arvepidamine olemas ka, aga mul ei ole see meeles. Üle kahe tuhandik kannast. Aga kui palju on üldse neid lugusid, millele te olete hinge sisse laulnud? Ja seda ma tean, neid on üle 500. Aga eks nende 500 ja enama loo hulgas on neid, mis on ära õpitud ja ja mõne kontserdiseeriaga lauldud, aga küllap on ka neid, mis on ikka jäänud armsaks ja mida jälle hiljem uuesti laulate ja. Muidugi, ma väga meelsasti laulan kriigi. Mulle väga meeldib Rahmanina, mulle meeldib Schubert, palju olen ma laulnud ka Schumanni Tšaikovskit olen laulnud. Olete te ju laulnud palju eesti rahvalaule, küll autorite töötluses, aga te olete laulnud ka päris ehtsaid rahvalaule, nii nagu nad on laulikutelt yles kirjutatud. See rahvalaulu laulmine ei olegi minu enda välja mõeldud. See tuli. Nii, et me käisime tegemas rahvalaulukontserte Saaremaal koos Herbert Tampere, ka tema tegi loengu ja minu ta võttis kaasa. Et ma laulaksin saatega rahvalaule, mis on heliloojad, on kirjutanud. Kusjuures näideteks laulis ise päris ehedat rahvalaulu. Ja ma mäletan, et meil oli salme kolhoosis oli üks kontsert Sõrves, meri on kahel pool, on selline hästi tore koht. Ja sel õhtul, kui ta tegi seal seda loengut, siis ta ja ise laulis, siis ta ütles niimoodi, et ma ei saa aru, miks pean mina neid laulma. Miks teie neid ei laula? Ma ütlesin, et mina ei oska ehtsat rahvalaulu laulda, tema ise laulis väga toredasti. Ja siis pärast ma hakkasin mõtlema, et miks ma ei võiks neid laulda, neid on ju laulnud eestlased ja kaua aega laulnud ja osanud neid laulda. Ma ütlesin, et ma proovin, oskan neid laulda, ei oska laulda ja läksin Tartu Kirjandusmuuseumi, kus on väga palju lahkeid ja abivalmis inimesi. Seal ma kohtasin kolli Kõivat Ingrid Rüütlit. Siis Udo kolk oli seal ja siis ma õppisin ära mõned rahvalaulud ja Tartus võõrastemajas laulsin siis ette Uudocolgile ja Herbert Tampere-le neid laule, mida ma siis juba oskasin. Ma ei oska teile öelda, mismoodi ma neid laulsin ja missugune närveerimise kraats oli. Mõtlesin, et, et see ongi nii oskamatult ja halvasti tehtud, aga nad olid väga heatahtlikud ja ja innustasid mind seda edasi tegema. Ja siis me juba valisime Nad aitasid mind valida repertuaari ja siis seadsime kokku ühe kontserti ja siis mul on väga palju, esinesime koos udukolgiga ja nii ma hakkasingi laulma, hakkas meeldima. See on niisugune omapärane esituslaad, mida tavaliselt õppinud lauljad ei kasuta enam. Jah sellest on nii kaua tagasi, siis ei olnud rahvalaulu hoopiski nii lauldav, nüüd ju töödeldakse teda igatpidi ja ja lauldakse, aga siis ei laulnud keegi, ei laulnud salmilisi rahvalaule, keegi ega rääkimata siis Riversilisest rahvalaulus, nüüd keegi laulnud. Ja vot Cupi kõrvakurge saksa lapp Petsahkavatesse saks sahkavatesse rauad rangi roomates Roue atrangi roomavadesse. Kell mitte. Ta. Kas nende laulude hulgas, mida te siis esitasite nii nende loeng-kontsertide illustreerimiseks oli seal ka neid, mis olid teile tuttavad juba oma lapsepõlvest vanaema lauludest ehk. Ja seal oli neid rahvalaule, muide ma kurtsin hiljem palju kokku Mart Saarega. Ja tema oli võtnud nõuks kõik need rahvalaulud varustada saatega, mis leiduvat Herbert Tampere nendest rahvalaulude kogudes nende laulude hulgas. Ma leidsin tõesti laule, mida laulis minu vanaema hällilaulu ühe leidsin ja kusjuures on huvitav, et minu vanaema ja Mart Saare kodud asuvad võrdlemisi lähestikku, aga vahepeal on üks hästi suur soov. Kuidas need lihtsalt üle suhu levisid, seda ma ei oska arvata. Mart Saarega, teil kokkupuuted tekkisid siis ikka hiljem alles lauljana? Palju-palju hiljem ja siis juba pimaalne konservatooriumi lõpetanud. Ta oli väga heasüdamlik ja ei oska nii häid sõnu leida või peaks tema kohta ütlema, ta oli alati rõõmsameelne, alati rahul. Ma ei ole kunagi kuulnud, et ta oleks virisenud, et ta oleks pahane kellegi peale olnud. Et tal ei oleks mõni olukord meeldinud. Sellepärast et need reisid olid küllalt rasked, temperatuur oli küllalt madal, vaest talveti ja bussiski. Ja ta tervis oli siis juba küllalt halb, kui need kontserdid toimusid, ta oli hästi meeldiv kaaslane ja ta tegi väga palju tööd vaatamata oma tervisele. Saavesson saatis ja mina laulsin ja siis ootasime temalt kriitikat, mida peaaegu kunagi ei tulnud. Pidime tükk aega temaga harjuma, ennem kui me saime aru ülalpidamisest, kas talle midagi meeldis või ei meeldinud, muide, kui talle meeldis, siis ta ütles mõne heakskiitva lause, aga kui talle ei meeldinud, siis ta lihtsalt vaikis ja natukene nagu nii keeles. Jaa, keerutas ennast tooli peale siis linna sellest aru saama, et midagi nagu ei klapi, aga no ega ei leppinud selle mõistatamisega, ma tahtsin ikka päris kindlasti teada, mis talle ei meeldi. Ja siis läks õige tükk aega aega, ennem kui me suutsime siis seda tema käest nii-ütelda välja pigistada mis talle sealjuures ei meeldi, tema laulud ei ole kerged laulda, neid on päris raske laulda. Üks väga huvitav moment on, ta ise seadis kokku need kavad pani järjekorda laulud ühe kontserdi ulatuses missuguses järjekorras ta tahtis neid kuulda ja need kontserdikavad kaks on mul olemas, kusjuures üks kontsert oli tervenisti esiettekanne, kõik laulud olid uued. See oli kõva pähkel siis sellel remon, pähkel ja me tegime palju tööd ja see oli väga tore aeg. Minu meelest on see nii suure väärtusega, et üks helilooja annab oma laulud mulle laulda ja paneb nad järjekorda ka, mis on muide väga raske töö, see on nagu pool sellest kontserdi ettevalmistustööst siis kui juba laulud on ritta saadud, siis tuleb juba kergendatult ohata ja hakata neid õppima ja laulma. Artur Lemba oli väga ilusa käitumisega ja kui tema ilmus lavale tain sugune soliidne ja meeldiva väljanägemisega, niisugune aukartust äratav, minul alati meeldis vaadata, missuguse rahuga ja, ja endastmõistetavusega istus tema klaveri taha ja hakkas mängima, kui me hotellis elasime ja koos sõitsime tali, mitte kedagi segav ja meeldiv kaaslane. Autorikontserdid toimusid väga paljudes linnades, seal tulid ettekandele tema soololaulud ja katkendid ooperitest ilma kostüümid etame, siis laulsime mõned ooperikatkendid ja tema ei olnud nii tagasihoidlik oma kriitikaga, kui oli Mart Saar. Päike ütles, kui talle mõni asi ei meeldinud ja täisi saatis kõiki neid kontserdi. Muidugi ta mängis ise ka oma klaveripalu. Ei ole kedagi näinud nii rahulikult, ilma närveerimattaya nii ilusti esinemas, aga kui ta närveeris ta oskas seda tõesti nii hästi varjata, et minul jäi küll niisugune mulje, et ta üldse ei närveeri, ta tahab minna lavale ja ta läheb lavale ja esineb ja tunneb sellest naudingut. Age, kuidas teie ise olete, ma närveerin, aga ma pean ütlema, et mulle väga meeldib laval olla. Mulle väga meeldib esineda ja minu meelest on kõige toredamad ja kõige pidulikumalt momendid. Need, kus ma olen olnud lavale laulnud. Teil on üks niisugune koht, kuhu ta ikka siis pagede linnast välja, kui teile natuke aega. See on üks hästi tore koht, see asub valgejõel algi jõe kaldal. Kõik inimesed, kes on sattunud valgejõe kallastele, teab, et see on üks väga ilus koht. Ja mina muidugi olen seal nii kaua olnud. Harilikult on nii, et inimene harjub ka iluga aga seal on nii ilus, et sellega ei harju ka mina olen seal juba nii kaua, et ma tulevalt hakkan juubelit pidama. Tulevad saab 25, aht. Mulle tundub ta ikka jälle uuesti, kui ma lähen jälle, tundub uuesti väga ilus ja väga tore. Katsuge natukene kirjeldada seda, miks ta teile just niisugune tundub. Inimese sõnad on ju, on viletsad looduse ilu kirjeldamiseks. Loodus on siis ilus, kui käiakse üksi. Äärmisel juhul kaheke isikus ja teine oskab vait olla. Seal on kõik ilus. Seal on sellepärast juba ilus. Ta kuulub lähema pargi alla ja seal on igasugust metsa, seal on maastikuliselt juba nii suur mitmekesisus, seal on lehtmetsa, seal on segametsa, seal on okaspuumetsa, seal on raba, seal on sood. Seal on kanarbiku väljasid, seal on kõike. Seenele võite minna. Seeni on ka palju, jäiga seeni on palju ja, aga ei ole igat liiki minul lähemas ümbruses kuuseriisikaid ei ole midagi ega taga otsivat, sügiseti olen sellega rahul. Mida seal on? Te olete suur seenekorjaja? Ma korjan hea meelega seeni, sellepärast seenekorjamine on ju jalutamine, tuleb väga palju kõndida. Ja kõige toredam marjakorjamine on palju igavam. Tuleb ühe koha peal püsida. Te armastate palju liikuda, mitte paigal olla, nii palju. Jah, mulle meeldib liikuda, eks kõige parem osa ongi sellel maal käimisel, et saab kõndida. Kas teie pesa on teistest elamutest kaugel? Ja see on kaugel teistest naabritest on kaugel ja ja jõgi on lähedal. Ja isegi kuused on väga lähedal. Kus teil suur huvi looduse vastu tekkis, kas te olete varem ka palju maal viibinud või õppisite te seal teda nii? Armastama ei, ma ei ole mitte seal teda armastama õppinud, see on vist ka niisamuti nagu see see muusika armastus. Ma ei oska öelda, millal mulle see loodus ja, ja mets ja kõik meeldima hakkas, aga see on arvatavasti sellepärast, et ma kõik oma suvevaheajad, kui ma koolis käisin. Ma olin maal. Ma mäletan selgesti seda momenti, kui ma pidin minema tööle ja alguses ju ei saa puhkust. Ja see oli esimene suvi, kus ma olin täiesti linnas. Ja siis mulle tundus, et see on nii nagu maailma lõpp. Kõige suurem mure oli mul see. Tööle läksin, et ma ei saa enam tervet suve olla maal. Siis te tõenäoliselt tunnete hästi taimi, linde. Loom oli see toma ütelda ei saa, ma tunnen küll, aga ma ei saa ütelda, et ma neid hästi tunneksid, need on ju nii palju, kuidas ma saaksin neid hästi tunda. Ma tunnen ainult neid liike, keda ma olen kohanud udu lähedal. Aga mul on nii siukseid, toredaid sõpru. Näiteks sootihased neli sootehast on mul, kes käivad mul käe peal söömas, ma, ma olen, siis ma pean nendele taskus midagi hoidma, mida neile andmata olevad mulle näppu peale on seal üldse igasuguseid linde palju selles kandis. Ja ma olen isegi niisugust haruldast tänavu aasta juba näinud nagu vesipapp. Ta pesi pappi laulu, kuulnud möödunud kevadel. Seal on puukoristajad ja iga liiki tihased ja ainult lõokest meil ei ole, mets on liiga palju lõokest, ma pean käima kuulamas kuskil lagendikul otsima kohaks lõokesed, laulavad, mille jaoks ei ole. Aga kääsukesed elavad oma rei pääsukesi meil ka ei ole. Sellepärast et pääsukesed tahavad, palju putukaid saadavad, elavad enamasti lautade läheduses, on niisuguses koht. Ei ole mingisuguseid loomi, põdrad ja kitsed on saarmas all, ma arvan, jälgede järgi ma teda näinud ei ole. Kas need puud, mis teid seal suvekodus ümbritsevad on nad igaüks eraldi võetuna head tuttavad või, või on nad kõiku? Kui ainult ilus ümbrus olnud, see on täitsa tõsi, kõik puud ei ole ühesugused. Igaüks ise moodi kasvanud ja igalühel on oma eri nägu. Ma tükk aega välistasin ühe kuusega pärast talle liiga tee lähedal ja ma mõtlesin, et keegi kindlasti ta haarab sealt ära endale näärikuuseks. Aga nüüd ta on õnneks juba nii suureks kasvanud. Lihtsalt ei jõuta ära, vill, ei, puudu on toredad puud on ju elavad olevused. Kas igal pool on iseloom sellest rääkida, siis te peate puule otsa vaatama, seda puud nägema, siis te näete ise, kas tal on iseloomu või ole iseloomu, kas tal on hinge või tal ei ole hinge, sellest saab aru ilmere. Ütlemata, kas teil on aedniku kalduvus iga või lepite sellega, mis loodus ise on pannud sinna teie maja ümber? Ma oleksin rõõmus, kui ma saaksin täiesti leppida, aga kuule, meil turgu lähedal ei ole, siis ma pean ikka endale sibulat kasvatama, rohelist sibulat saada. Aga mulle meeldib, et oleks kõik metsik. Et ta oleks nii, nagu ta ise on kasvanud. Aga ega mina ei suuda sellele küll mitte midagi juurde anda, mis seal on oma selleks ma olen jõuetu. Nuia tarbeks on vaja ka midagi, eks peenrace teha ja eks seal natuke muud ole ka, kui sibulat mõni lill ka on teil oma lemmiklill? On, mis on, katsuge ära arvata Nende lillede hulgast, mida te ise istutati Hei, metsas, metsas. Mina pakuksin rukkilille ja rukkililli. Mulle meeldib ka, aga minu lemmik Liison, karikakar, kullerkupp ja karikakar. Aga mis kuulub teie ajabilanssi veel peale? Oma maamaja ja oma töö armastan palju lugeda, on ju palju häid raamatuid. Ma loen seda, mis on uut ja armastan väga lugeda reisikirjeldus. Kas ise olete palju reisinud ka? Olen, aga mitte, ma ei saaks ütelda, et palju, kust teie reisidest on jäänud kõige huvitavamad vestlused, kõige tugevam mulje oli Krimmis kui see buss, millega me sõitsime üle nende mägede Jalta poole, kui me olime kõige kõrgemal mäe otsas, et ma ei olnud ennem mägedes käinud, aga see vaade sealt ülevalt mäe otsast, see oli minu meelest põrutav. Ja ma väga tahaksin sinna tagasi minna, sealt paistis meri, need mäed olid väga ilusat värvi. Oli niisugune varasügis ja nad olid värvilised. Kas looduses on teie jaoks muusika? On küll, looduses on väga huvitav kuulata ka aastaaegade järgi näiteks talvel, kui on lumi, siis on looduses vaikus. Eriti õhtuti, siis linnud käisid hädista, sest muidu tihased ikka teevad mingit häält. Vaikus on ju ka, eks tore asi, mida linnas kunagi ei kuule. Aga talvel maal kuulev, siis on väga tore kuulata jõge. Jõgi jookseb väga kiiresti ja igal aastaajal on tal eriline hääl ja samuti on tuul, tuul on ju ka muusika, loodust on väga palju. Heliloojad püüdnud ka muusikasse valada ja muusikas väljendada, kuidas teie arvates on neil korda läinud? Ta on küll näiteks minu meelest väga väga toredasti kirjutanud Heller oma koidu. Elleri Koit on harukordne ja paljud sümfooniad Beeta, Pillema, Tšaikovski oma. Ma usun, et üldse igale inimesele mõjub muusika erinevalt. Igaüks võtab seda vastu. Enda jaoks erinevalt tähendab üksteisest erinevalt. Ma ei usu, et on kahte sarnast inimest, kellele sama muusika samal momendil ühtemoodi mõjuksestan. Täitsa võimatu. Aitäh tänase jutu eest ja kõike head terveks selleks ja järgmisteks aastateks. Tänan väga.