Iseendast aru saada ja teise mõista aitab meid psühholoog Tõnu Ots ning ma teen ettepaneku alustada õppimisest nimelt on ju sügis käes, sügis tekitab paljudes meist sellise tunde, et peaksime nüüd nagu, kas siis kooli minema veoka midagi. No lastel on see asi selge, et nemad peavadki minema ja juba ongi kindlasti koolis. Mis asi on õieti õppimine? See on jah, meie õpitud kramp, et sügist ja kooli Me seostame õppimisega näguseks, ainult õppimise koht, tegelikult on kool, püüab Infot, mis me väljaspool saame süstematiseerida. Aga meie aju on nii ehitatud, et ta salvestab tegelikult kõik, mida ta näeb, kuuleb, tunneb, meil on juba lõhnamälu ja maitseme Luiad, aktiivne mälu. Ja see on aju üks omadus. Meil on 10 triljonit neuronid ja ma ei tea, milline üksus on aju jaoks algüksus. Kas aju teab, mis on bitt või bait. Aga praegu me usume, et teadmine salvestatakse ühte neuronisse. Tähendab see, mis on need piiritletud asi, sellele salvestatakse meie meile ühte neuroisse. Ja Me salvestame kõik, mis me näeme ja kuuleme. Kui oskame rääkida, siis me salvestame ka ka sõnad. Aju mõtleb metakeeles, metakeel on selline kujundite keel. Aju salvestab nagu liikuvad pildid ja kui laps õpib, siis ta hakkab neil piltidele nimesid panema. Me õpetame lapsi kohe grammatilise vormiga, mis see on? Uks ookeansoni emas isas on õun, taldrik, tuul, japs paneb nendele asjadele nime ja nii jõuab teadvus lapseni. Ma ei tea, kui kaugele loomariigis võiks tagasi minna, aga küllap salvestatud nemadki. Laiu on nüüd täpselt samamoodi ja järgmine õppimise käigus teeb ta õpib oskama, ehk ta oskab neid üksikuid infobitt või bait ühendada. Tinglikult öeldes võiks siis teha sellise minu jaoks võimatu matemaatilise ülesande. Eesti keeles on 28 täht. Oletame, et meil on iga täht, on, on salvestatud ühte mälu tänku või siis ühte organisse. Ja nüüd aju hakkab nende vahel sidemeid looma. Nii tekivad meie jaoks ka sõnad lapsel samuti ai ja oi ja 30 on ema ja issi ja ta õpib neid ühendama. Ja aju seisukohalt tähendabki õppimine seda, et ta hakkab neid neuronid ühendama. See, mis ajus paneb neuroliikumine, neuronid ei liigu, aganad sirutavad Dentriidid, need on siis närvi jätked välja ja kohtuvad teise samasugusega. Loovad sideme, siin oleksin hoopis vahele. Ja seda me nimetame juba seotud info ehk teadmine, ehk siis kahest aiast sai sõna. Ja kui nüüd teadlikku matemaatiline ülesanne, et oletame, et kui teame, et Eesti keskmine sõna on kuue tähepikkune ja kui palju on võimalusi kuuest tähemärgist moodustada eesti keeles kuue tähemärgilisi sõnu. Noh, seda peab matemaatikute käest küsima, paljus on kombinatsioonide arv, variantide arv sellest, mis ta seal on, juba see on suur. Edasi, kui meil on sõnad teada, siis me peame need moodustama ju lauseteks, see tähendab, see on samuti ajus sirutuvad Tendriidid üks poole ja ajju tekib võrgustik, mida me aju hall oluseks nimetame. Nii et õppimine ei ole mitte ainult nüüd kooli tegevus, vaid kõik, mis me näeme, meie aju salvestab ja salvestab ajju tihtipeale ka märkamatult, nii et mis ei teagi, ta salvestab. Mina olen kursis hüpnoosiga hüpnoosiks näiteks me suudame leida selle info, mida inimene ise ei tea, ta kunagi on meelde jätnud, sest et sinna on viinud väga keeruline tindriitide tee või Anetendriidid juba, kas hävinud üldse möliinidi ja seal peal on õrn ja me võime selle kaudu mõne info kaotada. Aga kõik, mis me teeme, mis me näeme, kõik salvestub meie ajus ja ei saa öelda, et kool on ainult õppimise koht. Koolis pakutakse teadmisi süstematiseeritult, see tähendab, et meil on, on mingisugune voorus, mida arvatakse, et inimene peab teadma ja oskama ja sellepärast on koolid. Aga tihtipeale on mõnel inimesel kuuldesilma asjatada, õpib mujal palju rohkem ja palju paremini. Need õppimisvõime on meile kaasa sündinud. Mis on aju omadus? Neurobioloogia räägib õppimisest kui Tendriitide arengust, siis meil arenguinstinkt on meisse programmeeritud arenedes ainult neuronid hakkavad ühinema nende niitide kaudu. Ja seda käivitab uudishimu ja vot see on teine asi midagi tegema. Kool võib võtta täpselt samuti, et laps käib seal ja midagi kuuleb ju midagi, jääb meelde. Aga me ei ole kindlad, kas ta suudab seda ka üles leida ja selleks on õppimine on seotud väga olulise asjaga. Et me jätame selle tendiitide tee meelde siis, kui õpime uudishimu toel. Raha on midagi teada, kui meil seda uudishimu ei ole, sidend riiti paigale. Kas siis siit tulebki siis vahed õppimise ja tuupimise vahel? Ka tuupimine muidugi on, on lihtsalt nende Tedriitide tugevdamine, et ei oleks mitte habras niit vaid kordade üle, kordad üle kordad üle kogu aeg ja siis tekib seal ühe võrra niidi asemel Tekviga paras pael või köis või need sõnad, mida me kogu aeg kasutama ja muutuvad juba niukseks köieks. No hea on võrrelda arvutiga, ma küll usun, et arvuti tehti aju järgi, mitte vastupidi, aga arvutis on ka, me kasutame korduvalt igavest faile ja need jäävad sinna failidena kõik alles kadendriidiks nimetada, et kuskil tuleb aeg arvutil umbes ja siis me hakkame arvutite fragmenteerimanid tarbetuid korduvaid faili välja viskama, sest neid pole enam vaja kordusena meeles pidada, aitab meil, et on üks selline jämeniitja sealt ammutada kogu info. Ja nüüd selle uudishimu juures koolis on väga oluline tähelepanu see, mida me, millele pöörame, tähelepanu, siis see jääb meelde ja nüüd kui te küsite seda tuupimise ja õppimise seost, siis kui me õpi midagi tähelepanuga, siis me teeme sinna väga tugeva seose. Sama me saavutame siis, kui ta on ilma tähelepanuta, kordamiselt kordame, kordame, kordame ise ei huvitu sellest ise ei pööragi tähelepanu, aga ainult selle kordamise tõttu jääb meile see meelde. Peale aju mälu on, meil on ju väga palju mälusid lihasmälu näiteks korvpallur, mida ta teeb palli korvi viskama selja tagant korvirõngast läbi saada. Ta on korranud, korranud, korranud ja see meeldimine lihasmällu. Seal ei ole operatiivse mõtlemisega enam midagi seost. Need liigutused on ta viinud enda nende lihasmällu, pruugib üle korrata ja ongi meil nüüd seda võiks nimetada tuupimiseks. Selline tegevus on tuupimine. Õpetab teist kohta. Aga kas vanusega muutub kuidagi õppimisvõime? Millal ta on nagu kõige sellisem suurem ja kõige parem, et noores õpituse ei unune või, või vastupidi, võin ka veel vanuigi. Kui põhimõtteliselt aju võib täituda kunagi, kuigi see on ebatõenäoline, et 10 Mil triljonit ikkagi ajurakku, kuigi ajurakke juurde ei teki, aga ajurakud teevad endast koopiaid kasutamata ajurakku pidavad oma info. Et see võime säilib meil ikkagi päris kõrge eani. Aga häda on selles, et meil kaob uudishimu ja meil kaob ära tähelepanu. Rahvakeeles. Noorena on meil üks võimas sõna või mõiste või tegevus mis aitab meelde jätta. Kogu huvitav, vaat mis ma teada sain, Norra, me tahame kogu aeg, sedasi ongi selle uudishimu tegelik ilming. Vananedes me oleme nii palju kogenud, nii palju näinud ja tean, ma ei taha öelda. Ohhoo, nüüd meda mööda ahhaa tuttav asi, ahhaa tuttav koht, ahhaa, tuttav inimene, see tähendab, et me ise ei suuda uut infot teha endale üllatuse efektiks. Võtme tahab rohkem kogeda seda, et ahaa, see oli kunagi rääkisime, nüüd tuli meelde seal õppimise surm, ta ju lõpeb surmaga, lihtsalt õpime teistmoodi, sest et ka vanas eas on asju, mis on nii huvitavad, et kohe jäävad meelde, kergelt jäävad meelde. Aga mina olen pianist lugemusega inimeseks ja ja teinekord ma loen mingit asja, mida ma olen kuskilt lugenud. Ahaa, tuttav jutt, kuigi ma peaksin meelde jätma, kes seda on öelnud ja ja need üksikasjad, aga seesama ahaa, efekt lämmatab selle uudsus, et seda ma olen kuskilt lugenud. Ja siis ta jääb meeldigi pärast küsida, kelle, vaat see on või siis ma ütlen, ma ei, ma ei tea, aga ma tean, et ma lugesin, ma olen lugenud ja tsitaat on selline. Jõuganastik hoidma värsked, öeldakse, et kui inimene enam ei üllatuliste, vananeb. Need, kes praegu kooli lähevad, need on, kõik on täis üllatust ja nendele on see tähtis hoida seda uudishimu elu vastu. Aga kurb asi on see, et õppeained ei ole nii huvitavad, et nad üllataksid. Praegu toimub selline aegus, antakse lastele kätte, Te ju uued õpikud, usinamalt loevad õpikut õhtuga läbi kõik. Ja siis, kui õpetaja selleni jõuab, siis enam üllatusmoment ei ole ja lapsed ei ole. Tundub, et ma olen seda juba kuulnud, tegevusest õpid. Nii et tuleks anda pea Tügaa lasteni õpikat siiski säilib, see üllatus oli, aga ega kooliõpetaja ei kõlba, kes ei suuda ainet huvitavaks teha, ehk et laps ei suudaks, hüppab üllatuma. Kui ta peab tuupima seda, mis on raamatus kirjas, korduvad, läbi loetud siis on igavene vaev ja me peame tegema õppimise, mida me koolis teeme, peame tegema lapsele huvitavaks praegune elu, toobi, keda huvitavad igasuguste kanalite kaudu inimeseni. Tänav, internet, televisioon, filmid ja need on tihtipeale huvitavamad kui see, mida õpetaja suudab koolis lapsele pakkuda. Kuigi see tarkvara on parem, aga ega lapsi, et mis neist on parem või halvem info, vaid tema vaatab, mis on huvitav ja mis on igavam info. Aitäh tänaseks Tõnu Ots ja järgmisel nädalal räägime unustamisest.