Me tuleme koju oma sünnimaale ega jõua ära imestada, kuidas on võimalik üles ehitada niisugune ühiskond, kus inimesed seisavad. Sabades. Üllatub Ameerika Ühendriikide bootlandi Ülikooli professor majandusteoreetik Toomas Palm. Palm elanud ja raskustega võidelnud hoopis teises vabas maailmas. Ta lahkus siit koos vanematega 1941. aastal Saksamaal Maale. Kolmeaastase poisikesena. Elas ülev ränkraske sõjaaja ja saatuse tahtel jõudis 1949. aastal Ameerikasse. Seal lõpetas koolid ja ülikoolid, kaitses väitekirju ja sai majandusteadlaseks. Professor Toomas Palm peab ennast Ameeriklaseks. Kas te olete oma saatusega ka eluga rahul? Mida te olete läbi teinud ja elanud? Vot see on raske küsimus olla. Nagu näete, miks ma siin käin nüüd neljandat korda kahe aasta jooksul, see on ikka midagi on siit ka, mis nagu seal puudu. Ja see, no kipub niisuguse kuidagi sentimentaalsus poole või mine tea. Aga kas ma olen rahul ja muidugi ma olen rahul, tähendab, puht materiaalse elutasemest rääkida. Ja ma tean, teil käib siin soome telekas ja nii, et natukene ikkagi kursis, kuidas see elu seal on. Meil on ka nüüd käinud isikliku kutse peale on inimesi sealt läbi tulnud siit. Et nad saavad natukene aimu, kuidas, kuidas ameeriklane elab kuidas oleme käinud, siis ta ikka tõesti ei tea, kui hästi on võimalik elada materiaalselt. Aga no midagi siiski siia kultuuriliselt pinnal. Perekond jäi maha nagu kõik Eesti pered samuti meiega. Üks onu mõrvati Siberis oma isa lugu, olen nagu rääkinud. Sugulasi siin. Osa ma olen kohanud 10 minutit, Osama on ikka natukene rohkem näinud, misjaoks näiteks Ameerikas üleüldse seda Eesti asja edasi täna mikspärast inimene püüab seal oma keelt hoida ja arendada. Misjaoks osaleda, laulda neid laulusi, mis siin enam ei laulda, või vähemalt mitte nii tihti. No 50 aastat vanad asjad, siin tekib ikka uut kultuuri juurde seal selles mõttes me oleme arusaadavatel põhjustel nagu seisma jäänud. Eesti rahvas, see tuumik on ikka siin. Ma siin käin, ma käin, ma vaatan elukutseliste eestlaste Tjaatad. Se Ma tean, ma olen ikka näinud, mis on diaator, siin on maailmatasemel kultuuri, Eesti kultuuri, seal me teeme, mida me saame teha asjaarmastajate asju, aga no siis koor laulab, ta teeb oma parima, ta teeb rahvalaulu. No siis ma tean, mis on tõeline muusika ja see osa on ikka vahe, aga siia ma tulen, siin on eesti keeles, aga maailmatasemel ooperit käisid noh, või, või siis teater oma reede ajaleht käib, kui seda vaadata, kui palju siin on tegemist? Et siin areneb ikka see kultuur edasi ja no seda neil on, Ameerika ei ole kultuurita. Ja meiega voolus ei ole ka eestikultuurita, aga ta on ikkagi kuidagi nii lonkab, et me teeme, mis me teha saame antud oludes, aga me oleme nii väiksemates külades üksteisest eemaldatud. Pikk vastus, lihtne küsimus, aga vastus ei ole lihtne. Ta ei olegi lihtne küsimus, kus ma olen rahul ja üldiselt. Aga midagi on siin, mis mind siia tagasi toob ja need ei ole mitte nendega väärtuslikud rublad, mis siin seinatabelile võiks kleepida, see ei ole mikspärast, me siin käime. Eriala on niisugune, mis praegu Eesti inimesele hästi vajalik on, majandusteoreetik, see tähendab nii palju maha jäänud maale kui praegu. Eesti on väga palju. Ma loodan, iga kord, kui ma olen käinud, on olnud võimalust nii väiksel määral konsulteerida, nõu anda, majandusteadus sellisena, nagu nimi ütleb, on teadus, et ega ma ei ole siin kellelegi preestri rollile mängida, et ma nüüd ütlen, mida nagu peaks tehtama siin eestlane otsustab ise, mida ta siis valib endale suunadeks, lihtsalt see informatsioonipuudus. Sihilik harimatus, tähendab, ülejäänud maailm on mõtteid lihtsalt iideid edasi arendanud 50 aastat ja see oli kuritegu siin inimene püüdis mõtelda majanduse kohta. See on mulle vastik. Ja no ma nüüd ma ei tea, sooja südamest või ma lihtsalt leian, et see on, on sobiv, ütleme minu puhul, et ma olen seda siiski elukutseliselt asemel ise uurinud terve oma täiskasvanud elu aeg. Ja ma loodan Ma vaatan oma kuulajaskond ja ma olen alati õppinud nii palju tasub õpilaste nägusi vaadata, sa võid lugeda sealt, et kui palju nad taipavad kas nad on kohal. Ja ma pean ütlema, et, et jah, et siiski väga paljud on, et nad nagu taipavad või kui ma küsin nii eikellegi käest, noh et kuidas nii ja naa, et kuidas, mis siis siit loogiliselt võib järeldada. Et siiski see vastukaja on ja ta on õige, tähendab, ta on loogiline, mis seal räägitakse, me ei räägi, mis on moraalselt eetiliselt sobiv, kellegi arvates, aga lihtsalt mis on ratsionaalne. Et paistab, et lähemalt kuulajaskonna poolt peetakse mõnevõrra lugu, et see siin lisaks see, et need läänes ammugi läbi töötatud kriteeriumid või suunitlused või mittenõu aga mõõtuandvad midagi ütelda, reeglid, seda ei ole keegi määranud, aga lihtsalt mõteldes, kuidas resursse ratsion reaalselt paigutada. Et seda saab iga normaalne inimene ise otsustada, et tal ei ole vaja kuskilt bürokraadi käest käsku. Kus see kuradi bürokraat kuskil eemal linnas büroos seal kuskil teab, mis on Eestis sobiv ratsionaalne, ütleme, nii-öelda pole ise siin käinud, pole udust aimugi, milline ressursside baasil on. Ja nüüd Ta tahab kirjad või telefonikõne sel puhul, kui telefonid töötavad, et vaat nüüd tehke nii imelik mõnele inimesele imelik. Ja muidugi üleüldse see, no see majandus, mis siis loodud on, te olete ju ise näinud, kuidas reageerivad lääne turistid, esimene asi tuleb see fotoaparaat välja, neid sabasisin pildistada, vot see on imelik, see on lausa huvitav. Seda nad ei tee, Adeemi pahatahtelised, meil lihtsalt ei ole kogemusi, et kuidas on võimalik luua selline majandus, kus inimesed saavad kasvõi lumesabas seisma. Kuulutatakse väljalt, kraam on jah, väga odav, et kõike saab odavalt. Aga fakt on, et ei saa seda veel üldse. Ja see on loodud tagajärg, see ei ole lihtsalt juhus. See on nüüd lausa geniaalne saavutus. Et võib luua ühiskonda, kus mitte midagi, aga need ei tööta. See ei olnud lihtne seda teha. Läänes Saksamaa näiteks pandi kokku 20 aastaga, siin on asja lammutatud 50 aastat. Ja no oleks Diana nüüd kui me saame selle asja uuesti käima, meie tähendab nüüd inimsugu ja eestlased ka ja siis siin tahab asja osaleda, noh aidaku kaasa. Te olete Eestis nii nagu te ütlesite, neljandat korda, aga ega te siin ju väga palju ringi vaadata saa, teid pannakse kohe rakkesse, tahetakse kohe teie teadmisi teada saada. Peate loenguid siin majandusinstituudis. Tõite kaasa hulga hulga kalleid raamatuid teadusraamatuid, mida meie, teadlased kahjuks ei olegi mõne näinud. Ja neljas kord viimase paari aasta jooksul ma tulin lühidalt siit läbi ka lihtsalt puht turistina 83. aastal siiski on juba nüüd nii, et meil on tekkinud meile, abikaasale, minule mitte ainult tutvused, siin on ka nii juba sugulus. Ja siiski tegelikult nädalalõppudel mul on, mul on olnud võimalust Eestiga tutvuda, ma olen teda näinud praktiliselt kõike, välja arvatud Peipsi järve lähemalt. Ammele Lähen Tartusse ja mulle on pakutud seal võimalused. Lähme vaatame Peipsi järve. Ja kui ma seda omme nüüd see on, siis mul on Eesti nähtud täiskasvanud inimesena, ma arvan, et see üldine ikka nii, et enamus kohad on käidud. Samal ajal on tõsi, et jah, et ega ma siia magama ei tulnud ja ma ei tulnud siia ka ainult ringi vaatama hulkuma vaid ma tulin siia just tööle, see on, see on minu poolt pakutud nii-öelda. Nii et siia rakendakse, see, see on ka teretulnud, sest nagu ma ütlesin, ma loodan, et mis ma siin ja tuua saan, on ka kasulik. Päike olnud pikad tööpäevad. Nimetasite raamatut lugu võib-olla jah, on jällegi mõnele huvitav. See oli ju. No see oli väga pahatahtlik, see oli õudne kuritegu, et siin püüti takistada inimesi mõtlemast. Ja üks samm siin muidugi olijad keelata ära teile siin teatada, mis mujal maailmas mõeldakse, tähendab, siin pidurdati lääneliteratuuri liikumist ja siis oma viimase või Mõisakülaskäigust koju minnes olles näinud raamatukogu majandusteaduse materjale, muinasjutud nagu On see analejal ja ma mõtlesin, et ta kuidas oleks, et kui sokutatakse sinna, mis on väärt teadus. Ja no kuidas seda ja siis saatsin neid sealt oma ülikoolis välja väikse palve avalduse just oma kolleegidele majanduse osakonnas. Ja ärinduse koolipoisid, daamid, kas teie ei tahaks aidata? Esiteks atendi riiulitele natukene ruumi, aga muidugi tõsisem. Hilisemat informatsiooni majanduse kohta mitte ainult informatsiooni ja ideid. Seal on võib-olla see üks vähestest asjadest, mida me saame tõesti siit väljastpoolt siia vedada, ideid lihtsalt ja ma üllatasin selle vastuga ja suhtes, tähendab noh, mul on ikka, ma olen seal on olnud üle 20 aasta, mu kolleegid tunnevad mind, see on küllaltki suur ülikool, ärinduse koolise, seal on üle 50 õppejõu ja meil kogunes sinna kokku üle 50 kastitäie raamatuid. Ja paljud on tuliuued, pole veel oma kirjadest välja võetud, noh, inimene ei kasuta, ta jääb talle sinna leti peale istuma, mis jaoks, nii et tekkis küsimus, et naad ära nüüd, et kuidas sa vead sellise koormuse siiapoole maailmast. Ma sain oma dekaanile augu pähe rääkida, modemoni Sochehh tšehhist pärit, et kuule, et see on nüüd sobiv asi ühel ülikoolil teha. Aita mind. Ja siis leitigi, et see oli, oli korralik asi teha Management osakonda, teeninduse koolis pani ka raha hulka. Me jõudsime omadega niikaugele, et saime need raamatud toimetada New Orleansi sadamasse all siis sõber Ago hambre, kes on majandusteadlane, ka eestlane idakaldal võttis oma peale, et ta läks kohe kohale ja siis kauples nende tolliametnikega. No vot see, see on nüüd Eesti laeva Estonian Shipping Company nisu laeva kapteni nagu isiklik kraam, et jah, et poisil meeldib lugeda. Või no ma ei usu, et see nii lapsikult esitati, kujunes võimalikuks. Et need raamatud olid siis lihtsalt Tallinnasse, oli nisulaeva, aga nii ilusal kombel ma sattusin olema siin, see oli siis viimane maikuu. Sattusin siin olema just samal ajal, kui need raamatud kohale ilmusid, nii et ma nägin siis neid sama 50 midagit kasti Teaduste akadeemias, mida ma olin ise oma kätega siis seal kinni pakkinud raamatut sisse laadinud puud varem, nii et nüüd käisin lühidalt akadeemiast läbi, ma tean, et nad on jaotusele läinud. On ka kuulda muidugi, et on tekkinud konkurss, mõned on ilma jäänud, muidugi siin on pettumusi ja nii ja kui ma väga vabandan, et ma ei saanud igale ühele midagi saata. Aga kui satub mõni ametivend või õde seda juttu kuulama, siis noh, olge teadlikud, et ma katsun uuesti, võib-olla saame veel. Te läksite väga noorelt ära ja teie elutee varasem elutee oli keeruline. Kuidas te olete suutnud säilitada eesti keele sünonüümid? Kõige vastus ja pikk vastus kindlasti üks asi on selles, et ma tahtsin teda säilitada, see seal, see on oluline. Ja ka see pikem vastus on, et noh, et sinna jõudes need kaks äärmuslikku positsiooni eesti perekondades pagulasperekondades olid üks, et nüüd tuleb võimalikult kiiresti assimuleeruda. No nüüd me oleme ameeriklased Ameerikas. Nüüd et me nüüd katsume siis kohe ära õppida keele, et loobume eesti keelest kodus, tekkis niisugune loll olukord, et siis vigase jutuga vanem püüab nüüd oma lapsele õpetada keelt, mida ta ise ei tunne. Aga no tahad, Eesti, sellised pered saivad oma asjaga toime, nii et nad nad tegid läbi ja läbi ameeriklased oma lastest. Nemad on kadunud, tähendab, nad ongi assimuleerutud. See teine äärmus oli, et siis olid need tulihingelised maru eestlased, kes siis teeksid oma lapsi, kui ta sinna okei vahele toppis või midagi. Ja need lapsed läksid ka kaduma, sest noh, kui sa tõukad, siis toppab vastu. See oli võib-olla õnneks, et me jäime lihtsalt emaga kuskile eemale. Nüüd muidugi pensioneeritud inimene veega ta kunagi ei olnud niisuguse suure poliitilise programmiga või kultuuriprogrammiga tema nüüd kuidagi sihilikult tahtis minust teha ühte või teist asja, Nani kasvasin loomulikult, ma arvan. Aga aru saada, loodame, et meie kodune keel oli eesti keel, need taas tuli, ma arvan, sealt paistab isikuna lihtsalt on vist andi, mõni inimene õpib keelima nii nagu teeb seda raskustega oma abikaasa näiteks suurega intellekt numbritega, väga andekas, aga me istusime näiteks mõlemad ühe semestri läbi kolme 83. aastal siia tulime, siis me õppisime mõlemad vene keelt. Ja siia tulles see oli siis juba nii, et mina juba ma ei rääkinud, aga ma ikkagi peal keeriusiva sorisin umbes aimu, millest jutt oli. Abikaasa, kes minu teada võib-olla püüdis rohkem, mina püüdsin temaga temale ei vedanud. Nii et on võimalik ja mulle endale paistab, et ja see on ka osaliselt lihtsalt inimese kalduvuste küsimus. Aga siiski tuleb lõpuks vastused, mina soovisin seda. Nii, ma olen tööd teinud, et, et see keel säiliks. Mul on huvi selle keele vastu, mul on huvi selle maa vastu. Ja siis nüüd professionaalsel tasemel muidugi, et kui rääkida majandusteadust nüüd professorina kasvõi oma ametivendadele õdedele siin, et siis on ikka vaja ka professionaalsel tasemel sõnade tagavara ja no nüüd on, on käimas isegi juba nii ametlikud püüded, et sellist sõnade vara luua. Kui ma siia tulin paar esimest korda, siis ma juba kodus kirjutasin lihtsalt iseenesele valmis inglise keele terminid, mida ma siis pean kuidagi eesti keelde tõlkima, nii et mõned tihtilugu lihtsalt leiutasin mõne termini, mis ma lootsin kuidagi annab seda mõtet edasi. Nüüd vaatan, et siin, nii ühes ja teises kohas on vist võetudki need leiutised kasutusele. Ma ei tea, kas selle üle uhke valla- või kurvastada seda, et nad seal maailma mõtled, et nüüd siin hakkame, leiutame kuidas seda tõlki 50 või mitu iganes aastat nagu hiljaks jäänud. Rõõmustavalt siiski üsna mitmed ütelnud, et isegi need tehnilised, majanduslikud loengud lähvad üsna soravalt, et mees räägib eesti keelt. Ma vahest ise üllatanud seal kuidagi ka, eks iga professor ole väiksel määral näitleja, et sa ise vaatad, mis sa teed, et korrigeerida nagu ikka elukutseline näitleja peab olema ise taipama, mis ta teeb. Ja ma vahest aknal kuulama, et misasja ma siis praegu ütlesin isegi, vahest olen küsinud, et kas niisugune niisugune asi on ikka eestikeelne sõna ja vastus ikka tuleb, et jah, on küll, et see oli isegi ütles midagi. Ja siis imestades kus tuli iseendale, et kus sa selle sõna võtsid, et ta nähtavasti kuskil seal mõnes sahtlis on olnud, kõik taastad tolmuga kaetud, aga kui vaja oli, et ta kuskil seal alateadvus on ikkagi maetud vägagi palju kraami, mis me lihtsalt ei tea, ta on seal. No siin olete kokku puutunud väga paljude inimestega, ega eestlaste keeleoskus teiste keelteoskus ei ole ju kuigi suur. Ka see Nii on meilt ära võetud. On küll, on küll, Eestimaa, kõik maailma väiksed maad on nüüd kohad kus on aru saada, et inimesed räägivad Bailma keeli, sest muidu nad ei saa liikuma. See nüüd jälle majandusteadlasena rääkides ja see on ka nüüd eile, nagu asi mõtelda teile, eestlastele mõtelda. Kõik väiksed riigid elavad väliskaubandusest. Ma ei tea, nüüd ma ei oska mõtelda, mis erand oleks, tähendab normaalses oludes väiksed riigid Šveitsi või Jaapan. Jaapan on piiratud mõttes väikene võidelda edasi. Ja et maailmaga suhelda, peavad olema maailma keeled. Igaüks teab muidugi, et nüüd on kujunenud halvaks kaks maailma kommertskeeleks inglise keel. Ja inglise keele oskus siin nurgas olla pettunud või rõõmustad, jah, siin mõned räägivad inglise keelt, aga siiski see oskus on minimaalne. Ja tõid, teile on õpetatud see Venemaa keel. Ja, aga, aga sellest ei piisa. Siin on vaja maailma keeliga. Ja neid tuleb nüüd tagantjärele õppida, nagu, nagu siin teie. Ma ei tea, kas meil kuulab siin ütleme, minu maa, kes on need, kes kaheksa kümnetes tema siin lapsena räägib mulle, et ta õppis mitte ainult eesti keelt, vaid prantsuskeelt saksa keelt, vene keelt. Seal, mis siin õpiti minevikus ja võiks loota, et see saab olema ka sellised võimalused, saavad ka nüüd olema. Teie praegu oma selles ametis heal järjel. Nii nagu te ise ütlesite, olete ameeriklane läbi ja lõhki. Mida teha ka Eestile, oma sünnikodul, sooviksite siia elama, muidu ei tule. Ja kui mul on see sõit ees, ma ei jõua ära oodata. Aga juba siin, nädalapäevad kaks oled olnud õigust öelda, ma ei jõua ära oodata, kuni ma siit pääsen, on see ei, see on niisugune koht solgitud, mida ma talle soovin. Ma soovin, et ta saab sellest ikkest lahti. Siin võiks olla mõistlik turumajandus, mis, mis ta teeb, selline ühiskondlik organisatsioon jumaldab inimese loomulikku tahe, et ise ennast aidata, oma peret hooldada. Selline organisatsioon võimaldab inimesel luua, ta võimaldab inimesel tekitada hea elatistaset. Nii et Ma võin siin, mis, mis on toimunud teistes arenenud riiklikes maades. Turumajandus on, on selline organisatsioon, kus te teenite üht ja teist siin ma vaatan, et eestlane ei taha teist eestlast teenida mitte orjata teenida, et üks võimaldab teisele korralikku toitu ja teine korralik arstiabi, tervishoidu. Rahvas on siin uudselt närviline, üksteisega inetud. See ei ole nagu, mida ma oleksin Eestist või eestlastest soovinud ja see on tingitud niisukese Pindiaal elamine siin aastaid kümneid. Ma ma imestan, et, et ei ole kõik hulludeks läinud. See on väga imelik koht ja see on loodud ja nüüd on aeg teda teise suunda viia. See on täiesti võimalik. Alus, mis siin iga päev näha on, ei ole vajalik, seda saab muuta ja seda saab kiiremal korral muuta. Siin oleks võib-olla Aegna juba nagu asjad käima panna, tehke need seadused ära lase, inimesed tegutsevad. Aga ega see õiendamine, aaklemine, see üksteise kallal virisemine, kadedus üks nagu pürgib teisest kõrgemal, siis oh ei kus toitma need rahad, saajad, kuradid, taraator, et nato nüüd ostavad kraami kokku ja röövivad rahvast. Ei tea kusse nisuke jutt tuli, kus nad õppisid seda? Lähipäevil, te sõidate jälle tagasi koju Ameerikasse. Mida te jutustate oma üliõpilastele, oma kolleegidele, professoritele, seal, oma sünnikodust Eestist, mis te siit kaasa viite? Mul on muuseas üks geneetiline defekt, mina olen fotomees. Ma teen pilte, mehhabeid tuhandeid ja siis ma valin siin olles nüüd käinud, ma valin siis välja, no arvan, et ausameelselt nii positiivset, kui, mis siin teist on. Ja siis näitan oma õpilastele, et millest me siis nüüd nägime nende joonistega ja valemitega ja nii. Ja üks asi, mida, kui ma nüüd siis teen, et mul on siit vanalinnast võetud neid büroode siltisi, minu kuulajaskond vene keelt ei loe, aga ma tõlgin siis nendele sõna-sõnalt mis nende siltide peal on. Vot see on niisugune niisugune büroo ja siis me kõik vahime üksteisele näkku, aga et ei tea, mis asi nisuke asi ometigi võib teha, mis otstarbe on sellisel asutusel. Lööge nad sealt välja, pange sinna ilusat pantsioonid jalas, eurooplane toob siia välisvaluutad, seal võivad olla niisugused väiksed kohvikud, restoranid, baarid, lokaalid. Laske inimesel rahulikult öösel tagada seal tambivate tänavaid ja jätavad igasugust välisvaluutat maha. Turismipotentsiaal on siin erakordne, lihtsalt haruldane. Käinud sealt ise läbi. Vana lagunenud värk, seal pole suurt midagi. Noh, on on küllalt huvitav, nagu ta praegu räbal. Pange asja korda, pange siin turismibussid liikuma ja ärge saatke see valuutaidanaabri pealinna. Las ta teenib ise oma leiba. Nii et ükskõik kuhu te vaatate, näete kohe võimalust. Nojah, ja paremini hoopis Aaricholoodsale, absoluutselt seal, miks ma siin käin, et kui see jutt läheb nüüd natuke nukraks ja mina olen selles imelikus olukorras, et rahvas siin kurdab mulle ja mina olen nagu külalisoptimist. Kõik, mis on olemas, on võimalik, ma olen näinud hullemat asja, kui siin praegu on, kus praegu tublisti parem mis asi on rikutud, siis on võimalik asja teise suunda viia, näiteks? Jaapan, räägime kas või Jaapanis siin kolmekümnendatel aastatel eesti elatistase oli kõrgem kui Soome oma ja mõlemad elasid tublisti parema elu kui jaapanlased. Jaapan, muuseas, igaüks teab anda ka väikene koht, millel ei ole resursse. Jaapani elatistase on praegu, hakkab tulema juba sinna, kus on, ütleme, ameeriklase elu, eestlase elu on praeguse soomlasest tublisti maha jäänud. Nii et samal ajal, kui jaapanlase elu tõusis suhteliselt, tähendab, siis siin on asjad nagu pidurdatud. Aga mis on juba mujal maailmas sooritatud saavutatud, seda saab teha siin ka. Siin peab olema, aga mitte ainult oskusi peab hakkama Eesti rahvas tööle. Ja seda ta teeb, kui ta saab iseendale. Öelge, palun, millal te jälle tulete? Millal laiali tuleb, mine tea, juttu on juba tulevast kevadest, ehk siis võib-olla ka tuleb sügis. Muidugi, te saate aru, et see siiski ei ole mitte nii, et me pealiskaudselt lähme, ostame lennukipileti anud. Kuule, lendame nüüd teise maailmakaare peale. Asja saab teha, mul on ülikool, on paar korda toetanud, seekord minu sõidukulud on makstud, ära õigust öelda Ameerika valitsuse poolt on selline fond, kuhu võivad inimesed kandideerida, kui tal on küllaltki põhjus hea põhjus nende ametikolleegide arvamusel, siis määratakse toetussummad nii, et mul on Airexi poolt seekord isopilet. Kohalikud kulud on muidugi siis siinsete palkajate poolt. Nii et ma loodan, et aasta kindlasti üks või paar korda ja siis tuleb kord, on siis abikaasa jälle kaasa. Temal on ka nagu ebaigatsust. Aitäh jutu eest ja jälle tere tulemast oma sünnipaika. Suur tänu.