Jätkame juttu stuudios on psühholoog Tõnu Ots. Kui me eelmisel nädalal rääkisime õppimisest, siis täna tahaks teada ühtteist unustamise kohta või ka meeldetuletamise kohta. Kui keeruline on asju oma ajust üles leida, mis vajalik? Mõni asi on päris kerge ja teiste asja päris keeruline otsida. Kergemini jääb meelde see, mis on Päevase elu igapäevaste tegevustega seotud ja eriti see, mis on siis tähelepanuga meelde jäänud. Üks näite ma võiksin tuua. Siin stuudios on feno, nõrgend tahab, vaadake mitu lülitit seina peal on. Pakun, et kaks. Tegelikult on kolm, nüüd vaadake, mitu seal on, kolm lülitid on seina peal. Nüüd nägite seal täiesti tarbetu info legiti üle tähelepanuga, seni polnud seda vaja ju teada. Kui me kohtume kolme kuu pärast tänaval ja ma küsin, mitu lülides ja seina peal on muidugi eksimatult kolm. Kas oled meeldetuletamine? Talletasite selle mällu tähelepanu toel? Muidu poleks mõelnud, eks õpitud on täpselt samuti olen õppinud, aga kui me ei tee tähelepanuga, teeb automaatselt meelde, hüpnoosisime, lüüakse ülesse. Täpselt ära, öelnud kolm lülitit, ei ole suurt vaeva nähagi. Aga nüüd meelde tuletada, siis me peame vaatama, võisime, otsisime tähelepanuga tükk aega, aju sorides saab ka üles leida ja palju võtteid, kuidas infot paremini meelde jätta. Tihtipeale tuleb nimest meelde esimene täht, hakkame kordama ja üldse nimed kaovad mälust väga ruttu sest meil on nägemismälu või tänavale skänner mäluk. Nimetatud mälu on väga tugev, kus meil pilt on silmade ees, aga selle pildi verbaalne kui semiootiline märk on puudu. Tuttav nägu, aga nimi ei tule veel. Ja noh, minu proua lemmikanekdoot, kuidas kaks vanaprouad istuvad pargis pingi peal ja üks ütleb teisele, et kuule, me oleme siin istunud juba 20 aastat, iga päev juttu räägid, aga ma olen ära, mis su nimi on, ja teine asi oli veel tükk aega, mõtleb ja vastab, et kuule, kui ruttu sa seda teada tahad? Ei suuda teinekord meelde tuletada ka oma telefoninumbrid oma oma nimekiri, sest et seda ei ole korratud, seda pole, pole vaja läinud. Ja nüüd ma hakkan aju seda sorima ja nii me ei suuda ka taastada seda protsessi jälle tüüpiline näide, kuidas massi otsime. Endast rääkides minu minuga juhtunu, tulin poest, sattusin autost kõik ostetud kraami sülle, läksin tuppa, panin külmkappi ära ja lähen panin auto lukku, autovõtmed kadunud. Mida inimene teeb, kui võtmed on kadunud, hakkab otsima mäluga mälust ja esimene selline meeldetuletamise operatsioon on lihtsalt see tee läbikäimine, see on teadvustatud lähenemine ja minateadvus abil käisin läbi selle tee autost kuni toani ja külmkappi ei ole. Võtmeid siis teine meeldetuletamise Dior hüpoteetiline. See võis olla see meelde tuletades, aga minul oli see hüpoteetiliselt. Kas ma võisin käia siin ka, aga praegu ei mäleta, ja siis otsimise vala juba laienes, käis juba laiemalt lõpuks esindas kuskilt vaarikatest ja ma tean täpselt, ma käisin siin, aga nüüd ma ei suuda meelde tuletada, kas ma käisin siin koos võtmetega võtmeid otsides iga asi segamini ikka ei leia, aga Meil on õnneks veel ajus ka kolmas võimalus. See on intuitiivne mõtlemine. Selles konkreetses olukorras tähendas see seda, et ma teadsin, ma hommikul tööle ei saa, kuna autovõtmeid ei ole. Aga ma enne uinumist ütlesin endale, et no tule jumal appi. Muidugi ma ei usu, et jumala appi tuli, aga sellega ma andsin ajule ülesande sori nüüd see piltide rägastik läbi ja laadi minu aju arvuti töölauale pilt sellest, kus ma võtmed panin. Järsku öösel kell kolm viskad mingi vedru istukile, mul on silmade ees pilt, kuidas ma panin need võtmed sinna Keiu karbi kaane peale. Tarbisin otsa ja lähen öösel kell kolm külmkapi lahti, võtan kahe käigukarbi vahelt, leian ülesse. Tähendab, et info meeldetuletamisega täpselt samuti. Kõigepealt püüame rakendada teadvust, mis ta oli, leiame otsimisele teadvustatud. Tendriitide rajas, aga meil ei pruugi alati igas jõultimine otsetee, otsime kaudselt, kas nimi võis olla või eesnimi on seega seal perega, nii võis see olla või see info on tihtipeale ka mõtlemise vorm, kus me loome õige vastuse, minu turniiri on näha, et osa inimesi teab ja vastab, teine hakkab tuletama ja see on see hüpoteetiline tee. Aga kolmas is lihtsalt paneb silmad kinni, mõtleb, mõtleb, et ma tean, et seal see, see, mis kolmas arvutis tuttav, kui meil mingisugune fail on kadunud, siis me eriti palju ei piinlegi, sest arvuti on see võimalus kirjutatud selle faili nime sinna otsingurea peale klõpsa nuppu söötš arvutiga blogistab logistama ja siis lõpuks hõiskab siis õige koha välja ja kui nüüd me kirjutame selle oma arvuti töölauale või mõnda kausta, siis nüüd enam kaduma ei lähe. Inimesed on täpselt samuti ka midagi meelde tuletada ja meelde ei tule. Ja lõpuks leiame ülesse siis nüüd on meil võimalik see uuesti tähelepanu keskmesse viia ja vot selle ma jätan nüüd meelde ja nüüd on ta juba arvuti töölaual ja enam me seda niisama ära ei unusta. Selle koha pealt ma usun küll seda loosungit, et kordamine on tarkuse ema. Teinekord tasub läbi käia see vananev info ja see üle korrata. Et see oleks nagu värske ajul on, see võimet on, kustutab väheolulised failid, aga siis jäädavalt ei jäädavalt ikkagi ei kustuta. Jäädavalt kustutab ajust haigus kaks põhilist Sis Alzheimer dementsus ees kaigustutamit, neuronid vaid Tendriite sidemed. See on umbes sama, kui. Ja lähed hiljem otsima metsa ja ja vaadata Tiiu Nara lõhkunud ei ole. Õnn on alles, aga tee on täiskasvanud, kraavid on vahel hoopis teist teed kaudu tuleks minna. Ja nii me ajus ka samuti otseteed enam ei, ei ole. Kohe meelde ei tule, aga hakkame kaudseid teid mööda analoogiaid ja sarnaseid ja noh, võib-olla mingi muu näitaja järgi, millal ma rääkisin, kus ma rääkisin seda teed mööda jõuame siis ka infoni ja see on nüüd teadvustavad meeldetuletamine, teadvustatud või hüpoteetiline intuitiivne. Mida me oleme näinud, on meil ajus ja igavesti kas on ka inimesi, kes ei suuda unustada selles mõttes, et et tal on ta küll ajusid, on kogu aeg kogu aeg peas, et ta isegi vahepeal jõulust Jah, see on niukene koormav haigus mis lõpuks kurnab aju. Me oleme tegelikult üks suurub keemiavabrik, toodame arutul hulgal keemilisi ühendeid, neist tuntumad hormoonid, mis organismi käsutavad ja mööda Tendriiti närvi kiusati, kud elektriimpulsse. Seal elekter on seal sees, pinge võib ulatuda seal kuni 0,0 ühe voldini niuke micro kotis on see pinge seal ja me kogu aeg oleme, oleme pingega laetud, aga need neuroga kaetud möliini kiiga see ongi see kiht, mis juhib elektrivoolu. Ja kui sinna tekib mingisugune pragu või, või rike või, või lihtsalt nii-öelda pildi pudene, pärase pindmine, elektrivoolukiht, siis meil kaovad ära need elektriliinid infode vahel. Info ei pruugi kaduda. Oi, me oleme leidnud täitsa uskumatult palju asju ülesse inimese elust, mida ta võtame, mitte kunagi enam elus vaja ei lähe ja pole seda kunagi kasutanud. Aga hüpnoosis tuleb järsku. Aga kui me ikkagi sunnime teda minema tagasi sellesse aega ja värskendame tal seda muljet sellest ajast, siis ta järsku loeb seda, kui näiteid võib ka rääkida, muidugi. Need on meil ikkagi kasutama patsiendiinfot avalikustamiseks. Nii üldistatud kujul leidev naine kes ei teadnud, kes ta on vana naine ja dementne ilmselt Sushi proosile. Ja kui me hüpnoosi saime ta viia tagasi lapsepõlve kuue, seitsme aastaseks, siis ta tuletas meelde, mis värvi kleit on seljas oli ja kui küsisime, et mis su vihiku peale on kirjutatud, lugevdatud emakeele, mis kõik loe seal nimi ka, siis ta luges maha oma neiupõlve nime sealt ja selle info kaudu suudeti tuvastada, kes ta selline on. Nii et see on niisugune näide, kuidas on võimalik leida ajust ülesse info, mis tundub, et on jäädavalt kadunud. Ta on ununenud täpselt samuti nagu minul lõi välk arvutisse ja ja arvuti Vokas. Aga praegu loodan väga, et minu ikkagi emaplaat suudetakse ikkagi taastada ja osas info kätte, mis on, kuigi see masinavärk, mis infod muidu välja toob, on läbi põlenud. Et kuskil on kõik alles ja keegi ei tea, kui kaua. Kuskil on kõik alles ja meie, meie aju on võimsam kui ükski seni teadaolev arvuti ja ta talletab. Me kõik, mitte ainult see, mis me kuuleme verbaalset infot, vaid ka kõik, mis me näeme. Kõik, mis me kuuleme. Meil on ka lõhnamälu, meil on ka maitsemälu kataktiivne mälu. Puudutuse järgi tunnevad pimedad inimesed 11 ära. Ma tänan Tõnu Ots ja kuulmiseni järgmisel neljapäeval.