Jätkame juttu psühholoog Tõnu Otsaga ja tänaseks teemaks on meil eluks vajalikud inimesed. Nii võiksin võib-olla seda kokku võtta. Nimelt huvitaks see, mis toimub väikese lapsega, kui ta läheb kooli, tema maailm muutub need inimesed, kes on talle kogu aeg tähtsad olnud, need jäävad justkui tahaplaanile. Mida tähendab see väikese inimese jaoks, kui ta läheb kooli? Jah, selle nähtuse nimi on sotsialiseerumine, aga me kasvame ju üksikult üldisele, küllap sünnib tema jooksnud vahel tema ema juures, otsib ta turvalisust, on see kõht, kõht, kontakt emaga ja ema tal kõige tähtsam, kui ta juba õpib märkama teisi, siis on järgmine inimene, tavaliselt on see vanaema. Meie oludes võib-olla ka isa, tähendab teisi, siis tulevad õed ja vennad ja ta õpib ühiskonda üksikult üldisele. Algul oli kahekesi kolmekesi neljakesi, viiekesi ja nüüd on kasvamise tähtsad sõnad, millega laps kasvab, on hea ja halb. See on sügavalt subjektiivne. Meie eetiline arusaam, laste kasutame, ole hea, lapsti, hästi, ära tee halvasti. See skaala hea ja halb, see ongi kogu eetika palus, et kui ta teab, mis on minu enda äratundmises minu hinnangutes see hea ja halb ja see kestab tavaliselt kodus päris kaua, kui laps läheb kodunt välja, siis taastub ühiskonda. Ja suur vahe on selles, et ühiskonna määratlus asjadest enam ei ole mitte hea ega halb asi vaid õige ja vale asi. Õige vale tegu, väravad, seadused, traditsioonid, normid, nii nagu teised, tähendab, laps peab ümber häälestama oma subjektiivse ehk personaalse, ainult ainuomase aru saama headest halbadest ühiskonnale määratlustele õige ja vale tegu. Ja see on lastel väga raske ja see on õpetajatel raske, sest mõni laps teeb seda, mis tal pähe tuleb, sest seal on, see on minu arvates ja keeldub tegemast, mis on õige sotsialiseerumine kõige raskem asi. No ma ei tea, kas ma nüüd oma kaevu sülitada, aga aga minu arvates on lasteaed, meil soodustab seda vara sotsialiseerumist, sest lasteaed ei ole ka enam selle hea ja halva keskkond, vaid õige vale keskkond. Ja laps jõuab selle JOKK süsteemi, nii et juriidiliselt on kõik korrektne. Varem kui tema enda isiklik teadvus eksisteerivad, arusaam ja alguses on välja kujunenud ja nii kasvavad meil lapsed, kes on eetiliselt, on pärast raske ümber koolitada. Nad teevad kõik õigesti, aga samal ajal lihtsad näited, keegi ei keela näiteks põrandale sülitada ühtegi loosungit pole kuskilgi põrandale sülitamine, keelatud. Aga üks TTT, et üks ütleb, aga seadus ei ole ja tal on õigus ka. Või vastupidi midagi seal teha, karjuda näiteks mõni laps karjub mis kole, aga aga miks ei tohi, kas on seadus, mis keelab. Tema tahab seadust, mitte enda subjektiivset hinnangut oma heale halvale käitumisele. Teine asi on veel see, et kooli infrastruktuur on tunduvalt suurem kui kodune. Meil ikkagi suurperesid ei ole, kuigi me oleme päritolult loomariigist pärinud selle võime suhelda suures peres. Aga seal on ikkagi eriealised ja erikogu. Ühiskonnamudel on kodus juba alates ja kaaslasest kui vanavanemateni välja. Ja kui me jõuame ühiskonda, siis järsku me peame arvestama, et meie ümber on tohutu mass teisi inimesi ja on olemas üks teooria, mille nimi on väikeste gruppide teooria. Ütleb, et me oleme, tunneb ennast isiksusena kui ma suhtlen seltskonnas, kus on kuni 12 inimest. See tugineb ka sellele, mis me oleme varem rääkinud. Mälule keskmised laps suudab meeldijate kaheksa, kui ta esimest korda kohtukollektiivis ja kõigile tutvustavad. Ta suudab kaheksaile meelde jätta mõni laps vähem ja mõni mõni rohkem. Aga väikeste gruppide fenomen on selles, et väikeses grupis ta tunneb, et suheldakse minuga, teised kuulevad pealt. Mina tunnen seda oma Ülikooli loengutes. Kui on ikka väike grupp, siis kõik kuulavad, sest neile on, jääb mulje. Õppejõud räägib minuga kuule pealt, kui grupis on kaks väikest gruppi ehk kaks korda 12 24, mis on iidsest ajast peale olnud klassi täituvuse piirnormiks humal hariduses. Seal on efekt selline, ta räägib minu naabriga ja mina kuulen pealt. Tähendab, see tähelepanu on juba teistsugune. Ma ei tunne eetilist kohustus kuulata, sest ta tuvate naaber kuuleb. Ja kui on üle 200 kuni nelja, siis jääb mulje, et Ta räägib nagu raadio treib kõigiga keegiga kuulab ja siis hakatakse ristsõnu lahendama ja omavahel rääkima ja, ja suure kooli fenomen sotsialiseerumine tabab, kui me tihtipeale las siis sellisena, et mina olen anonüümne, minu isiksus sellises kollektiivis lahustunud, nad kardavad seda lärmakad kooli, nad ei oska suhelda. Praegu on tekkinud liikumine paljudes koolis mitte ainult Eestis, vaid ka mujal riigis olnud. Et koolis istutakse üksinda pingis, ei ole enam pinginaabrit. See on minu subjektiivne arvamus, ma ei tea, mul pole mingeid uuringuid. Aga mulle tundub, et kui me kaotame inimese kasvatuse sellise esimese sotsiaalse toe enda kõrval nagu pinginaaber. Mina mäletan oma pinginaabrit siiamaani, kellega ma olin ühes pingis istusid kuigi meditsiin, muud mitte midagi, et seekord televiisorit maha kirjutasime. Aga see oli esimene sotsiaalne tugi, kes aitas meid selles suures sootsiumis, mis mul üle jõu käis mõista, aitas toime tulla. Temaga rääkisin, juttu tüdama, teretasin temaga, vahetasime infot, vaesaja õpikuid ja, ja see on, oli tähtis kooliminek väga hoolikalt ette valmistada, seda viskad lapsi ülikooli, see on sama hea kui ujuma õpetamine Disgalt basseini ja las upub ja seda peaks tegema hoopis teistmoodi, kui kui meie kool praegu teeb seda enam, et või sotsialiseerumine on jõudnud väga varasesse, ikka juba kahe kolmeaastased lapsed käivad lasteaias ja nendel see kõlbin, osa jääb väga napiks. Praegu on just see aeg, kus lapsed vägisi peavad sotsialiseeruma. Noh, mina tean tegutseva psühholoogina, et praegu on see koolistressi aeg. Alati september, oktoober on lapsi, kes mitte mingi hinna eest kooli ei lähe. Hirmuga tekib uriinipidamatus tilgakese pingi all ja häbeneb seda ja teised teda narrivad ja need on kõik koolistressi ilmingud. Ta kohaneb, sootsium iga liiga äkki siis peaks olema tunduvalt ettevalmistatav tegevus. Aga kas pinginaaber, kui see ära võtta, lisab ka veel siis pingeid juurde ja laps tunnebki ennast üksikuna ja tal on veel raskem. Kindlasti, sest mida see naaber tähendab, ta on meile lähedane, kõige lähedasem, nii et sellest ühiskonnast, mis seal muidu on, on kauge ja eemalseisev Olükski seal lähemal, seal naaberpinginaaber Velame naabri käest soola laenamide võõra käest, nii et see, kellelt me ootame mingisugust tugev abi. Keegi pole kuskil kirjutanud mingit pinginaabrite seadusi, pinginaabritele norme või kohustusi kommittinud kujunevad välja nagu, eks selles keerukas sotsiaalses maailmas, kus ma koos temaga tulen toime. Tavaliselt on nii, et kooli tulles tark õpetaja ei panegi lapsi kohe kahekaupa istuma, vaid ta jagab nar kuskil kuuebast ümber, kes kellega tahab, kes pidi naaber oleks ka selline, kellega ma sobis, aga mitte nii, et jõuga ja karistuseks, kui ta siin juttu räägiksime, lahutame teid ära. See on psüühika jaoks, on vägivald, kuigi koolikorralduse seisukohalt võib olla kasulik, et nad elatraks kogu aeg. Aga millal lõpeb see vastuolu hea ja õige või siis vale ja halva vahel? See ei tohigi lõppeda. Sisaldab meid läbi eluka, meie ja kogu aeg peame selle vahel jagama. Et kujuta ette, ristina vertikaalselt teljel on, on hea ja halb ja risti horisontaalselt on õige vale. Siis nüüd tekib neli välja. Need viljad kummitavad meid, kogu aeg peab leidma selles. Neljas vedas õige käitumise. Et mitte minna ma sisemisega. Ta oli esimene välismina, olen seda näinud ka aju-uuringutes graafi peal meie aju on aktiivne 60 protsendi kogu aktiivsuse protsentides võtta siis 60 protsendi ulatuses aju aktiivne olukorras, kus ta saab teha seda, mis endale hea ja teiste arvates õige. Ehk siis veidi lihtsalt öelda, et ma teen seda, mis mulle meeldib ja keegi ei õienda. On see situatsioon seal, mitte filosoofilutsioloogile, vabadus, kui ma teen seda, mis mul on hea ja belgia pole õiendamist. Teine olukord on see, kus ma end halvasti kõik hästi, aga seal seisukohalt on halvasti, see on konfliktsituatsioon. Näiteid tuues tuleb laps kooli, silmad säravad suure vaimustusega, ropendab nagu voorimees, sest isa ropendab ja naabrimees ropendab ja telekas ropendatakse, raadio ropendatakse ja siis ta arvabki, et see on hea. Aga õpetaja ana kiusupunn ajab nina kirss, ütleb häbi sul rääkida ei ole. Last häbistatakse, et sinu hea ei vasta seadustele. Ei kuulu kahjuks abistamise koht. Häbistav seda, et see jõud, mis, kui heaks pidanud, ei kõlba mitte kuskile võtta, seadus omaks, on korras. Seal on aktiivsus kell 25 protsenti poisi muuda oma käitumist üldse häbistamise peale. Tüdrukut küll tüdrukut häbistad, võtab, hakkab nutma ja hakkab oma käitumist parandama. Kolmas uut on siis evisjon selleks, et teha midagi nii, nagu ühiskond nõuab õigesti. Ma pean ohverdama midagi oma heaolust tegema, aga seda, mis mulle hea, ei olegi, ega mulle paha. See on kohustused, situatsioon, ma pean õppima, kui siin ei meeldi, ma pean koolis käima. Ma pean pesema, Ma pean koristama, peame kohandama selle ühiskonna nõudlikkuse enda personaalse arusaamaga. Halvas taas teesklema. Teeme näo, et teeme vedeldi timineut konspekteerima, aga tegelikult mängib arvutitops tahvelarvuti Korfekteerimine. Ja viimane ruut jääb üle see, kus ma tean, et see tegu on halb või on vale endale Kahaldune, aga ikkagi teen. Ja see on see, mida täiskord vahel nimetab kuri tahtlikkuseks. Tean, et on seaduserikkumine, aga ikkagi teen. Olen kuri, lapse jaoks on see sõna pahatahtlik ta pahandust. Aga siin oli küsimus, et miks ta seda teeb. Põhjused, muide pahade minuga tegeldakse. Jonnib sellepärast, et ema minu minuga tegelema hakkaks. Karjub sellepärast, et mind kuuldakse. Et pole õige vale, see on, on kõige raskem olukord, sinna tekib ka kehtestanud negatiivis pedagoogikas selline mõiste, see tähendab last, kes teatab uhkusega, et et olengi lolli kavatsegi õppida. Polegi huligaani ei kavatsegi viisakamad rääkida, kus ta ennast püüab halvana kehtestada ja need on need neli neli välja, mida me, millega me peame arvestama. Elu lõpuni ei pääse sellest. Siiras arusaam heast halvast peab jääma alles suuta ühiskonnas adekvaatselt hinnata õiget ja valet. Aitäh tänud.